3-14-52406/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-52406 Otsuse kuupäev

25. august 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Heigo Maimjärv kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4575 eurot Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Heigo Maimjärv Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon

1. Rahuldada Heigo Maimjärv kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Heigi Maimjärve kasuks välja hüvitis 348 (kolmsada nelikümmend kaheksa) eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa Heigo Maimjärve arveldusarvele nr EE932200221023778606.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25. september 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Heigo Maimjärv esitas 06.06.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, taotledes hüvitist summas 4575 eurot seoses ebainimlike ja alandavate kambritingimustega perioodil 17.08.2012- 10.05.2013. Tallinna Vangla 24.09.2014 otsusega nr 5-18/14/16369-3 jäeti H. Maimjärve kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. 13.10.2014 esitas Heigo Maimjärv Tartu Halduskohtusse kaebus Tallinna Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb H. Maimjärv Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 4575 eurot seoses ebainimlike ja alandavate tingimustega vangla kambrites perioodil 17.08.2012-10.05.2013. Kaebaja on esitanud riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.

3. 22.10.2014 Tartu Halduskohtu määrusega vabastas kohus H. Maimjärve riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse. 10.06.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja seisukohad

4. Tallinna Vangla kambritingimused olid ebainimlikud ja alandavad. Kambrites oli vaba pinda alla 3 m2. Kaebaja leiab, et isikliku ruumi suuruse teadasaamiseks tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind ja maha arvata ka tualettruumi pind. Kambrites kus ta oli, oli sageli 4-6 kinnipeetavat ning mööbli ja tualeti aluse pinna maha arvamisel jäi ühele kinnipeetavale vaba pinnana 1,44-2,6 m2. Kaebaja viitab mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele.

5. Kartserikambrites (nr 85, 75) tuleb samuti mööbel ja tualetinurk, mis ei olnud kambrist seinaga eraldatud, maha aravata. Kartserikambrid olid niisked, mille tõttu oli seintel hallitus, kambris ebameeldiv lõhn, põrandas olid suured augud ja akent ei saanud kinni panna, mistõttu oli kambris külm.

6. Kambrites puudus igasugune ventilatsioon, mis andis tunda suvekuudel. Olukorda ei leevendanud ka see, et kambris olev ukseluuk oli lahti ega ka see, et nädalas võimaldati üks lisa ühe tunni pikkune jalutuskäik. Kambris oli palav, niiske ja värsket õhku ei jätkunud, sest akende ees olid metallist plaadid, kuhu oli puuritud väikesed augud.

7. Kambrites puudus soe vesi, mis ei võimaldanud korralikult pesta nõusid pärast söömist. Kambris puudus vee soojendamise vahend.

8. WC ei vastanud Euroopa nõuetele ja Tallinna Vangla WC võrdlus teiste riikide WC-ga ning kuivkäimlatega ei ole asjakohane. Tartu ja Jõhvi vanglates on WC-d normaalsed, kuid Tallinna Vanglas mitte.

9. Kambrites ei olnud tagatud piisav tehisvalgustus, mis oleks võimaldanud normaalsetes tingimustes lugeda, kirjutada, joonistada ja õppida.

Vastustaja seisukohad

10. Vastustaja selgitab, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas ajavahemikul 21.08.2012-08.05.2013, mitte alates 17.08.2012 nagu kaebaja on kaebuses märkinud.

11. Kuni 31.12.2013.a kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Põrandapinna all tuleb mõista kambri üldpinda, sh mööbli ja sisustuse alla jäävat pinda. Üldpinna hulka tuleb arvata WC pindala, kuna kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded ja väljaspool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6 on põhiseadusega kooskõlas.

Vastustaja on kaebajale taganud eeltoodud ulatuses põrandapinna. Kaebajale oli märgitud ajavahemikul 141 päeval tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,58 m2-2,87 m2 ja 120 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,10 m2-9,20 m2.

12. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligikaudu iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, tagatud oli toitlustamine kolm korda päevas ja võimaldati jalutamist iga päev värskes õhus. Kaebaja seisukoht, et põrandapinna hulka ei tohi arvestada tualeti ega ka mööblialust pinda, on vastustaja arvates väär.

13. Vastustaja selgitab, et kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Seega on kaebaja sellekohane etteheide väär. Kambritesse võimaldati isiklike elektriseadmeid, sh veekeetja, millega on loodud võimalused sooja vee saamiseks.

14. Kaebaja väide kunstliku valgustuse puudulikkusele on esitatud tagantjärgi üksnes rahalise hüvitise põhjendamiseks, kuna varasemalt ei ole kaebaja sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud.

