3-14-51160/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19.08.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51160 Haldusasi A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 11 510 eurot (kinnipidamistingimused perioodil 04.07.2011- 10.04.2013) Menetlusosalised Kaebuse esitaja - A.K. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K.i kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 2376 (kakstuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa J. L. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx AS SEB Pank.

3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K. esitas 16.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju summas 11 510 euro väljamõistmist selle eest, et kaebaja pidi viibima Tallinna Vanglas perioodil 04.07.2011-10.04.2013 (675 päeva) kinnipidamistingimustele mittevastavates kambrites.

2. 21.08.2014 määrusega andis Tartu Halduskohus haldusasja nr 3-14-51160 menetlemiseks üle Tallinna Halduskohtule.

3. Tallinna halduskohus vabastas 14.10.2014 määrusega A.K.i kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 11 510 eurot (seoses kinnipidamistingimustega perioodil 04.07.2011-10.04.2013) menetlusse. 23.04.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

2

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaraline kahju summas 11 510 euro seoses kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas perioodil 04.07.2011-10.04.2013 (675 päeva) ebainimlikes tingimustes.

4.1. Kaebaja selgitab, et viibis nimetatud perioodil Tallinna Vanglas ebainimlikes ja alandavates tingimustes, millega rikuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 ning põhiseaduse (PS) § 18. Kaebaja leiab, et tal on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele PS § 25 alusel. Kahju hüvitise summa, mida kaebaja taotleb vastab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt märgitule analoogsetes asjades (516 eurot ühe kuu eest ehk 17,50 eurot päevas).

4.2. Kaebaja viitab EIK 19.12.2013 kohtuotsusele nr 429/12 Tunis vs Eesti, kus tuvastati Tallinna Vanglas EIÕK art 3 rikkumine, kus kinnipeetava vabaks põrandapinnaks oli kambris alla 3m2. Kaebaja viitab, et Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina on kohustatud kinni pidama Euroopa Liidu standarditest kinnipeetavate elutingimuste suhtes kinnipidamisasutuste kambrites. Tulenevalt EIK lahenditest on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile kambris, mille standardiks on Euroopa Liidus 4 m2 (vt EIK lahend nr 69095/10 Fehér vs Ungari; EIK lahend nr 68492/10 Scarkat vs Rumeenia; EIK lahend nr 26576/10 Totolici vs Rumeenia). Kaebaja märgib, et isiklik ruum on ruum, millest tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind ehk siis pind, mis jääb kappide, pinkide, laua ja nari alla ja WC (Tunis vs Eesti p 46, EIK lahend nr 24378/04 Ciolan vs Rumeenia; EIK lahend nr 19548/04 Cojoaca vs Rumeenia).

4.3. Täiendavalt toob kaebaja välja, et Tallinna Vanglas puudus igasugune ventilatsioon, mis andis eriti tunda suvekuudel. Kambris oli suvel meeletult palav ja värsket õhku ei jätkunud, sest akende ees olid metallplaadid (võrestik), mis takistas värske õhu juurdevoolu. Sellise olukorra puhul on tegemist ebainimliku kohtlemisega, mis tekitas kannatusi. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 11 üldaruande (CPT/Inf(2001)16) punktis 30 leiab CPT, et kambriakende ette kinnitatud metallist aknaluuke, liiste või plaate, mis piiravad kinnipeetavate ligipääsu loomulikule valgusele ja tõekstavad värske õhu pääsu eluruumi, tuleb pidada ebainimlikuks. Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli, samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid.

4.4. Kaebaja märgib, et kambris puudus soe vesi. Kaebaja pidi toidunõusid pesema külma vee ja ilma pesuvahendita, mis oli ebahügieeniline ja ebainimlik, sest nõud jäid rasvaseks.

4.5. WC ei vastanud Euroopa nõuetele ja oli ebainimlik.

4.6. Tallinna Vangla ei taganud kambrites piisavat tehisvalgust, mis andis eriti tunda siis, kui väljas läks vara pimedaks.

