3-15-358/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-358 Haldusasi J.K. kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks 3000 euro ulatuses ja viivise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – J.K. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.K. kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt J.K. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 556 (viissada viiskümmend kuus) eurot.

2. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Vanglalt J.K. kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) 16 eurot ja 68 senti.

4. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. septembril 2015. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Selgitused Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-358 2(11)

1. J.K. esitas 11.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju (3000 eurot) hüvitamiseks ja viivise (8,15% aastas põhinõudest) saamiseks. Tartu Halduskohus edastas 12.02.2015 määrusega kaebuse alluvusjärgselt lahendamiseks Tallinna Halduskohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 8 lg-st 5 tulenev erandlik kohtualluvus).

2. Kaebuse kohaselt tekkis väidetav kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses jalutusboksis; ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris; vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus). Kaebaja väitel on inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud talle stressi ja hingelist ahastust, teda vaevas liikumispuudus ja abitustunne. Kaebus hõlmab 10 kuu pikkust ajavahemikku (30.04.2015-20.02.2014).

3. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt esitas J.K. 17.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju (300 eurot iga vanglas viibitud 10 kuu eest, so kokku 3000 eurot) hüvitamiseks, mis registreeriti numbriga 5-18/14/34920-1. Tallinna Vangla jättis 06.02.2015 vastusega nr 5-18/14/34920-2 J.K. kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

Vastuse kohaselt oli Tallinna Vanglas viibimise ajal oli taotluse esitajale tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind ning kambrites kasutada olnud arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega iseenesest põhjustada taotluse esitajale olulist tähendust omavaid kannatusi. Vangla leidis, olles analüüsinud taotluses toodud etteheiteid, et vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet ning olid vähemalt rahuldaval tasemel. Vastuse kohaselt pole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et taotlejale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, seega puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Vastuses käsitleti ka taotluse esitaja väiteid ebapiisava valgustuse, ventilatsiooni ja pesemisvõimaluste ning sooja vee kasutamise kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamist, väites järgmist.

4.1. Kaebaja viibis väärikust alandavates tingimustes Tallinna Vanglas kokku 10 kuud (30.04.2012-20.02.2013), mis tekitas talle hingelist ahistust ja stressi.

4.2. Kaebaja kannatas ruumija liikumisvõimaluste puuduse tõttu. Kuuekohalistes kambrites on üldpinda enamasti umbes 2,5m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind 4m2 ühe inimese kohta. Kambri sisustust vastavalt ümber kujundamata ei leevenda kambrisse paigutatud isikute arvu vähendamine ühe võrra oluliselt isikliku ruumi vähesust. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega.

4.3. Kannatusi põhjustasid ka muud kinnipidamistingimused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis

3-15-358 3(11) viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (Vang S) § 45 lg1 sätestatud nõuetele.

4.4. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

4.5. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinnipeetavatele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 3 sätestab piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keelu.

4.6. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art. 3 rikkumist. 3-4m2 suuruse põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Asjas Tunis v. Eesti on EIK hinnanud isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes tingimustes.

4.7. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis. Kaebuse esitaja arvas kuni kohtulahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused mis talle osaks said, ongi need mida VangS § 4 1 lg 1 käsitleb vangistuse või arestiga paratamatult kaasnevatena.

4.8. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda kaebuses mainitud EIK praktikast ja Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-1-10-14.

4.9. Viivise nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS)§ 82 lg-test 3 ning 7. Viivise protsendi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1.

5. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise ja intressi nõudes rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda, esitades järgmised väited.

5.1. Vastustaja on 06.02.2015 vastuses nr 5-18/14/34920-2 kahju hüvitamise taotlusele mittevaralise kahju hüvitamise nõuet seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjalikult analüüsinud ja oma seisukohti põhjendanud. Vastustaja ei pea vajalikuks kõiki seisukohti üle korrata ja palub kohtul nendega kaebuse lahendamisel arvestada.

