3-14-52582/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2015. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52582

Haldusasi

CarCapital OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 23.09.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/017110-17 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebuse esitaja CarCapital OÜ

esindaja vandeadvokaat Marek Herm

vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja Jane Rõuk

RESOLUTSIOON

1. Jätta

CarCapital

OÜ

kaebus

täielikult

rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 19.08.2015. a, esitada apellatsioon-

kaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS §

180 lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil,

võidakse

see

lahendada

kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. CarCapital OÜ (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) esitas 25.07.2013. a 2013. a

juunikuu käibedeklaratsiooni tagastusnõude summas 5797,56 eurot ning sellest tulenevalt viis

Maksu- ja Tolliamet (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) 26.07.2013. a teate nr

12.2-3/17110-1

ning

15.08.2013

korralduse

nr

12.2-3/17110-2

alusel

kaebaja suhtes läbi üksikjuhtumi kontrolli 2013. a juunikuu käibedeklaratsiooniga esitatud

tagastusnõude ning käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestamise õigsuse kohta (edaspidi

kontroll; äriühingu nimeks kontrollitaval perioodil kuni 15.11.2013 oli Sõbra Auto OÜ) /tl 90-

92/.

2. Kontrolli tulemusel MTA koostas 07.03.2014 kontrollakti nr 12.2-3/17110-14, millele

kaebaja esitas 25.03.2014 eriarvamuse, ning 07.04.2014 MTA tegi CarCapital OÜ-le

maksuotsuse nr 12.2-3/17110-15 /tl 21-31, 153-157, 162-164, 166-171/.

3.

04.07.2014. a otsusega nr 12.2-3/17110-15-1 (muudetud MTA 04.07.2014 otsusega nr

12.2-3/17110-15-2) maksuhaldur tühistas oma 07.04.2014 maksuotsuse osaliselt, jättes kehtima

maksuotsuse resolutsiooni p-d 1, 4 ja 5 ning resolutsiooni p 3 osas, milles seal nimetatud

maksusumma ületab 5110 eurot, st 47,82 euro tagasinõudmise osas. Samas maksuhaldur

teatas, et jätkab kontrollimenetlust, et vaadata üle kontrolli käigus kogutud tõendid kohtule

esitatud kaebuses esitatud väidete valguses ning anda vajadusel SDX ja CarCapital OÜ vahel

toimunud tehingu maksustamisele uus hinnang /tl 172-175/.

4. Jätkunud kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad

faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastas MTA 02.09.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/17110-16

(edaspidi Kontrollakt), millele kaebaja esitas 12.09.2014 eriarvamuse /tl 176-184/.

5.

23.09.2014 koostas MTA kaebajale uue maksuotsuse nr 12.2-3/017110-17 (edaspidi ka

Maksuotsus), millega otsustas: 1) suurendada Sõbra Auto OÜ 2013. a juunikuu

käibedeklaratsiooni real 1 20% määraga maksustatavat käivet summas 30 000,00 eurot ja real 4

sellelt tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 6 000,00 eurot; 2) suurendada

käibedeklaratsiooni real 6 ja 6.1 deklareerimisele kuuluvat kauba ühendusesisest soetamist

summas 30 000,00 eurot; 3) suurendada käibedeklaratsioonil real 5 deklareeritud

sisendkäibemaksu summas 890,00 eurot (6 000,00 eurot ja 5 110,00 euro vahe); 4) tagasi nõuda

Sõbra Auto OÜ poolt maksustamisperioodil 2013. a juunikuu alusetult deklareeritud ja

äriühingu ettemaksukontole vabastatud käibemaksu enammaks summas 5 110,00 eurot (KMD

rida 13); 5) määrata Sõbra Auto OÜ-le 2013. a juunikuus tasumisele kuuluvat tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt summas 175,44 eurot (TSD lisa 6 rida 17). Tulenevalt

eeltoodust kohustas MTA kaebajat määratud ja tagasinõutava maksusumma 5 285,44 eurot

tasuma 30 kalendripäeva jooksul Maksuotsuse saamise päevale järgnevast päevast arvates /tl

185-191/.

6.

24.10.2014 esitas CarCapital OÜ Tallinna halduskohtule kaebuse MTA 23.09.2014

maksuotsuse nr 12.2-3/017110-17 tühistamiseks /tl 1-20/.

7. Kohus 20.11.2014 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 40-41/ ja 08.12.2014

määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 50/.

8. MTA esitas 05.01.2015 kohtule vastuse kaebusele /tl 53-59/. Pooled esitasid oma

täiendavad seisukohad järgmiselt: 20.02.2015 kaebaja /tl 63-69/ ja 08.05.2015 vastustaja /tl 80-

82/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja CarCapital OÜ vaidlustab Maksuotsuse tervikuna. Kaebaja tõdes

eriarvamuses, et talle jääb arusaamatuks, kuidas on maksuhalduril olnud võimalik täpselt

samadele tõenditele tuginedes asuda risti vastupidisele seisukohale võrreldes oma 07.03.2014. a

kontrollaktis ja 07.04.2014. a maksuotsuses väljendatuga, kus maksuhaldur leidis, et kaebaja ja

SDX Trade Eesti OÜ (edaspidi SDX) vahel tehing toimus (mh et SDX oli sõiduki tegelik müüja

kaebajale).

Maksuotsusest nähtuvalt maksuhaldur on asunud seisukohale, et kaebaja peab tulenevalt SDX-

le tehtud väljamaksetelt korrigeerima sisendkäibemaksu summas 5110 eurot ja tasuma

tulumaksu summas 175,44 eurot, ning on põhjendanud nimetatud maksusummade määramist

järgmiselt: kaebaja ja SDX vaheline tehing ei leidnud maksuhalduri kontrolli käigus kinnitust

ning kaebaja on sõiduauto soetanud ise Autohaus AUER GmbH-lt; SDX nimel vormistatud

arve kajastamine kaebaja raamatupidamises ja sisendkäibemaksuarvestuses on toimunud

maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil; EL soetustehingu pöördmaksustamise kohustuse

jätmine reaalselt ettevõtlusega mittetegelevale SDX-le on maksuhalduri hinnangul teadlik plaan

maksupettuse läbiviimiseks; SDX jättis maksuhaldurile tõendamata, et tegeleb ettevõtlusega

Eestis, mistõttu oli käibemaksukohustuslane vaid 01.04.2013-10.07.2013 ning SDX

käibedeklaratsioonid ei ole omased tavapärasele, ausalt tegutsevale ettevõttele; SDX on jätnud

käibemaksu riigile tasumata.

Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54 kaebaja ei nõustu maksuhalduri

põhjenduste ja järeldustega. Kaebaja hinnangul on Maksuotsus nii formaalselt kui ka

materiaalselt õigusvastane ning tuleb seetõttu tühistada. Järgnevalt kaebaja toob esmalt välja

Maksuotsuse materiaalse õigusvastasuse käibemaksu ja tulumaksu määramise osas ning pärast

seda formaalse õigusvastasuse.

Maksuhalduri seisukohad on vastuolus käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) ning Riigikohtu

seisukohtadega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on soetanud sõiduki

BMW X6 VIN-koodiga WBAFG81000L283112 (edaspidi ka sõiduk) ning tasunud selle eest

SDX poolt väljastatud arve alusel 30 660 eurot (milles sisaldub käibemaks). Kaebaja soetas

sõiduki edasimüügi eesmärgil SDX-lt, kes soetas sõiduki Autohaus Auer GmbH-lt (edaspidi

Autohaus).

Kaebaja on sõlminud SDX-ga sõiduki ostu-müügi lepingu, üleandmise-vastuvõtmise akti ning

kõik dokumendid (sh sõiduki müüja Autohausi dokumendid, Saksamaa maksuhalduri

selgitused, Maanteeameti selgitused) näitavad selgelt, et sõiduki soetas Autohausilt SDX ning

võõrandas kaebajale SDX. Autohaus on tehingu teise poolena käsitlenud just Eesti

käibemaksukohustuslase numbrit omavat SDX-i, olles maksustanud sõiduki võõrandamise 0%-

se käibemaksuga. Ka Saksamaa maksuhaldur on vastanud, et Autohaus on müünud sõiduki

SDX-le. Kaebaja ja SDX-i vahel toimunud tehingu asjaolud olid järgmised:

07.06.2013 tellis SDX sõiduki Autohausilt; 09.06.2013 pani SDX sõiduki müügikuulutuse

portaali www.auto24.ee; kaebaja esindaja nägi kuulutust portaalis ning kontakteerus SDX-i

juhatuse liikme Silver Peekmaniga; 10.06.2013 sõlmiti kaebaja ja SDX-i vahel sõiduki ostu-

müügileping ja SDX esitas arve kaebajale, mille kaebaja tasus samal päeval; alles järgmisel

päeval – 11.06.2013 – sõlmisid Autohaus ja SDX sõiduki ostu-müügi lepingu, Autohaus esitas

sõiduki eest arve SDX-le ning SDX tasus selle samal päeval, muutudes sellega sõiduki

omanikuks; kaebaja teadis Eesti veoteenust pakkuvat äriühingut Recotec OÜ-d, kes parasjagu

Saksamaalt sõidukeid vedas ning SDX ja kaebaja leppisid ostu-müügi lepingu sõlmimisel

kokku, et kaebaja palub Recotec OÜ-l transportida Eestisse ka SDX-ile kuuluv sõiduk, mille

kaebaja tahtis Eestis kätte saada; päev peale SDX-i ja kaebaja vahel ostu-müügi lepingu

sõlmimist (st 11.06.2013, ehk samal päeval kui SDX Autohaus-ile sõiduki eest tasus) saatis

SDX-i juhatuse liige S. Peekman koheselt ka Autohausile volikirja, millega ta volitas Recotec

OÜ autojuht I. K.’ut, kelle andmed oli ta Alan Lääne käest saanud (kes omakorda oli need

andmed vahetult enne seda saanud E. J. käest) SDX-i nimel Autohausilt sõidukit kätte saama ja

Eestisse transportima; 13.06.2013 sai I. K. sõiduki SDX-i volitatud esindajana Autohausilt

kätte; 20.06.2013 said SDX-i juhatuse liige S. Peekman ja kaebaja esindaja A. Lääne sõiduki

Tallinnas kätte. Sõiduki transpordidokument CMR sai S. Peekmani kätte, kes saatis selle

Autohausile tõendamaks sõiduki Eestisse transportimist, et viimasel oleks võimalik Saksamaal

käibemaksu 0-määra rakendada; 2013. a detsembris müüs kaebaja sõiduki edasi 34 800 euro

eest (koos käibemaksuga) ning tasus sellelt tehingult ka käibemaksu riigile.

Maksuhaldur ei piira kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust tulenevalt asjaolust, kas

SDX deklareeris või jättis deklareerimata sõiduki ühendusesisese soetuse, vaid seetõttu, et

maksuhalduri hinnangul ei ole SDX olnud tegelik müüja ning seetõttu puudub kaebajal

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus nõuetekohase arve puudumise tõttu. Kuigi kõik

dokumendid näitavad sõiduki soetamist SDX-lt (mida tuvastas maksuhaldur ka enda

07.04.2014. a maksuotsuses), on maksuhaldur uues maksuotsuses hinnangul, et kaebaja soetas

sõiduki hoopis ilma SDX-ta Autohausilt ning seega puudub kaebajal õigus arvata maha

sisendkäibemaksu ning oleks pidanud nimetatud tehingu deklareerima hoopis ühendusesisese

soetamisena ning pöördmaksustama. Kaebaja kinnitab, et on soetanud sõiduki SDX-lt, käitunud

sõidukit soetades hoolsalt ning puudub õigus piirata sisendkäibemaksu mahaarvamist. Kaebaja

on esitanud kõik võimalikud tõendid, et tõendada, et kaebajale müüs sõiduki tegelikkuses SDX.

Viitega KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 ning § 31 lg 1 sätetele kaebaja märgib, et seega seab KMS

sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks

järgmised

objektiivsed

(formaalsed)

kriteeriumid:

maksukohustuslane on soetanud kauba või teenuse, mida kasutatakse maksustatava käibe

tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või

välisriigis toimuva ettevõtluse tarbeks; käibemaks on tasumisele kuuluv käibemaks;

maksukohustuslasel on olemas nõuetele vastav arve.

Antud juhul ei ole vaidlust kauba saamise üle ning selle üle, kas seda kasutatakse maksustatava

käibe tarbeks ning et antud juhul oli käibemaks tasumisele kuuluv. Maksuotsusest tuleneb, et

maksuhaldur ei sea kahtluse alla seda, et kaebaja on sõiduki reaalselt soetanud, et kaup on

üleüldse saamata. Maksuotsusest tulenevalt on maksuhalduri ainsaks kahtluseks see, kas kaup

osteti just SDX-lt ning seega seab kahtluse alla, kas maksukohustuslasel on olemas nõuetele

vastav arve. Situatsioonis, kus kauba saamine on tõendatud ja kõik formaalsed kriteeriumid

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks on täidetud, tuleb seega analüüsida, kas esinevad muud

asjaolud, mis võivad piirata sisendkäibemaksu mahaarvamist ning ka seda, kas sellised

tehtavad järeldused on ka tõendatud.

SDX on esitanud kaebajale raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 7 lg-le 1 vastava arve,

mille kohaselt peab raamatupidamisarvestuse algdokument kinnitama majandustehingu

toimumist ja sellest peab olema võimalik välja lugeda majandustehingu sisu ja tehingu teise

poole. Kui tehingu majanduslik sisu ja tehingu teine pool on arvele märgitud ebaõigesti, siis ei

ole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Antud juhul aga tuleneb vaidlusalusest arvest nii

majandustehingu sisu kui ka tehingu tegelik teine pool. Majandustehingu toimumist tõendab nii

esitatud arve kui ka väljamakse ja saaja kinnitus raha saamisest. Ei ole küsimust selles, kas

arvel on märgitud kõik vajalikud andmed ning on korrektselt vormistatud.

Täiendavalt on Riigikohus korduvalt, sh kokkuvõtvalt viimati 19. mai 2009. a lahendis nr 3-3-

1-32-09 märkinud, et hoolimata formaalsete nõuete täitmisest võib sisendkäibemaksu

mahaarvamine või tagastamise taotlemine olla alusetu eeskätt näiteks juhtudel, kui tehingu

poolte vahel esineb pettusele viitav seos (asjad nr 3-3-1-39-03; 3-3-1-50-03); kui ostja ei näita

üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust, arvestades kaupade või teenuse iseärasusi, eriti juhul,

kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-

müügi vormistamiseks või müüja isikusamasuse kontrollimiseks (asjad nr 3-3-1-40-03; 3-3-1-

43-03; 3-3-1-52-03; 3-3-1-59-03); kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüja pole

tegelik müüja ning see asjaolu ei võinud selguda ka ostja poolt äris nõutava ja tavapärase

hoolsusega käitudes (asi nr 3-3-1-34-06); kui on tõendatud kaebaja osavõtt maksupettusest,

kaebaja hooletusest tingitud pahausksus või muud asjaolud, mis annavad alust järeldada, et

arvetel märgitud käivet faktiliselt ei toimunud (asi nr 3-3-1-97-07). Samuti on kolleegium

märkinud, et ainuüksi arvete nõuetekohasus ei välista tehingute mittetoimumist (asi nr 3-3-1-

97-07). Ülalviidatud Riigikohtu lahenditest nähtuvalt saab seega kõikide formaalsete nõuete

täitmisel olla sisendkäibemaksu mahaarvamine piiratud vaid teatud juhtudel, mil esinevad

teatud subjektiivsed asjaolud, mis võivad viidata ostja pahausksusele. Sellisteks juhtudeks on

situatsioonid, kui: poolte vahel esineb pettusele viitav seos; kui on tõendatud ostja osavõtt

maksupettusest; ostja teadis, et tehingu teine pool ei ole tegelik müüja; ostja oleks pidanud

teadma, et tehingu teine pool ei ole tegelik müüja ("pidi teadma" tähendab, et kogutud tõendid

ja tuvastatud asjaolud kogumis viitavad sellisele olukorrale või oleks ostja saanud

hoolsuskohustust täites teada).

