3-15-692/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm

21. august 2015, Jõhvi 3-15-692 Garri Graubergi kaebus Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsuse nr 6.-10/532-2 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kaebaja

5. jaanuari 2015. a taotluse uueks lahendamiseks Kaebaja – Garri Grauberg Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Garri Graubergi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21. septembril 2015.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-692

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnitas 27. veebruaril 2014 kinnipeetava Garri Graubergi individuaalse täitmiskava (ITK) (tl 8-10). ITK kohaselt oli karistusaja algus 18. jaanuar 2012 ning vabanemise tähtaeg karistuse ärakandmisel 18. oktoober 2015. Täitmiskavas nähti ühe tegevusena ette keskhariduse ja eriala omandamist.

2. Viru Vangla kinnitas 12. septembril 2014 kinnipeetava G. Graubergi ITK (tl 42-43). ITK kohaselt oli karistusaja algus 18. jaanuar 2012 ning vabanemise tähtaeg karistuse ärakandmisel

28. oktoober 2021. Täitmiskavas nähti ühe tegevusena ette keskhariduse omandamist Jõhvi Gümnaasiumis.

3. G. Grauberg esitas 5. jaanuaril 2015 Viru Vanglale taotluse (registreeritud numbriga 6- 10/532-1) asuda 2015. a õppima kutseõppesse (tl 23).

4. Viru Vangla jättis 13. jaanuari 2015. a otsusega nr 6.-10/532-2 G. Graubergi taotluse rahuldamata (tl 22).

5. G. Grauberg esitas 23. jaanuaril 2015 Viru Vanglale vaide (registreeritud numbriga 6- 12/25-1), milles nõudis Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsuse kehtetuks tunnistamist ja tema

5. jaanuari 2015. a taotluse uut lahendamist (tl 24-25).

6. Viru Vangla jättis 20. veebruari 2015. a vaideotsusega nr 6-12/25-2 G. Graubergi vaide rahuldamata (tl 26-27).

7. G. Grauberg esitas 15. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsuse nr 6.-10/532-2 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kaebaja 5. jaanuari 2015. a taotluse uueks lahendamiseks (tl 2-7).

8. Vastustaja palus 22. mai 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda (tl 40-41).

9. Kohus määras 22. mai 2015. a määrusega asja arutamise kirjalikus menetluses (tl 45).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja taotleb Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsuse tühistamist ja taotluse uut lahendamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

10.1. Vaidlustatav akt on kaalutlusvigadega; piirang, millega ei lubata omandada kutseharidust, on ebaproportsionaalne (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11); keeld on vastuolus igaüheõigusega omandada haridust (PS § 37). Viru Vangla on rikkunud kaebaja õiguspärast ootust ja usaldust. ITK-s võeti kohustuseks ja anti kaebajale lubadus, et kõigepealt võimaldatakse keskhariduse omandamine ja pärast keskkooli võimaldatakse kaebajale kutsehariduse omandamine.

10.2. Keelduv otsus on formalistlik ning sellest ei nähtu, et oleks kaalutud kaebaja põhjendatud huvi omandada kutseharidust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2) ja vangla lubadust.

10.3. Viited 12. septembri 2014. a ITK-le on asjakohatud, kuna selles on sekkumised tehtud aastaks, aga 27. veebruari 2014. a ITK-s planeeriti sekkumised kogu karistuse kandmise

3-15-692

ajaks. Vangla ei ole kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtnud, et 27. veebruaril 2014 koostatud ITK-s nähti kaebajale ette kutsehariduse omandamine.

10.4. Keelduva otsusega on püütud luua õiguspärast näivust, justkui vangla on kaalunud kutsehariduse võimaldamist. Reaalne olukord on selline, et tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole kogu Viru Vangla ajaloo jooksul võimaldatud mitte ühelegi kinnipeetavale kutsehariduses osalemist. Tavaosakondades saavad kõik kinnipeetavad osaleda kutsehariduse omandamisel. Kui kaalumine viib alati negatiivse tulemuseni, siis ei ole võimalik rääkida nõuetekohasest kaalutlusotsusest.