5.2. Õigusaktid ei sätesta, milline peaks olema valgustihedus kambris. Samuti pole määratletud, mitu elektripirni ning millise võimsusega pirnid peavad kambris olema. Vastustajal ei ole võimalik esitada kohtule tõendeid, mis tõendaks tagantjärgi, milline elektripirn mingis kambris oli, sest vanglal ei ole kohustust seda informatsiooni fikseerida. Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik, kui ka loomulik valgus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Tallinna Vangla 06.02.2015 vastusest nr 5-18/14/34920-2 tulenevalt oli elukambrites, kus kaebaja viibis, kunstliku valgusallikana laes kaks valgustit, lisaks kaks seinalampi – üks WC-s ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kui kinnipeetav soovib vangla poolt võimaldatavast tugevamat kunstlikku valgustust, siis selle tarbeks võimaldab vangla soetada kinnipeetaval oma isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. J.K. ei ole esitanud vanglas viibimise ajal pöördumisi, millest nähtuks probleeme kambrite valgustatusega. Eeltoodust järeldub, et vanglas viibimise ajal ei jäänud ükski toiming kaebajal ebapiisava valgustuse tõttu tegemata.

5.3. Viivise nõue ei ole põhjendatud. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud riigivastutuse seaduse RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Praegusel juhul ei ole tekkinud alust viivise nõudmiseks – vastustaja ei ole viivitanud kohustuse täitmisega avalikõiguslikus suhtes, maksnud raha välja hilinemisega ega ole pidanud isiku raha alusetult kinni.

5.4. Vastuseks 27.04.2015 kohtumäärusele on vastustaja selgitanud, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (Vangiregister) väljavõtetest

3-15-358 4(11) nähtuvalt oli J.K.l vaadeldaval perioodil kahel päeval (26.06.2012, 28.09.2012) kokkusaamised ametnikega ja kahe päeval lühiajaline kokkusaamine lähedastega (14.11.2012, 02.02.2013). Vangiregistri päeviku kande kohaselt on J.K. vestelnud psühholoogiga. Vastustaja on selle kohta esitanud ka tõendid. Hõivetegevust kaebajal Tallinna Vanglas ei olnud, st ta ei töötanud, ei õppinud, ei osalenud programmides ega usulises tegevuses. KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.

7. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega.

8. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohtul tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis(VSKEv.r) lõige 6 sätestas: "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtiva redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul 30.04.2012 – 20.02.2013 Tallinna Vanglas. Vastustaja on kinnitanud, et J.K. viibis sel ajal Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ning vastuvõtuosakonnas (tl 5 pöördel, vastuse IV alajaotus).

10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate J.K. paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 42–45). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on nii pikemaid ajavahemikke kui ka üksikuid päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

3-15-358 5(11) VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda ka oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast.

11. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Ka EIK lahendist kaebaja poolt viidatud asjas Tunis vs Eesti saab järeldada, et kujundades oma seisukoha kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel, tugines EIK asjaoludele, mille puhul kambri üldpindalast jäi välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja viibinud kambrites, kus elas neli kuni kuus inimest), kes kõik kasutavad sama tualetti, pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Sarnasele seisukohale on korduvalt asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, nt 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 (p 15, samuti seal viidatud ringkonnakohtute lahendid).

12. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 mõttes ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole alati igal juhul vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud korduvalt ka Tallinna Ringkonnakohus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-14-52725 (p

15 ja seal viidatud lahendid). Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla väidetavat rikkumist. Mööbli arvestamine võib aga kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel siiski mõnikord omada vanglapoolse rikkumise raskuse hindamisel tähendust, sõltuvalt juhtumi eripärast ja asjaoludest (näiteks hinnates kambritingimusi tervikuna koosmõjus kambrivälise liikumise ja tegevuse võimalustega).

13. Vastustaja esitatud tabelist (tl 42–45) nähtuvalt on kaebusega hõlmatud periood (30.04.2012 – 12.12.2013, kokku 297 päeva ehk ligemale 10 kuud).

13.1. Sellest 48-l päeval on kaebaja olnud paigutatud selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta jäi alla 2,5 m2, st isegi vähem kui VSKE § 6 lg 6 (v.r) ette nägi. Selline paigutamine leidis aset vahemike 30.04-16.05.2012 ja 03.01.2013–12.02.2013, kusjuures nimetatud ajavahemikes vaheldusid päevad või lühemad ajavahemikud, mil pinda oli tagatud alla 2,5 m2 , päevadega või ajavahemikega, mil isikuid kambris oli vähem ja pinda seega rohkem (üksikutel päevadel ka üle 3m2). Isegi sel ajal kehtinud alammäärast kitsamates tingimustes ei viibinud kaebaja järjest rohkem kui 14-l päeval (30.04.2012–13.05.2012).