Ühtegi eelnimetatud situatsiooni aga antud juhul ei esine ning kaebaja on esitanud tõendid

tehingu toimumist tõestavate asjaolude kohta, mis täielikult välistavad pettusele viitava seose,

ostja osavõtu maksupettusest ning kahtlused sellest, kas SDX on tegelik müüja. Kaebaja, SDX

ja Autohaus vahel puudub pettusele viitav seos ning kaebaja ei ole osa võtnud maksupettusest.

Maksuhaldur on Maksuotsuses vaid ühe korra viidanud, et maksuhalduri arvates oli olemas

teadlik plaan maksupettuste läbiviimiseks, kuid maksuhaldur ei ole viidanud ega selgitanud,

mis osas ta on tuvastanud poolte vahel pettusele viitava seose ning kuidas see seos viitab

maksupettusele. Maksuhaldur ei ole poolte vahel esinevat pettusele viitavat seost tõendanud

ega piisavalt põhjendanud. Samuti ei ole tõendatud ostja osavõttu maksupettuses vaid

maksupettuse spekulatsioon põhineb üksnes maksuhalduri subjektiivsel arvamusel tuginemata

ühelegi objektiivsele tõendile ning tõlgendades kõiki tõendeid kaebajale kahjulikult.

Riigikohus on selgitanud, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu

teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist

taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või

teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada ka seda, et ostja poolt müüjale

käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab

maksupettusest majanduslikku kasu. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine ning maksuhaldur

pole neile ka viidanud. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata mh ka ostja juhatuse

liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja

esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega ning andmed selle kohta,

kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Käesoleval juhul selliseid

asjaolusid ei ilmne ning maksuhaldur ei ole neile ka viidanud.

Lisaks sellele võib sisendkäibemaksu mahaarvamise piiranguks olla see, kui kaebaja teadis, et

tehingu teine pool ei ole tegelik müüja või kaebaja oleks pidanud seda teadma. Antud juhul on

kaebaja tegutsenud heas usus, näidanud müüja esindajate kontrollimisel üles äris nõutavat ja

tavapärast hoolsust (müüja esindaja tuvastati isikut tõendava dokumendi alusel, äriregistrist

kontrolliti seaduslikku esindajat, kontrolliti käibemaksukohustuslase numbrit jne) ning seega ei

saa piirata antud juhul ostja õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Kaebaja ei tohiks vastutada

SDX tegematajätmiste eest.

Subjektiivse külje osas sisaldab Maksuotsus järeldusi, et: Alan Lääne oli teadlik, kes on sõiduki

Saksamaa-poolne müüja, et SDX-poolne soetamine Saksa äriühingult oli teadlik tegevus

(Maksuotsuse lk 6 p 6); SDX arve kajastamine kaebaja raamatupidamises toimus maksudest

kõrvalehoidmise eesmärgil ning SDX-l oli teadlik plaan maksupettuse läbiviimiseks

(Maksuotsuse lk 8 p 5); Kaebaja kajastas teadlikult ja tahtlikult fiktiivset arvet enda

raamatupidamises, et seeläbi tekiks äriühingule võimalus deklareerida tegelikust suuremas

summas sisendkäibemaksu kasu saamise eesmärgil (Maksuotsuse lk 11 lg 5 ja 10).

Kui analüüsida nimetatud lauseid nende lõigete ja muude asjas tuvastatud asjaolude kontekstis,

siis nähtub selgelt, et nimetatud seisukohad on paljasõnalised ja põhistamata. Tegemist on

üksnes subjektiivse ja spekulatiivse hinnanguga, mis ei tugine ühelegi tõendile. Sellest, et A.

Lääne teadis, kellelt SDX sõiduki Saksamaalt ostab, ei saa teha järeldust, et SDX muutub

automaatselt olematuks müüjana ning tegelikuks müüjaks muutub Autohaus. See tähendaks

seda, et kõik Eesti edasimüüjad peavad iga hinna eest varjama enda välisriigis olevat müüjat,

sest vastasel juhul võidakse arvata, et ostja ostab otse välismaa kontaktilt kaupa. A. Lääne

kasutas Autohausi kontakte ainult põhjusel, et kontrollida, kas sõiduk on transpordiks valmis,

kuivõrd kaebaja ja SDX leppisid kokku, et sõiduki transpordi korraldab kaebaja.

Seega tuleb kaebaja hinnangul asuda käesolevas asjas seisukohale, et kaebaja ei teadnud ega

pidanudki teadma, et SDX ei ole tegelik kauba müüja, kuivõrd tegelikkuses müüs kaebajale

kauba SDX. Ilma SDX osaluseta ei oleks kaebaja ostnud sõidukit, sest SDX on isik, kes sõiduki

pakkumise leidis Saksamaalt ning kes suhtles Autohausiga ja sõlmis nimetatud isikuga kõik

vajalikud lepingud, aktid jne. Sellest tulenevalt on kaebaja sõlminud SDX-ga heas usus

kokkulepped, kontrollinud, kas tehingupool on registreeritud ning eksisteeriv äriühing,

tuvastanud esindusõigusliku isiku, tuvastanud tehingupoole käibemaksukohustuslase numbri

(kontrollides, kas isik reaalselt tegeleb ettevõtlusega, kuivõrd käibemaksukohustuslaseks

registreering seda eeldab), sõlminud juriidiliselt ennast kaitsvad lepingud jne. Ehk teinud omalt

poolt kõik, mida mõistlikult saab ettevõtjalt hoolsuskohustuse raames nõuda. Ajahetkel, kui

kaebaja tegi SDX-ga tehinguid, ei olnud kaebajal vajalik tavapärase hoolsuse raames rohkem

kontrollida tehingu teist poolt, kuivõrd kahtlaseid asjaolusid avalikest andmebaasidest ei

ilmnenud.

Asjaolud, mis puudutavad seda, mida SDX saadud rahaga edasi tegi, kui kuulekalt

maksuarvestuse korraldamisel käitus, ei ole ega saagi olla etteheidetavad hoolsalt käitunud

kaebajale. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et heauskne ostja ei vastuta müüja tegevuse

õigusvastasuse eest. Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei ostnud kaupa SDX-lt, sest SDX ei

ole õiguskuulekas äriühing ning ei ole täitnud enda maksukohustusi, on ebamäärane ning

tõendamata. Riigikohtu praktika järgi tõendavad eeskätt ja enamasti tehingu toimumist:

“tõendid üleantud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu

kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitus tehingu

toimumise kohta” ning maksuhaldur ei saa kõiki tõendeid kogumis hinnates jätta konkreetse

põhjenduseta nimetatud tõendeid kõrvale. Kaebaja poolt on tehing seaduse nõuetega kooskõlas

dokumenteeritud ning erinõudeid ei ole sõiduki soetamisele kehtestatud, mida käesoleval juhul

oleks kaebaja poolt rikutud.

Võttes arvesse eeltoodut, on kaebaja seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad ka asjaolud,

millele tuginedes oleks võimalik väita, et kaebajale väljastatud arved ei olnud nõuetekohased.

Kaebaja on oma käitumises järginud nõutud hoolsuskohustust ning seda isegi kõrgemal määral,

kui tavaliselt. Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja poolt esitatud SDX-lt soetamist tõendavad

nõuetekohased dokumendid on vaid paberid, on selgelt paljasõnaline ning kaebajat

diskrediteeriv.

Selguse huvides esitab kaebaja kokkuvõtvalt kõik maksuhalduri etteheited (maksuotsuse

aluseks olevad asjaolud) käesolevas asjas ning omapoolsed vastulaused, et lükata üheselt ümber

Maksuotsuse materiaalne õiguspärasus:

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et kaebaja teostas kõik sõiduki arvelevõtmisega

seotud toimingud ning kaebaja esindaja esitas sõiduki registreerimiseelsele ülevaatusele,

kaebajale jääb arusaamatuks, mida nimetatud asjaolu maksuhalduri hinnangul õiguslikult

tähendab ning kuidas selline asjaolu piirab kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata.

Praktikas on tavapärane, et sõiduki ostja teostab sõiduauto arvelevõtmisega seotud toimingud

ning esitab sõiduauto ka registreerimiseelsele ülevaatusele pärast sõiduauto kätte saamist

ostjalt. Kaebaja puhul on tegemist professionaalse auto ostja ning müüjaga ning selliste

tegevuste tegemine ei kujuta endast asjaolu, mis oleks aluseks sisendkäibemaksu

mahaarvamisel (võttes aluseks punktis 2.5.11 toodud alused).

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et SDX on olnud käibemaksukohustuslane väga

lühikest aega, ei ole täitnud enda käibemaksu deklareerimise kohustusi nõuetekohaselt,

käibedeklaratsioonid erinevad tavapärasest, ei vastanud maksuhalduri palvele tõendada

ettevõtlusega tegelemist Eestis ning seega vastab varifirma tunnustele,

kaebaja märgib, et

teise ettevõtja poolt toime pandud maksuõigusrikkumised ei saa mõjutada kaebaja

maksukohustust, kes on enda maksukohustusi täitnud eeskujulikult. Pigem viitab selline asjaolu

sellele, et SDX on sattunud ebakorrektse majandamise tõttu raskustesse. Seoses maksuhalduri

hinnanguga, et SDX ei olnud tegutsev ettevõte, märgib kaebaja, et ajal, mil ta tellis nimetatud

ühingult sõiduki, ei saanud kaebajal sellist kahtlust tekkida. Maksukohustuslane kohtus SDX

juhatuse liikmega, tuvastas isiku, sõlmis lepingu ja kontrollis käibemaksukohustuslase numbrit.

Kaebaja on käitunud SDX-ga tehinguid tehes korraliku ettevõtja hoolsusega. Kaebajal puudub

ligipääs

endaga

mitteseotud

isikute

pangakontode

väljavõtetele

ning

muudele

majandusnäitajatele, sh deklaratsioonidele. Avalikest allikatest ei nähtunud, et tegemist oleks

maksuvõlglasega. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt on selge, et Autohaus on müünud sõiduki

SDX-le, müüja ja SDX vahel on sõlmitud põhjalik müügileping, sõiduki üleandmise akt,

väljastatud SDX-le arve ning SDX poolt volitatud isik on käinud sõidukil järel. Seega on väide,

et sõidukit ei ole soetanud SDX maksuhalduri meelevaldne ja tõendamata seisukoht. Ilma SDX

osaluseta ei oleks kaebaja mitte mingil juhul saanud endale soetada sõidukit, sest just SDX

leidis sellise hea pakkumise Saksamaalt ning korraldas tehingu toimumise Autohausiga.

Autohausile ei üritatud jätta lihtsalt muljet, et tehingu partner on SDX, vaid tehingupartneriks

oligi SDX. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas peaks edasimüümist veel tõendama. Kaebaja

on esitanud kõik olemasolevad tõendid ning kõigist neist nähtub, et SDX on tegelik müüja.

Sellele, et SDX on tegelik müüja, viitab ka see, et ka Autohaus on käsitlenud tehingu teise

poolena just SDX-i, olles maksustanud sõiduki võõrandamise 0% käibemaksuga. Lisaks sellele

on ka Saksamaa maksuhaldur tuvastanud ja Eesti maksuhaldurile vastanud, et Autohaus müüs

sõiduki SDX-ile. Kõikidest kaebaja poolt esitatud dokumentidest tuleneb see järeldus, kuid

maksuhaldur on teinud siiski vastupidise järelduse, tõlgendades asjaolusid maksumaksja suhtes

kahjulikult ning üritades saada teise äriühingu maksuvõlga kätte nõuetekohaselt tegutsenud,

kuid stabiilse majandusliku olukorraga äriühingult ehk kaebajalt.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et SDX juhatuse liige ei ole olnud maksuhaldurile

kättesaadav ning on määratud juhatusse vaid formaalselt, kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas

see asjaolu on etteheidetav kaebajale, kuna kaebaja ei ole kuidagipidi seotud SDX-iga ega SDX

juhatuse liikmega. Sellegipoolest soovib kaebaja märkida, et ta sai SDX-iga alati ühendust ning

S. Peekman tegutses SDX seadusliku esindajana täies ulatuses – kuulutas enda müüdavat

kaupa, pidas läbirääkimisi, allkirjastas lepingu, suhtles Autohausiga, tasus Autohausile jne.

Asjaolu, et SDX ei suhtle maksuhalduriga, ei ole kaebajale etteheidetav. Maksuhaldur

tegelikkuses sai SDX juhatuse liikme S. Peekmaniga ühendust ning viimane käis ka

maksuhaldurile seletusi andmas (25.02.2014. a protokoll).

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et kaebaja on varasemalt soetanud sõidukeid

Saksamaalt ning seega on kaebajal sellised teadmised olema,

kaebajale jääb arusaamatuks,

mida nimetatud asjaolu maksuhalduri hinnangul õiguslikult tähendab ning kuidas see piirab

kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata. On ebamõistlik teha maksumaksja kahjuks

selline järeldus, et kui varasemalt on mingit kaupa ise ostetud, et siis hilisemalt ei või selleks

kasutada enam teisi isikuid, sest vastasel juhul maksuhaldur piirab sisendkäibemaksu

mahaarvamist. On tavapärane praktika, et kui äritegevuse alguses üritatakse enamuse

tegevustega ise hakkama saada, siis hilisemas faasis pigem jäetakse teatud tegevused

kolmandatele isikutele, et äriühing saaks keskenduda tegevustele, mida teistelt sisse osta ei saa.

See on oluline riskide ja vastutuse jaotamisel. Samuti on Saksamaa kodulehtedelt heade

pakkumiste leidmine palju keerulisem kui Eesti kodulehtedelt ning nii kaua kui on isikuid, kes

pakuvad Saksamaa autode müümise teenust Eestis (ning otsivad ise head pakkumise Saksamaa

kodulehtedelt välja ja reklaamivad neid Eesti automüügi lehtedel), siis on sellele ka ostjaid.

Maksuhalduri seisukoht tähendaks justkui seda, et kaebaja ei tohi enam tulevikus osta

Saksamaalt pärit autosid Eesti ühingult, kuivõrd ta võiks ise Saksamaalt otse osta, mis viib

absurdini.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et SDX müüs kaebajale auto odavama hinnaga, kui

sõiduk Autohausilt osteti, ning seega oli SDX ja kaebaja vaheline tehing vaid fiktiivne

vormistus, kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu on etteheidetav kaebajale ning see ei

saa olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel, kuivõrd õiguslikus mõttes ei ole

sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel oluline, mis hinnaga keegi sõiduki ostis ja müüs.

Kaebaja ja SDX leppisid sõiduki ostuhinnas kokku 10.06.2013 ning seda, kas SDX esindaja

ehk arvas, et kokkulepitud hind ei sisaldanud käibemaksu, ei oska kaebaja kommenteerida.

Samuti ei saa ette heita kaebajale seda, kui SDX-l kui kaebajaga mitteseotud isikul ei olegi

kombeks maksusid deklareerida ning neid tasuda. Kaebaja täitis enda hoolsuskohustuse

mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ning SDX-poolsed rikkumised ei olnud sõiduki ostmisel

kaebajale avalikult nähtavad, vaid sai nendest teada alles pärast tehingu toimumist. Arvestades

SDX majanduslikke raskusi, on keeruline kaebajal öelda, kuid peab võimalikuks, et SDX ei

kavatsenudki riigile käibemaksu tasuda ning arvestaski selle enda n-ö kasumina. See ei ole küll

õiguspärane käitumine, aga kaebaja ei vastuta sellise õigusvastase käitumise eest ning kaebajale

ei saa seda ette heita. Kaebaja tasus SDX-le nende vahel kokkulepitud summa, sh käibemaksu

(nii nagu on ka pooltevahelises ostu-müügilepingus kokku lepitud).