4.7. Kaebaja leiab, et tema poolt märgitud asjaolusid tõendavad kaebusele lisatud dokumendid. Kaebaja viitab, et juhul kui peaks tekkima vastuolus siseriikliku õiguse ja riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute vahel, siis tuleb kohaldada välislepingut (PS § 123).

4.8. Kaebaja on seisukohal, et oleks täiesti ebaõiglane, kui kohus jätaks kaebaja kaebuse rahuldamata, kuigi kaebaja viibis täpselt samades tingimustes, mille suhtes on EIK otsuse langetanud ja kahjunõude rahuldanud. VASTUSTAJA SEISUKOHT

3

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja koostas kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 65-70 pöördel ja tl 91-96 pöördel), millest nähtub kaebaja paiknemine kambrites – paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta. Tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla sisekorraeeskirjas (VSKE) § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on üldjuhul leidnud, et põrandapind alla 3 m2 võib olla problemaatiline, leidub EIKi praktikas ka vastupidiseid näiteid, mistõttu ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et isiku paigutamine kambrisse, kus tema kohta oli põrandapinda alla

3 m2, oli igal juhul isiku õiguste rikkumine.

5.2. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat (nt eluruumi ostmisel) ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab.

Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites on enamasti WC-alune pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK- lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia (2006) leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 (EIK otsus asjas Cenbauer vs Horvaatia 09.03.2006).

Ka asjas Kochetkov vs Eesti (2009) oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. (EIK otsus asjas Kochetkov vs Eesti 02.07.2009) Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala ning ka mööblialune pind. Vastupidist ei saa järeldada ei VSKE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest.

Kaebaja toob kaebuses täiendavalt välja, et tänapäevaseks standardiks Euroopa Liidus on 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Tallinna Vangla eelmärgitud väitega ei nõustu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

4

5.3. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord p 14.7.3 kohaselt hoiab kinni peetav isik oma toidunõusid (kauss, kruus, lusikas) kambris. Kinni peetav isik peab oma toidunõud ise ära pesema. Vangistusseadusest ega ka vangla sisekorraeeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.12.2011 kohtumäärusest nr 3-3-1-57-11 nähtub alljärgnev: „Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Tali tunnistada õigusvastaseks, et Viru Vangla ei võimaldanud talle kartseris iga päev sooja vett võrdselt teiste kinnipeetavatega /…/. Halduskohus leidis, et ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust kindlustada kinnipeetav pidevalt sooja veega. Ringkonnakohus pidas kaebust ka sooja vee /…/ nõude osas ilmselgelt perspektiivituks ja jättis rahuldamata taotluse vabastada A. Tali apellatsioonkaebuse esitamisel tasutavast riigilõivust. Ringkonnakohus leidis, et kuna VangS § 50 kohaselt peab kinnipeetav saama dušši kasutada vähemalt üks kord nädalas, siis puudub alus nõuda igapäevaselt sooja vee kasutamist. Kolleegium nõustub selle põhjendusega.“ Lisaks märgib Tallinna Vangla, et kuivõrd kaebaja vanglasisesele isikuarvele on pidevalt rahalisi vahendeid laekunud (tl 73-75 pöördel) oli kaebajal võimalus vastavate vahendite puudumisel nii nõudepesuvahend kui ka veekiirkeetja vangla kauplusest osta.

5.4. Vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused. Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Tallinna Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust ning korraldab kriminaalhooldust. VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Seega on vangla ülesanne korraldada vangistuse täideviimist. Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeoleku tagamise kohustuse sätestab vangistusseadus mitmetes paragrahvides, nt § 41 lg 2, § 19 lg 1, § 24 lg 11 p 2, § 25 lg 11 p 2, § 251 lg 1, § 28 lg 3, § 30 lg 2, § 38 lg 22 jne.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride kohaselt tähendab julgeolek ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Järelevalve kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek.

Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded“ punktist 6, peab eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Tallinna Vangla selgitab, et vangla kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu.

Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida.

5

Palavate suvpäevadel hoonetes värske õhu ja palavusest tingitud probleemide lahendamiseks on Tallinna Vangla kasutanud erinevaid meetmeid – nt eemaldas vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoidis toiduluugid kambri kõigi vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Seega on Tallinna Vangla teinud kõik endast oleneva, et palavusest tingitud probleeme lahendada.

5.5. Mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus, mis tagasid ruumi piisava valgustatuse. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

5.6. Kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud toruga, millest hakkab vesi jooksma, kui kraan avada. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kinnipeetavatele WC puhastusvahend, millest üldjuhul piisab nädalaks. Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab. Väide, et selline WC ei vasta Euroopa Liidu nõuetele, on asjakohatu, sest Eesti on Euroopa Liidu liige. Seega ka 2014. aastal kasutatakse Aasia tüüpi WC-d Euroopa Liidus.

5.7. Vastustaja on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda, kuid antud juhul jättis ta esmased õiguskaitsevahendid rakendamata ning eelistas pöörduda vangla poole koheselt kahju hüvitamise nõudega. Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi kaebaja vahetult oma õiguste rikkumise tunnetamisel reageerima ning võtma kasutusele esmased õiguskaitsevahendid, kuid antud juhul ta seda ei teinud. Tallinna Vangla märgib, kaebaja ei ole Tallinna Vangla poole pöördunud mitte ühegi kirjaliku pöördumisega seoses ebarahuldavate kambritingimustega.

5.8. 04.07.2011 Tallinna Vanglasse paigutamisel oli kaebaja vahistatu staatuses. A.K.i suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.02.2013 ning pärast selle täitmisele pööramist paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

6

kriminaalasjas. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Samas viidi kaebajat Tallinna Vanglas viibimise ajal korduvalt vanglast välja seoses kohtuistungite ja uurimistoiminguga (tl 71 ja selle pöördel). Samuti oli kaebajal korduvalt kokkusaamisi advokaadiga ning lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega (tl 72).

Seega sai kaebaja lisaks igapäevasele 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus ka muudel asjaoludel kambrist eemal viibida. Tallinna Vangla lähtus kaebaja hoidmisel kehtivast õigusest (VangS § 90 lg 3), seega ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu. Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus.

Tallinna Vangla leiab, et antud juhul ei ole täidetud ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise see eeldus, mille kohaselt peab kahju tekitanud haldusorgani tegevus olema õigusvastane. Nimelt nägi VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ette, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Nimetatud sätte näol oli tegemist kaebaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal kehtinud õigusega ning vanglateenistus pidi ja peab kuni regulatsiooni põhiseaduse ja seaduse vastaseks tunnistamiseni või tühistamiseni sellest juhinduma.

Samuti ei tähenda ühe või teise regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamine või muutmine alati ka seda, et sellel otsusel on tagasiulatuv mõju. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Ajal, mil kaebaja Tallinna Vanglas vahi all viibis, oli VSKE § 1 lõikest 2 ja § 6 lõikest 6 tulenevalt vahistatule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, siis vastasid kambrid, milles kaebaja Tallinna Vanglas viibis, ka põrandapinna osas kehtestatud nõuetele ning kaebajale oli kambris igal ajahetkel tagatud määrusega nõutud põrandapind.

Seega täitis Tallinna Vangla 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet ning vangla tegevus oli õiguspärane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ning kumulatiivset mõju.

5.9. Eelnevalt esitatud tabelist nähtub, et perioodil kaebajale oli kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodi jooksul tagatud vähemalt 2,58 m2 põrandapind. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas ca 0,42 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti oluliselt parandanud, kui see põrandapind, mis käesoleval juhul oli tagatud. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks kogu vanglas viibimise ajal olnud tagatud

3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks tal kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt rohkem võrreldes sellega, mida oli võimalik teha vähem kui 3 m2 põrandapinna juures, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda oli kaebajal. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

7

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust riivanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem.

Kõigis kõnealustes kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Samuti oli neil lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võinuks mõnel perioodil olla EIK seisukohti arvestades suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest.

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebaja inimväärikust riivanud ning seetõttu on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole põhjustatud sellist mittevaralist kahju, mis tingiks selle rahalise hüvitamise.