3-15-358 6(11)

13.2. Kokku 43-l päeval on kaebaja viibinud kambrites, kus on olnud tagatud üle 3 m2 pinda inimese kohta. Sellest ühel päeval üksinda paigutatuna oli pinda 9,2 m2.

13.3. Valdava osa ajast on kaebaja elanud kambrites, kus põrandapinda ühe inimese kohta oli vähem kui 3m2, kuid siiski rohkem kui 2,5m2 (kokku 206 päeva). Seda on rohkem miinimumist, mida sel ajal kehtinud VSKE § 6 lg 6 (v.r) ette nägi ning vähemalt kambri pindala seisukohast kooskõlas sel ajal kehtinud riigisisese õigusega.

14. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. EIK on oma praktikas rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. Näiteks ei ole EIK hiljutises lahendis pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.

15. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

16. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4).

3-15-358 7(11) Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Seetõttu on väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Praeguse kaebaja puhul tuleb arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta Tallinna Vanglas vahistatuna ning see staatus tingib oma olemuse tõttu kinnipeetavaga võrreldes piiravama kohtlemise, mis vahistatu seisundiga paratamatult kaasneb.

17. Vastustaja on vastuses kahju hüvitamise nõudele märkinud, et vahistatud staatuse tõttu oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Ajavahemikus 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad viibima oma voodites. Kaebaja ei eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi suuruse (15 m2) üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega. Vastustaja on kohtu nõudele 26.05.2015 täiendavas vastuses märkinud, et vaadeldaval perioodil oli kaebajal kahel päeval (26.06.2012, 28.09.2012) kokkusaamised ametnikega ja kahe päeval (14.11.2012, 02.02.2013) lühiajaline kokkusaamine lähedastega (vangiregistri väljavõte, tl 46). Vangiregistri päeviku kande kohaselt on J.K. 16.08.2012 ja 18.10.2012 vestelnud psühholoogiga. Hõivetegevust vastustaja väitel J.K.l Tallinna Vanglas ei olnud, st ta ei töötanud, ei õppinud, ei osalenud programmides ega usulises tegevuses. Kohtu hinnangul tähendab õigusvastaselt väikesele kambripinnale lisaks kambrivälise liikumisvõimaluse ja tegevuse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust ja sotsiaalseid kontakte. Praegusel juhul on sellise kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalus eelnevast nähtuvalt olnud väga piiratud.

18. Hinnates ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale tuleb arvesse võtta, et kõnealune periood praeguses asjas on kokku 297 päeva ehk ligemale 10 kuud. Samuti tuleb silmas pidada, et umbes 2/3 osas koguperioodist oli täidetud sel ajal kehtinud õiguses sätestatud nõue (2,5 m2 inimese kohta). Samuti seda, et sageli polnud kaebajale tagatud põrandapind mitte üksnes seda miinimumnõuet minimaalselt täitvas ulatuses (vaid nt 2,62 m2, 2,85 m2). Ainult 43-l päeval oli tagatud üle 3 m2 ning 48-l päeval seevastu ei küündinud põrandapind ühe inimese kohta isegi sel ajal kehtinud riigisisese õiguse piirmäärani (2,5 m2). Eelnevalt viidatud tõenditest nähtuvalt ei viibinud kaebaja alla 2,5 m2 oludes järjest kunagi pikemalt kui 14 päeva. Samas tuleb kaebajaga nõustuda selles, et üksikud päevad, mil kambris oli vähem inimesi ja rohkem ruumi, ei saa ruumikitsikusse tervikuna tuua olulist leevendust.

3-15-358 8(11)

19. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all ning seda olukorras, kus kambris on vaid külm vesi).

19.1. Vastustaja on vastuses kahju hüvitamise nõudele (tl 6) selgitanud, et kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole vangla hinnangul õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi korral alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

19.2. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (06.02.2015 vastus kahju hüvitamise taotlusele, tl 6), et lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile on kambris viibijatel õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Seda asjaolu on Tallinna vangla järjekindlalt kinnitanud paljudes erinevates menetlusdokumentides erinevates kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle peetavates kohtuvaidlustes (nt haldusasjad nr 3-14- 52723, 3-14-52725). Ka kaebaja ise ei ole väitnud ventilatsioonisüsteemide puudumist, kuid peab neid ruumides valitseva niiskuse tõttu ebapiisavaks.

19.3. Sarnaselt on Tallinna Vangla järjekindlalt selgitanud, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos. Ka VangS § 45 lg-st 1 tuleneb, et ruumi piisav valgustatus kindlustatakse kambris oleva akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Akna olemasolu üle vaidlust ei ole.

19.4. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka ventilatsiooni mittetoimimise korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud. Ajas oluliselt hiljem kahjunõude koostisosana esitatud selliseid väiteid on äärmiselt keeruline ka kontrollida ning tõendada. Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas kaevataval ajavahemikul tuleb pidada õigusvastaseks osaliselt. Kohus ei pea õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimusi 43-l päeval, mil kambrites, kus kaebaja viibis, oli tagatud inimese kohta vähemalt 3 m2 põrandapinda ning oli täidetud nii tol

3-15-358 9(11) ajal siseriiklikus õiguses kehtinud nõue kui ka EIK-i poolt loodud standard. Seejuures võib veidi pikemate perioodidena välja tuua 28.05.2012-04.06.2012 ja 13.07.2012–30.07.2012. Õigusvastaseks tuleb aga pidada kaebaja kinnipidamist vahistatuna 206 päeva vältel oludes, kus põrandapinda inimese kohta oli küll rohkem kui 2,5 m2 (kuid vähem kui 3 m2) ning 48 päeva jooksul kambrites, kus pinda oli alal 2,5 m2. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (halduskolleegiumi 10. septembri 2009. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kohus peab sellest seisukohast põhjendatuks lähtuda ka praeguse juhul.

22. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-13, pd 21, 23). Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral, seejuures lausa päevade lõikes muutuvas olukorras ei saa hüvitise mõistmisel lähtuda pelgalt automaatsetest arvutustehetest. Oluline on tähele panna suures ruumikitsikuses viibitud pikki perioode, sest lühiajaliselt kitsastes oludes viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa) ruumikitsikuse talumine (Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14- 52725, p 25).

23. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses peab kohus põhjendatuks hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas.

24. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtuhalduskolleegiumi 17. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13). Kogu vaidlusaluse ajavahemiku osas leiab kohus, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne asjaolusid (olmetingimused), mis võiksid halvendada veelgi ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset mõju ja suurendada hüvitamisele suuruvat kahju.

3-15-358 10(11) Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates leiab kohus, et liikumisvõimalused ja kambriväline tegevus ning suhtlus tõendamist leidnud tasemel ei leevenda praeguses asjas ebapiisava kambripinnaga põhjustatud ebamugavust. Ühelt poolt tuleb arvestada vahistatu režiimi eripära (vt eelpool p16) ning asjaolu, et kaebaja kambriväline suhtlus ja liikumisvõimalused ei puudunud täielikult (tagatud olid igapäevase tunniajalised jalutuskäigud; kaebajale oli võimaldatud kahel korral lühiajaline kokkusaamine lähedastega ning kohtumised advokaadi ja prokuröriga, samuti vestlus psühholoogiga). Teisalt tuleb arvestada vahistatuna viibimise kogupikkust ja asjaolu, et ülal kirjeldatud kambriväline liikumine ja tegevus oli siiski väga vähene.

25. Riigikohus on 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-38-13 (p 21) leidnud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.““ Kohus ei pea praeguses asjas võrreldavaks kaebaja poolt viidatud kohtulahendit asjas Tunis vs Eesti, kus analüüsiti kinnipidamistingimuste õiguspärasust kaebajaga sarnastes oludes. Kaebaja on küll sarnaselt viibinud 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris, jalutamisvõimalusega vaid 1 tund päevas. Kõrvutatav ei ole aga sellise kohtlemise kestus. Kõnealusest EIK lahendist nähtuvalt pidi T. Tunis viibima sellistes oludes üle kahe aasta ja kümne kuu, välja arvatud lühikesed viibimised mujal (kaebaja puhul on see periood alla 10 kuu). Praeguses asjas ei ole ka kitsaste elutingimuste mõju raskendavaid asjaolusid tuvastatud.

26. Ühiskonna õiglustunde ja väärtushinnangutega kokkusobiva mittevaralise kahju hüvitise suuruse väljaselgitamisel peab kohus oluliseks ka arvestada ühiskonna üldisemat heaolutaset. Otsest sellist arvulist statistilist näitajat välja töötatud pole.

Seetõttu on asjakohane arvestada, et näiteks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral on 390 eurot (Vabariigi Valitsuse 28.11.2013. a määrus nr 166), millest 154 eurot ületav osa on maksustatav tulumaksuga. Riigi keskmine pension 44-aastase staažiga inimesel on 2015. a 375,04 eurot https://valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kinnitasriikliku-pensioni-2015-aasta-indeksi). Tegemist on sissetulekutega, millest tuleb igapäevaselt toime tulla sissetuleku saajal ning sageli ka tema ülalpeetavatel. Vastavalt 2015. aasta riigieelarve seadusele on toimetulekupiir 2015. aastal üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 90 eurot kuus, samuti perekonna iga alaealise liikme toimetulekupiir. Arvestades, millises suurusjärgus tuleb toime tulla paljudel ühiskonnaliikmetel, oleks ühiskonna õiglustundele ja heaolutasemele vastav hüvitis ühe õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibitud päeva eest kohtu hinnangul 2-3 eurot (arvestades iga üksikjuhtumi asjaolusid (kestus, järjepidevus, tingimuste kogum jm). Taolist taset on aktsepteerinud ka nt Tallinna Ringkonnakohus 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 (p 26).

HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel ka teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

27. Kuigi arvestades kaebaja paigutamiste dünaamikat on tema isiklik ruum varieerunud ja tingimused tihti muutunud isikute ümberpaigutamise tõttu (ning ei nähtu vastustaja sihikindlat soovi kinni peetavate isikute tingimusi parandada), peab kohus võimalikuks hüvitise määramisel siiski aluseks võtta päevade arvu, mil kaebaja viibis erinevates tingimustes.

3-15-358 11(11) Eelnevast lähtuvalt peab kohus põhjendatuks rahuldada kahju hüvitamise nõue osaliselt ja rahaline hüvitis välja mõista järgmiselt.

27.1. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (kokku 206 päeva), 2

(kaks) eurot päeva kohta, seega kokku 412 (nelisada kaksteist) eurot.

27.2. Iga päeva kohta, mil kaebaja viibis piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (kokku 48 päeva), 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 144 (ükssada nelikümmend) eurot.

Kokku mõistetakse välja rahaline hüvitis 556 (viissada viiskümmend viis) eurot.

28. Rahuldamata tuleb jätta kaebaja nõue viivise saamiseks. Kehtiv avaliku õiguse regulatsioon viivise mõistet ei sisalda. Kaebajal on õigus selles, et viivisenõue avalik-õiguslikes suhetes ei ole iseenesest välistatud (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22; otsus asjas nr 3- 3-1-81-13). RVastS § 7 lg 4 orienteerib eraõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisele, kui need pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt kohaldub viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kohus nõustub vastustajaga, et alust viivise nõudmiseks pole tekkinud (vastustajal pole olnud kohustust avalik-õiguslikus suhtes, mille täitmisega ta oleks viivitanud, ta ei ole hilinenud raha väljamaksmisega ega ole ka alusetult isiku raha kinni pidanud).

29. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 90 eurot. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt, so 18,53% ulatuses ning seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka tasutud riigilõiv samas ulatuses, so 16 eurot 68 senti. Muude kulude kandmist asjas esitatust ei nähtu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.06.2016 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus haldusasjas nr 3-15-358 osas, milles halduskohus mõistis J.K. kasuks välja kahjuhüvitise 556 eurot ning menetluskulud 16 eurot

68 senti. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt J.K. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 450 eurot ning menetluskulud (riigilõiv) 13 eurot 50 senti.

3. Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.