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et Alan Lääne oli kontaktis Autohausiga, mis viitab

sellele, et ta oli teadlik, kes on sõiduki Saksamaa-poolne müüja ning omas viimase kontakte.

Sellest tulenevalt on alust arvata, et tegelikult esitas sõiduki ostutellimuse SDX nimel Alan

Lääne, kes esitas Autohaus-ile valeandmeid, ning samuti et SDX pangakontot kasutasid

kolmandad isikud enda huvides, märgib kaebaja järgmist. Ei ole midagi ebatavapärast, et ostja

teab, kellelt sõiduki edasimüüja sõiduki Saksamaal ostab. Maksuhalduri poolt tehtud

järeldused, et A. Lääne käitus SDX esindajana, on tõendamata ning spekulatiivsed. Kõik

tõendid viitavad sellele, et SDX esindajana tegutses vaid SDX juhatuse liige S. Peekman,

vastupidised tõendid puuduvad. Selle, et maksuhalduri arvates ostis kaebaja sõiduki otse

Autohausilt, ebatõesust on kaebaja üritanud kõikvõimalike tõenditega ümber lükata, tõestades

maksuhaldurile, kes oli tehingus tegelik müüja. A. Lääne ei ole kunagi tegutsenud SDX nimel

ega arvel ega huvides ning maksuhalduri sellekohased väited on täiesti spekulatiivsed.

Maksuhaldur ei ole kaebajat diskrediteerivate väidete kohta esitanud mitte ühtegi tõendit ning

seega jäävad need paljasõnaliseks. Kaebaja on aga enda poolt esitanud ja maksuhaldur on

kogunud kõik võimalikud tõendid, mis otseselt näitavad, et SDX on olnud Autohausilt sõiduki

ostja ja et SDX-i on nende tehingute puhul esindanud S. Peekman ning teinud kõik sõiduki

ostmisega seonduvaid tehinguid. Sellisteks tõenditeks on lepingud, arved, Saksamaa

maksuhalduri selgitus, Maanteeameti liiklusregistri andmed, sõiduki üleandmise-vastuvõtmise

akt, SDX SEB pangakonto väljavõte ja allkirjaõiguslike isikute andmed, rahvusvahelise

kaubaveo saateleht, SDX volikiri kauba transportimiseks Eestisse, sõiduki kuulutus, kaebaja ja

kolmandate isikute seletused.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et lõppostja tasub soetatava kauba eest enne kui

müüja selle hangib ei vasta tavapärasele majanduslikule loogikale ja ei ole eluliselt usutav,

kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu on etteheidetav kaebajale. Selline asjaolu ei saa

olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel. Tavapärases äritegevuses on väga

tavaline see, kui kauba edasimüüja kõigepealt palub lõppostjal tasuda summa ning alles seejärel

hangib kauba. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et edasimüüja lõppostjalt raha ei saa, kuid kaup

on juba hangitud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja maksuhalduri järeldusega nõustuda ning

käsitleb seda järjekordse maksuhalduri kaebajat diskrediteerida üritava väitena, millega

maksuhaldur eirab kõiki objektiivseid tõendeid ning keskendub enda subjektiivse

spekulatsiooni põhjendamisele, jättes kõrvale kõik muud tõendid.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et sõiduki ostu-müügitehingud on toimunud väga

lühikese ajaperioodi jooksul, märgib kaebaja, et sõiduki ostu-müügitehingud võivad toimuda

väga lühikese ajaperioodi jooksul ning see ei ole saa olla aluseks piirata sisendkäibemaksu

mahaarvamist.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et müügikuulutuses oli kirjas, et sõiduk asub

Eestis, kuigi tegelikult asus sellel ajal see Saksamaal, kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas

asjaolu, et SDX avaldas müügikuulutuses ebatäpset infot, saab mõjutada ja piirata kaebaja

õigust sisendkäibemaksu maha arvata ning kuidas selline asjaolu on relevantne käesoleva

vaidluse puhul.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et Autohausile võidi esitada valeandmeid sõiduki

tegelikult soetanud isiku kohta, kasutades reaalselt mittetegutseva äriühingu rekvisiite, leiab

kaebaja, et nimetatud oletuslik järeldus ei tugine ühelegi tõendile ning seda ei saa kaebaja

kahjuks hinnata.

Vastuseks maksuhalduri etteheitele, et üksnes arve väljastamine SDX nimel ja tasumine

SDX pangakontole ei ole piisav tõendamaks arvel näidatud sõiduki saamist just sellelt

äriühingult, kaebaja juhib tähelepanu, et sellest lausest nähtub ilmselgelt, et maksuhaldur on

täielikult eiranud erinevaid kaebaja poolt esitatud ja ka maksuhalduri enda poolt kogutud

tõendeid nagu näiteks sõlmitud lepingud, Saksamaa maksuhalduri selgitused, Maanteeameti

liiklusregistri andmed, sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt, SDX SEB pangakonto väljavõte

ja allkirjaõiguslike isikute andmed, rahvusvahelise kaubaveo saateleht, SDX volikiri kauba

transportimiseks Eestisse, sõiduki kuulutus, kaebaja ja kolmandate isikute seletused.

Maksuhaldur ei ole ka põhjendanud, miks ta on jätnud kõik tõendid arvestamata ning

keskendub enda analüüsis ainult enda spekulatsiooni põhjendamisele, jättes kõrvale kõik

tõendid, mis võivad maksuhalduri spekulatsiooni ümber lükata. Sellises olukorras tekib

kaebajal tunne, et ükskõik kuidas kaebaja ka ei ürita tõendada, et ta tõepoolest oli heauskne

ning ostis auto just SDX-lt, siis maksuhaldur jätab selle kõik kõrvale selleks, et SDX

maksuvõlgnevused maksaks kinni hoopis kaebaja.

Võttes kokku eeltoodu, on kaebaja seisukohal, et käesolevas asjas puudub igasugune alus

piirata kaebaja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Kaebaja on käitunud hoolsalt ning ei

teadnud ega pidanudki teadma, et kauba müüja ei ole tegelik kauba müüja, kuna kaebaja ostis

heas usus sõiduki SDX-lt, kes kaebaja arvates ka oli sõiduki tegelik müüja. Kaebajal puudus

mõistlik põhjus kahtlustada, et maksuhaldur võib hiljem leida, et sõidukit ei ostetud SDX-lt.

Antud juhul on kaebaja käitunud korraliku ettevõtjana, täitnud endapoolse kohustuse (tasunud

müügihinna koos käibemaksuga) ning vastavalt sellele ka tehingu deklareerinud. SDX-i

poolsed rikkumised ei ole kaebaja isikust kuidagi olenevad ning selline sisendkäibemaksu

mahaarvamise keelamine seab maksumaksja teistega võrreldes halvemasse olukorda. Antud

juhul on teise isiku rikkumiste korral hakatud selles süüdistama isikut, kes on enda kõik

kohustused täitnud nõuetekohaselt. Kauba ostja ei pea kontrollima, kas tema ees müüjana

esinenud isik müügiarvel näidatud käibemaksu ka maksuhaldurile deklareerib ja tasub.

Riigikohus on samuti sedastanud, et asjaolust, et müüja ei käitu maksuõigussuhetes

õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult.

Maksuhaldur on küll viidanud, et SDX ja kaebaja vahel oli tegemist näiliku tehinguga, mis tehti

teise tehingu varjamiseks, kuid maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja tahtlust saada

maksueelist. Kaebaja ei ole antud juhul saanud maksueelist, kuna kaebaja tasus käibemaksu

kauba müüjale ehk SDX-le ning sellest tulenevalt on kaebajal õigus see sisendkäibemaksuna

riigilt ka tagasi küsida. Käibemaksu mahaarvamise õigus ei ole maksumaksjale antud hüve.

Kaebaja tagastusnõue põhineb SDX-ga tegelikult aset leidnud majandustehingul – kaebaja,

SDX ja Autohausi vahel toimus klassikaline edasimüügiskeem, kus kaebaja soetatud sõiduki

otsis välja SDX, mida viimane auto24.ee lehel kuulutas ning kaebajal oleks ilma SDX-ta

võimatu olnud seda pakkumist üles leida Saksamaa arvukatelt automüügilehtedelt ning saada

Saksamaa-poolse müüja kontakte ning sellest tulenevalt tehingut teha ilma osaluseta. Kaebajal

oli mugavam osta SDX-i poolt leitud auto. Samuti oleks pärast lepingu allkirjastamist SDX-ga

rikkunud kaebaja nendevahelist lepingut ning käitunud halvas usus, kui oleks pärast Saksamaa-

poolse müüja kontaktide saamist tehingu n-ö SDX selja taga ära teinud ehk isiklikult tehingu

Autohausiga sõlminud, jättes tehingust täielikult välja SDX-i.

Kaebaja kui ostja on antud juhul olukorras, kus tehingu teise poole kohustuste täitmatajätmise

ning ilmselgete majandusraskuste tõttu üritab maksuhaldur igal võimalusel nõuda kaebajalt

sisse SDX poolt riigile täitmata jäetud kohustuste summasid. Sellega paneb maksuhaldur

maksu kogumise riski kaebaja õlule, kuivõrd kaebaja on käibemaksu tasunud, kuid

maksuhaldur ei ole seda suutnud õigelt maksukohustuslaselt (SDX-lt) sisse nõuda.

Maksuhaldur ei saa jätta tehingutest enda suva järgi välja isikuid, kes on makseraskustes ning

ei suuda enda kohustusi täita ning nõuda nimetatud summad sisse tehingu teistelt pooltelt.

Võttes arvesse eeltoodut, on kaebaja seisukohal, et on käitunud sõidukit soetades ja müüja

tausta kontrollides hoolsalt, on teinud omalt poolt kõik, et tuvastada sõiduki müüja ning

kaebaja tegevuses puudub pahatahtlus. Seega ei saa maksuhaldur piirata kaebajal sõiduki

soetamisel tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamist.

Käesolevas asjas ei ole Maksuotsusest nähtuvalt kaebaja osas tulumaksu arvestamise,

deklareerimise ja tasumise õigsust kontrollitud. Nii Kontrollaktist kui ka Maksuotsusest nähtub,

et kontrollitud on üksnes käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust (Maksuotsuse lk 1 lg 2).

Tulenevalt haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest peab aga olema üheselt selge

kontrollitav periood ja kontrollitav maks. Kui selle osas puudub selgus ning kontroll väljub

ettenähtud

raamidest,

on

maksukohustuslasel

tunduvalt

keerulisem

täita

ka

kaasaaitamiskohustust. Seega, kuna käesolevas asjas ei ole kaebaja kontrollis seatud

eesmärgiks kontrollida tulumaksu arvestamise ja tasumise õiguspärasust, ei saa Maksuotsus

tulumaksu määramise osas olla õiguspärane. Lisaks märgib kaebaja, et kui kontroll oli isegi

õiguspärane, on tulumaksu määramine siiski vastuolus tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) ning

Riigikohtu praktikaga. Tulumaksu osas on maksuhaldur määranud Maksuotsuse p-s 2

tulumaksukohustuse tuginedes TuMS § 51 lg-le 1 ja § 51 lg 2 p-le 3. Nimetatud aluste

rakendamise osas on maksuhaldur märkinud, et jõudis seisukohale, et kaebaja soetas sõiduki

ühendusesiseselt Autohausilt. Kaebaja hinnangul on selline maksuhalduri väide ilmselgelt

meelevaldne ning tingitud puudulikust uurimiskohustuse täitmisest, mida kaebaja on ka

eelnevalt põhjendanud.

Viitega RPS § 7 lg-le 1 märgib kaebaja, et antud juhul tuleneb vaidlusalusest arvest nii

majandustehingu sisu kui ka tehingu tegelik teine pool. Majandustehingu toimumist tõendab nii

esitatud arve kui ka väljamakse ja saaja kinnitus raha saamisest. Seega on Maksuotsus selles

osas, et sõidukit ei ostetud SDX-lt, paljasõnaline ning tõendamata. Kaebaja on esitanud kõik

võimalikud eelviidatud tõendid selle kohta, et kaebaja soetas sõiduki just SDX-lt, kuid

maksuhaldur on neid kõiki eiranud ning põhjendanud seda peamiselt SDX-i poolsete

kohustuste rikkumisega, mis aga ei sõltu kaebajast ning ei ole kaebajale etteheidetavad.

Seoses soetatud kaupade ja teenuste eest tasutud summa maksustamisel tulumaksuga TuMS §

51 lg 2 p 3 alusel, on Riigikohus märkinud, et: „TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada

ettevõtlusest välja viidud kasumit. "Ettevõtlusest välja viidud" tähendab seda, et kauba või

teenuse eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt

väljamaksete tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või

juhatuse liikmetele, kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse

käivet). Kui äriühing pidi teadma, et ta soetab kauba isikult, kes ei ole tegelik müüja, kuid

kaup on soetatud ja selle eest makstud, siis saab hindamisega välja selgitada kui palju äriühing

kauba eest maksis. Kui hindamise teel arvestatud summa on väiksem kui äriühingu

raamatupidamises kajastatud väljamakse, siis tuleb vahe lugeda ettevõtlusest väljaviiduks ja

maksustada tulumaksuga“.

Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kaebaja ei saanud kaupa SDX-lt. Seega tuleb käesolevas

asjas tulumaksu määramisel lähtuda eeldusest, et kaebaja on soetanud sõiduki SDX-lt ning

maksnud selle eest summa, mis kajastus SDX arve peal ja mis SDX-le üle kanti. Kõik kogutud

ja esitatud tõendid näitavad samuti, et tegelik sõiduki soetaja Autohausilt ja müüja kaebajale oli

SDX. Riigikohtu senise praktika kohaselt on ka tulumaksu määramisel oluline, kas ostja pidi

teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Riigikohus on sedastanud: “Kui ostja pidi teadma,

et tegemist pole tegeliku müüjaga, on tulumaksu määramine põhjendatud, kui ostja aga ei

pidanudki teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, on tulumaksu määramine põhjendamatu

sellest hoolimata, kui hiljem selgub, et müüjana märgitud isik ei saanud olla tegelik müüja.

"Pidi teadma" tähendab tulumaksu määramisel sellist olukorda, kus puuduvad otsesed tõendid,

et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis

näitavad äris mõistlikult käituvale isikule seda veenvalt”.

Kuna kaebaja on käitunud hoolsana ja heatahtlikult, on tuvastanud selgelt tehingu teise poole,

ei teadnud ega pidanudki teadma, et SDX ei olnud maksuhalduri arvates kauba tegelik müüja,

on tasunud kauba eest selgelt mõistliku ja kokkulepitud hinna ning seetõttu ei ole ka

ettevõtlusest viidud välja kasumit, puudub igasugune õiguslik alus kaebaja poolt tehtud

väljamakse maksustamiseks TuMS § 51 või 52 alusel.

