4-15-5839/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-15-5839

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

19. augustil 2015.a, Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Väärteoasja number 4-15-5839 (379515002426) kirjalikus menetluses Kohtunik Ene Muts Väärteoasi J.T. kaebus Tartu Linnavalitsuse 25.06.2015. a otsusele Kaebuse esitaja

Seaduslik esindaja/ kaitsja J.T. isikukood: XXXX; elukoht: XXXX; e-posti aadress: XXXX

jurist Gaabriel Tavits e-posti aadress: gtavits@hotmail.com Kohtuväline menetleja Tartu Linnavalitsus e-posti aadress: vtm@raad.tartu.ee

RESOLUTSIOON

juhindudes VTMS § 120 lg 1 ja § 132 p 3 Tühistada Tartu Linnavalitsuse 25.06.2015. a otsus väärteoasjas nr 379515002426 J.T. karistamise kohta ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 547 lg 1 järgi rahatrahviga 3 trahviühikut, s.o 12 eurot. VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada väärteomenetlus J.T.a suhtes otstarbekuse kaalutlusel. Rahuldada J.T.a kaebus.

Kohtuotsuse koopia saata J.T. tema seaduslikule esindajale, kaitsjale Gaabriel Tavitsale ja Tartu Linnavalitsusele VTMS §-s 41 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule

30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Kohtuvälise menetleja otsus. Tartu Linnavalitsuse linnakantselei menetlusteenistuse väärteouurija Riin Ruthe 25.06.2015. a otsusega määrati J.T. ÜTS § 547 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 3 trahviühiku ulatuses, s.o 12 eurot. Karistus määrati 02.06.2015. a kella 17.26 ajal Tartu linnas avaliku liiniveo bussis nr 18 (peatuste Kesklinn-Raatuse vahel) toimunud liiklusnõuete rikkumise eest. Otsuse põhjenduste järgi J.T. sõitis bussis sõiduõigust tõendava dokumendita. Sellega rikkus J.T. majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhiveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 1 nõuet, mille kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti. J.T. pani toime ÜTS § 547 lg 1 sätestatud väärteo. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud tunnistaja ütluste ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik vastulauset esitanud ei ole.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused. J.T. esitas 15.07.2015. a Tartu Maakohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 25.06.2015. a otsuse peale. Kaebuse esitaja ei nõustu väärteo menetluses tehtud otsusega ning leiab, et nimetatud otsus on kaalutlemata, ebaproportsionaalne ja motiveerimata ning määratud karistus väärteo eest on ebaproportsionaalne ja kaalutlemata. Kaebuse esitaja ei soovinud tahtlikult ega hooletusest rikkuda ühistranspordi kasutamise eeskirju, ta ei ole sage ühistranspordi kasutaja ning seetõttu võis ta eksida teatud nõuete vastu.

Kaebuse esitajal oli pilet soetatud eelmüügist, pileti oli ta asetanud rahakoti vahele juhuks, kui peaks olema mingil erakorralisel põhjusel vajalik kasutada ühistransporti. Oma ütlustes on kaebuse esitaja selgitanud, et tol päeval ujuma minnes ei võtnud ta rahakotti kaasa, kuna seda ei oleks tal olnud kuhugi panna ning see oleks võinud kaotsi minna. Kohtuvälise menetleja väärteo otsus on kaalutlemata. Kaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, kes on alaealine, kellel puuduvad varasemad üleastumised, samuti on tegemist hea õppeedukuse ja ühiskondlikult aktiivse isikuga.

Igasuguse karistussüsteemi eesmärgiks ei ole igal juhul karistada. Eelkõige alaealiste (14-18 aastat) isikute puhul tuleb igakordselt kaaluda, kas ettenähtud karistuse kohaldamine on vajalik ning kas leidub muid vahendeid, millega oleks võimalik eksinud alaealist mõtlema panna tema teo olulisusest ja võimalikest tagajärgedest. Eesti karistuspoliitika eesmärgiks ei ole täna karistada isikuid (eelkõige alaealisi isikuid) igal juhul ja iga hinna eest. Eelkõige alaealiste puhul tuleb hoiduda reaalsete karistuste kohaldamisest ning kasutada muid seadusega ettenähtud võimalusi ja mõjutusvahendeid.