10.5. Haridus PS § 37 tähenduses hõlmab kõiki haridustasemeid, s.o nii alus-, põhi-, keskkui ka kõrghariduse, samuti on hõlmatud kutseja huviharidusega. PS § 29 lg 3 järgi on riigil sõnaselge kohustus korraldada kutseõpet. Kutseõpe on eriti vajalik muutuvas majanduskeskkonnas. Ka Euroopa sotsiaalharta nõuab, et riik võtaks ohustatud gruppide (sh vangide) osas kasutusele erimeetmed, et nad saaksid asjakohase õppe, et olla võimelised vabanemisel sisenema tööturule. Kaebajal puudub eriala. Et tulla vabaduses toime, on vajalik omandada eriala.

10.6. Keelduv otsus ei ole kooskõlas ka VangS § 34 lg-st 6 tuleneva põhimõttega, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Ka kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 1 lg 2 p 2 kohaselt on ITK koostamise ja rakendamise üheks eesmärgiks toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise kaudu.

11. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja G. Graubergi kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised.

11.1. Käesoleva vaidluse lahendamisel on olulise tähendusega muuhulgas kaebaja seisukoha („/---/ 27.02.2014 koostatud ITK-s planeeriti sekkumised kogu karistuse ajaks.) ekslikkus. Kaebaja on kinnipeetav, kes käesoleval hetkel kannab kinnipidamislikku karistust Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsuse nr 1-12-6569 alusel, mis jõustus kaebaja osas 10. septembril 2014, ehk vahetult enne kehtiva ITK kinnitamist. Enne seda otsust oli kaebaja karistatud vangistusega ka Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2013. a otsuse alusel, samuti Harju Maakohtu 18. oktoobri 2007. a otsusega. Seega, kuigi kaebaja viibis kinnipidamisasutuses ka 27. veebruaril 2014, ei olnud sel kuupäeval objektiivselt võimalik planeerida tegevusi kogu kohtuotsusega nr 1-12-6569 mõistetava karistuse ajaks. Sel ajal ei olnud teada, milliseks kujuneb kaebaja karistusaja pikkus, samuti, milliseks kujuneb kohtu lõplik seisukoht kaebaja poolt toime pandud süütegude osas. Ainuüksi neil asjaoludel oli vanglal vajadus ümber hinnata kaebaja riske ning nende maandamiseks vajalikke tegevusi.

11.2. Käesoleval juhul jõustus kaebaja karistus 10. septembri 2014. a Tartu Ringkonnakohtu otsusega, mille ärakandmise ajaks on 28. oktoober 2021. 27. veebruari 2014. a ITK-st nähtub, et seal esitatud tegevused olid planeeritud eeldusel, et kaebaja vabanemise tähtaeg karistuse ärakandmisel oleks olnud 18. oktoober 2015. See ITK ei arvestanud ega saanudki arvestada kohtuasjas nr 1-12-6569 määratavat karistust ja sellest tulenevaid kaebaja riske. Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 8 lg 5 ja lg 6 p-i 1 kohaselt oli vangla õigustatud koostama kinnipeetavale uut ITK-d.

11.3. Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 25. augustist 2014. Riigikohtu halduskolleegium on oma 17. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-95-09 (p-s 16) sedastanud, et kinnipeetava ITK muutmise õiguspärane vajadus võib tuleneda ka juba ainuüksi kinnipeetava ümberpaigutamisest teise vanglasse.

11.4. Kaebaja leiab, et kutsehariduse omandamine kohe peale keskhariduse omandamist, ehk alates 2015. aasta sügisest, on talle eluliselt vajalik, et omandada erialaoskused vabaduses

3-15-692

toimetulekuks. Samuti leiab kaebaja, et kutsehariduse andmisel tuleks eelistada erialasid, mis on vabaduses nõutavamad. Käesoleval juhul on vangla leidnud, et arvestades kaebaja kriminogeenseid riske mh viimase kohtuotsuse alusel, tuleb tegeleda kaebaja riskide maandamisega tööharjumuse kujundamise kaudu. Arvestada tuleb ka, et kinnipeetava vabanemisaeg, võrreldes varasema ITK-ga, on lükkunud kuus aastat hilisemaks. Tuginedes VangS § 16 lg-le 3 ning kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 5 lg-le 6, ei ole välistatud, et karistuse kandmise ajal muudetakse täitmiskava kaebaja taotlusest lähtuvalt. Arvestades tööandjate nõudmiste muutumist, ei pruugi 2015/2016 õppeaastal omandatud teadmised olla kaebaja vabanemisel enam ajakohased ning konkurentsivõimelised.

11.5. Viitamine Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-31-12 ei ole käesolevas menetluses aktuaalne. Viidatud lahendis keskendus vaidlus üldkeskhariduse omandamise küsimusele ning seda olukorras, kus kinnipeetav oli juba keskharidust omandama asunud. Käesoleval juhul on vaidluse esemeks kutseõpe, ehk eeskätt tööoskustega seonduv, samas ei ole kaebaja poolt õpinguid veel alustatud. Kaebaja viitab ka sellele, et haridustaseme tõstmine on ITK koostamise üheks eesmärgiks. Kaebaja jätab siinkohal põhjendamatult tähelepanuta, et vastavalt Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) §-le 16, on keskharidus ning kutsekeskharidus samal tasemel olevad haridustasemed HaS § 2 lg 5 p 3 järgi ning keskharidusega isiku poolt kutseõppe läbimist ei saa käsitleda haridustaseme tõstmisena seaduse tähenduses. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajale võimaldatakse hariduse II taseme omandamine vanglas.

12. Kirjalikus menetluses on kaebaja esitanud vastuse vastustaja seisukohale, milles märgib, et vangla on kohut eksitanud kaebaja karistusaja väljatoomisel (tl 49). Samuti leiab kaebaja, et vanglas olles peab kinnipeetav omandama võimalikult palju haridust ja just kutseõpet, et vabanedes leida töökoht.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kaebusest nähtuvalt on G. Grauberg esitanud kaks erinevat nõuet: tühistamisnõude Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsuse nr 6.-10/532-2 tühistamiseks ja kohustamisnõude Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks.

14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

15. Vaidlust pole selles, et 27. veebruari 2014. a ITK-s nähti kaebajale ette nii keskhariduse kui ka eriala omandamist, kuid 12. septembri 2014. a ITK-s vaid keskhariduse omandamist. Poolte vahel on vaidlus selles, kas varasema ITK-ga planeeriti tegevused kogu karistuse kandmise ajaks.

16. Kinnipeetava individuaalne täitmiskava on dokument, mis konkretiseerib vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teid üksiku kinnipeetava puhul (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, § 16 komm. 2). Individuaalse täitmiskava koostamise üheks eesmärgiks on kinnipeetava käitumise igakülgne hindamine, et vanglal oleks võimalik teha kaalutletud otsustusi vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise kõiki üksikasju ei ole vaja sätestada seadusega.

3-15-692

17. VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muu hulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Sama paragrahvi lg 3 järgi muudetakse ja täiendatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule.

18. VangS § 16 lg 5 sätestab, et kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Selle sätte alusel on justiitsminister 14. mail 2008. a vastu võtnud määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus). Määruse § 1 lg 1 kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Määruse § 1 lg 21 p-de 4 ja 5 kohaselt peab ITK-s olema märgitud ja kajastatud kinnipeetava vanglas töötamise kohustus tulenevalt vangistusseadusest, võimelisus teha tööd, kutseoskused, kinnipeetava terviseseisundist tulenevad piirangud, mida peab arvestama kinnipeetava töölerakendamisel, ning väljaspool vanglat töötamise võimalikkus; samuti vajadus põhivõi keskhariduse omandamiseks ja viide õppeastmele, kutsehariduse või tööalase koolituse andmise vajadus koos saadud koolituse märkimisega.