Tulumaksu määramisel on maksuhaldur lähtunud järgmisest arvutuskäigus: “Soetades sõiduki

SDX Trade Eesti OÜ vahendusel, maksis Sõbra Auto OÜ sõiduki eest rohkem 660,00 eurot,

kui tal oleks tulnud tasuda sõiduki soetamisel otse Autohaus AUER GmbH-le ilma SDX Trade

Eesti OÜ vahenduseta”. Maksuhaldur ei ole samas esitanud hindamise teel maksu määramise

vajalikkuse ega võimalikkuse kohta ühtegi põhjendust ning ei ole isegi viidanud hindamise

õiguslikule alusele, mis Riigikohtu praktika järgi on nõutav selleks, et maksu määramine

hindamise teel oleks õiguspärane. Olenemata sellest jääb kaebajale arusaamatuks kaebaja

maksustamine hindamise teel. Viitega maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 94 lg 1

sättele leiab kaebaja, et käesolevas asjas on maksuhalduri valduses piisavalt tõendeid, tõendid

ei ole puudulikud, ebapiisavad ega mitteusaldusväärsed ning kaebaja ei saanud ka kuidagi

teada, et maksuhalduri hinnangul ei pruugi SDX kui vahendaja olla käsitletav sõiduki tegeliku

müüjana, mistõttu on hindamise teel käesolevas asjas maksustamine selgelt vastuolus MKS §

94 lg-ga 1. Lähtudes eeltoodust on kaebaja seisukohal, et käesolevas asjas ei saa käsitleda

kaebaja poolt SDX-lt soetatud sõiduki eest tehtud väljamakset ettevõtlusega mitteseotud kuluna

TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses. Kaebaja on käitunud sõiduki soetamisel hoolsalt ja

heatahtlikult ning väljamakset ei ole tehtud tundmatule kolmandale isikule vaid tegelikule

müüjale ning vastavalt nende vahel sõlmitud kirjalikule lepingule ning kokkulepetele. Samuti

on kaebajal olemas ka kõik raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele

vastavad algdokumendid.

Maksuhaldur ei ole Maksuotsuse tegemisel järginud nõuetekohaselt MKS §-s 11 sätestatud

uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud. Viitega

HMS § 6, § 38 lg 1 ja 2 ning MKS § 10 lg 3, § 59 lg 1, § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 sätetele ning

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-26-02 märgitule,

et „maksuhaldur on kohustatud järgima haldusmenetluse üldistest põhimõtetest tulenevaid

maksumenetluse põhimõtteid hoolimata sellest, kas ja kuivõrd need põhimõtted on sätestatud

maksukorralduse seadusega või maksuseadustega. Uurimispõhimõte kohustab maksuhaldurit

välja selgitama kõik maksustamiseks olulised asjaolud, ka need, mis maksukoormust

vähendavad“ leiab kaebaja, et seega on maksuhaldur uurimisprintsiibist lähtuvalt kohustatud

menetluse käigus välja selgitama kõik nii maksukoormust suurendavad kui vähendavad

asjaolud, kogudes tõendeid omal initsiatiivil ning uurides kõiki asjaolusid täie põhjalikkusega.

Maksuhaldur peab tõendite kogumise abil kõrvaldama lüngad menetlusosaliste poolt talle antud

teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi.

Kuigi tõendite kogumise ulatuse määrab kindlaks menetlust läbi viiv haldusorgan, s.t talle on

jäetud

küll

õigus

otsustada,

lähtudes

talle

seadusega

pandud

ülesannetest

ning

kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda, on selge, et

õige ja õiglase otsustuse tegemise eelduseks on eelkõige kõigi võimalike tõendite kogumine

ning nende igakülgne, täielik ja objektiivne hindamine.

Kaebaja arvates on antud juhul maksuhaldur lähtunud vaid maksukohustust suurendatavates

asjaoludest ning jätnud täielikult arvestamata kõik tõendid, mis vähendavad maksukohustust.

Nii ei ole maksuhaldur igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud kaebaja poolt esitatud ja

maksuhalduri poolt kogutud tõendeid, mis viitavad otseselt sellele, et SDX poolt oli tegemist

sõiduki tegeliku müüjaga (lepingud, arved, Saksamaa maksuhalduri selgitus, Maanteeameti

liiklusregistri andmed, sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt, SDX SEB pangakonto väljavõte

ja allkirjaõiguslike isikute andmed, rahvusvahelise kaubaveo saateleht, SDX volikiri kauba

transportimiseks Eestisse, sõiduki kuulutus, kaebaja ja kolmandate isikute seletused). Selle

asemel on keskendutud ebaolulistele asjaoludele ning peamiselt just SDX-poolsete kohustuste

rikkumisele jne.

Kaebaja hinnangul ei viita ükski kogutud tõenditest sellele, et kaebaja ei soetanud kaupa SDX-

lt. Selgitused ja kogutud tõendid näitavad, et SDX soetas kaebajale edasimüüdava kauba

Autohausilt (lepingud, arved, Saksamaa maksuhalduri selgitus, Maanteeameti liiklusregistri

andmed, sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt, SDX SEB pangakonto väljavõte ja

allkirjaõiguslike isikute andmed, rahvusvahelise kaubaveo saateleht, SDX volikiri kauba

transportimiseks Eestisse, sõiduki kuulutus, kaebaja ja kolmandate isikute seletused). Kaebajale

arusaamatul põhjusel on maksuhaldur kõiki nimetatud tõendeid eiranud ning asunud vaid

meelevaldselt ning lakooniliselt seisukohale, et tõendid ei ole usaldusväärsed ning et kaebaja

oleks saanud käituda veelgi hoolsamalt. Sellisel seisukohal puudub aga selge alus ning tõendeid

eirates lakoonilisele ning spekulatiivsele seisukohale asumine on ilmselgelt vastuolus MKS-s ja

HMS-s sätestatud uurimispõhimõtte ning tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise

nõudega. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kõik kogutud tõendid ja kaebaja

poolt esitatud tõendid, mis viitavad sellele, et SDX on tegelik müüja, on maksuhalduri arvates

ebausaldusväärsed.

Maksuhalduri-poolne asjaolude tõlgendamine tähendaks justkui seda, et sõidukeid ei tohi

välisriikidest tellida edasimüüja kaudu, vaid peab iga kord iseseisvalt tellima, mis praktilises

majandustegevuses viib absurdsusteni. Teise isiku õigusrikkumised ja maksuhalduri praktika

seejärel süüdistada tehingu teist poolt maksupettuses ei saa ega tohi hakata mõjutama isikute

majandusotsuseid, kus sõidukeid ei julgeta enam soetada edasimüüja kaudu, vaid peab soetama

isiklikult, kuivõrd vastupidisel juhul võib juhtuda, et juhul kui edasimüüja ei täida enda

maksukohustusi, siis nõutakse võlgnetavad summad sisse tehingu vastaspoolelt, kes ei ole küll

nõudeid rikkunud, kuid ei ole ka majandusraskustes ning seega suudab täita maksuhalduri

rahalisi nõudeid. Uurimiskohustuse vähenemine oleks õigustatud siis, kui kaebaja rikuks

kaasaaitamiskohustust. Kaebaja on täitnud aga kõik maksuhalduri korraldused nõuetekohaselt,

käitunud hoolsalt, esitanud selgitusi ja põhjendusi ja kõik dokumendid ning maksuhaldur ei ole

selles osas ühtegi etteheidet kaebajale teinud.

Kaebaja soovib juhtida tähelepanu ka sellele, et maksuhaldur on enda seisukohta seoses

kaebaja ja SDX vaheliste tehingutega muutnud ning kui 07.04.2014. a maksuotsuses jõudis

maksuhaldur järeldusele, et kaebaja ja SDX vaheline tehing toimus ning SDX oli tegelik

müüja, siis uues Maksuotsuses on maksuhaldur jõudnud ristivastupidisele järeldusele. See

näitab kaebaja arvates seda, et maksuhaldur üritab igal võimalikul viisil SDX kohustuste

rikkumist kaebaja peale ajada ning kasutab selleks iga võimalust, esitades erinevaid

spekulatiivseid oletusi ning tehes järeldusi, mis ei tulene maksuhaldurile esitatud objektiivsetest

tõenditest. See tähendab, et maksuhaldur ei ole täitnud enda uurimiskohustust piisavalt ning

üritab igast võimalikust asjaolust tuletada kaebaja vastutuse. See on täielikult vastuolus hea

halduse põhimõtetega.

Maksuotsus on motiveerimata ja vastuolus MKS § 46 lg 3 p-ga 5 ja § 95 lg-ga 2. Nii HMS § 56

kui ka MKS § 46 lg 2 kohaselt peab maksuotsus kui haldusakt olema motiveeritud. Ka

Riigikohus on oma senises praktikas korduvalt rõhutanud haldusorgani kohustust motiveerida

oma haldusakte. Seejuures on Riigikohus väljendanud korduvalt järgmisi seisukohti:

“Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud

kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik,

kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt

antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks

aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti

võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul,

otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle

kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik

kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud”; “Haldusakti põhjendus peab

sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema

ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on

ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti

adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate

õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise”; “HMS § 56

vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust

ning on haldusakti tühistamise aluseks”; „Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on

haldusakti põhjendamine. Kui haldusaktis viidatakse teisele dokumendile, siis peab viide

sisaldama endas vähemalt dokumendi rekvisiite, mis aitaksid üheselt tuvastada viidatava

dokumendi. Viide ei tohi olla umbmäärane, kuna see võib haldusakti adressaati eksitada, eriti

olukordades, kus haldusakti põhjendused sisalduvad mitmes lisas. Haldusakti andmise faktiline

ja õiguslik alus ei pruugi haldusakti adressaadile selgitada, miks just selline haldusakt anti. See

aga pärsib kaebeõiguse reaalset teostamist. Samuti ei ole sellisel juhul tagatud haldusorgani

enesekontroll. Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud

siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist

õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt

haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on

tuvastatud” .

Maksuhaldur on antud juhul tuginenud asjakohatutele faktilistele asjaoludele ning ei ole

arusaadavalt tõendanud enda järeldusi. Maksuotsuses on maksuhaldur toonud välja ebaolulised

tõendid ning rõhutanud mõningaid isikute poolt antud selgitusi, andes neile väga suure kaalu,

kuid ei ole neid selgelt, loogiliselt ja üheselt mõistetavalt sidunud tehtud järeldustega ning ei

ole hinnanud tõendeid tervikuna ja kogumis, mistõttu on tehtud järeldused ekslikud. Samuti ei

ole maksuhaldur piisavalt motiveerinud tõendite (kaebaja poolt esitatud objektiivsed tõendid

tehingu toimumise kohta nagu nt kuulutus, Saksamaa osapoolte selgitused, leping, arve, aktid,

saatelehed, tasumine, kolmandate isikute selgitused; tl 95-96, 106-114, 122-132, 136, 141-143,

146, 148-149, 152, 165, 192-193) arvestamata jätmist maksusumma määramisel (MKS § 95 lg

2 ls 3). Seega Maksuotsus on õigusvastane ja see tuleb tühistada, kuna Maksuotsuses puudub

elementaarne faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline sidumine. Faktiliste asjaolude,

kogutud tõendite, põhjendamata oletuste ning paljasõnaliste järelduste „üksteise otsa

kuhjamine” ei asenda õigusriiklikku haldusakti motivatsiooni. Maksuotsuse piisavaks

motiveerimiseks peab maksuhaldur täitma uurimiskohustust, selgitama välja vaidlusaluste

tehingute tegeliku majandusliku sisu ja siduma asjaolud loogiliselt järeldustega, mitte üksnes

püstitama vaid ühe hüpoteesi ja omistama tehingu teise poole kui kolmanda isiku võimalikke

rikkumisi kaebajale.

Maksuotsustega rikutakse kaebaja subjektiivseid õigusi ja piiratakse vabadusi, millest

olulisemad on: Põhiseaduse (edaspidi PS) § 13 – vajadus kaitsta end riigivõimu omavoli eest

ning elementaarselt õiguspärane soov saada koheldud kooskõlas hea halduse tavadega; PS § 14

– õigus heale haldusele.

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet leiab, et Maksuotsus on õiguspärane ning CarCapital OÜ

kaebuses toodud seisukohad ei anna alust selle tühistamiseks, ning palub jätta kaebus

rahuldamata.

Maksuotsuse p-s 1.2 on toodud välja asjaolud, mis viitavad tehingute mittetoimumisele

CarCapital OÜ ja SDX vahel ning kaebaja teadlikkusele tehingu tegelikest asjaoludest. Kuivõrd

nimetatud asjaolud ja maksuhalduri järeldused on Maksuotsuses juba piisavalt põhjalikult välja

toodud, ei hakka vastustaja neid täies ulatuses kordama, kuid rõhutab üksnes tähtsamat.

1) Asjas antud seletused on vastuolus teiste kogutud tõenditega – Alan Lääne seletuste kohaselt

leidis ta SDX ning sõiduki BMW X6 auto24.ee vahendusel ning päris kohe SDX-ga ühendust

ei võtnud. Pärast ühendust võtmist läks Silver Peekmann samal või järgmisel päeval CarCapital

OÜ kontorisse ning arve ja leping võidi saata alles paar päeva pärast kontoris käimist

(CarCapital OÜ 30.01.2014 suuliste seletuste protokoll, tl 148-149). Eeltoodust nähtuvalt kulus

kaebajal alates kuulutuse märkamisest auto24.ee portaalis vähemalt paar-kolm päeva enne

lepinguni jõudmiseni. Maksuhaldur on aga maksumenetluse käigus tuvastanud, et CarCapital

OÜ ning SDX vaheline leping on sõlmitud 10.06.2013, kuulutus avaldati aga 09.06.2013 kell

18:00, st tegelikkuses oli kuulutuse avaldamise ja lepingu sõlmimise vahel maksimaalselt 24

tundi. Seega on kaebaja seletused tehingu toimumise osas vastuolus teiste asjas kogutud

tõenditega. Samuti ei oska tehingute toimumist kirjeldada SDX esindaja S. Peekmann, kes ei

osanud konkreetseid seletusi anda ei tasumise, ARK registreeringu ega sõiduki transpordi osas.

Näiteks on S. Peekmann maksuhaldurile antud seletustes väitnud, et sõiduki transpordi tellis

ilmselt tema /tl 152/, kuigi teiste asjas kogutud tõendite kohaselt tellis transpordi ning tasus

selle eest kaebaja. Olukorras, kus tehingu teine pool küll kinnitab tehingute toimumist, kuid ei

oska tehingu toimumist täpsemalt kirjeldada, ning ka muud asjas kogutud tõendid viitavad

tehingu mittetoimumisele, ei saa isiku kinnitust tehingu toimumise kohta pidada

usaldusväärseks.

2) Sõiduki ostu-müügi tehingud on toimunud lühikese aja jooksul – analüüsides Saksa

maksuhaldurilt saadud vastust ning esitatud dokumente, nähtub, et SDX poolt 07.06.2013

Autohaus Auer GmbH-le esitatud tellimuse kohaselt kohustus SDX tagastama allkirjastatud

tellimuse hiljemalt 10.06.2013 ning tasuma sõiduki eest hiljemalt 14.06.2013. Vastustaja

hinnangul ei saa pidada eluliselt usutavaks olukorda, kus SDX teeb tellimuse 07.06.2013, mille

kohaselt kohustub sõiduki tellimuse allkirjastama hiljemalt 10.06.2013 ning tasuma raha

hiljemalt 14.06.2013, kuid ootab kuulutuse üles panemisega mitu päeva ning avaldab kuulutuse

autoportaalis alles eelviimasel päeval /tl 106/. Vastustaja hinnangul on selline käitumine

selgitatav üksnes asjaoluga, et kuulutusel puudus reaalne eesmärk ning oli pandud üksnes mulje

jätmiseks. Eeltoodule viitab ka asjaolu, et automüügi kuulutus ei kajastanud tegelikke

asjaolusid. Nimelt asus sõiduk kuulutuse kohaselt Eestis, kuid tegelikkuses tuli ostjal tasuda

lisaks sõiduki hinnale veel 600 eurot sõiduki transportimiseks Saksamaalt Eestisse /tl 107/.

3) Kaebaja kandis tehingus kogu riski. Vastustaja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et

mõistlikult tegutsev äriühing, teostades tehinguid äriühinguga, kellega puudub varasem

koostöökogemus, teeb kauba eest 100%-lise ettemakse, kandes kogu tehingust tulenevat riski.

Seda eriti olukorras, kus kauba müüjal reaalselt kaupa olemas ei ole. Analüüsides poolte vahel

sõlmitud lepingut nähtub, et eelnimetatud riske pole maandatud ka poolte vahelises lepingus.

Lepingus on fikseeritud üksnes kauba tasumise tähtpäev, kuid puuduvad tähtajad kauba

üleandmiseks ning sanktsioonid üleandmisega viivitamisel /tl 112 pöördel/. Vastustaja leiab, et

kui poolte vahel oleks nimetatud tehingud ka tegelikkuses toimunud, oleks eelnimetatud

tingimused lepingus konkreetselt fikseeritud olnud. Eriti arvestades asjaolu, et leping on

koostatud CarCapital OÜ blanketil, kellel lasus kogu tehingust tulenev risk ning puudusid

mõjuvad põhjused SDX pimesi usaldamiseks.

4) Kaebaja käitumine ei ole tavapärane võrreldes varasema praktikaga, kuivõrd varasemalt on

kaebaja sõidukeid soetanud ise otse Saksamaalt. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et on

tavapärane kui äritegevuse alguses üritatakse enamuse tegevusega ise hakkama saada, siis

hilisemas faasis pigem jäetakse teatud tegevused kolmandatele isikutele. Vastustaja hinnangul

on eeltoodud väide ebaloogiline ning pigem on tavapärane vastupidine praktika. Nimelt on

kaupade ostmisel-müümisel oluline teada konkreetseid müüjaid. Paraku äritegevuse alguses

sellist infot veel ei omata, mistõttu kasutatakse vahendajaid. Hiljem on äriühingul juba endal

piisavalt kontakte, et kaupa otse esmaselt müüjalt osta ning vahendajatele makstavad summad

enda kasumisse arvata. Kaebaja ei ole käesoleval juhul esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust,

miks pidas käesoleval hetkel vajalikuks sõiduki vahendaja kaudu soetada. Vastustaja juhib

tähelepanu asjaolule, et ka käesoleval juhul suhtles kaebaja ka ise Saksamaa-poolse müüjaga

ning organiseeris ise transpordi, seega jääb arusaamatuks kaebaja väide nagu oleks läbi

vahendaja sõiduki soetamine olnud kaebajale vähem koormavam.

5) SDX-l puudus nimetatud tehingus majanduslik huvi – SDX jaoks oli tehing pigem

kahjumlik, samas kui maksueelise nimetatud tehingust sai CarCapital OÜ. Maksuhaldur on

tuvastanud, et SDX müüs sõiduki CarCapital OÜ-le edasi 4700 eurot odavamalt, kui selle ise

soetas. Vastustaja hinnangul ei saa sellist käitumist pidada tavapäraseks ning viitab sellise

äriühingu käitumisele, kes ei oma iseseisvat majandustegevust. SDX asemel sai tehingutest

maksueelise hoopis kaebaja, kes võltsarvete kajastamisega oma raamatupidamises suurendas

mahaarvamisele kuuluvat sisendkäibemaksu, milleks kaebajal tegelikult õigust ei olnud.

6) SDX näol on tegemist variäriühinguga, kelle juhatuse liige ei olnud maksuhaldurile

äriühingu registrijärgsel aadressil kättesaadav ning kellel puudus reaalne majandustegevus –

SDX kustutati käibemaksukohustuslase registrist põhjusel, et ta ei suutnud tõendada Eestis

ettevõtlusega tegelemist. Vastustaja möönab, et eeltoodu iseseisvalt ei ole küll kaebajale

etteheidetav, kuid kogumis teiste asjas kogutud tõenditega kinnitab maksuhalduri järeldusi

tehingu toimumise tegelike asjaolude kohta.

Vastuseks kaebaja seisukohale, et maksuhalduri seisukohad on vastuolus TuMS ja Riigikohtu

seisukohtadega, MTA selgitab, et käesoleval juhul oli tulumaksu määramine soetud

käibedeklaratsioonil kajastatud tehingu kontrolliga, kuivõrd määratud tulumaks on arvestatud

sama tehingu raames tehtud väljamakselt. Olukorras, kus maksuhaldur tuvastab ühe maksuliigi

kontrolli raames ka muu maksukohustuse, on maksuhaldur, tulenevalt MKS § 10 lg-st 2,

kohustatud maksu määrama. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks tulenevalt HMS §-st 58

võinud maksuhaldur jõuda asjas teistsugusele tulemusele, kui ta oleks laiendanud kontrolli ka

tulumaksu osale. Tulumaksu määramise osas seisnevad kaebaja etteheited üksnes väites, et

kuna kaebaja on käitunud hoolsana ja heatahtlikult ega pidanudki teadma, et SDX ei olnud

maksuhalduri hinnangul tegelik müüja ning on tasunud kauba eest selgelt mõistliku ja

kokkulepitud hinna, ei ole ka ettevõtlusest viidud välja kasumit. Seega puudub kaebaja

hinnangul igasugune õiguslik alus kaebaja poolt tehtud väljamakse maksustamiseks TuMS § 51

või 52 alusel. Vastustaja juhib tähelepanu, et Maksuotsuses välja toodud tulumaksu määramise

metoodika õigsust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud ning kuna tehingute mittetoimumist

ning kaebaja teadlikkust on käsitletud Maksuotsuse p-s 1.2 ja käesolevas vastuses, ei pea

vastustaja vajalikuks eeltoodut korrata.

Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja etteheide hindamist puudutavas osas. Nimelt on

kaebaja kaebuse lk-l 14 märkinud, et maksuhaldur ei ole esitanud hindamise teel maksu

määramise vajalikkuse ega võimalikkuse kohta ühtegi põhjendust ning ei ole isegi viidanud

hindamise õiguslikule alusele, mis Riigikohtu praktika järgi on nõutav selleks, et maksu

määramine hindamise teel oleks õiguspärane ning lk-l 15 märgib kaebaja, et käesolevas asjas

on maksuhalduri valduses piisavalt tõendeid, tõendid ei ole puudulikud, ebapiisavad ega

mitteusaldusväärsed ning kaebaja ei saanud ka kuidagi teada, et maksuhalduri hinnangul ei

pruugi SDX kui vahendaja olla käsitletav sõiduki tegeliku müüjana, mistõttu on hindamise teel

käesolevas asjas maksustamine selgelt vastuolus MKS § 94 lg-ga 1. Vastustaja märgib, et

käesoleval juhul ei ole maksuhaldur määranud tulumaksu hindamise teel ega pidanud seda

vajalikuks, kuivõrd maksuhaldurile oli teada sõiduki tegelik hind ning kaebaja poolt SDX-le

tehtava väljamakse suurus, mis on piisavad andmed tulumaksu määramiseks.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi, jättes

välja selgitamata käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ning leiab, et maksuhaldur on

kõik asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitanud ning neid kogumis hinnates jõudnud asjas

õigele seisukohale. Käesoleval juhul on maksuhaldur arvesse võtnud nii maksukohustust

suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid, kuid pidanud ülekaalukamaks maksukohustust

suurendavaid asjaolusid. Asjas kogutud tõendite hindamata jätmist on vastustaja selgitanud

käesoleva vastuse p-s 1.4.

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega, et Maksuotsus on motiveerimata ja vastuolus MKS

§ 46 lg 3 p-ga 5 ja § 95 lg-ga 2, ning leiab, et Maksuotsuse p-s 1.2 on maksuhalduri järeldused

selgelt välja toodud, sidudes neid asjas kogutud tõenditega kogumis. Samuti ei saa nõustuda

kaebaja etteheitega, mis puudutab kaebaja poolt esitatud tõendite arvestamata jätmist. Nii on

maksuhaldur võtnud seisukoha nii kuulutuse (vt Maksuotsuse p 1.2 alapunkt 8), kolmandate

isikute seletuste kui ka Saksamaa maksuhaldurilt saadud info osas. Olukorras, kus pooled on

püüdnud kolmandatele isikutele jätta muljet tehingu toimumisest, ei saa ainuüksi kolmandate,

eksitusse viidud, isikute selgituste ja nende poolt koostatud dokumentide pinnalt teha järeldusi

tehingu toimumisest, kui muud asjas kogutud tõendid viitavad tehingu mittetoimumisele.

Kaebaja täiendavad seisukohad maksuhalduri vastusele

Kaebaja jääb kaebuses toodud kõikide seisukohtade juurde, leides et Maksuotsus on

nii formaalselt kui ka sisuliselt täies ulatuses õigusvastane ning seega tuleb see tühistada.

Seoses maksuhalduri vastuses maksuhalduri hinnangul “tähtsate” asjaolude ja järeldustega

soovib kaebaja esitada enda järgmised selgitused:

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses seletuste vastuolule teiste kogutud tõenditega (vastuse

p 1.1. alapunkt 1). Maksuhaldur on välja toonud järgmise: Alan Lääne seletuste kohaselt leidis

ta SDX OÜ ning sõiduki BMW X6 auto24.ee vahendusel ning päris kohe SDX OÜ-ga ühendust

ei võtnud. Pärast ühendust võtmist läks Silver Peekmann samal või järgmisel päeval

CarCapital OÜ kontorisse ning arve ja leping võidi saata alles paar päeva pärast kontoris

käimist. Selles osas on maksuhaldur viidanud CarCapital OÜ 30.01.2014. a suuliste seletuste

protokollile, kaebaja ja SDX vahel 10.06.2013. a sõlmitud ostu-müügilepingule ning

09.06.2013. a avaldatud kuulutusele.

CarCapital OÜ 30.01.2014. a suuliste seletuste protokollist aga tuleneb see, et A. Lääne on

öelnud, et: “Päris kohe ühendust ei võtnud. Täpselt ei mäleta, millal kuulutusele vastasin” ning

seda maksuhalduri küsimusele “Millal ja kus nägite kuulutust?”. Sellest ei tulene see, mida A.

Lääne mõtles “päris kohe” all – kas 5 minutit või tundi või päeva, eriti kui A. Lääne on ka

maininud, et ta täpselt ei mäleta, millal kuulutusele vastas. Samuti ei olnud maksuhaldur

protokolli järgi tegelikkuses ka küsinud, et millal võtsite ühendust SDX-ga, vaid et millal ja kus

nägite kuulutust.

CarCapital OÜ 30.01.2014. a suuliste seletuste protokollist tuleneb ka see, et A. Lääne on

öelnud, et “Dokumendid vormistasime kontoris, võimalik et oli ka digiallkirjastatud leping. [---

] Kui oli digiallkirjastatud, käis ainult korra. [---] Ostumüügi lepingu ja arve saatmine võisid

toimuda paar päeva peale kontoris käiku, täpselt ei tea” ning seda maksuhalduri küsimusele:

“Millal vormistati ostu-müügileping ja arve? Millal need kätte saite? Milliseid kanaleid pidi?

(kui e-postiga, millisel meiliaadressilt). Käesolevas punktis väljatoodud A. Lääne vastusest ei

tulene see, et millal täpselt leping allkirjastati, kuna A. Lääne peab võimalikuks nii seda, et

dokumendid vormistati kontoris kirjalikult kui ka seda, et digitaalselt. Samuti ütleb A. Lääne, et

lepingu saatmine võis toimuda paar päeva peale kontoris käiku, mis tähendab seda, et A. Lääne

täpselt ei mäletanud. On eluliselt usutav, et isik ei mäleta 6 kuud tagasi toimunud sündmuste

täpset ajalist käiku, eriti kui sündmused toimusid üsna lähestikku ning on pahauskne isikule,

kes tegeleb igapäevaselt autode müügi ja ostmisega ning kuulutuste otsimisega, ette heita seda,

et ta ei mäleta peast öelda, millal ta kuulutust nägi, millal helistas ja millal lepingu sõlmis. Kõik

A. Lääne seletused on olnud poole aasta taguste sündmuste oletuslikud meenutused ning

kinnitavad seda, et tõepoolest A. Lääne võis näha kuulutust 09.06.2013. a kell 18.00, seejärel

paari tunni pärast helistada kuulutajale ning järgmine päev temaga kontoris kokku saada, kus ka

allkirjastati ostu-müügileping (seega toimusidki tehingud 24 tunni jooksul, mis ei ole midagi

ebatavapärast). Seega on A. Lääne olnud koostööaldis ning kirjeldanud vastavalt enda

mäletamist mööda nii täpselt kui võimalik poole aasta taguseid sündmusi, mis lähevad kokku

ka teiste asjas kogutud tõenditega (kaebaja ja SDX vahel 10.06.2013. a sõlmitud ostu-

müügileping ning 09.06.2013. a avaldatud kuulutus) ning maksuhalduri väide, et “Seega on

kaebaja seletused tehingute toimumise osas vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega”, on

alusetu.

Maksuhaldur on lisaks välja toonud, et: Samuti ei oska tehingute toimumist kirjeldada SDX OÜ

esindaja Silver Peekmann, kes ei soanud konkreetseid seletusi anda ei tasumise, ARK

registreeringu ega sõiduki transpordi osas. Näiteks on Silver Peekmann maksuhaldurile antud

seletustes väitnud, et sõiduki transpordi tellis ilmselt tema, kuigi teiste asjas kogutud tõendite

kohaselt tellis transpordi ning tasus selle eest kaebaja. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas see

asjaolu on etteheidetav kaebajale, kuna kaebaja ei ole kuidagipidi seotud SDX-ga ega SDX

juhatuse liikmega. 25.02.2014. a kolmanda isiku suuliste seletuste protokollist (mis on

toimunud peaaegu 9 kuud pärast tehingu toimumist ja kuulutuse ülespanemist) nähtub, et S.

Peekmann on vastanud, et “nii ammu, ma lihtsalt ei mäleta. Sõiduki transpordi tellisin ilmselt

mina”. Siinkohal on kolmas isik arvanud, et ilmselt tellis tema auto transpordi, kuna võib-olla

oli ta seda tihtipeale ise teinud, kuid see ei tähenda seda, et sellel korral ei olnud teistmoodi,

seda näitab ka see, et S. Peekmann on tõdenud, et see kõik toimus nii ammu, et ta ei mäleta.

Seda kinnitab ka see, et S. Peekmann vastas küsimusele, et “Kas esitasite transpordi kohta

arve?”, et “Ma arvan, et ilmselt mulle esitati transpordifirma poolt. Transport oli auto hinnas”,

kus S. Peekmann lihtsalt tõdeb, et arvab, et kui tema tellis transpordi, siis ka esitati arve

tõenäoliselt temale transpordifirma poolt. On usutav ning mõistetav, et isik ei mäleta 9 kuu

taguse konkreetse tehingu toimumise üksikuid detaile. Eelnevast tulenevalt on maksuhalduri

väide, et tehingus kogutud tõendid ning seletused on vastuolus ning ka teised tõendid viitavad

tehingu mittetoimumisele, täiesti alusetu. Nii arve, ostu-müügileping kui ka osapoolte seletused

kinnitavad, et tehing toimus. Maksuhaldur on väitnud, et seletused on täiesti vastuolus, kuid

tegelikkuses kui seletusi vaadata, siis ei ole need vastuolulised, vaid lihtsalt inimesed üritavad

meenutada väga ammu toimunud tehinguid ning kokkuleppeid, arvestades seda, et selliste

kokkulepete ning tehingute tegemine on isikute igapäevaseks tööks. Samuti on ebamõistlik

maksuhaldur eeldus, et isikud oskavad 6-9 kuud tagasi toimunud tehingute kohta anda täpseid

ja ilma kõhklemata kirjeldusi, arvestades, et sarnaseid tehinguid tehakse igapäevaselt. Siinkohal

tuleb arvestada sellega, et kui isikud lähevad maksuhalduri juurde seletusi andma, siis nad ei

tea, mida neilt küsitakse, neil puudub võimalus ette valmistada ning võtta kaasa dokumente või

värskendada varasemalt enda mälu faktiliste asjaolude osas ning kui maksuhaldur küsib

spetsiifiliselt mingite tehingute toimumise asjaolude kohta, siis on arusaadav, et isik ei mäleta

enam täpselt ning võib kogeleda. Kõik isikud, kes on seletusi andnud, on kinnitanud, et

tehingud toimusid.

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses ka sellele, et tehingud toimusid lühikese aja jooksul

(vastuse p 1.1. alapunkt 2). Maksuhaldur on leidnud, et: analüüsides Saksa maksuhaldurilt

saadud vastust ning esitatud dokumente, nähtub, et SDX OÜ poolt 07.06.2013 Autohaus Auer

GmbH-le esitatud tellimuse kohaselt kohustus SDX OÜ tagastama allkirjastatud tellimuse

hiljemalt 10.06.2013 ning tasuma sõiduki eest hiljemalt 14.06.2013. Vastustaja hinnangul ei

saa pidada eluliselt usutavaks olukorda, kus SDX OÜ teeb tellimuse 07.06.2013, mille kohaselt

kohustub sõiduki tellimuse allkirjastama hiljemalt 10.06.2013 ning tasuma raha hiljemalt

14.06.2013, kuid ootab kuulutuse üles panemisega mitu päeva ning avaldab kuulutuse

autoportaalis alles eelviimasel päeval. Vastustaja hinnangul on selline käitumine selgitatav

üksnes asjaoluga, et kuulutusel puudus reaalne eesmärk ning oli pandud üksnes mulje

jätmiseks. Selles osas on maksuhaldur viidanud Saksa maksuhaldurilt saadud vastusele ja

esitatud dokumentidele. Kaebajale jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sõiduki ostu-

müügitehingute toimumine lühikese ajaperioodi jooksul saab olla aluseks piirata

sisendkäibemaksu mahaarvamist ning tulumaksu määramisel. Kaebaja arvates ei ole midagi

uskumatut selles, et tellimus tehakse 07.06.2013. a, mille eest tasutakse 14.06.2013. a ning et

kuulutus pannakse üles alles pärast tellimuse tegemist (millega kohustub tellimuse

allkirjastama) ning avaldab kuulutuse üks päev enne tellimuse allkirjastamist. Kaebaja

hinnangul on see just mõistlik, et tellimus kohe ära vormistada, sest vastasel juhul võib keegi

teine jõuda ette ning heast pakkumisest jäädakse ilma. Seega on mõistlik teha kõigepealt

tellimus ära, seejärel avaldada alles kuulutus. Kaebajale on täiesti arusaamatu, kuidas seda saab

ette heita käesoleval juhul ning kasutada tõendina või alusena sisendkäibemaksu mahaarvamise

piiramisel ning tulumaksu määramisel. Nimetatud asjaolud mitte kuidagi ei viita sellele, et

kuulutusel puudus reaalne eesmärk ning oli pandud üksnes mulje jätmiseks. Nimetatud järeldus

on täielikult meelevaldne. Vastupidiselt tunduks kaebajale eluliselt mitteusutav see, kui SDX

oleks pannud kuulutuse üles, ilma et oleks auto ära tellinud. Sellisel juhul võib tekkida olukord,

kus kuulutusele vastatakse ning soovitakse autot tellida, kuid SDX ei saagi enam Autohausilt

autot osta, kuna keegi teine on juba auto ära ostnud. Vaevalt SDX-l oli kahtlusi selles osas, et

autot ei oleks võimalik ära müüa, kuna tegemist oli väga hea pakkumisega. Isegi juhul kui SDX

ei oleks müüjat leidnud nii kiiresti, oleks ta veel 10.06.2013 saanud otsustada, kas allkirjastada

tellimus, ning isegi kui tellimus oleks allkirjastatud ilma ostjata, siis oleks SDX saanud veel

tehingust loobuda kui ei oleks 14.06.2013 ostuhinda tasunud (pacta sund servanda põhimõtte

kohaselt oleks tal küll kohustus olnud, kui tõenäoliselt ei oleks Saksamaa müüja

õiguskaitsevahendeid selle tõttu kasutusele võtnud, vaid lihtsalt kaupa mitte üle andnud). Seega

kujutas tellimine SDX poolt põhimõtteliselt sõidukile broneeringu tegemist kuni ostuhinna

tasumiseni. Automüüjate majandus- ja kutsetegevuses see praktikas nii toimibki, et ostuhinna

mittetasumisel ei anta lihtsalt sõidukit üle.

Maksuhaldur on lisaks veel viidanud , et: Eeltoodule viitab ka asjaolu, et automüügi kuulutus ei

kajastanud tegelikke asjaolusid. Nimelt asus sõiduk kuulutuse kohaselt Eestis, kuid tegelikkuses

tuli ostjal tasuda lisaks sõiduki hinnale veel 600 eurot sõiduki transportimiseks Saksamaalt

Eestisse. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas asjaolu, et SDX avaldas müügikuulutuses

tegelikkusest teistsugust infot, saab mõjutada kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata

ning olla aluseks tulumaksu määramisel ning kuidas selline asjaolu on relevantne käesoleva

vaidluse puhul. See, et SDX märkis võib-olla ekslikult ühe asjaolu valesti, ei viita sellele, et

kuulutusel puudus reaalne eesmärk ning et see oli pandud üles üksnes mulje jätmiseks. Lisaks

ei pruukinud SDX avaldada üldsegi valeinfot, kuivõrd SDX-l võis olla esialgselt plaan

transportidagi sõiduk Eestisse, kuivõrd reeglina on Eestis olev sõiduk atraktiivsem ning sellist

sõidukit on lihtsam müüa, põhjusel et isikud saavad seda ise enda silmaga vaatamas käia.

Kuulutuses vale info avaldamine võiks olla ainult põhjuseks, et kaebaja jätab tehingu SDX-ga

katki. Kaebaja ja SDX jõudsid aga teistsugusele kokkuleppele ning lepiti kokku, et kaebaja

transpordib sõiduki ise Eestisse.

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses ka sellele, et kaebaja kandis tehingus kogu riski

(vastuse p 1.1. alapunkt 3). Maksuhaldur on leidnud, et: ei ole eluliselt usutav, et mõistlikult

tegutsev äriühing, teostades tehinguid äriühinguga, kellega puudub varasem koostöökogemus,

teeb kauba eest 100%-lise ettemakse, kandes kogu tehingust tulenevat riski. Seda eriti

olukorras, kus kauba müüjal reaalselt kaupa olemas ei ole. Analüüsides poolte vahel sõlmitud

lepingut nähtub, et eelnimetatud riske pole maandatud ka poolte vahelises lepingus. Lepingus

on fikseeritud üksnes kauba tasumise tähtpäev, kuid puuduvad tähtajad kauba üleandmiseks

ning sanktsioonid üleandmisega viivitamisel. Vastustaja leiab, et poolte vahel oleks nimetatud

tehingud ka tegelikkuses toimunud, oleks eelnimetatud tingimused lepingus konkreetselt

fikseeritud olnud. Eriti arvestades asjaolu, et leping on koostatud CarCapital OÜ blanketil,

kellel lasus kogu tehingust tulenev risk ning puudusid mõjuvad põhjused SDX OÜ pimesi

usaldamiseks. Selles osas on maksuhaldur viidanud kaebaja ja SDX vahel 10.06.2013. a

sõlmitud ostu-müügilepingule. Kaebajale jääb arusaamatuks ning samuti ei ole ka maksuhaldur

viidanud, kuidas sellised järeldused on aluseks käibemaksu mahaarvamise keelamisel ning

tulumaksu määramisel. Isikute lepingulised suhted on tsiviilõiguslik küsimus ning kuivõrd

Eesti õigusaktides on õiguskaitsevahendid väga ulatuslikult reguleeritud, siis puudub põhjus

lepingupooltel sõlmida angloameerikalikke pikki lepinguid, kus on kõik õiguskaitsevahendid

eraldi välja toodud ning kaasata igakordselt juriste. Seetõttu ei ole midagi ebatavapärast, et

pooled sõlmivad lühikese ja konkreetse lepingu. Eesti õigustraditsioonis ja väikeses

ettevõtluskeskkonnas on tavapärane ka suuliste kokkulepete sõlmimine, kuna nende

mitteaustamine toob kaasa ka kokkuleppe rikkuja diskrediteerimise ja maine kaotuse. Samuti

on äritegevuses väga tavaline ka see, kui kauba edasimüüja kõigepealt palub lõppostjal tasuda

summa ning alles seejärel hangib kauba. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et edasimüüja

lõppostjalt raha ei saa, kuid kaup on juba hangitud. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja

maksuhalduri järeldusega nõustuda ning käsitleb seda järjekordse maksuhalduri kaebajat

diskrediteerida üritava väitena, millega maksuhaldur eirab kõiki objektiivseid

tõendeid ning

keskendub enda subjektiivse spekulatsiooni põhjendamisele, jättes kõrvale kõik muud tõendid.

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses ka sellele, et kaebaja käitumine ei ole tavapärane

võrreldes varasema praktikaga, kuivõrd varasemalt on kaebaja sõidukeid soetanud ise otse

Saksamaalt (vastuse p 1.1. alapunkt 4). Maksuhaldur on leidnud, et: Vastustaja ei nõustu

kaebaja väitega, et on tavapärane kui äritegevuse alguses üritatakse enamuse tegevusega ise

hakkama saada, siis hilisemas faasis pigem jäetakse teatud tegevused kolmandatele isikutele.

Vastustaja hinnangul on eeltoodud väide ebaloogiline ning pigem on tavapärane vastupidine

praktika. Nimelt on kaupade ostmisel-müümisel oluline teada konkreetseid müüjaid. Paraku

äritegevuse alguses sellist infot veel ei omata, mistõttu kasutatakse vahendajaid. Hiljem on

äriühingul juba endal piisavalt kontakte, et kaupa otse esmaselt müüjalt osta ning

vahendajatele makstavad summad enda kasumisse arvata. Kaebaja ei ole käesoleval juhul

esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks pidas käesoleval hetkel vajalikuks sõiduki vahendaja

kaudu soetada. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et ka käesoleval juhul suhtles kaebaja ka

ise Saksamaa-poolse müüjaga ning organiseeris ise transpordi, seega jääb arusaamatuks

kaebaja väide nagu oleks läbi vahendaja sõiduki soetamine olnud kaebajale vähem

koormavam. Selles osas ei ole maksuhaldur viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, vaid

üldiselt kaebaja käitumisele. Maksuhaldur ei ole ka enda vastuses selgitanud, kuidas nimetatud

spekulatsioon on aluseks piiramaks kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata ning

tulumaksu määramisel. Enda äritegevuse korraldamisel on erinevaid variante ning kaebaja

käitumine on piisavalt põhjendatud kaebuses, sh sellega, et nn outsourcing (teenuste

sisseostmine kolmandatelt isikutelt riskide jaotamiseks ning koormuse vähendamiseks) on

tavapärane praktika, kui äritegevus on hoo sisse saanud ning ei ole enam aega ise kõiki

tehinguid ise teha, sh piiriüleste vaidluste ning nõuete vältimiseks jne. On ebaproportsionaalselt

piirav järeldada maksumaksja kahjuks, et kui varasemalt on mingit kaupa ise ostetud, et siis

hilisemalt ei või selleks kasutada enam teisi isikuid, sest vastasel juhul maksuhaldur piirab

sisendkäibemaksu mahaarvamist ning maksustab väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kuluna

tulumaksuga põhjendusel, et kaebaja käitumine ei ole tavapärane võrreldes varasema

praktikaga. Maksuhalduri seisukoht tähendaks justkui seda, et kaebaja ei tohi enam tulevikus

osta Saksamaalt autosid Eesti ühingult, kuivõrd ta võiks ise Saksamaalt otse osta, mis viib

absurdsusteni.

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses ka sellele, et SDX-l puudus nimetatud tehingus

majanduslik huvi (vastuse p 1.1. alapunkt 5). Maksuhaldur on märkinud, et: SDX OÜ-l puudus

nimetatud tehingus majanduslik huvi – SDX OÜ jaoks oli nimetatud tehing pigem kahjumlik,

samas kui maksueelise nimetatud tehingust sai CarCapital OÜ. Nimelt on maksuhaldur

tuvastanud, et SDX OÜ müüs sõiduki CarCapital OÜ-le edasi 4700 eurot odavamalt, kui selle

ise soetas. Vastustaja hinnangul ei saa sellist käitumist pidada tavapäraseks ning viitab sellise

äriühingu käitumisele, kes ei oma iseseisvat majandustegevust. SDX OÜ asemel sai tehingutest

maksueelise hoopis kaebaja, kes võltsarvete kajastamisega oma raamatupidamises suurendas

mahaarvamisele kuuluvat sisendkäibemaksu, milleks kaebajal tegelikult õigust ei olnud. Selles

osas viitab makshaldur müügihinnale. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas see asjaolu on

etteheidetav kaebajale ning aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel ning tulumaksu

määramisel, kuivõrd õiguslikus mõttes ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel ega

ettevõtlusega mitteseotud kuluks määramisel oluline, mis hinnaga keegi sõiduki ostis ja müüs.

Kaebaja ja SDX leppisid sõiduki ostuhinnas kokku 10.06.2013 ning seda, kas SDX esindaja

ehk arvas, et kokkulepitud hind ei sisaldanud käibemaksu, ei oska kaebaja kommenteerida.

Samuti ei saa ette heita kaebajale seda, kui SDX-l kui kaebajaga mitteseotud isikul ei olegi

kombeks maksusid deklareerida ning neid tasuda. Kaebaja täitis enda hoolsuskohustuse

mõistlike õiguspäraste jõupingutustega ning SDX-poolsed rikkumised ei olnud sõiduki ostmisel

kaebajale avalikult nähtavad, vaid sai nendest teada alles pärast tehingu toimumist. Arvestades

SDX majanduslikke raskusi, on keeruline kaebajal öelda, kuid peab võimalikuks, et SDX ei

kavatsenudki riigile käibemaksu tasuda ning arvestaski selle enda n-ö kasumina. See ei ole küll

õiguspärane käitumine, aga kaebaja ei vastuta sellise õigusvastase käitumise eest ning kaebajale

ei saa seda ette heita. Kaebaja tasus SDX-le nende omavahel kokku lepitud summa, sh

käibemaksu (nii nagu on ka pooltevahelises ostu-müügilepingus kokku lepitud).

Maksuhaldur on viidanud enda vastuses ka sellele, et SDX näol on tegemist variühinguga

(vastuse p 1.1. alapunkt 6). Sealjuures on maksuhaldur sedastanud, et: SDX OÜ näol on

tegemist variäriühinguga, kelle juhatuse liige ei olnud maksuhaldurile äriühingu registrijärgsel

aadressil kättesaadav ning kellel puudus reaalne majandustegevus – SDX OÜ kustutati

käibemaksukohustuslase registrist põhjusel, et ta ei suutnud tõendada Eestis ettevõtlusega

tegelemist. Vastustaja möönab, et eeltoodu iseseisvalt ei ole küll kaebajale etteheidetav, kuid

kogumis teiste asjas kogutud tõenditega kinnitab maksuhalduri järeldusi tehingu toimumise

tegelike asjaolude kohta. Kaebaja ei viita ühelegi konkreetsele tõendile vaid SDX kui

kolmanda isiku käitumisele. Seega on ka maksuhaldur möönnud, et SDX käitumine ei saa olla

kaebajale iseseisvalt etteheidetav ning seega puudub selles osas vaidlus.

Maksuotsus on sisuliselt õigusvastane, sest see ei ole kooskõlas KMS ning Riigikohtu

praktikaga. Maksuotsuses väljatoodud asjaolud ning tõendid ei ole aluseks, et piirata kaebaja

õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 1 alusel. Iga maksuhalduri arvates

“tähtsa” asjaolu ning järelduse on kaebaja ümber lükanud, tuues välja, et nimetatud asjaolu ja

tõend ei saa olla aluseks kaebaja õigusele sisendkäibemaksu mahaarvamisel.

