3-14-398/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-398 Haldusasi VS kaebus Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse nr 1.4- 1/386-1 tühistamiseks ja Tööinspektsiooni kohustamiseks 04.03.2014 taotluse uuesti läbivaatamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – VS, esindaja Aleksei Motuzov Vastustaja – Tööinspektsioon, esindaja Meeli Miidla- Vanatalu Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus VS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-398 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 24.09.2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-398 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinnas Xxxxxxxxx tänaval leiti 12.12.2013 kell 6.40 otsasõidutunnustega VS-i surnukeha. Hukkunu oli Maksuja Tolliameti (MTA) Põhja tollipunkti vaneminspektorkoerajuht. MTA-s läbi viidud esmane uurimine tuvastas, et VS-il oli 11.11.-15.12.2013 ajakava järgne puhkus; MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga nr 353-P moodustati teenistuskoerte atesteerimiseks 4-liikmeline komisjon, mille koosseisus oli ka VS; teenistuskoerte atesteerimise läbiviimise kohaks määrati Lõuna tollipunkt ja atesteerimise läbiviimise ajaks 12.12.2013; VS töötas summeeritud tööaja arvestusega, ühe töövahetuse kestus oli kuni 12 tundi ning vahetuse algus ja lõpp oli määratud vahetuste ajakavaga; komisjoni töös osalemiseks katkestas VS 12.12.2013 oma puhkuse; ajakava järgi algas VS-i töövahetus nimetatud päeval kell 06.00 ja töövahetuse lõpp oli planeeritud kell 18.00; Xxxxxxxxxx sõiduks oli VS-i kasutada ametisõiduk VW Sharan (reg nr xxx xxx); VS-i esimeseks tööülesandeks 12.12.2013 oli minna OÜ R SV Xxxxxxxxx tänava tasulisse parklasse, kus oli garažeeritud ametiauto; parklast pidi ta sõitma Lasnamäele, kus teda ootas teine Tallinnas elav komisjoni liige AP; koos pidid nad sõitma Xxxxxxxxxx, kus kell 11.00 algas Lõuna tollipunkti 5 teenistuskoera atesteerimine; Xxxxxxxxx tänava parklasse VS ei jõudnud.

2. MTA palus 06.01.2014 Tööinspektsioonilt VS-i surmaga lõppenud liiklusõnnetuse osas seisukohta, kas tegemist on tööõnnetusega.

3. Tööinspektsiooni 09.01.2014 vastuses nr 1.4-1/9-1 selgitati, et kui VS oli teel oma kodust tasulisse parklasse, siis ei ole tegemist tööõnnetusega. 01.07.2003 kehtima hakanud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 muudatusega on selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse käsitamisest tööõnnetusena. Selle valiku teadlikkust kinnitab ka muudatust sisaldava seaduseelnõu 1154 SE seletuskiri, milles märgitakse, et § 22 muutmise eesmärk on jätta tööõnnetuse mõistest välja õnnetused tööteel; eelnevat toetab ka Tartu Ringkonnakohtu hinnang haldusasjas nr 3-10-1138. Kui VS liikus esmalt oma tavapärasesse töötamise kohta ning sealt edasi tasulisse parklasse, siis on juhtum vaadeldav tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1 mõistes.

4. VS esitas 04.03.2014 Tööinspektsiooni Põhja inspektsioonile taotluse täiendava uurimise läbiviimiseks VS-i surmaga lõppenud õnnetuse osas. Taotluse kohaselt on MTA päring Tööinspektsioonile ja sellele antud vastus pinnapealsed ning formaalsed ega sisalda objektiivset uurimist kõikide asjaolude kohta. Vastavalt VS-i ametijuhendile on tema töökoha asukohaks Tallinn, Maardu ja Paldiski ning vastavalt tööajatabelis kajastatule oli 12.12.2013 tema tööpäev alates kella 06.00-st kuni 18.00-ni. Tegemist oli tööõnnetusega, sest puudub alus arvata, et VS- iga juhtunud liiklusõnnetus toimus töövälisel ajal ja kohas; õnnetus toimus teel tavapärasest töötamiskohast tasulisse parklasse ja oli põhjuslikus seoses tema tööga.

5. Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusega nr 1.4-1/386-1 jäeti VS taotlus rahuldamata. 1) Tegemist ei ole tööõnnetusega TTOS § 22 mõistes. TTOS § 22 lg 1 ei seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid rõhk on õnnetuse ajal toimunud tegevusel – kas õnnetuse toimumise ajal täideti tööülesandeid ning tegutseti tööandja huvides. Seejuures ei oma tähtsust, kas tööandja huvides tegutsemine toimus tavapärasel tööajal või mitte. 2) Tööõnnetuse määratlemise aspektist ei saa vaadelda ametniku töötamise kohana avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 26 lg 1 ametikoha asukoha mõistet laiendavalt tõlgendades, vaid tuleb lähtuda töölepingu seaduse (TLS) § 20 regulatsiooni analoogiast. Tööõnnetuse

3-14-398 3(6) määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid.

6. VS esitas 28.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti pärast nõude muutmist tuvastada Tööinspektsiooni poolt kaalutlusõiguse rikkumine ja kohustada Tööinspektsiooni kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. 1) Tegemist on tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõistes, sest see leidis aset tööajal, töökohas ning tööülesandeid täites. Vastavalt VS-i ametijuhendile oli tema töökohaks Tallinn, Maardu ja Paldiski (vt ATS § 26) ning tööajatabeli kohaselt oli 12.12.2013 tema tööpäev alates kella 06.00-st kuni 18.00-ni (vt ATS § 35). Kriminaalmenetluse materjaliga nr XXXXXXXXXXX on tuvastatud, et liiklusõnnetus juhtus kella 6.10-6.40 vahel, s.t ajal, mil VS liikus temale määratud töökohta, s.o Xxxxxxxx asuvasse Lõuna tollipunkti. Asjaolu, et VS oli teel parklasse, ei välista, et ta täitis oma tööülesandeid ja oli sel ajal oma töökohas. Ka MTA 06.01.2014 päringus märgitakse, et VS-i esimeseks ülesandeks 12.12.2013 oli minna OÜ R SV Xxxxxxxxx tänava tasulisse parklasse, kus asus ametisõiduk. Lisaks kinnitas AP 03.04.2014 telefonivestluses VS-ga, et VS plaanis 12.12.2013 kodust väljuda tööajakava järgi kell 06.00. Tööülesande täitmise faktile viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. Asjakohatu on Tööinspektsiooni viide Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-10-1138, sest see puudutab töövälist aega. 2) TLS § 20 ei välista ATS § 26 laiendavat tõlgendamist. Tulenevalt põhimõttest, et kokku lepitud töö tegemise koht peab hõlmama kõiki tavapäraste tööülesannete täitmise kohti, on töö tegemise koha laiem määratlus põhjendatud eelkõige liikuva iseloomuga töö (nt koerajuht) puhul, kus tööülesandeid täidetakse erinevates piirkondades. Põhjendatud ei ole töö tegemise kohaks pidada tööandja ettevõtte asukohta, kui töötaja viidatud aadressil reaalselt tööd ei tee või kui täidab tööülesandeid tavapäraselt mõnes muus kohas.

7. Tööinspektsioon palus jätta kaebuse rahuldamata. VS ei viibinud õnnetuse hetkel oma töökohas või töökeskkonnas, mille eest vastutab tööandja. Isik oli teel tööle, mistõttu ei saa VS-iga 12.12.2013 toimunud õnnetust vaadelda tööõnnetusena TTOS § 22 mõistes. Tööinspektsioonil puudub õiguslik alus tööõnnetuse uurimise läbiviimiseks. Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni käsitluse kohaselt tööteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks, sest tegemist ei ole tööandja vastutusega. Seadus reguleerib töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate tööle esitatavaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, tööteel viibides ei ole isik veel tööl ega täida tööandja korraldust, isegi mitte lähetusse minnes.