5.10. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Tallinna Vangla on kaebaja paigutamisel lähtunud kehtivast õigusest ning kaebajale on tagatud õigusaktides sätestatud ettenähtud põrandapind. Seega puudub Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. Lisaks eeltoodule märgime, et asjaolu, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla leiab, et kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid.

8

5.11. Eesti on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme: EIKi väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel; ehitatud on uued vanglad; kinnipeetavate arvu vähendamine.

5.12. Rõhutame, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Märkimist väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

5.13. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 04.07.2011 kuni 10.04.2013 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli puudulik, WC ei vastanud nõuetele ja tehisvalgustus oli puudulik. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat 24 tundi ööpäevas lukustatud kambris, võimaldades vaid ühe tunni jalutuskäikudeks. Kaebaja oli perioodil 04.07.2011-18.02.2013 vahistatu staatuses. Peale süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 ning pärast selle täitmisele pööramist paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõtu režiimile.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

9. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

9

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb vastava regulatsiooni kehtivusaega. Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2.

10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 91-96 pöördel). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

11. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda aga oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

12. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale.

13. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

10

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

14. Arvestades otsuse punktides 12-13 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 91-96 pöördel), saab kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta märkida järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 04.07.2011 kuni 10.04.2013 (kokku 647 päeva) kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3m2 või rohkem (17 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla

3 m2 (144 päeva). Kaebaja viibis kambrites pindalaga ühe inimese kohta oli alla 2,5m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 486 päeva jooksul.

15. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1- 9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

16. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 04.07.2011 Tallinna Vanglasse paigutamisel oli kaebaja vahistatu staatuses. A.K.i suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.02.2013 ning pärast selle täitmisele pööramist paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Samas viidi kaebajat Tallinna Vanglas viibimise ajal korduvalt vanglast välja

11

seoses kohtuistungite ja uurimistoiminguga (tl 71 ja selle pöördel). Samuti oli kaebajal korduvalt kokkusaamisi advokaadiga ning lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega (tl 72). Samas ei olnud need kokkusaamised nii pikaajalised, et võiks asuda seisukohale, et need oleksid oluliselt mõjutanud kaebaja vangistusrežiimi. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu. Tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.

17. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist, ventilatsiooni puudulikkust, WC nõuetele mittevastavust ja tehisvalgustuse puudulikkust. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures põhjendatult, et arvestades rahaliste vahendite olemasolu (vt tl 73-75 pöördel), oli kaebajal võimalik soetada endale veekeedu kann, et teha kambris sooja vett, samuti osta nõudepesuvahendit vältimaks nõude rasvaseks jäämist pesemisel. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid WC nõuetele mittevastavusest, siis selles osas ei ole kaebaja välja toonud, milles see mittevastavus seisneb. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest nähtub, et kambrites, kus kaebaja paiknes on Aasia tüüpi WC, mis on varustatud toruga, millest hakkab vesi jooksma, kui kraan avada. Kaebaja ei ole väitnud, et WC kambrites, kus ta viibis, ei oleks töötanud või muid probleeme sellega. Kohus loeb kaebaja väite WC mittevastavusest tõendamata ja paljasõnaliseks.

18. Kaebaja tõi kaebuses seoses elutingimustega kambris täiendavalt välja õhupuuduse suvisel perioodil. Kaebaja väidab, et akende ees olevad metallplaadid takistasid õhu juurdevoolu. Vangla vastusest nähtub, et kambri akna avatav osa on (julgeoleku kaalutlustel) suuremas osas kaetud piiretega, mis aga ei saaks takista värske õhu pääsemist kambrisse ja et kambritel on olemas juba ehituslikult sundventilatsioon. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav õhuringlus. Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et suvisel ajal oli kambrites väga palav, ei ole kohtul siiski alust arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel tavalise venilatsiooniga (ilma konditsioneerita) siseruumides talutavad. On mõistetav, et kui umbes 16 m2 suuruses kambris viibis koos viis-kuus inimest, võis kaebaja soojal ajal soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes pidi kannatama ja seda konkreetsetel neis kambrites viibitud päevadel. Lisaks on vangla välja toonud, et palavatel suvpäevadel on Tallinna Vangla hoonetes värske õhu ja palavusest tingitud probleemide lahendamiseks kasutanud erinevaid meetmeid – nt eemaldas vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus; hoidis toiduluugid kambri kõigi vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada; andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori; võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku; lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis); andis üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Kaebuse esitaja ei ole vastustaja eeltoodud väidetele vastu vaielnud ega neid ümber lükanud.