Kaebaja soovib rõhutada, et kaebaja kui ostja on antud juhul olukorras, kus tehingu teise poole

kohustuste täitmatajätmise ning ilmselgete majandusraskuste tõttu üritab maksuhaldur igal

võimalusel nõuda kaebajalt sisse SDX poolt riigile täitmata jäetud kohustuste summasid.

Sellega paneb maksuhaldur maksu kogumise riski kaebaja õlule, kuivõrd kaebaja on

käibemaksu tasunud, kuid maksuhaldur ei ole seda suutnud õigelt maksukohustuslaselt (SDX-

lt) sisse nõuda. Maksuhaldur ei saa jätta tehingutest enda suva järgi välja isikuid, kes on

makseraskustes ning ei suuda enda kohustusi täita ning seejärel nõuda nimetatud summad sisse

tehingu teistelt pooltelt.

Samuti pole eesmärgipäraselt kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid selliselt, et otsustada,

kas vaidlusaluste tehingute pooled on kokku leppinud tegelikult toimunud tehingute varjamises.

Maksuotsus on sisuliselt õigusvastane ka tulumaksu määramise osas, kuna maksuhalduri

seisukohad on vastuolus TuMS ja Riigikohtu seisukohtadega. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri

vastuses toodud seisukohaga, et kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud Maksuotsuses välja toodud

tulumaksu määramise metoodika õigsust. Kaebaja ei hakka kordama kaebuse p-s 2.6. toodud

seisukohti.

Maksuotsus on kaebaja hinnangul selles osas, et sõidukit ei ostetud SDX-lt, paljasõnaline ning

tõendamata. Kaebaja on esitanud ning maksuhalduri poolt on kogutud kõik võimalikud tõendid

selle kohta, et kaebaja soetas sõiduki just SDX-lt (lepingud, arved, Saksamaa maksuhalduri

selgitus, Maanteeameti liiklusregistri andmed, sõiduki üleandmise- vastuvõtmise akt, SDX

SEB pangakonto väljavõte ja allkirjaõiguslike isikute andmed, rahvusvahelise kaubaveo

saateleht, SDX volikiri kauba transportimiseks Eestisse, sõiduki kuulutus, kaebaja ja

kolmandate isikute seletused), kuid maksuhaldur on neid kõiki eiranud ning põhjendanud seda

peamiselt SDX poolsete kohustuste rikkumisega, mis ei sõltu kaebajast ega ole kaebajale

etteheidetavad.

Kaebaja jääb ka enda seisukoha juurde hindamise osas. Sellest tulenevalt on kaebaja arvates

Maksuotsuses välja toodud tulumaksu määramise metoodika õigusvastane. Kaebaja arvates on

maksuhaldur Maksuotsuses läbi viinud hindamise, kuigi maksuhaldur on seisukohal, et seda

tehtud ei ole ning seda polnud ka vaja teha. Maksuhaldur on leidnud Maksuotsuses, et kaebaja

raamatupidamisarvestuses

kajastatud

arve

on fiktiivne (ehk eksisteerib MKS § 94 lg 1

situatsioon) ning on selle asemel hinnanud, et sõiduki tegelik hind on hoopis SDX kui

kolmanda isiku tehtud väljamakse Autohausile (ehk kasutanud talle MKS § 94 lg-s 2 seatud

võimalust tugineda asjas kogutud andmetele). Seega on Maksuotsuses läbi viidud hindamine,

kuid seda õigusvastaselt, kuna maksuhaldur ei ole esitanud hindamise teel maksu määramise

vajalikkuse ega võimalikkuse kohta ühtegi põhjendust ning ei ole isegi viidanud hindamise

õiguslikule alusele, mis Riigikohtu praktika järgi on nõutav, et maksu määramine hindamise

teel oleks õiguspärane (RKHKo 3-3-1-42-13, p 17). Kaebaja leiab, et kuigi hindamist ei olnud

vaja läbi viia, kuna kaebaja esitatud tõendid on kõik piisavalt usaldusväärsed ning

maksustamiseks ei ole alust, siis maksuhaldur on antud juhul hindamise siiski läbi viinud ning

seda õigusvastaselt. Isegi kui kohus leiab, et maksuhaldur ei ole käesolevas asjas viinud läbi

hindamist, siis ei nõustu kaebaja maksuhalduri metoodikaga ning leiab et see on õigusvastane,

kuna TuMS § 51 ega 52 alusel ei ole õigust maksustada kaebaja poolt SDX-le tasutud sõiduki

ostuhinda. Kaebaja on tõendanud igakülgselt ning andnud kõik selgitused seoses sellega, et

SDX on tegelik müüja (seda ka käibemaksu määramise õigusvastasuse põhjenduste juures)

ning sellest tulenevalt ei ole Maksuotsuses tõendatud see, et kaebaja teadis või pidi teadma, et

SDX ei ole tegelik müüja. Kõik otsesed ja kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad, et

tegelik müüja oli SDX ning ükski tõend ega asjaolu kogumis ei näita seda, et ostja teadis, et

tegemist pole tegeliku müüjaga, kuna SDX oligi tegelik müüja. Tehingu toimumise ja SDX

tegelikuks müüjaks olemise kohta on kaebaja esitanud ka kõik algdokumendid ja muud tõendid

(sh arve, leping, üleandmise akt, kolmandate isikute ja kaebaja selgitused, saatelehed jne) ning

esitatud algdokumendid on nõuetekohased. Maksuhalduri väide, et arve on fiktiivne, on alusetu

ning põhjendamatu ning ei vasta õiguslikule alusele.

Maksuhaldur ei ole põhjendanud, kuidas kaebaja vähendas enda maksukohustust ega ole

põhjendanud ega tõendanud kaebaja tahtlust selles osas. Kaebaja ei ole saanud maksueelist ega

kaebaja maksukohustus ei ole vähenenud, kuna kaebaja tasus SDX-le arve alusel nii autohinna

kui ka käibemaksu. Seega on kaebaja enda poolt käibemaksu ära tasunud ning temale

sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine ning tulumaksu määramine on alusetu.

Tulumaksukohustuse osas ei saa rääkida maksukohustuse vähendamise eesmärgist, sest et

ettevõtlusega seotud kulutuste tegemine ei ole tulumaksuga maksustatav. Käesoleval juhul

ostuhinna tasumine SDX-le oli ettevõtlusega seotud.

Lisaks Maksuotsuse materiaalsele õigusvastasusele, on Maksuotsus ka formaalselt

õigusvastane, kuna maksuhaldur on rikkunud uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata

käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud ning Maksuotsus on motiveerimata. Kaebaja ei

hakka kordama enda kaebuses toodud seisukohti uurimisprintsiibi rikkumise ja Maksuotsuse

motiveerimatuse osas. Kaebaja rõhutab veelkord, et käesolev Maksuotsus on juba teine

maksuotsus, mis kaebaja osas sama tehingu kohta tehti. Kusjuures esimeses maksuotsuses

üritas maksuhaldur maksu määrata teistel alustel, leides, et SDX on küll tegelik müüja, kuid

kuivõrd kaebaja selle maksuotsuse õiguspärasuse vaidlustas ja maksuhaldur oli sunnitud

nimetatud maksuotsuse kehtetuks tunnistama, siis üritab maksuhaldur nüüd täiesti vastupidise

seisukohaga (et SDX ei ole tegelik müüja) kaebajalt ikkagi maksusummasid kätte saada.

Eelnev näitab kaebaja arvates seda, et maksuhaldur üritab igal võimalikul viisil maksejõuetu

SDX maksukohustuste rikkumiste eest (ei ole makstud käibemaksu ära) maksejõulist kaebajat

vastutama panna ning kasutab selleks iga võimalust, esitades erinevaid spekulatiivseid oletusi

ning tehes järeldusi, mis ei tulene maksuhaldurile esitatud objektiivsetest tõenditest.

Maksuhaldur on justkui endale ülesandeks võtnud igal juhul käibemaks kelleltki kätte saada,

mis tahes tahtmata toob kaasa selle, et maksuhaldur hindab kõiki tõendeid ja asjaolusid juba

selle pilguga, et maksu saaks määrata. See on täielikult vastuolus hea halduse põhimõtetega.

Maksuhaldur on järjepidevalt üritanud tõlgendada erinevaid tõendeid juba teistkordselt (arvestades,

et esimese maksuotsusega see ei õnnestunud) kaebaja kahjuks selliselt, et maksusumma oleks

igal juhul kelleltki väljamõistetav, arvestades et SDX ei ole enda maksukohustusi täitnud.

Kaebaja on väga selgelt ümber lükanud kõik maksuhalduri arvates “tähtsad” asjaolud ja

järeldused. Käesoleval juhul on maksuhaldur seadnud endale eesmärgiks määrata maks

kaebajale ning näeb ja toob iga tõendi ja asjaolu juures välja ainult seda, mis tooks kaasa

maksukohustuse suurenemise. Nimetatud tõenditest ei saa tegelikult teha maksukohustust

suurendavaid järeldusi kaebaja kahjuks. Maksuotsuses ei ole veenvalt põhjendatud ja loogiliselt

seotud, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa

maksukohustuse suurenemise kaebaja osas.

Kaebaja hinnangul on käesolevas vaidluses kohane juhtida kohtu tähelepanu ka Euroopa Kohtu

lahenditele C-324/11 ja C-142/11. Kohtuasjas C-142/11 sedastab kohus, et maksuhalduril

„tuleb objektiivsete tõendite alusel tuvastada, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupu või

osutati teenuseid, mille põhjal mahaarvamisõigust taotletakse, teadis või oleks pidanud

teadma, et asjaomase tehinguga on seotud pettus, mille on eelnevalt toime pannud tarnija või

muu ettevõtja“(p 45). Juhul, kui maksuhaldur ei ole esitanud objektiivseid tõendeid, mille

alusel on tuvastatud, et maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing on

seotud pettusega, mille pani toime arve väljastanud isik, ei ole direktiiviga 2006/112 kooskõlas

siseriiklik meede, mille kohaselt ei luba maksuhaldur maksukohustuslasel käibemaksu maha

arvata (p 50).

Direktiivi 2006/112/EÜ neutraalse maksustamise põhimõttega ei ole vastuolus maksuhalduri

poolne sisendkäibemaksu piiramine juhul, kui maksuhaldur esitab pettuse olemasolu kohta

konkreetsed tõendid (C-324/11, p 50). Euroopa Kohtu hinnangul tuleb maksuhalduril läbi viia

kontroll,

et

tuvastada

rikkumisi

ja

käibemaksupettusi

ning

määrata

karistusi

maksukohustuslastele, kes need rikkumised või pettused on toime pannud (C-324/11, p 42).

Sellest tuleneval on Euroopa Kohus seisukohal, et direktiiviga 2006/112 on vastuolus siseriiklik

meede, mille kohaselt ei luba maksuhaldur mahaarvamisõigust kasutada seetõttu, et

maksukohustuslane ei ole teinud kindlaks, kas kaupade kohta koostatud arve väljastanud isik

on maksukohustuslane, et tal on asjaomane kaup olemas ja tal on võimalik seda kaupa tarnida

ning ta on täitnud käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse (C-142/11, p 66). Nõudes

eelnevalt nimetatud asjaolude kontrollimist makskohustuslaselt, paneb maksuhaldur omaenda

kontrollülesanded maksukohustuslasele. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peab ettevõtjatel,

kes on rakendanud kõiki meetmeid, mida võib neilt mõistlikult nõuda, tagamaks, et nende

tehing ei ole osa käibemaksupettusest, olema kindlus nende tehingute õiguspärasuses, ilma, et

nad kannaks riski kaotada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Käesoleval juhul puudus

kaebajal teave, mis oleks andnud alust kahtlustada, et temale arve väljastanud isik on toime

pannud rikkumise või pettuse. Ka maksuhaldur ei ole sellise asjaolu tõendamiseks esitanud

objektiivseid ja konkreetseid tõendeid. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja hinnangul tema

sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramine maksuhalduri poolt kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktika ning käibemaksudirektiiviga (2006/112/EÜ).

MTA seisukoht kaebaja täiendavatele selgitustele

Vastustaja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ning vaidleb kaebusele vastu, kuid

täpsustab oma varem antud seisukohti vastavalt kaebaja täiendavatele etteheidetele.

Kaebaja on 20.02.2015 esitatud seisukohtades heitnud maksuhaldurile ette, et maksuhalduri

seisukohtadest ei nähtu, kuidas saavad maksuhalduri poolt välja toodud asjaolud olla aluseks

kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Vastustaja selgitab, et vastuolulised selgitused ning

dokumendid viitavad tehingute mittetoimumisele, mis omakorda on alus sisendkäibemaksu

mahaarvamise piiramiseks. Kuigi kaebaja on teinud etteheiteid üksikutele tõenditele, siis

vastustaja hinnangul kõik tõendid kogumis kinnitavad maksuhalduri järeldusi. Nii näiteks

kinnitavad maksuhalduri järeldusi kogumis osapoolte vastuolulised selgitused koos tehingu

teise poole tausta, tema majandusliku huvi, kaebaja varasema käitumisega ja kaebaja poolt

võetud riskiga. Maksuhaldur on juba sidunud asjas kogunud tõendid oma järeldustega, mistõttu

puudub vajadus neid korrata. Kaebaja eraldiseisvad etteheited üksikute tõendite suhtes ei lükka

vastustaja hinnangul ümber maksuhalduri järeldusi. Kaebaja poolt vastuoluliste selgituste

õigustamine ajalise faktoriga on vastustaja hinnangul püüd põhjendada maksumenetluses

tuvastatud vastuolusid. Kaebaja väide on siinkohal vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt püüab

kaebaja väita, et isikute seletustes puuduvad vastuolud ning teiselt poolt väidab, et vastuolud on

tingitud ajalisest vahest tehingute toimumise ning seletuste andmise vahel.

Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et Maksuotsus on formaalselt õiguspärane ning maksuhaldur ei

ole maksumenetluse läbiviimisel rikkunud menetlusnorme.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest ja selle täiendusest nähtuvalt CarCapital OÜ on seisukohal, et Maksuotsus

on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ning kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv

ja vabadusi piirav (eelkõige PS §-d 13 ja 14). Kaebaja hinnangul maksuhalduri seisukohad on

vastuolus nii KMS kui ka TuMS ja vastavate Riigikohtu seisukohtadega. Lisaks on kaebaja

arvates maksuhaldur rikkunud uurimisprintsiipi, jättes välja selgitamata käesolevas asjas

tähtsust omavad asjaolud ja arvestamata maksukohustust vähendavad asjaolud, ning

Maksuotsus on motiveerimata, sh vastuolus MKS § 46 lg 3 p-ga 5 ja § 95 lg-ga 2. Kaebaja on

seisukohal, et nimetatud rikkumised on viinud MTA valede järelduste tegemisele ning seetõttu

maksuhaldur on alusetult piiranud kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamist ning alusetult

määranud talle tasumisele tulumaksu.

MTA kaebuse kohta antud vastustest nähtuvalt vastustaja ei nõustu ühegi CarCapital OÜ

etteheitega maksumenetlusele ega Maksuotsusele. MTA ei nõustu kaebaja väitega, et

Maksuotsus on motiveerimata ja kontrollimenetlust ei ole läbi viidud vastavalt kehtivale

õigusele. Kokkuvõtlikult on MTA seisukohal, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka

materiaalselt õiguspärane ning maksuhaldur ei ole maksumenetluse läbiviimisel rikkunud

menetlusnorme, mistõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja Maksuotsuse tühistamiseks.

2. HMS (kohaldatav MKS § 45 alusel) § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg-s 1 on sätestatud haldusakti selguse ja üheselt mõistetavuse nõue.

HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab

olema

kirjalikult

põhjendatud.

Haldusakti

põhjendus

esitatakse

haldusaktis

või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus

ning lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused,

millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on sätestatud MKS §-s 46 ja konkreetselt

maksuotsusele MKS §-s 95. Muu hulgas nõuab MKS § 95 lg 2, et maksuotsusest peab selguma,

kuidas

tasumisele

kuuluv

maksusumma

või

tagastusnõude

suurus

on

määratud.

Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või

tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.

3. Asja materjalidest ilmneb, et MTA kontrollis MKS § 10 ja § 59 lg 2 p 1 alusel ning

vastavalt 26.07.2013 teatele nr 12.2-3/17110-1 ja 15.08.2013 korraldusele nr 12.2-3/17110-2

CarCapital OÜ (tookordse ärinimega Sõbra Auto OÜ) 2013. a juunikuu tagastusnõude ning

käibemaksu ja sisendkäibemaksu arvestamise õigsust.

MKS §-s 10 on sätestatud maksuhalduri ülesanded, mille järgi maksuhaldur kontrollib selle

seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust (lg 1); muu

hulgas on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning

jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja

korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma

ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad (lg 2 p-d 1 ja 2). Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja

efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse

üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.

Vastavalt MKS § 59 lg 2 p-le 1 tegemist oli üksikjuhtumite kontrolliga (§-d 60–72).

4. HMS §-s 6 on toodud haldusmenetluse üldpõhimõttena käsitletav uurimispõhimõte,

mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise

tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel.

MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse

kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust

omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1).

Samas maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute

sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke

tõendeid. Sealjuures maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate

asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2).

Tulenevalt MKS § 59 lg-st 1 tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed,

sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud

teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus.

Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest,

milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda.

Tulenevalt MKS §-st 82 maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu

määramisel küll eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lg 1),

maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud

arvestusest, kuid kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete

õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid.

Selleks on haldusorganil HMS § 38 lg 1 kohaselt õigus nõuda haldusmenetluse käigus

menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist,

mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. MKS §-d 60 ja 62

annavad

maksuhaldurile

õiguse

vastavalt

teabe

ja

dokumentide

nõudmiseks

maksukohustuslaselt ning §-d 61 ja 63 teabe ja dokumentide nõudmiseks vastavalt

kolmandatelt isikutelt ning riigi-, valla- ja linnaasutustelt ning riigi andmekogu vastutavalt ja

volitatud töötlejalt.

Seega on maksuhaldurile antud suur kaalutlusruum oma ülesannete täitmiseks sobivate

abinõude valikul ja kohaldamisel. Samas tuleneb MKS §-st 12, et kui maksuhaldurile on

seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel,

teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Vastukaaluks maksuhalduri

uurimispõhimõttele ja vabadustele on MKS §-s 56 sätestatud maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustus, millest tulenevalt maksukohustuslane: on kohustatud maksuhaldurile

teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise

seisukohast tähendust; peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude

kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega

ettenähtud tähtaja jooksul; ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel.

Sealjuures ühelgi tõendil ei saa olla ettemääratud jõudu, vaid maksuhaldur peab hindama kõiki

asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning maksukohustuslase esitatud

tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse

määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.

5. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma

vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati

valesti.

Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 63 kohaselt põhistamine on

faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks

võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud

menetlusvormis.

HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte

kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses,

ei ole tuvastanud maksumenetluses niisuguseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud

viia vastustaja valedele järeldustele/oleks mõjutanud asja otsustamist. Samuti ei ole kohus

tuvastanud Maksuotsuse olulisi motiveerimispuudusi, mis oleksid teinud võimatuks kaebajal

haldusaktist arusaamise ja selle vaidlustamise ning kohtul nimetatud haldusakti sisulise

kontrollimise (mis ongi haldusakti motiveerimise eesmärk). Kohus on kokkuvõtlikult

seisukohal, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis

ei saa rikkuda kaebaja õigusi, ning CarCapital OÜ kaebus ei ole põhjendatud. Antud juhul

kaebaja ei ole suutnud tõendada, et „maksusumma määrati valesti“. Sealjuures kohus nõustub

täielikult MTA põhjenduste ja järeldustega Maksuotsuses, aga samuti ka vastustaja

argumentatsiooniga kohtumenetluses. Antud juhul kohus lähtub HKMS § 165 lg-st 2, mille

kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega

mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või

kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei

pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega.

6. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et MTA on rikkunud uurimispõhimõtet ja

Maksuotsuse motiveerimiskohustust, hinnates tõendeid kallutatult ning jättes väidetavalt

põhjendamatult ja täielikult kõrvale CarCapital OÜ maksukohustust vähendavad asjaolud,

ning üritades „igal võimalikul viisil maksejõuetu SDX maksukohustuste rikkumiste eest (ei ole

makstud käibemaksu ära) maksejõulist kaebajat vastutama panna“. Kõigepealt on oluline

sellega seoses märkida, et Maksuotsuses on sedastatud, et kontrolli käigus tuvastatud

maksustamise seisukohast tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud

02.09.2014 Kontrollaktis, mida MTA käsitleb Maksuotsuse lahutamatu lisana. Seega sisaldub

Maksuotsuse andmise faktiline ja õiguslik alus (motiveering) ka Kontrollaktis, mis on kaebajale

kätte toimetatud ja mille kohta ta on saanud 12.09.2014, enne Maksuotsuse tegemist esitada oma

eriarvamuse. Pidades silmas, et MTA koostas eelnevalt ka 07.03.2014 kontrollakti nr 12.2-

3/17110-14, millele kaebaja esitas 25.03.2014 samuti eriarvamuse /tl 163-164/, talle anti

võimalus anda korduvalt suulisi seletusi ja esitada asjassepuutuvaid tõendeid /tl 90-92, 95-97,

148-149/, võib öelda, et kaebajale oli maksumenetluses nõuetekohaselt tagatud ka

ärakuulamisõigus.

Sisulist

ärakuulamisõiguse

tagamist,

uurimispõhimõtte

ja

motiveerimiskohustuse järgimist kinnitavad täiendavalt ka 04.07.2014. a otsus nr 12.2-

3/17110-15-1 (muudetud MTA 04.07.2014 otsusega nr 12.2-3/17110-15-2), millega

maksuhaldur tühistas oma 07.04.2014 maksuotsuse osaliselt ning teatas, et jätkab

kontrollimenetlust, et vaadata üle kontrolli käigus kogutud tõendid kohtule esitatud kaebuses

esitatud väidete valguses ning anda vajadusel SDX ja CarCapital OÜ vahel toimunud tehingu

maksustamisele uus hinnang /tl 172-175/. Kohus eelnevalt rõhutas, et ühelgi tõendil ei ole

ettemääratud jõudu, vaid maksuhaldur peab hindama kõiki asjas kogutud tõendeid nende

kogumis ja vastastikuses seoses. Kohtu hinnangul nähtuvalt Maksuotsusest maksuhaldur ongi

nii toiminud (vt Maksuotsuse p 1.2.). Samuti on ta nõuetekohaselt selgitanud Maksuotsuses,

miks üks või teine tõend ei ole usaldusväärne ja/või ei tõenda seda, mida see kaebaja arvates

tõendab. Nt Maksuotsuse p 1.2. järelduste osas on märgitud muu hulgas „Antud juhul on SDX

Trade Eesti OÜ rekvisiitidega arve esitatud ning Sõbra Auto OÜ poolt tasutud, kuid kinnitamist

ei ole leidnud kauba tegelik soetamine SDX Trade Eesti OÜ-lt. Üksnes arve väljastamine SDX

Trade Eesti OÜ nimel ja tasumine selle äriühingu pangakontole ei ole piisav tõendamaks arvel

näidatud sõiduki saamist just sellelt äriühingult“ ning „Kui arvetel märgitud andmed tehingu

kohta ei vasta tegelikkusele, ei ole eelnimetatud sisendkäibemaksu mahaarvamise eeldused

täidetud, mistõttu puudub üksnes formaalselt nõuetekohase, kuid tegelikku majanduslikku sisu

mitteomava arve alusel arve saajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus“. Samas on

selgitatud ka, miks ei saa arvestada käibemaksukohustuslase teabe vahetamise süsteemi

(VIES) infot, mille kohaselt Saksamaa äriühing Autohaus deklareeris müüki SDX-le, ning on

antud hinnang asjassepuutuvate isikute seletustes esinevatele vastuoludele ja seletuste

vastuoludele muude tõenditega, samuti on toodud välja ebaloogilisus (-usutavus) faktilistes

asjaoludes. Asjaolu, et kaebaja on saanud iga maksuhalduri väite ja järelduse kohta esitada

kohtukaebuses omapoolsed vastuväited ja selgitused, näitab selgelt, et Maksuotsus, sh osa

tõendite arvestamata jätmine, on olnud piisavalt ja arusaadavalt motiveeritud. Vähemalt

kohut on MTA küll veennud, et neil asjaoludel on õiguspärane just selline lõpptulemus.

7. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on antud juhul tuginenud asjakohatutele

faktilistele asjaoludele. Kohus möönab, et üks või teine Maksuotsuses toodud ja kaebaja

nimetatud asjaolu rangelt eraldi võetuna ei saaks olla kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise

piiramise ja tulumaksu tasumisele määramise aluseks, kuid kogumis ja vastastikuses seoses

loovad nad tehingutest hoopis teistsuguse pildi ning annavad alusel teha niisuguseid

lõppjäreldusi, nagu neid tegi MTA kaevatud Maksuotsuses: tehing sõiduautoga BMW X6

kaebaja ja SDX-i vahel ei ole toimunud, vaid kaebaja on nimetatud sõiduauto soetanud ise

Autohausilt, mistõttu ostu-müügi tehing SDX ja CarCapital OÜ vahel on näilik tehing teise

tehingu varjamiseks. Maksustamisel tuleb lähtuda aga toimunu tegelikust majanduslikust sisust

ning kohaldada varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Ostjal ei ole näiliku tehingu alusel

müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Riigikohus on

09.12.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-09 (p 18) tõdenud, et maksu määramiseks ei piisa

lepingu ümberkvalifitseerimisest, vaid viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele,

milleks käesoleval juhul kas MKS § 83 lg-le 4 või MKS §-le 84. Mõlema sätte puhul on vaja

tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Kohus leiab, et antud juhul on need nõuded

maksuotsuses täidetud: viidatud on MKS § 83 lg-le 4 ja selgitatud muu hulgas, et „Meie

hinnangul ongi sellel põhjusel sõiduki ost vormistatud SDX Trade Eesti OÜ nimele, mis

võimaldab Sõbra Auto OÜ-l deklareerida sõiduki soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise

Eestis registreeritud käibemaksukohustuslasest äriühingu nimel vormistatud arve alusel.

Tehingu selline vormistamine välistas pöördmaksustamise vajaduse ning seeläbi loodi

võimalus Sõbra Auto OÜ-le sisendkäibemaksu mahaarvamiseks pöördmaksustamata. Seega on

SDX Trade Eesti OÜ nimel vormistatud arve kajastamine Sõbra Auto OÜ raamatupidamises ja

sisendkäibemaksuarvestuses toimunud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil.“ ning „…Sõbra

Auto OÜ poolt raamatupidamise- ja maksuarvestuses teadvalt valeandmeid sisaldavate

dokumentide kajastamise puhul on tegemist tahtliku teoga, mis on toime pandud äriühingu

poolt kasu saamise eesmärgil läbi maksukohustuse vähendamise.“.

Kohtu hinnangul on eelmärgitut arvestades alusetu kaebaja etteheide, et maksuhaldur on

Maksuotsuses vaid ühe korra viidanud, et maksuhalduri arvates oli olemas teadlik plaan

maksupettuste läbiviimiseks, kuid maksuhaldur ei ole selgitanud, mis osas ta on tuvastanud

poolte vahel pettusele viitava seose ning kuidas see seos viitab maksupettusele ning ei ole seda

seost tõendanud ega piisavalt põhjendanud. Esiteks on fiktiivset arvet, kaebaja tahtlust ja

eesmärki saavutada maksueelis Maksuotsuses nimetatud korduvalt. Teiseks on MTA

Maksuotsuse p-s 1.2. tõendite analüüsil põhjendanud, miks ta on sellisele järeldusele jõudnud.

Kolmandaks aga kohtupraktika kohaselt ei ole maksu määramiseks vaja haldusmenetluses

tuvastada ega tõendada maksupettuse olemasolu (mis on reeglina keerukas, kuna asjaosalised

püüavad seda näilike tehingutega varjata), vaid piisab, kui maksuhalduril on sellekohane

põhjendatud kahtlus. Antud juhul see nii ka on ja vastav põhjendus sisaldub Maksuotsuses.

Kui maksuhaldur on tuginenud maksupettuseversioonile, on asjakohatu rääkida kaebaja

väidetavast hoolsusest nö tehingupartneri kontrollimisel.

8. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et kuna käesolevas asjas ei ole kaebaja

kontrollimisel seatud eesmärgiks kontrollida tulumaksu arvestamise ja tasumise õigsust, ei saa

Maksuotsus tulumaksu määramise osas olla õiguspärane. MTA kohustus määrata vajadusel ka

tulumaks tuleneb selgelt MKS § 10 lg-test 1 ja 2. Samuti jagab kohus vastustaja seisukohta,

et maksuhaldur ei ole tulumaksu määranud hindamise teel. Maksuotsuses on sõnaselgelt toodud

metoodika ja märgitud: „Kuna oleme seisukohal, et Sõbra Auto OÜ on eelnimetatud sõiduki ise

soetanud Autohaus AUER GmbH-lt ning sõiduki hind on tuvastatav, siis tekib

tulumaksukohustus Sõbra Auto OÜ poolt SDX Trade Eesti OÜ-le tegelikkusele mittevastava

arve alusel tehtud väljamakse ja tegeliku hinna vahelt.

SDX Trade Eesti OÜ soetas väidetavalt Autohaus AUER GmbH-lt arve nr 628235-13 alusel

sõiduki BMW X6 summas 30 000,00 eurot. Sõiduki eest tasus SDX Trade Eesti OÜ Autohaus

AUER GmbH-le 11.06.2013 pangaülekandega 30 020,00 eurot. Sõiduki eest tasus Sõbra Auto

OÜ SDX Trade Eesti OÜ-le 10.06.2013 summas 30 660,00 eurot. Soetades sõiduki SDX

Trade Eesti OÜ vahendusel, maksis Sõbra Auto OÜ sõiduki eest rohkem 660,00 eurot, kui tal

oleks tulnud tasuda sõiduki soetamisel otse Autohaus AUER GmbH-le ilma SDX Trade Eesti

OÜ vahenduseta. Tasutud väljamakset summas 660,00 eurot tuleb käsitleda kui Sõbra Auto

OÜ ettevõtlusega mitteseotud väljamakset, mis kuulub 2013. a juunikuus maksustamisele

tulumaksuga.“

Lõpetuseks kohus möönab, et põhimõtteliselt samadele tõenditele baseeruvalt mitme eri

seisukohtadega kontrollakti ja otsuse tegemine ei ole ka päris korrektne ega kooskõlas hea

halduse tava ja maksuhalduri kohustusega viia menetlus läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja

efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse

üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse, kuid see asjaolu ei saa kindlasti olla

aluseks lõpuks koostatud ja käesolevas asjas vaidlustatud õiguspärase Maksuotsuse

tühistamisele (vt HMS § 58).

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid,

kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Antud juhul jääb CarCapital OÜ kaebus rahuldamata. MTA ei ole omapoolset menetluskulude

nõuet seaduses ettenähtud korras esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158

lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda ning kohtul

puudub vajadus hinnata kaebaja menetluskulude kandmise põhjendatust ja tõendatust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo

Kohtunik