15. Tallinna Vangla kambrites on olemas osaliselt sundning osaliselt loomulik ventilatsioon ja kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Soojade suveilmadega on vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel ning akende avamise võimalused on turvalisuse huvides piiratud. Ka selle väite osas ei ole kaebaja varasemalt vangla poole pöördunud, mistõttu ei ole vastustaja hinnangul kaebajal selles osas tegelikult probleeme esinenud.

16. Vastustaja osundab, et kaebus tuleb tagastada läbivaatamatult osas, milles H. Maimjärv toob välja kartserikambrite halvad tingimused, samuti selle, et Tallinna Vangla kambrite aknad ei vasta CPT suunitlustele, et sooja vee puudumise tõttu ei olnud tal võimalik nõusid pesta ning et teda diskrimineeriti, kuna selles osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

17. Kaebaja õigusi ei ole riivatud sel määral, et see õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud ja vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud. Vastustaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik rahaline kasu.

Kohtu seisukoht

18. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 4575 eurot seoses ebapiisava pinnaga kambrites perioodil 17.08.2012 kui 10.05.2013. Tallinna Vangla on 24.09.2014 otsuses (tlk.4-6) lahendanud kahju hüvitamise nõude perioodi 21.08.2012 kuni 08.05.2013 osas ja ka vastuses kohtule märkinud sama perioodi. Kuna aga kaebaja ei ole vastustaja andmetele ega otsusele selles osas vastuväiteid esitanud, lähtub kohus vastustaja poolt välja toodud perioodiga.

Perioodide osas, kus kaebaja Tallinna Vanglas ei viibinud, puudub vajadus asja sisuliseks arutamiseks. Seetõttu jätab kohus kaebuse perioodide 17.08.2012-20.08.2012 ja 09.05.2013- 10.05.2013 osas läbi vaatamata. Seoses sellega muutub ka päevade arv, millal kaebaja Tallinna Vanglas viibis, kaebaja arvutuste järgi oli päevade arvuks 266, vastustaja poolt esitatud andmete alusel 258 päeva. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, millest tuleneb erinevus tema enda poolt esitatud perioodi ja vastustaja poolt esitatud perioodi osas ega ka seda, et vastustaja andmed peaks ebaõiged olema.

19. VangS §11 lg 8 näeb vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtusse kaebuse esitamisel ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja taotlusest Tallinna Vanglale (tk.34- 35) ja Tallinna Vangla 24.09.2014 otsusest nähtub, et kaebaja on seostanud endale kahju tekkimist isikliku ruumi vähesusega, lisaks sellele, et kambris puudus soe vesi, ventilatsioon ja piisav tehisvalgus ning et WC ei vastanud nõuetele. Kohus on seisukohal, et kaebaja on vastavad asjaolud välja toonud ka vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja seega läbinud ka nendes osades kohtueelse menetluse.

20. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusega pandud avalik-õiguslikku ülesannet vangistuse täideviimine.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatuna.

21. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSKE kuni 31.12.2013.a kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Vaidlusalune periood ulatub tervikuna enne 01.01.2014 kehtinud VSKE § 6 lg 6 mõjualasse.

22. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevalt nõuetele, tuleb kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. Otsuses Tunis vs Eesti, samuti Jevšik vs Slovenia, jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast välja jätta tualeti alune pind. Nii EIK lahendites kui ka VSKE § 6 lõikes 6 on räägitud vastavalt kas 3 või 2,5 ruutmeetrisest põrandapinnast iga isiku kohta, mitte kambri sisustusest vabast põrandapinnast. Seega ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et WC pind tuleb kambri vaba pinna hulka arvata, seda ka mitte seetõttu, et WC asub kambris. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Nii EIK otsuse asjas Tunis vs Eesti p-des 9, 11 ja 46 kui ka 9.01.2014 otsuses asjas Jevšik vs Sloveenia p-des 7,21 ja 25 on EIK lähtunud isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetute jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kambris asuvate esemete olemasolule on EIK osundanud ilmestamaks vaba ruumi vähesust olukorras, kus on juba ilma mööblita tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2 ( EIK lahend asjas Ciolan vs Rumeenia). Toodud seisukoht on kooskõlas ka senise kohtupraktikaga. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et kambri vaba pinna arvutamisel tuleb lisaks tualeti aluse pinnale maha arvata ka mööbli alune pind.