19. Määruse § 4 lg 3 kohaselt on täitmiskava täitmisperiood üks aasta, mida arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest. Täitmisperioodil rakendatavad sekkumised planeeritakse kvartali täpsusega. Siiski annab määruse § 8 võimaluse täitmiskava ülevaatamiseks ja uuendamiseks. Nii sätestab määruse § 8 lg 5, et täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel viib inspektor-kontaktisik viie tööpäeva jooksul läbi uue riskihindamise ja vajaduse korral muudab koostatud täitmiskava kümne tööpäeva jooksul arvates riskihinnangu koostamisest. Määruse § 8 lg-s 5 nimetatud asjaolu on eelkõige kinnipeetava suhtes uue süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine (§ 8 lg 6 p 1).

20. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2014. a otsusega asjas nr 1-12-6569 (jõustus kaebaja osas 10. septembril 2014) kaebajat karistatud uue kuriteo toimepanemise eest ning seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et ainuüksi neil asjaoludel oli vanglal vajadus ümber hinnata kaebaja riske ning nende maandamiseks vajalikke tegevusi.

27. veebruari 2014. a ITK-st nähtub, et seal esitatud tegevused olid planeeritud eeldusel, et kaebaja vabanemise tähtaeg karistuse ärakandmisel oleks olnud 18. oktoober 2015. See ITK ei arvestanud ega saanudki arvestada kohtuasjas nr 1-12-6569 määratavat karistust ja sellest tulenevaid kaebaja riske. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga, et varasema ITK-ga planeeriti tegevused kogu karistuse kandmise ajaks, s.o 28. oktoobriks 2021.

21. Kaebaja leiab, et vaidlustatav haldusakt on kaalutlusvigadega ning sellest ei nähtu, et vangla oleks kaalunud kaebaja põhjendatud huvi omandada kutseharidust. Samuti ei ole vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtnud, et varasemas ITK-s nähti kaebajale ette kutsehariduse omandamist.

22. Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12). HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

3-15-692

ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus otsuse andmisel menetlusja vorminõuete täitmist ning kontrollib kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3). Kohus ei hinda kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest.

23. Pooltel puudub vaidlus 13. jaanuari 2015. a otsuse allkirjastanud vanglateenistuja ametniku pädevuse üle. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 9. veebruari 2011. a otsuse nr 3-3-1-88-10 p-s 17, et otsustamine selle üle, millisel füüsilisel isikul on haldusorgani nimel õigus tegutseda, on reeglina haldusorgani sisepädevuse küsimus. Vastavalt HMS § 8 lg-le 2 määratakse haldusorganisiseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.

24. Enne kaalutlusvigade kontrollimist tuvastab kohus, millistest kaalutlustest on vastustaja keelduva otsuse tegemisel lähtunud. Vangla on kaebaja 5. jaanuari 2015. a taotlusele vastates toonud järgmised kaalutlused (tl 22). 1) VangS § 36 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada kutseharidust juhul, kui see on ITK-s ette nähtud. 2) VangS § 16 lg-st 3 tulenevalt muudetakse ja täiendatakse ITK-d vastavalt kinnipeetava arengule. 3) G. Graubergile on 12. septembril 2014 koostatud ITK, milles ei ole 2015. a kutseõppesse asumist planeeritud. ITK-s on 2015. aastaks planeeritud keskhariduse omandamine, osalemine sotsiaalprogrammides ning töötamine üksuses. 4) Hariduse omandamist ja töötamist käsitletakse võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena, mille mõlema eesmärk on suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ning seeläbi aidata kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Otsus, kumba kahest võrdse tähtsusega kohtlemisabinõust eelistada, on

G. Graubergi puhul välja selgitatud varasemalt läbiviidud riskihindamise pinnalt. Kriminogeensete riskide maandamise, sotsiaalsete oskuste arendamise ja töötamise harjumuse säilitamise vajadustest lähtuvalt ning kõiki asjaolusid arvesse võttes on G. Graubergile koostatud ITK, milles ette nähtud tegevused toetavad seatud eesmärkide saavutamist.

Kohus leiab, et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust, ta pole lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest.