Eesti õigusmaastikul on mitmeid alternatiive, millega alaealist eksinut kasvatada ja teda õigele teele suunata. Väärteomenetluse seaduse kohaselt on kohtuvälisel menetlejal võimalus kasutada suulist hoiatust. Lisaks sellele on kohtuvälisel menetlejal võimalus kasutada alaealiste mõjutusvahendite seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid, mis on olulisel määral efektiivsemad, kui reaalse rahalise karistuse mõistmine võimaliku üleastumise eest. Kohtuväline menetleja ei ole nimetatud asjaolusid oma otsuse koostamisel arvesse võtnud ning samuti ei ole põhjendanud, miks on alaealise puhul reaalse karistuse mõistmine väärteo toimepanemise eest olulisel määral efektiivsem, kui alaealistele ette nähtud muude mõjutusvahendite kohaldamine.

Kaebuse esitaja tunnistab, et tema käitumine ehk ei olnud kõige korrektsem ning kahetses juba väärteomenetluse protokolli koostamisel samuti võimalikku rikkumist. Ainuüksi nimetatud asjaolud näitavad, et kaebuse esitaja on mõistnud oma tegu ja selle võimalikke tagajärgi. Reaalse karistuse määramisel ei saa lähtuda sellest, et ilmtingimata on vaja täita nii riigieelarvet kui ka kohaliku omavalitsuse eelarvet võimalike trahvide näol. Esikohal saab siiski olla preventiivne karistuspoliitika ning võimalike õigusrikkumiste ärahoidmine tulevikus.

Alaealisele isikule reaalse karistuse määramine ei too kaasa endaga võimalust, mille kohaselt alaealine saaks aru, mille eest ja miks teda karistati. Pigem võib reaalse rahalise karistuse määramine tuua endaga kaasa vastupidise tulemuse - alaealine näeb ja saab aru, et demokraatlikus riigis on esikohal repressiivpoliitika, mille kohaselt tuleb karistada kõiki, kui vähegi võimalik. Tahaplaanile jääb aga võimalus vähendada õigusrikkumisi ja suunata alaealisi isikuid õiguslikule käitumisele läbi erinevate kasvatuslike meetmete ja nõustamise.

Nimetatud meetmed on eriti olulised alaealiste puhul, kes võivad teadmatusest eksimusi korda saata. Nimetatud põhimõtteid on Riigikohus sedastanud oma lahendis 3-1-1-43-06. Riigikohtu nimetatud otsuse kohaselt tuleb arvestada järgmist: „…Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul…… tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel…“ „…Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida.

Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma…“. Kaebuse esitaja leiab, et väärteoprotokoll ei ole koostatud seaduse nõuetele vastavalt. Väärteoprotokollis on viidatud, et rikkumine on muuhulgas tõendatud ka tunnistaja ütlustega, kuid puudub viide, kes ja missugustel ajaoludel tunnistusi andis.

Üldmenetluse otsuses 25.06.2015 on fikseeritud, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Samas on kaebus esitaja oma rikkumist kahetsenud, kuigi see ei kajastu väärteoprotokollis. Karistusseadustiku § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus. Kaebuse esitaja puhul tuleb kasutada võimalust, mille kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada otstarbekuse kaalutustel. Kaebuse esitaja puhul on tegemist vähetähtsa rikkumisega (praktiliselt olematu rikkumisega) ja seetõttu puudub ratsionaalne põhjendus, miks oleks vaja rakendada väärteomenetluses ettenähtud rahalist karistust, mitte aga alaealise mõjutusvahendi seaduses ettenähtud nõustamisja koolikorralduslikke meetmeid.

Kaebuse esitaja puhul oleks igati piisanud suulise hoiatuse tegemisest ning olukorra selgitamisest koha peal. Samuti ei ole kohtuväline väärteo menetleja põhjendanud, miks muude preventiivsete meetmete kohaldamine antud väärteoasjas ei ole võimalik. Eelpool toodud põhjustest lähtuvalt leiab kaebuse esitaja, et kohtuvälise menetleja otsus väärteo asjas nr 379515002426 tuleb tühistada ning menetlus eelpool nimetatud väärteo asjas lõpetada otstarbekuse kaalutlustel.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Tartu Linnavalitsus esitas Tartu Maakohtule 11.08.2015. a kirjaliku seisukoha ja leiab, et J.T.a kaebus Tartu Linnavalitsuse 25.06.2015. a otsusele tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata. Antud juhtumil puuduvad otsuse vaidlustamiseks nii väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (VTMS § 150) ja/või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (VTMS § 149). Tartu Linnavalitsuse otsus tugineb tõendatud asjaoludele, väärtegu on toime pandud, tegu on õigesti kvalifitseeritud ning väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik.

Menetlusaluse isiku ütluste järgi ei võtnud ta kaasa rahakotti, kuna ta käis ujumas. Menetlusalune isik teadis bussi sisenedes, et tal puudub sõidupilet, sellest hoolimata pani menetlusalune isik rikkumise toime. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud rikkumisega. Süüteo toimepanemine alaealisena ei ole KarS § 57 järgi karistust kergendav asjaolu. Samas ei ole keelatud seda arvestada süü suuruse määramisel isiku kasuks. Kohtuväline menetleja oma otsuses on seda ka arvestanud ja rakendanud karistuse alammäära s.o 3 trahviühikut ehk 12 eurot, mis arvestab rikkuja isikut ning on vastavuses teo raskuse ja isiku süüga.

Kohtuväline menetleja leiab, et miinimummääras karistuse kohaldamine oli kohane meede rikkumisele reageerimiseks. Kohtuvälise menetleja kohustus kaaluda alaealise puhul KarS §-s 87 nimetatud mõjutusvahendite kohaldamist tuleneb VTMS § 108 p-st 10 koosmõjus VTMS § 72 lg 2. Tulenevalt VTMS § 30 lg 2 lõpetab kohtuväline menetleja juhul, kui ta leiab, et alaealist menetlusalust isikut saab mõjutada ilma karistust kohaldamata, menetluse määrusega. Seega asjaolu, et tehtud ei ole menetluse lõpetamise määrust, vaid karistamisotsus, näitab, et kohtuväline menetleja ei pidanud karistuse kohaldamata jätmist põhjendatuks.

Samas ei ole kohtuvälisele menetlejale väärteomenetluse seadustikus pandud kohustust põhjendada, miks ta mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamist võimalikuks ei pidanud. KarS § 87 lg 1 kohaselt sõltub mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamine isiku kõlbelise ja vaimse arengu tasemest ja isiku võimest oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida. Menetlusaluse isiku kaitsja leiab, et kasvatamise, mitte karistamise, põhimõttest peavad ka väärteo toimepanemise tagajärjed alaealise puhul olema oluliselt leebemad kui täiskasvanute puhul.

Kohtuvälise menetleja seisukoha järgi ei ole kaitsja poolne järeldus ilmne. Menetlusalust isikut ei ole karistatud lähtudes täiskasvanud isikule antud olukorras määratavast karistusest. Menetlusalusele isikule määratud karistus arvestab menetlusaluse isiku alaealisust, tema isikut, süüd ja teo toimepanemise asjaolusid. Järeldus, et alaealise õigusrikkumise korral tuleks automaatselt rakendada karistuse asemel muid mõjutusvahendeid, ei tulene seadusest.

Tõendid Väärteoasjas on tõendiks tunnistaja M.P. ütlused (02.06.2015. a ülekuulamise protokoll), et lähtuvalt tööülesannetest kontrollis ta 02.06.2015. a kell 17.26 Tartu linnas Raatuse bussipeatuses avalikul liiniveol sõitvas bussis nr 18 reisijate sõiduõigust tõendavate dokumentide olemasolu. Kontrollimisel menetlusalune isik J.T. ei esitanud talle sõidupiletit ega mingit muud sõiduõigust tõendavat dokumenti. Kohus uuris järgmisi dokumente:

- väärteoprotokoll, mille andmetel J.T. sõitis 02.06.2015. a kell 17.26 Tartu linnas avaliku liiniveo bussis nr 18 peatusest „Kesklinn“ peatusesse „Raatuse“ sõiduõigust tõendava dokumendita. Rikkus majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhiveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 1 nõuet. Väärtegu on kvalifitseeritav ÜTS § 547 lg 1 järgi. Menetlusalune isik on protokollile alla kirjutanud.

Väärteoprotokollis omakäeliselt kirjutatud menetlusalune isiku ütluste kohaselt sõitis ta 02.06.2015 bussis nr 18 kesklinnast alates. Kuna ta käis ujumas, ei olnud tal kaasas rahakotti, kus oli pilet.

- karistusregistri 22.01.2015. a teatis, mille andmetel on J.T. karistusregistrisse kandmata isik.

Kohtus tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus lahendab J.T.a kaebuse kohtuvälise menetleja 25.06.2015. a otsuse peale kirjalikus menetluses VTMS § 120 lg 1 alusel. Mõlemad kohtumenetluse pooled on oma seisukoha avaldanud ega soovi asja arutamist kohtuistungil.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse ja Tartu Linnavalitsuse kirjaliku seisukoha ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et J.T.a kaebus tuleb rahuldada väärteomenetluse lõpetamise osas VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ning Tartu Linnavalitsuse 25.06.2015.a otsus väärteoasjas nr 379515002426 tuleb tühistada VTMS § 132 p 3 alusel.

Majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhiveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 1 kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti.

ÜTS § 547 lg 1 sätestab, et sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis – karistatakse rahatrahviga kuni 10 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 järgi kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 02.06.2015. a kell 17.26 sõitis J.T. Tartu linnas avaliku liiniveo bussis nr 18 peatusest „Kesklinn“ peatuseni „Raatuse“ sõiduõigust tõendava dokumendita. Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et J.T.a poolt majandusja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhiveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 7 lg 3 p 1 rikkumine vaidlustatud otsuses märgitud ajal ja kohas on tõendatud menetlusaluse isiku J.T.a ja tunnistaja M.P. ütlustega.

J.T. on rikkumise omaks võtnud ega ole piletita sõitmise asjaolusid vaidlustanud. Tema omakäelised ütlused on väärteoprotokollis, milles ta selgitas rikkumise asjaolusid. Tunnistaja M.P.ütlused kinnitavad J.T.a sõitmist ilma sõiduõigust tõendava dokumendita. Seega kohus leiab, et väärteomenetluses on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 547 lõikes 1 ettenähtud väärteona. Kohus ei tuvastanud väärteomenetluses olulisi menetlusnormide rikkumisi.

Väärteoprotokollis on sündmus, koht ja aeg kirjeldatud selgelt. Väärteosündmuse kirjeldus tuleneb tõenditest. Kohtu poolt uuritud tõendid ei tekita kahtlust väärteo toimepanemises väärteootsuses märgitud ajal ja kohas. Kohus ei tuvastanud kohtuvälises menetluses väärteomenetlusõiguse rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et väärteo toimepanek on tõendatud tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Väärteoprotokollist ei nähtu tõepoolest asjaolu, et J.T. kahetses juhtunut.

Tema omakäelises seletuses ei ole kahetsust väljendatud. Menetleja on karistuse siiski mõistnud alla sanktsiooni keskmise määra, s.o ligikaudu ühe kolmandikuna maksimaalsest määrast. Kohtule esitatud kaebuses on J.T. ka juhtunut kahetsenud. Karistust kergendav asjaolu ilmnes kohtus kaebemenetluses ning kohus arvestab seda puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. J.T. kasutas ühistransporti Tartu linna liiniveol ÜTS § 2 p 1 tähenduses ja oli selle eest kohustatud tasuma.

J.T.al ei olnud enda sõnul bussi sisenedes ujumas käimise tõttu kaasas rahakotti ja seetõttu ka sõidupiletit ÜTS § 2 p 17 tähenduses, s.o sõitmiseks ühistranspordiga Tartu linna liinivõrgus. Varasemalt väidetavalt ostetud sõidupileti kaasa võtmata jätmine ei olnud J.T.al tema sõnul kavatsetud, kuid ta oli bussi sisenedes siiski teadlik, et tal sõidupilet puudub. Seega pani ta teo toime tahtlikult. Kohus teeb järelduse, et J.T. pani teo toime kaudse tahtlusega. Sõidupiletita liinibussi sisendes ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.

Siiski leiab kohus, et kuigi J.T. teadis bussi sisenedes, et tal sõidupiletit kaasas ei ole, ei olnud rahakoti kaasa võtmata jätmine J.T.al ette kavatsetud ning seega ei olnud menetlusalusel isikul ka võimalust piletit osta või seda kontrollimisel esitada. See asjaolu ei õigusta küll piletita ühissõidukis sõitmist, kuid viitab sellele, et rikkumine oli juhuslikku laadi. Ka karistusregistris J.T.a kohta andmete puudumine kinnitab toimepandud väärteo juhuslikkust. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

J.T. on karistusregistrisse kandmata isik ja seetõttu ei ole tema õiguskuulekuses midagi ette heita. Teo toimepanemise ajal oli J.T. 15-aastane. Neil põhjustel on võimalik J.T.at mõjutada ka karistust kohaldamata. Rikkumise asjaolud ei ole nii tõsised, et vajavad vältimatult reageerimist karistamisega. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-43-06 punktis 13.1. on märgitud järgmist: „Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine."

Antud vaidluses ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid vajaduse ilmtingimata kaebuse esitajat karistada, kuna muudest vahenditest tema mõjutamiseks ei piisa. Menetlusaluse isiku süü ei ole ka sedavõrd suur, et tingiks vajaduse isikut karistada. Arvestades teo toimepanemist alaealise poolt esmakordselt ja seda, et antud rikkumine ei kahjustanud tugevalt õiguskorda, on võimalik J.T.a suhtes väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel. Asjaolu, et antud rikkumine ei kahjustanud tugevalt õiguskorda, tuleneb ÜTS § 547 lg 1 santsioonist, mis võimaldab karistada rahatrahviga kuni 10 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 näeb ette rahatrahvi alammäära, 3 trahviühikut, mis on ligi 1/3 ÜTS § 547 lg 1 santsioonist. Riigikohtu mitmes lahendis on selgitatud, et süülise väärteo toimepanek ei too kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas KrMS §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-91-13, 3-1-1-11-14). Teisisõnu selgitab Riigikohus, et teatud juhtudel tuleb hoiduda karistuse kohaldamisest, kui see ei ole üldega eripreventiivsetel eesmärkidel tingimata vajalik. Väärteo toimepannud alaealisele võib alaealiste mõjutusvahendite seaduse § 3 lg 1 kohaselt kohaldada ka niisuguseid mõjustusvahendeid nagu hoiatus, koolikorralduslikud mõjutusvahendid, vestlusele suunamine, lepitamine, üldkasulik töö jne. Väärteomenetluse seadustiku loogikast ja Riigikohtu eelnimetatud seisukohtadest tuleneb üheselt, et enne isiku karistamist tuleb menetlejal võtta seisukoht väärteomenetlust välistavate asjaolude ja väärteomenetluse lõpetamise aluste olemasolust või nende püüdmisest. Vaidlusalusel juhul ei ole kohtuväline menetleja eeltoodud asjaolusid põhjalikult kaalunud. Vähemolulises väärteoasjas on kohtuväline menetleja asunud esmakordset rikkujat karistama ega ole kasutanud õigust VTMS § 30 lg 2 alusel lõpetada väärteomenetlus ja anda väärteomaterjalid üle alaealiste komisjonile. Alaealiste komisjonil on seadusest tulenev õigus alaealisele kohaldada muid, alaealiste mõjutusvahendi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid.

Kohus on seisukohal, et kohtuväline menetleja ei kasutanud kõiki väärteomenetlusõigusest tulenevaid võimalusi ning jättis alaealise puhul kasutamata VTMS § 30 lg 1 või 2 sätted. Eeltoodu ei ole aga VTMS § 150 ettenähtud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. VTMS § 132 p 3 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse VTMS §-s 29 või §-s 30 sätestatud alustel. Kohus lõpetab väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/