23. Vastustaja poolt esitatud andmete alusel (tlk.4-5, 9) viibis kaebaja Tallinna Vanglas menetletaval perioodil kambrites vastavalt järgnevale tabelile.

Kambri nr Isikuid kambris Päevade arv Pind isiku kohta m2 3,58 2.86 2,38 2,88 2,40 3,10 2,58 3,65 2,43 2,76 2,30 3,73 2,98 2,48

Kokku: 195

Lisaks eelnevas tabelis väljatoodule viibis H.Maimjärv 34 päeva üksi kambris nr 82, kus vaba pinda oli 9,2 m2 ja kambris nr 75 29 päeva, vaba põrandapinnaga 7,6 m2. Kaebaja põhjendustest nähtuvalt olid need kartserikambrid.

24. Esitatud andmete järgi viibis kaebaja kambrites, kus vaba pinda 1 isiku kohta oli alla 2,5 m2 124 päeval, pinda isiku kohta vahemikus 2,5 - 2,99 m2 50 päeval ja pinda isiku kohta 3,0 ja enam - 84 päeval. See tähendab, et kaebaja viibis 174 päeval olukorras, kus kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 3 m2 isiku kohta, sellest 124 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Seega jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu juba EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga vastuolus olevaks, kokku 174 päeval. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juuni 2014 otsuses asjas nr 3- 4-1-9-14, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe isiku kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, kuid isik on sellistes tingimustes sunnitud viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

25. Kohtu hinnangul on EIK alati hinnanud kinnipidamistingimusi kogumis ja ei ole võtnud jäika seisukohta selle osas, mitmest ruutmeetrist algab või lõpeb kinnipeetava väärikust alandav kohtlemine. EIK on küll korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p 36-40 selgitanud, et täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

26. Nagu märgitud, viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla

3 m2 kokku 174 päeva, ja seda kinnises osakonnas, kus tema liikumisvõimalused olid piiratumad, puudus ka võimalus spordiga tegelemiseks. Kinnises osakonnas viibis kaebaja vahistatuna 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja elamistingimused tulenevalt põrandapinna suurusest tuleb 174 päeva osas tunnistada õigusvastaseks. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

84 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2. Selline pind ületab kuni 31.12.2013.a kehtinud VSKE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude.

27. Kaebaja on osundanud lisaks põrandapinna vähesusele ka teistele puudustele Tallinna Vangla olmetingimustes. Kaebaja on märkinud, et kambrites puudus igasugune ventilatsioon, mis andis tunda eriti suvekuudel, kambrites puudus soe vesi, WC ei vastanud nõuetele (kuivkäimla), puudus piisav tehisvalgus. Kohus märgib, et nimetatud kaebaja väited on liialt üldsõnalised ja deklaratiivsed. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud mitmel korral ja mitte lühiajaliselt, samuti viibinud teistes vanglates. Samas ei ole kaebaja konkretiseerinud, millal just täpsemalt ja kuidas mittenõuetekohased kinnipidamistingimused, ja ebapiisav valgustus teda Tallinna Vanglas mõjutas. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole seoses väidetavate puudustega. Sellised kaebaja üldised etteheited jätavad kahtluse, et kaebaja tegelikult ei ole tema poolt märgitud kinnipidamistingimusi erilisi kannatusi põhjustatavatena tajunud ning on esitanud võimalikke puudusi ainult kahjuhüvitise suurendamise eesmärgil. Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites osaline sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Selge on see, et turvalisuse huvides ei ole võimalik kambri aknaid avada. Vangla on vastuses märkinud, et suvekuudel palavuse leevendamiseks on vangla eemaldanud üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrites parem õhutus, samuti õhutades kinniseid kambreid toiduluugi kaudu. Seega on vastustaja võimaluse piirides otsinud lahendeid probleemi lahendamiseks ning vastustaja tegevust ei saa lugeda õigusvastaseks

28. Samale seisukohale jääb kohus ka kaebaja etteheidete osas kambrite valgustuse osas. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktides erinõudeid kehtestatud. Lisaks on igas kambris üks lahtikäiv aken, mis annab samuti valgust. Kaebaja etteheited, et vähene valgustus, just vähene kunstlik valgustus kurnas silmi, on samuti üldsõnalised väited. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks vanglas viibides pöördunud vastustaja poole ebapiisava valgustuse tõttu, või et kaebajal oleks seetõttu tervis halvenenud.

29. Vanglale esitatud kahju nõudes on kaebaja märkinud, et kambris puudus soe vesi, samas pole välja toodud ühtki põhjendiust, miks sooja vett kambris vaja oli ning millised kahjulikud tagajärjed sooja vee puudumisest kambris tulenes. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud, et sooja vee puudumisel ei olnud võimalik nõusid korralikult pesta. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivad õigusaktid ei näe ette, et kinnipeetava kamber peab olema varustatud sooja veega. Sellele on osundanud ka Riigikohus 15.11.2011 lahendis nr 3-3-1-57-11. Kuna kinnipeetaval on võimalik kasutada kambris veekeetjat, on loodud ka võimalus sooja vee saamiseks.

30. Kaebaja on märkinud, et WC ei vastanud Euroopa nõuetele. Samas ei ole ei kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses selgitatud, milles seisnevad need Euroopa nõuded, millistele Tallinna Vangla WC reaalselt ei vastanud ega seda, millised on normaalsed WC potid, millised mitte. Kuna kaebaja ühtki asjaolu pole esitanud, puudub ka kohtul võimalus vastustaja toimingu õigusvastasuse hindamiseks.

31. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 4575 eurot. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika). Mittevaralise kahju all mõistetakse isiku valu ja kannatusi ning neid saab isik tajuda ainult isikliku kogemuse kaudu. Seega sõltub rikkumise intensiivsus suuresti sellest, millisena kaebaja olukorda tajus. Kohus leiab, et kaebaja kannatused ei olnud rasked. See nähtub asjaolust, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Saab järeldada, et kahju hüvitamise taotluse esitas ta alles pärast teadasaamist EIK lahendist Tunis vs Eesti. See lahend tehti 19.12.2013.a. Eeltoodu ei vähenda kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel.

32. Eesti kohtupraktika hüvitise suuruse kohta ei ole kindlalt välja kujunenud. Enamasti on hüvitis jäänud suurusjärku 2 - 4 eurot päevas. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. EIK märkis 07.05.2013.a otsuses vastuvõetavuse kohta asjas Mets vs. Eesti (nr 38967/10, p 31), et EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.

33. Kohus on seisukohal, et rahaliselt kuulub hüvitamisele ainult periood, millal kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna suurus alla 3 m2 ja kus kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku 174. Antud juhul esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist leidis kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas ebapiisava suurusega kambrites kokku 174 päeval. Kohtu hinnangul on sellise ajaperioodi vältel kinnipeetava hoidmisel kambrites, kus temale tagatud isiklik ruum oli nii alla 2,5 m2 kui ka vaid vahemikus 2,5-3 m2, tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul ei saa piirduda üksnes vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisega, vaid tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg

1 järgi.

Eespool kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 2 eurot päeva eest, kokku 348 eurot (174x2). Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel sellega, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, on kinnipeetavate arv pidevalt muutunud ning perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv kinnipeetavaid, ei olnud pikaajalised. Lisaks on vastustaja välja toonud, et ka vahistatutel oli tagatud teatud meelelahutus, neil oli võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid, lugeda ajalehti, samuti väljastati nende kambritesse isikikke raadioid ja televiisoreid, võimalus oli saada pakke. Sisseoste oli võimalik sooritada kaks korda kuus, võimaluste piires võimaldati ka vahistatule hõivetegevust. Vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Nagu märgitud, ei tuvastanud kohus eelnevalt muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kohus arvestab ka senist riigisisest kohtupraktikat analoogsetes asjades. Olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2, ei leidnud kohus vastustaja tegevuses õigusvastasust ja selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

34. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist. Riigikohtu halduskolleegium on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 (p 9) selgitanud, et kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muuhulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Samas ei nähtu kohtule ka, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seetõttu leiab kohus, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitusnõude rahuldamist.

Menetluskulud

35. Kaebaja on palunud jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on riigilõivu tasumisest 22.10.2014 kohtumäärusega vabastatud (4575 euro kahju nõude puhul oleks tulnud riigilõivu tasuda 137,25 eurot). Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. HKMS § 108 lg kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Eda Muts

Kohtuotsuse resolutsiooni on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2017.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2017.a otsus

Resolutsioon

1. Rahuldada Heigo Maimjärve taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

2. Jätta Heigo Maimjärve ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Täiendada Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsuse resolutsiooni p-ga 4 ja jätta läbi vaatamata Heigo Maimjärve kaebus osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrites esinenud niiskuse ja hallitusega; halva lõhnaga; põrandas olevate suurte aukudega ja akna mittesulgumise tõttu kambri külmusega. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 25.08.2015. a otsus muutmata.

4. Menetlusosaliste menetluskulud jätte poolte endi kanda.