25. Vastustaja on õigesti märkinud, et VangS § 36 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada kutseharidus vaid juhul, kui see on ITK-s ette nähtud ning kuna 12. septembri 2014. a ITK-s ei olnud kaebajale kutsehariduse omandamist ette nähtud, ei saa kaebaja taotlust rahuldada. Analoogselt on Riigikohus leidnud, et kui kinnipeetava ITK-s puudub üldkeskhariduse omandamise jätkamise kohta vastav märge, ei ole kinnipeetaval võimalik jätkata õpinguid üldkeskhariduse omandamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda hariduse omandamist osas, mis individuaalses täitmiskavas pole vajalikuna ette nähtud, seetõttu ei saanud kutsehariduse mittevõimaldamine ka kinnipeetava õigusi rikkuda. Kuna kinnipeetav viibib kinnipidamisasutuses süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning temalt on vabadus võetud

3-15-692

kohtuotsuse täitmise eesmärgil, on kinnipeetav ise end viinud olukorda, kus tema õigused on piiratud. Kuigi kinnipeetavatele laienevad kõik põhiseaduslikud õigused, on olemas teatud piirangud, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selliselt on piiratud ka kinnipeetavate õigus haridusele, kuid tegemist ei ole põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumisega (vt ka Tartu Halduskohtu 30. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-10-2651).

26. Samuti nõustub kohus vastustajaga selles, et hariduse omandamist ja töötamist käsitatakse võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses R(89)12 (hariduse omandamise kohta vanglas) pööratakse tähelepanu sellele, et hariduse omandamine vanglas peaks olema sama staatusega, mis töötaminegi. Sellega kooskõlas on ka VangS § 37 lg 2 p 2, mille alusel töötama ei ole kohustatud üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav.

27. Vastustaja on seisukohal, et viitamine Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-31-12 ei ole käesolevas menetluses aktuaalne, kuna praegusel juhul ei ole kaebaja veel kutsehariduse õpinguid alustanud. Kohus peab seda õigeks tähelepanekuks, sest viidatud asjas leidis Riigikohus, et ainuüksi põhjendus, et kaebajal on juba omandatud põhiharidus, ei ole piisav olukorras, kus kaebaja oli uue ITK kinnitamise ajal omandamas üldkeskharidust.

28. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vanglas olles peab kinnipeetav omandama võimalikult palju haridust ja just kutseõpet. Kuigi vanglas hariduse omandamise võimaldamisel on väärtus nii kinnipeetava, vangla keskkonna kui ka ühiskonna jaoks tervikuna (EIK 27. augusti 2014. a otsus 16032/07 Velyo Velev vs. Bulgaaria), on hariduse andmise korraldamine keeruline ning nõuab suuri kulutusi piiratud ressurssidega avaliku võimu kandjalt (vt ka EIK 28. novembri 2011. a otsus 5335/05 Ponomaryovi vs. Bulgaaria). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kutsehariduse võimaldamist talle meelepärases valdkonnas, kuna vanglale on kutsehariduse andmise valdkondade valimisel seadusandja poolt jäetud teatud valikuruum (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, § 37 komm. 4).

29. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebajale võimaldatakse hariduse II taseme omandamist vanglas. HaS § 2 lg 5 kohaselt on haridusel järgmised tasemed: 1) alusharidus; 2) põhiharidus (hariduse I tase); 3) keskharidus (hariduse II tase); 4) kõrgharidus (hariduse III tase). HaS § 16 lg 1 sätestab, et keskharidus jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. Kohus selgitab, et kui ITK-s on otsustatud kinnipeetava suunamine üldkeskhariduse omandamisele, puudub tal subjektiivne õigus nõuda endale kutsekeskhariduse omandamise võimaldamist.

30. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsus nr 6.-10/532-2 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust.

31. Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamisnõude, milles palub teha ettekirjutus Viru Vanglale, millega rahuldada 5. jaanuari 2015. a taotlus ja võimaldada talle kutseõpet.

32. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kuna kohus leidis eelnevalt, et Viru Vangla 13. jaanuari 2015. a otsus nr 6.-10/532-2 on õiguspärane, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue.

3-15-692

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik