4-15-6394/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-6394

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. august 2015 a Tallinn Väärteoasja number 4-15-6394 (2317,15,006627) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

G.H kaitsja Ivo G.H kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.07.2015 otsusele nr 2317,15,006627 G.H karistamises KarS § 63

lg 1 alusel LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Kaitsja: Ivo G.H, ik: 36403110327, elukoht: XXX

Menetlusalune isik: G.H , ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta G.H kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

Hannes Küünarpuu 16.07.2015 otsusele nr 2317,15,006627 G.H karistamises KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.07.2015 otsus nr 2317,15,006627 G.H karistamises KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot muutmata ja tühistamata. 3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 400 (nelisada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o

30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155129826. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud

2 kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 21.08.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 29.08.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on

kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 21.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.09.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 16.07.2015 otsusega nr 2317,15,006627 karistati G.H KarS § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot selles, et G.H

23.06.2015 kell 21.55 juhtis Pärnu mnt 186 juures Tallinnas mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 76+/-3 km/h, suurim lubatud kiirus teel on 50 km/h, seega ületas

suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 23 km/h ning omamata vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus on LS § 124 lg 3 p 1 sätete kohaselt peatunud seoses juhiloa XXX kehtivuse lõppemisega alates 16.03.2015.

Oma tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 227 lg 2 ja LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 201 lg 1 järgi.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse:

23. juunil 2015 aastal peeti teda kinni Järvevana teel, sest ületas sõidukiirust 23 km/tunnis,

tunnistab seda rikkumist ja kahetseb seda. Samas ei tekitanud ta mingisugust ohtlikku

olukorda. Sellel teelõigul oli varasemalt lubatud sõita 70 km tunnis (elab juba 15 aastat alaliselt USA-s, külastas vaid nädalaks oma peret, seega ei tea millal liikluskorda muudeti),

ning kiirusepiirang 50 km tunnis on liiklusohutuse seisukohalt sellel teelõigul täiesti

põhjendamatu ja arusaamatu (ühesuunalisel teel on 4 sõidurada, jalakäijate ülekäigurajad puuduvad), kuid sellest hoolimata möönab ja kahetseb, et rikkus liiklusseadust.

Kuid lisaks sellele väärteoprotokolli AB 1389568 kohaselt juhtis ta autot ka omamata vastava

kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Kinnitab, et see väide on vale, omab kehtivat

USA-s välja antud juhtimistunnistust, mille esitas ka politseile, ning mis vastavalt Genfi konventsioonile kehtib ka Eesti Vabariigis ilma mingi lisadokumendita, mida nõudis temalt politseiametnik Alar Pint ja tema partner Benita Põder.

Seda, et juhtimistunnistus kehtib, kinnitas tema jurist Ivo G.H, kes omakorda konsulteeris maanteeameti juristi Martti Kanguriga, lisaks on vastav info olemas maanteeameti kodulehel

(Genfi 1949.a teeliikluse konventsiooni osalisriigid: Juhiluba kehtib Eestis 12 kuud alates

selle omaniku alaliselt elama asumisest Eestisse). Mingit viidet rahvusvahelise juhiloa nõudele maanteeameti kodulehel ei ole märgitud. Eeltoodud allikad kõik kinnitavad, et tema juhitunnistus on kehtiv. Sellest tulenevalt on tema suhtes tehtud sõiduki kõrvaldamise otsus ja rahatrahv juhtimisõiguseta juhtimise eest ebaseaduslik, sest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus on olemas.

Kinnipidamise ajal soovis, et politseinik Alar Pint räägiks telefoni teel tema juristiga, ning

selgitaks sõidukijuhtimiselt kõrvaldamise otsust ja selle õiguspärasust, kuid Pint keeldus ja

jooksis tema eest ära. Samas nõudis Pint tal südaöösel otsida juht, kes järele tuleks, keda jaaniõhtul oli võimatu leida.

3 Lisaks temale oli autos haige pensionärist ema ja 4 aastane lapselaps, kes kõik pidid asjatult

ootama. Kokku kestis kinnipidamine umbes 2 tundi, sellest tulenevalt pidi ema saatma

taksoga koju, sest teda ei lubatud autorooli istuda. Leiab, et on eelnevalt kirjeldatud kinnipidamisest tekkinud probleemide tõttu alusetult kannatanud.

Õiguslik alus

Liiklusseaduse muutmise tõttu rahvusvahelist luba alates 01.05.2015 lisaks USA juhilubadele

enam vaja ei ole. Varasemas (kuni 30.04.2015 kehtinud) Liiklusseaduse § 99 lg 1 p 3 redaktsioonis oli kirjas, et:

• Eestis kehtib Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigi juhiluba koos rahvusvahelise juhiloaga; Praeguses (kehtib alates 01.05.2015) redaktsioonis:

• Eestis kehtib Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba.

Nimetatud muudatus näitab seadusandja selget tahet kaotada rahvusvahelise lubade esitamise

nõue, mis on ka täiesti arusaadav, sest ajaloolistel põhjustel ei saanud Eesti 1949 aastal nimetatud konventsiooniga liituda, samas kui USA ei ole liitunud Viini 1968. aasta teeliikluse

konventsiooniga. Ka seaduse eelnõus on märgitud, et muudatuste eesmärk on lihtsustada nõudeid seoses liikluses vajalike dokumentide, nende kaasaskandmise ja taotlemisega. Seega seaduse muudatuse tõttu tuleb otsus väärteoasjas tühistada ja menetlus lõpetada.

Samas tekitab asjatult segadust liiklusseaduses märgitud lisatingimus, et juhiloale peab olema

kantud mootorsõiduki kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. USA

juhilubade peal on mootorsõiduki kategooria, kuid puudub kirjeldus. Samas kirjelduse puudumine on niivõrd formaalne nõue, et seda ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks, miks USA juhiluba Eestis ei kehti. Konventsiooni lisa 6 punkti 6 kohaselt peavad juhiloal olema kanded tehtud kas ainult ladina trükivõi kirjutuskirjas või selliselt korratud ning punktides 8 ja 9 on

kirjeldatud sõidukite kategooriad, mille juhtimisõigus isikul on, seega kategooria kirjeldus juhilubadel ei ole ilmselgelt vajalik. Ka Eestis väljastavatel rahvusvahelistel lubadel puudub

kirjeldus. Maanteeametis saadud informatsiooni kohaselt on Eestis väljaantaval rahvusvahelisel juhiloal piktogramm, st väike sõiduki pilt kategooria tähise kõrval. See ongi

„kirjeldus". Samas Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on kirjeldus mingi eseme, isiku,

looma, nähtuse, sündmuse või olukorra olulisemate tunnuste ülevaatlik esitus suuliselt või kirjalikult, seega formaalselt ei vasta ka Eestis väljaantav juhiluba Liiklusseaduses sätestatud nõudele, sest nõutav kirjeldus tegelikult puudub. №tariaalse tõlke nõudmine antud juhul on samuti arusaamatu, sest näiteks passi puhul ju notariaalset tõlget ei nõuta. Nõude formaalsuse ja mõttetuse tõendamiseks on USA juhiluba antud juhul siiski tõlgitud ja kaebusele lisatud.

Liiklusseaduse 99 lg l2 antud juhul ei kohaldu, asjakohased on § 99 lg l1, sest juhiloa kanded on antud juhul tehtud ladina trükikirjas ja juhiloale on kantud ka mootorsõiduki kategooria tähis. Liiklusseaduse 99 lg l2 kohalduks näiteks araabiakeelse juhiloa korral, ning RV juhiloa või notariaalne tõlke nõue on sel juhul täiesti põhjendatud.

Tema Eestis väljaantud juhiloa kehtivuse peatamine alates 16.03.2015 on seotud tervisetõendi aegumisega. Samas ka juhiloa kehtimise lõppemine ei ole võrreldav juhiloa puudumisega, ehk siis olukorraga, kus isik pole vastavat koolitust läbinud ja juhiluba taotlenud, mille puhul on range karistus täiesti põhjendatud. Arstitõendi aegumine on pigem formaalne rikkumine.

Lisaks kehtiva seaduse järgi ta Eesti lubasid taotleda ei tohikski, sest ta ei ela alaliselt Eestis, seetõttu tuleks Eesti lubasid puudutav osa otsuses jätta käsitlemata kui asjassepuutumatu.

Seega antud juhul karistada teda põhjusel, et juhtimisõigus on peatunud (LS § 124 lg 3 p 1)

seoses juhiloa kehtivuse lõppemisega, on ilmselgelt ebaõige vale õigusnormi kohaldamine.

Samal põhjusel on ebaseaduslik sõiduki juhtimisest kõrvaldamise otsus, sest vastava kategooria juhtimisõigus on tal tegelikult kogu aeg olemas olnud.

4

Kokkuvõtteks leiab, et tema karistamine juhiloa puudumise tõttu ei ole põhjendatud. Mootorsõidu juhtimise kõrvaldamise otsus on ebaseaduslik võimuliialdus ning selleks puudus igasugune mõistlik põhjendus ja vajadus. Väärteo protokollis märgitud õigust kaitsja abile ei lubatud tal teostada, tal lubati küll esindajaga ühendust võtta, kuid politseinik keeldus tema seadusliku esindajaga rääkimast ja olukorda õiguslikku olukorda selgitamast, mis on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. Kohtuistungist osa võtta ei soovi, sest ei viibi Eestis.

Eeltoodust tulenevalt palub otsus ja määratud rahatrahv tühistada või vähemalt rahatrahv vähendada mõistliku suuruseni või piirduda hoiatusega.

Kohtuvälise menetleja esindaja kirjalik seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas märkinud, et ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetleja, tutvunud G.H kaebusega ning väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et isiku süüline käitumine LS § 15 lg 1 p 2 ja § 90 lg 1 p 1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ja § 201 lg 1 järgi.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormus kohtuvälisel menetlejal. V™S § 69 lg 2 p 3-7

kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida tõendid, millest tulenevalt loetakse väärtegu tuvastatuks.

Käesoleval juhul on G.H süüdistatud LS § 15 lg 1 p 2 ja LS § 90 lg 1 p 1 nõuete rikkumises, mis on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ja LS § 201 lg 1 järgi.

Väärteotoimikusse on lisatud PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Alar Pint'i poolt koostatud liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll, mille kohaselt G.H poolt juhitud sõiduki Volvo S40 reg. märgiga XXX kiirust mõõdeti 23.06.2015.a kell 21:55 Tallinnas Pärnu mnt 186 juures. Kiiruse mõõtmisel kasutati

liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Ultra Lyte UX020598 TTRSS-15/00099, seade oli taadeldud 07.05.2015. Mõõtevahendit oli testitud ja see oli töökorras. Protokolli on kantud ka

mõõtmise tehiolud: asulasisene tee, hea nähtavus, valgeaeg, sademeteta ilm, 5 sõidureaga kattega tee, tee oli märg. Mõõtmistulemuseks saadi 76 km/h. Lubatud sõidukiirus oli 50 km/h,

mõõteseadmele kehtestatud laiendmääramatus +/- 3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatus sõidukiirust mitte vähem, kui 23 km/h. Protokolli on märgitud, et juhile näidati

seadme tabloole fikseeritud näitu, kuid G.H on keeldunud sellele protokollile alla kirjutamast.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuselt nähtub, et G.H on kõrvaldatud 23.06.2015.a

kell 21:55 kuni juhtimisõiguse omandamiseni mootorsõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Nimetatud otsusele on G.H alla kirjutanud. Otsus jõustus selle tegemisest.

Nii tunnistaja A. Pint kui ka menetlusalune isik on andnud kokkulangevaid üksikasjalisi ütlusi rikkumise toimepanemise asjaolude kohta.

Maanteeameti liiklusregistri väljatrükilt nähtub, et G.H juhtimisõigus oli 23.06.2015.a

peatunud seoses juhtimisõigust tõendava dokumendi nr XXX kehtivuse lõppemisega alates 16.03.2015.a.

Väärteotoimikusse lisatud koopiatelt on näha, et G.H'le on 02.05.2015.a väljastatud USA

siseriiklik juhiluba. Rahvusvahelist juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlget juhiloast menetlusalusel isikul liiklusjärelevalve teostajale esitada ei olnud.

5 Kohtuväline menetleja on seisukohal, et G.H on toime pannud temale LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja

kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme

kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale.

Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust

sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid.

LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga

lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 2 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse

lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning

vastavalt LS § 50 lg-le 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika, mille põhjal on

koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib, seda ilmestavad ka sagedased meediakajastused.

LS § 90 lg 1 p 1 sätestatu kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

LS § 96 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba,

juhiluba, käesoleva seaduse §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. LS § 96 lg 2 kohaselt juhtimisõigust tõendatakse liiklusregistri andmete alusel või käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Kui liiklusregistri

andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või karistuseks äravõetud, juhindutakse liiklusregistri andmetest.

LS § 99 lg l2

kohaselt Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega.

Kuivõrd Eesti Vabariigis G.H'le väljastatud juhuluba nr XXX oli kehtetu ja tal puudus 23.06.2015.a liiklusjärelevalve teostajale esitamiseks rahvusvaheline juhiluba või notariaalselt

kinnitatud tõlge siseriiklikust juhiloast, oli ka tema USA siseriiklik juhiluba esitatud kujul kehtetu ning tal puudus õigus juhtida mootorsõidukit. Seega pani G.H toime LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

Tulenevalt KarS § 12 lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa

normi alla obligatoorselt tuvastama tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või

ettevaatamatuse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteo subjektiivsete tunnustena saab lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku käitumises hooletuse. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega piisab koosseisu täitmiseks

sellest, kui tegu pannakse toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et LS § 201 lg 1 ja § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisud on täidetud ka juhul,

kui isik mootorsõidukit juhtides üksnes peab võimalikuks, et ta tähelepanematusest ületab

lubatud sõidukiirust ja on unustanud kontrollida välisriigis väljastatud juhtimisõigust

tõendavale dokumendile kehtestatud nõudeid Eesti Vabariigis (kaudne tahtlus või

kergemeelsus) või isegi ei tea dokumendi kehtetusest, ent oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda nägema või teadma (hooletus). Kui isik juhib

mootorsõidukit ja hoolsuskohustust rikkudes on jätnud veendumata teel lubatud suurimas piirkiiruses ja juhtimisõigust tõendava dokumendi kehtivuses, vastutab ta LS § 227 ja LS § 201 järgi.

Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud KarS § 56 sätestatud karistamise

eesmärkidest. Karistuse aluseks on isiku süü toimepandust. Kohtuvälise menetleja poolt

6 koostatud otsusest nähtuvalt on karistuse määramisel arvestatud, et karistust kergendavaid ja raskendavad asjaolud ei esine.

Karistuse määramisel ei ole kohtuväline menetleja rikkunud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Karistus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on kohtuvälise menetleja hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane.

Menetlusalune isik on isik, keda ei ole varasemalt väärteokorras karistatud. Kohtuväline

menetleja leiab, et nimetatud asjaolu osutab sellele, et isiku hoiakud ei ole kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja isikut on võimalik sanktsiooni keskmises määras rahatrahvi kaudu

mõjutada. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel ja aitab mõista toimepandud väärteo olemust ja süü suurust LS § 227 lg 2 rikkumise ohtlikkust.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu poolt 16.07.2015.a. koostatud otsus nr 2317,15,006627 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja, jätta kaebus rahuldamata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

23.06.2015 koostatud väärteoprotokollist nr AB1389568 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll

selles, et 23.06.2015 kell 21.55 peeti Tallinnas Järvevana teel kinni sõiduk Volvo S40

registreerimismärgiga XXX, mida juhtis G.H, juhtides mootorsõidukit asulasisesel

teel kiirusega 76+/-3 km/h, kui suurim lubatud kiirus oli 50 km/h, seega ületas suurimat lubatud kiirust 23 km/h ning omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, kui juhtimisõigus oli LS § 124 lg 3 p 1 sätete kohaselt peatunud seoses juhiloa XXXkehtivuse

lõppemisega alates 16.03.2015. Kuna LS § 227 lg 2 ja LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud

väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 201 lg 1 järgi.

Kõigepealt analüüsib kohus, kas menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg-s 2

ettenähtud väärteo ja siis, kas menetlusalune isik on toime pannud LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo, s.h kas kaebuses toodud väited on asjakohased.

LS § 227 lg 2

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

7

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse

esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 23.06.2015 kell 21.55 kiirusmõõturit Ultra

Lyte, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00099). Sõiduk, mille kiirust mõõdeti, liikus Tallinnas Järvevana teel. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 76 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt

mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu arvestati lõplikuks mõõtetulemuseks 73 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures

mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on

väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad

väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule

inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise, tunnistades

süüteo toimepanemist. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas

liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest

ei ilmnenud ja kaebuse esitaja pole ka kohtule adresseeritud kaebuses osutanud, et

kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust

koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja

materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul

tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Kaebuses esitatud vabanduse kohaselt ületas G.H asulasisesel teelõigul lubatud sõidukiirust, kuna tema arvates oli varem vastaval teelõigul lubatud sõidukiiruseks olnud 70 km/h. Kohus leiab, et menetlusalune isik oleks pidanud tähelepanelikult ja kohusetundlikult jälgima liiklusmärke, mida ta aga ei teinud. Kohtu arvates ei saa juht liigelda aastatetaguse

mälupildi järgi, eeldades, et olud kunagi ei muutu. Liikluskorraldusvahenditega antakse

liiklejatele informatsiooni teelõigul kehtestatud piirangutest ja liikluskorraldusest ning iga

liikleja on kohustatud nendest ka juhinduma. Kohus eeldab, et numbrilised märgid on erinevates riikides ühesuguse tähendusega ning kaebuses ei ole ka viidatud sellele, et riigis,

kus menetlusalune isik alaliselt elab, oleks numbritel teistsugune tähendus või et kiirusepiiranguid saaks teisiti tõlgendada. Seega on kohtu arvates tegu toime pandud vähemalt

ettevaatamatusest. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu tegu. Puutuvalt kaebuses esitatud väitesse selle kohta, et tegemist oli

mitmerajalise teelõiguga ja puudusid ka ülekäigurajad, mistõttu on 50 km/h kiirusepiirang

liiklusohutuse seisukohalt põhjendamatu ja arusaamatu, peab kohus vajalikuks märkida, et

juht on kohustatud juhinduma liikluskorraldusvahenditest ja liiklusseadusest ning juhil puudub õigus asuda piiranguid eirama oma parema arusaama alusel, leides, et piirangud on

tema arvates põhjendamatud. Liikluskorraldusvahenditega kehtestatud liikluskorraldus ja

8 piirangud on kohustuslikud igal ajahetkel ja iga liikleja jaoks ning kui juht asub seisukohale, et tema jaoks on need piirangud põhjendamatud ja arusaamatud, siis on selline juht liikluses ohtlik nii iseendale kui ka kaasliiklejatele.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning LS § 227 lõike 5 p 1 kohaselt võib

kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

LS § 201 lg 1

Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale liiklusalase väärteo toimepanemise kohta, s.h

23.06.2015 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust, mille kohaselt kõrvaldati

menetlusalune isik sõiduki juhtimiselt, kuna tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigus, samuti Maanteeameti liiklusregistri andmebaasi väljatrükki, mille kohaselt

menetlusaluse isiku juhilubade kehtivuse lõpp on 16.03.2015, samuti menetlusaluse isiku kaebuses esitatud USA siseriikliku autojuhiloa koopiat, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peatati G.H juhitud sõiduk 23.06.2015 kell 21.55 Järvevana teel kinni lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tõttu. Kinnipidamise järgselt juhi

andmete kontrollimisel tuvastati, et menetlusalusel isikul puudub vastava kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigus Eesti Vabariigis. Maanteeameti liiklusbüroo andmebaasi

andmetest nähtuvalt G.H Eesti Vabariigis välja antud juhiluba on kehtivuse kaotanud alates 16.03.2015.

Liiklusseaduse § 96 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba, juhiluba, LS §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba

asendav dokument. Isikul võib olla ainult üks kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Liiklusseaduse § 96 lg 2 kohaselt tõendatakse juhtimisõigust liiklusregistri andmete alusel või

LS § 95 lõikes 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. Kui liiklusregistri

andmetel on mootorsõidukijuhi juhtimisõigus seaduse alusel peatunud, peatatud või

karistuseks ära võetud, juhindutakse liiklusregistri andmetest. Maanteeameti liiklusbüroo

andmebaasi andmetest nähtuvalt on G.H Eesti Vabariigi juhiluba kehtivuse kaotanud alates 16.03.2015, seega on tuvastamist leidnud, et menetlusalusel isikul puudus juhtimisõigus EV juhiloa alusel.

Samas juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik esitas politseile USA siseriikliku juhiloa, mis on välja antud New Yorki´i osariigis, mitte EV juhiloa, seega oli ta

Eesti Vabariigis välja antud juhiloa kehtetusest teadlik ning sellepärast seda politseile ei esitanudki.

Edasi analüüsib kohus, kas G.H omas Eestis juhtimisõigust politseile esitatud USAs väljastatud siseriikliku juhiloa alusel. Alates 01.05.2015 kehtiva LS § 99 lg 1 p 3 sõnastuse

kohaselt kehtib Eestis Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba. Kuid seda vaid LS § 99 lg 11 sätestatud tingimustel, milleks on:

- juhiloa kanded peavad olema tehtud ladina trükivõi kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud;

9 - juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on.

Antud juhul USAs kui Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud

juhiluba vastab LS § 99 lg 11

esimeses lauses sätestatud nõuetele. Samuti on juhiloal

märgitud mootorsõiduki kategooria tähis D, kuid puudub selgitus/kirjeldus, mida see kategooriatähis D sisuliselt tähendab. Seega ei vasta menetlusaluse isiku poolt politseile esitatud USA juhiluba LS § 99 lg 11 ega Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni nõuetele.

Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni lisas 9 on märgitud nõuded, millele siseriiklik

juhiluba peab vastama ja seal on välja toodud, et juhiloal peab olema lisaks kategooria

tähisele ka kirjas selgitus, mida vastava mootorsõiduki kategooria tähis tähendab. Sarnane

nõue tuleneb ka Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni lisast 6, kus on nõutav lisaks

mootorsõiduki kategooria tähisele ka selgitav kirjeldus või piktogramm (selgitav joonis).

Selline nõue on arusaadavalt vajalik, sest eri riikides võib kategooriaid tähistada erinevate tähtedega ja teiste riikide järelevalveasutused ei tea, mida selle kategooria tähise all on silmas

peetud, kui puudub vastav kirjeldus või piktogramm (nt ei väljasta mõned USA osariigid

Genfi 1949 a. konventsiooni kohaseid juhilubasid ja kategooria E võib tähistada

juhtimisõigust, mis vastab liiklusseaduse kohaselt B kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigusele). Seega leiab kohus, et tegemist ei ole pelgalt formaalse nõudega, vaid vastupidi, kohustusliku elemendiga juhiloal. Ilma selleta ei vasta juhiluba LS § 99 lg 11 ega

Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni nõuetele. Ainult sõiduki kategooria tähisest juhiloal ei piisa, sest selle alusel ei saa pädev ametnik kindlaks teha, kas vastaval isikul on vastava mootorsõiduki juhtimisõigus või mitte.

Kohus toob välja ka 01.05.2015 LS § 99 muudatuste seletuskirja: Paragrahvi 99 lõike 1 muudatusega täpsustatakse Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni

osalisriigis väljastatud juhiloa ja Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa kehtivust Eestis. Kehtiva liiklusseaduse nõue, et juhiluba peab olema Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni kohane, ei ole taganud konventsiooni osalisriikide poolt

väljastatud juhilubadest üheselt arusaamist, eelkõige millise kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus isikul on. Osaliselt on see tingitud ka asjaolust, et konventsiooni osalisriigid on

väljastanud juhilube mõningate erisustega võrreldes konventsiooniga. Konventsiooni lisa 6

punkti 6 kohaselt peavad juhiloal olema kanded tehtud kas ainult ladina trükivõi kirjutuskirjas või selliselt korratud ning punktides 8 ja 9 on kirjeldatud sõidukite kategooriad, mille juhtimisõigus isikul on. Muudatusega tekib liiklusjärelevalve teostajal ja Maanteeametil võimalus täpsemalt määratleda isikule antud mootorsõiduki juhtimisõigus. Juhul kui juhiloale

kantud kirjed ei ole tehtud enam levinud keeltes, on võimalik kasutada juhiloa tõlget.

Sarnaseid põhimõtteid rakendatakse ka Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa kehtivusele Eestis. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1cf3b6d9-1287-4fc8-917ab0b35c639e73/Liiklusseaduse%20ja%20riigil%C3%B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus/

Kohtuväline menetleja on ekslikult leidnud, et LS § 99 lg l2

kohaselt Genfi 1949. aasta

teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga või notariaalselt kinnitatud tõlkega.

Samuti on kaebuses ekslikult jõutud järeldusele, et alates 01.05.2015 ei nõuta enam mingil

juhul Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiloa juurde rahvusvahelist juhiluba.

LS § 99 lg 12 sätestab, et LS § 99 lõikes 11 nimetatud nõuetele mittevastav Viini 1968. aasta

teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba ja Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba kehtivad ainult koos rahvusvahelise juhiloaga

või notariaalselt kinnitatud tõlkega, kui juhiloale on kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille juhtimisõigus isikul on. Kui Genfi 1949. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba vastab LS § 99 lg 11 kõigile nõuetele, siis rahvusvahelist juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlget esitada vaja ei ole.

10

Seega, kuna antud juhul ei vastanud menetlusaluse isiku USA siseriiklik juhiluba LS § 99 lg 11

sätestatud nõuetele, kohaldusid LS § 99 lg 12 nõudes ja kuna puudus ka rahvusvaheline

juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlge, siis leiab kohus, et G.H puudus Eestis juhtimisõigus USAs väljastatud ja liiklusjärelevalve käigus ametnikule esitatud juhiloa alusel.

Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis

mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuivõrd G.H puudub rahvusvaheline juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlge juhiloast, siis tema

USAs väljastatud siseriiklik juhiluba Eestis ei kehti ja see juhiluba juhtimisõigust Eesti Vabariigis ei anna. Seetõttu pani menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides toime LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keelu rikkumise. Kohtu hinnangul on selliselt käitudes G.H toime pannud LS § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et G.H pani süüteo toime hooletusest, s.t ta ei teadnud süüteole vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. G.H arvas ekslikult, et USAs väljastatud juhiluba kehtib ka Eestis ning selle juurde ei ole vaja rahvusvahelist juhiluba või notariaalselt kinnitatud tõlget juhiloast. Selline eksimus on keelueksimus KarS § 39 tähenduses, mis välistab isiku süü ja vastutuse vaid selle

eksimuse vältimatuse korral. Eksimuse välditavuse hindamisel, leiab kohus, et

mootorsõidukijuht peab olema kursis vastava riigi liiklusreeglitega, mistõttu eksimus oleks

olnud välditav, kui menetlusalune isik oleks üles näidanud tavapärast mootorsõiduki juhile

kohustuslikku hoolsust ning välja uurinud, kas tema USA juhiluba vastab Eesti LS-s

sätestatud nõuetele. Eesti liiklusseadusi hakkas menetlusalune isik aga oma esindaja vahendusel uurima alles siis, kui temale oli määratud karistus mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 227 lg 2 ja LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritud

väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 201 lg 1 järgi.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 201 lg 1 kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava

kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et kaebemenetluses kohtu tehtava hoiatusega piirdumist kehtiv seadus ette ei näe.

Menetlusaluse isiku süü hindamisel leiab kohus, et kuna väärtegu pandi toime hooletusest, siis isiku süü on väiksem kui tahtlikult toime pandud teo puhul. Samas ei saa arvestamata jätta seda, et lisaks juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisele pani menetlusalune isik toime ka

teise väärteo, ületades juhile lubatud suurimat sõidukiirust 23 km/h asulasisesel teel.

Kaebuses esitatud vabandus, et kunagi oli sellel teelõigul lubatud sõidukiirus 70 km/h ei

muuda isiku süüd väiksemaks, vaid pigem vastupidi. Mootorsõidukijuht, kes ei jälgi liiklusmärke vajaliku hoolsusega on võimalikuks ohuallikaks liikluses ning see näitab ka isiku hoolimatut suhtumist liikluskorda. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et ainuüksi LS § 227 lg

11 2 ettenähtud väärteo eest on seadus ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et kuna menetlusalune isik pani toime kaks LS rikkumist, on ka isiku süü seda suurem ning suurem süü tähendab rangemat karistust.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt pole karistust kergendavad või raskendavad asjaolud olnud sedastatavad. Kohtule esitatud kaebuses on avaldatud kahetsust sõidukiiruse ületamise

eest ning juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest süüd ei tunnistata. Samas on väärteootsuses määratud karistuse puhul arvestatud seda, et kuigi süü on keskmisest suurem, siis määratud karistus jääb sanktsiooni keskmisesse määra. Seega leiab kohus, et ühe süüteo puhul kahetsuse avaldamine kergendava asjaoluna ei ole niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus peab vajalikuks osundada ka

sellele, et vaatamata avaldatud kahetsusele, on asutud väärtegude toimepanemist samas

õigustama, õigustades õigusvastast käitumist aga enda kohustustesse hoolimatu ja pealiskaudse suhtumisega, mistõttu suhtub kohus avaldatud kahetsusse kriitiliselt.

Kõiki asjaolusid arvesse võttes, nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistuse määraga ning ei pea vajalikuks seda muuta.

Kaebuses on viidatud ka menetlusnormi rikkumisele, mida kaebuse esitaja on pidanud oluliseks menetlusnormi rikkumiseks. Kaebuse kohaselt ei lubatud kaebuse esitajal teostada õigust kaitsja abile, kuivõrd tal lubati küll kaitsjaga ühendust võtta, kuid politseinik keeldus

esindaja rääkimast ja õiguslikku olukorda selgitamast. Kohus peab vajalikuks märkida, et

õigus kaitsja abile on sätestatud V™S § 19 lõikes 2. Nimetatud sätte kohaselt on

menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu

menetlustoimingu tegemisest. Menetleja peab isiku kinnipidamisel või muu esimese menetlustoimingu tegemisel võimaldama menetlusalusel isikul kasutada temal olemasolevaid

sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks ning kaitsja võib osaleda menetlusaluse isiku

suhtes läbiviidava menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu läbiviimist.

Kaebusest ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist võib üheselt aru saada, et

menetlusalusel isikul võimaldati menetlustoimingu tegemisel kasutada temal olemasolevaid

sidevahendeid kaitsjaga ühenduse võtmiseks. Samadest dokumentidest nähtub, et

menetlustoimingut läbi viiv pädev ametnik keeldus kaitsjaga telefoni teel suhtlemast ja

õiguslikku olukorda selgitamast. Kohus leiab, et menetlust läbi viiv ametnik ei olegi

kohustatud võimalikule kaitsjale õiguslikku olukorda selgitama. Kohtuvälise menetleja

ametnik peab tagama isiku õiguse kaitsja abile ja selle abi tagamiseks võimaldama menetlusalusel isikul endal ühendust võtta kaitsjaga ja kui menetlusalune isik soovib kaitsja

osavõttu menetlustoimingust, siis võib kaitsja menetlustoimingus osaleda. Ei kaebusest ega

menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtu, et menetlusalune isik oleks soovinud kaitsja osavõttu menetlustoimingust. Seega järgis kohtuvälise menetleja ametnik V™S § 19

lg 2 nõudeid ning kohtu arvates ei ole kaebuses esitatud etteheited hinnatavad väärteomenetlusõiguse normide rikkumisena, veel vähem olulise rikkumisena.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/