12

Seega ei saa kohtu hinnangul sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks kui vangistusega vältimatult kaasneb.

19. Kohus leiab, et tõele ei vasta ka kaebaja toodud väide, et kambris puudub ventilatsioon, kuna kaebaja ei ole aru saanud sundventilatsiooni töö põhimõttest. Vaidlust ei ole, asjaolu üle, et konditsioneeri kambris ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et ka väljapool vanglat on eluhoonetes tavapäraselt eluruumidesse rajatud sundventilatsioon, mis peab tagama ruumis vajaliku õhu hulga ja ringluse. Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või lõhutud.

20. Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja ei ole ka enne kahjunõude esitamist esitanud selle osas vanglale ühtki kaebust või palunud selle tugevust suurendada.

21. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, valgustus, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt valgustuse või ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad kohtul ka tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ja kambrites tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

22. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

23. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja liikumisvõimaluse puudumist leevendasid lühiajalised kohtumised ja uurimistoimingud. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

24. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

13

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

25. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (2013) (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

26. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.

27. Nagu kohus ka juba eelpool märkis, leiab kohus, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

28. Vastustaja leiab, et ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi, sest kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt.

29. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9).

30. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

31. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 04.07.2011 kuni 10.04.2013 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 välja arvatud 17 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks. Samas tuleb hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud.

14

Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14- 51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13). Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt, lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2

3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot päeva kohta. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-

13 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“. Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista järgmiselt.

31.1. Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 144 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas summas 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot. 31.2., Kaebaja oli paigutatud kambrisse, kus täidetud ei olnud 2,5 m2 põrandapinna nõue (kokku 486 päeva), liikumisvõimalused olid piiratud (üksnes 1 tunnine jalutuskäik vabas õhus) ning muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine eelnimetatud tingimustes, st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust, kui põhiseaduslikkuse järku väärtust, kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib kohtu veendumusel rahalist hüvitamist vääriva tasemini

15

summas 4 (neli) eurot päeva kohta ja kokku seega 1944 (üks tuhat üheksasada nelikümmend neli) eurot.

31.3. Kokku mõistab kohus kaebajale eelpool toodust tulenevalt välja rahalise hüvitise summas 2376 (kaks tuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot.

31.4. Kaebaja taotles, et väljamõistetav hüvitis kantaks Jelena Leonova arveldusarvele. Kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleb kanda, ning vangistusseaduse § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 11). Seetõttu kohustab kohus vastustajat kandma kahjuhüvitis kaebaja poolt näidatud arveldusarvele.

32. Kaebaja on oma kahjunõuet esitades lähtunud EIK lahendiga asjas Tunis vs Eesti välja mõistetud hüvitise suurusest. Vastuseks kaebaja väidetele hüvitise suuruse kohta märgib kohus, et hüvitise suuruse määramisel saab kohus eelkõige lähtuda Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast ja arvestades ühiskonna jõukust. EIK on samuti aktsepteerinud võimalust, et siseriiklikud meetmed kahju hüvitamiseks ei küüni EIK poolt määratavate hüvitiste tasemele. Oluline on, et mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitiseks määratud summa oleks kohane hüvitis siseriiklikke olusid arvestades. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud ka seda, et kaebajal oleks sarnaselt T.Tunisega EIK asjas olnud tervisehäireid, mis oleks raskendanud kitsaste elutingimuste mõju. Lisaks on kohus arvestanud asjaolu, et kaebaja ei ole teinud enne kahjunõude esitamist midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest tulenenud kahjusid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas määratav hüvitis vahetult tuletatav EIK poolt asjas Tunis vs Eesti määratud hüvitisest. Ka EIÕK art 50 näeb ette hüvitise määramise õiglases ulatuses.

33. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 14.10.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik

Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016 kohtuotsusega.