8. Tallinna Halduskohtu 16.01.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kaebajal on kaebeõigus, sest kõnealuse õnnetusjuhtumi õigest kvalifitseerimisest võib sõltuda kaebaja õigus saada ATS § 49 lg-st 1 tulenevat ühekordset hüvitist. 2) Tööinspektsioon on õiguspäraselt asunud seisukohale, et VS-iga 12.12.2013 juhtunud liiklusõnnetust ei vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena. Seetõttu on Tööinspektsioon põhjendatult jätnud VS 04.03.2014 taotluse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. 3) Tööõnnetuse määratlemisel tuleb ametniku töötamise koha mõistet tõlgendada kitsendavalt. Töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid ning mille ohutuse eest tööandja saab vastutada. ATS §-s 26 ei avata töökoha mõistet, vaid lg-s 1 sätestatakse minimaalsed andmed, mida haldusakt, millega isik

3-14-398 4(6) nimetatakse ametikohale, peab sisaldama, sh p 6 järgi on selleks ka ametikoha asukoht, milleks loetakse kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi, kus ametikoha ülesannete täitmine toimub. ATS § 8 lg 1 järgi on teenistuskoht ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametivõi töökoht. Asjaolu, et VS oli alles teel parklasse, välistab selle, et temaga juhtunut saaks käsitada tööõnnetusena. Tööinspektsioon on vaidlustatud otsuses õigesti tõdenud, et TTOS § 22 lg 1 ei seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid see on üks kriteeriumitest. Kuna tööõnnetusena ei käsitata surma, mis toimus küll loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga, siis teel OÜ R SV Xxxxxxxxx tänava tasulisse parklasse toimunud liiklusõnnetust ei saa käsitada tööõnnetusena TTOS mõistes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. VS palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.01.2015 otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada toiming uurimise algatamata jätmise osas õigusvastaseks ning kohustada Tööinspektsiooni vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi. Apellant palub jätta menetluskulud Tööinspektsiooni kanda. 1) Halduskohus on ekslikult leidnud, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et VS tegutses täpselt tööajagraafiku järgi ning täitis tööülesannet. Apellandi seisukohta kinnitab Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW), mille kohaselt defineeritakse tööõnnetust äkkjuhtumina töö käigus, mis põhjustab füüsilise või vaimse kahju ning hõlmab ka liiklusõnnetusjuhtusid töö käigus; liiklusõnnetused puudutavad mitte üksnes inimesi, kelle töötegevus avaldub peamiselt riigimaanteedel, vaid ka neid, kelle kutsealane tegevus tähendab sageli või vahetevahel riigiteedel sõitmist; väljendit „tööalase tegevusega seotud või tööl veedetud ajavahemiku kestel“ tuleks mõista laiemas tähenduses. Vastavalt ametijuhendile oli VS töökoha asukohaks mh Tallinn. Kriminaalmenetluses asjas nr XXXXXXXXXXX on tuvastatud, et liiklusõnnetus juhtus ajal, mil hukkunu liikus temale määratud töökohta. Asjaolu, et VS oli teel parklasse, ei välista, et ta täitis oma tööülesandeid ja oli oma töökohas. Tööülesande täitmise faktile viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. 2) Töö tegemise kohaks võib pidada kohta, kus töötaja tööülesandeid täidab. Põhjendatud ei ole töö tegemise kohaks pidada tööandja ettevõtte asukohta, kui töötaja viidatud aadressil reaalselt tööd ei tee või kui ta täidab tööülesandeid tavapäraselt mõnes muus kohas.

10. Tööinspektsioon palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsus on õiguspärane. VS ei täitnud liiklusõnnetuse toimumise ajal tööülesannet. Õnnetusjuhtumi kvalifitseerimisel tööõnnetuseks tuleb hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud legaaldefinitsiooni tingimused (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-66-14 ja 3-3-1-26-08). Õnnetuse käsitlemiseks tööõnnetusena peab olema täidetud kolm põhieeldust: a) töötaja tervisekahjustuse olemasolu; b) tervisekahjustus toimus tööülesannet täites ning c) tervisekahjustuse ja töötaja töö ning töökeskkonna vahel on põhjuslik seos. VS ei viibinud õnnetuse hetkel oma töökohas või töökeskkonnas, mille eest vastutab tööandja. Hukkunu oli teel tööle, s.t esimese ülesande täitmise kohta. Tööõnnetusena ei käsitleta tervisekahjustust või surma, mis toimus seaduses loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Eurostati tööõnnetuse registreerimise ja uurimise metoodikas (ESAW) ja ILO käsitluses märgitud liiklusõnnetusjuhud töö käigus on sellised, kus saab vigastada või hukkub liikluses autojuht, kelle tööülesanne on autot juhtida. 2) Ekslik on apellandi väide, et asjaolu, et VS oli teel parklasse, ei välista, et ta täitis oma tööülesandeid ja oli sel ajal oma töökohas. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et parklas

3-14-398 5(6) juhtunud õnnetus tuleb lugeda tööteel juhtunud õnnetuseks sõltumata sellest, kas parkla kuulus tööandjale või mitte. Tervet Tallinna linna ei saa vaadelda üheselt ametniku ametiülesannete täitmise kohana, mille ohutuse eest TTOS mõistes vastutab tööandja. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja oli alles teel töökohta, kus ta asunuks oma tööülesandeid täitma. 3) Apellant ei ole vaidlustanud MTA toiminguid seoses õnnetusjuhtumi uurimisega (nt uurimise lõpetamisel koostatud akt), sh tegevusetust (nt MTA ei teatanud Tööinspektsiooni kohalikule asutusele tööõnnetusest ega uurinud õnnetust kui tööõnnetust). Riigikohus on pidanud just tööandja tegevust õnnetusjuhtumi uurimisel oluliseks, sest õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-08, p 13).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja ei pidanud vaidlustama MTA toiminguid seoses õnnetusjuhtumi uurimisega. Ka Tööinspektsiooni keeldumise vaidlustamine aitab kaebajal taotletavat eesmärki saavutada, sest TTOS § 24 lg-st 4 tuleneb tööinspektorile kohustus uurida kõiki surmaga lõppenud tööõnnetusi. ATS § 49 lg-st 1 tuleneb hukkunu abikaasale õigus saada hüvitist ametniku hukkumisel tööõnnetuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 13.11.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-26-

08 (p 14), et tööõnnetuse tuvastamise pädevus on üksnes tööandjal ja Tööinspektsioonil. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga otsustatakse üldiselt lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte.

12. Samas Riigikohtu lahendis selgitati ka seda, et koostatud akti tuleb pidada eelhaldusaktiks. Praeguses asjas tuleb asuda samale seisukohale, sest vastustaja otsustus on hüvitise maksmise otsustamisel siduv. Kuigi halduskohtu suuniste järgi kaebuse nõude muutmise järel ei taotle kaebaja selgesõnaliselt selle eelhaldusakti tühistamist, vaid õigusvastasuse tuvastamist, on kaebaja eesmärk eelhaldusakt tühistada selge.

13. Kaebuse lahendamisel on oluline, kuidas tõlgendada TTOS § 22 lg-s 1 toodud tööõnnetuse mõistet. Viidatud sätte kohaselt on tööõnnetus töötaja terviskahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. TTOS § 22 lg 1 teise lause kohaselt ei käsitata tööõnnetusena tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

14. Tööinspektsioon põhjendas seisukohta, et tegemist ei olnud tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõttes, sellega, et see säte ei seosta õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid rõhk on eelkõige õnnetuse ajal toimunud tegevusel, s.t kas õnnetuse toimumise ajal täideti tööülesandeid ning tegutseti tööandja huvides. Tööinspektsioon lisas, et tööõnnetuse määratlemise aspektist ei saa vaadelda ametniku töötamise kohana ATS § 26 lg 1 asukoha mõistet laiendavalt tõlgendades, vaid lähtuda tuleb TLS § 20 regulatsiooni analoogiast; ametniku töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid; VS oli õnnetuse toimumise ajal alles teel ametiülesannete täitmise kohta ja tööteel juhtunud õnnetust ei saa vaadelda TTOS § 22 mõistes tööõnnetusena.

15. TTOS § 22 lg 1 mõistes tööõnnetuseks tuleb lugeda töötaja tegevus, mis seisnes kas tööülesannete täitmises või tööandja huvides tegutsemises. Sätte grammatiline tõlgendus viitab sellele, et tegemist on kahe erineva alusega – kas täideti tööülesandeid või tegutseti tööandja huvides. Nii on Riigikohus selgitanud, et tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist, vaid tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit (Riigikohtu

3-14-398 6(6) halduskolleegiumi 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 20). Seega on oluline õnnetusjuhtumi seos teenistusülesannete täitmisega või muul viisil tööandja huvides tegutsemisega.

16. Õige on halduskohtu ja Tööinspektsiooni seisukoht, et VS ei täitnud teel tasulisse parklasse veel oma tööülesandeid. On tõsi, et MTA päringus Tööinspektsioonile on märgitud, et VS-i esimeseks ülesandeks oli minna parklasse ja võtta sealt ametisõiduk (tl 8). Parklasse minemist ei saa siiski pidada ametikohustuse täitmiseks. Ametikoha teenistusülesanded määratakse ametijuhendis (ATS § 52 lg 1 p 1), mistõttu tuleb küsimuse lahendamisel, kas isik täitis teenistusülesandeid või mitte, lähtuda eelkõige ametijuhendist. VS ametijuhendi kohaselt olid tema teenistusülesanneteks mh teenistuskoera kasutamise tulemuste analüüsimine, ilmnenud puuduste kõrvaldamine; teenistuskoera nõuetekohane treenimine ning tollipunkti juhataja ja/või -asetäitja poolt antud ühekordsete ülesannete täitmine (tl 11). VS, liikudes tasulisse parklasse, et seejärel sõita ametiautoga Xxxxxxxxxx teenistuskoerte atesteerimisele, ei saanud täita veel teenistusülesandeid, mis on loetletud tema ametijuhendis. Kodust parklasse minemist ei saa pidada ka ühekordse teenistusülesande täitmiseks. Sellest tulenevalt ei ole oluline, kas aeg, mil isik liikus tasulisse parklasse, oleks arvatud tööaja hulka või mitte. Samuti ei oma määravat tähtsust küsimus, kas töökohaks saab pidada Tallinna linna või konkreetset kohta, kus tööülesandeid täidetakse, kui parklasse liikumisel tööülesandeid veel ei täidetud.

17. Tööõnnetus hõlmab ka juhtumit, mil töötaja tegutses tööandja huvides. Isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma. VS-ile ei olnud määratud tööandja poolt tasulisse parklasse liikumiseks ka konkreetset marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed ja millisel ajavahemikul isik parklasse liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia kolleeg AP Xxxxxxxxxx ja olla õigel ajal teenistusülesannete täitmiseks Xxxxxxxx. Sellest tulenevalt ei olnud ka tegemist tegutsemisega tööandja huvides.

18. Halduskohus leidis õigesti, et tegemist oli õnnetusega teel tööle, mille seadusandja on juba 2003. a jätnud tööõnnetuse definitsioonist välja. Seda, et TTOS § 22 muutmise eesmärgiks oli tööõnnetuse mõistest välja jätta õnnetused tööteel, kinnitab TTOS ning toote ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (1154 SE) seletuskiri. Ka apellatsioonkaebuses viidatud ESAW metodoloogias on märgitud, et tööõnnetusena välistab ESAW õnnetused teel tööle.

19. Eeltoodust tulenevalt jääb VS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.01.2015 otsus muutmata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellandi menetluskulud jäävad seetõttu tema enda kanda. Tööinspektsioon ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust koos kuludokumentidega esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa