3-13-70099/66 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

19. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-70099 Haldusasi IA-i kaebus Tallinna Vangla poolt kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 63 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – IA Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus IA ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta IA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014 otsus haldusasjas nr 3-13-70099 muutmata.

2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 18.09.2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-70099 2(9) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IA esitas 06.08.2013 Tallinna Vanglale taotluse, mida täiendas 09.09.2013 ning 08.10.2013, mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 18 eurot (3 eurot päeva eest) seoses väidetavalt ebapiisava põrandapinnaga. Taotluse kohaselt viibis IA 6 päeva koos 5 teise kinnipeetavaga kambris nr 208, kus ei olnud tagatud kinnipeetava kohta 2,5 m2 põrandapinda, mistõttu ei saanud taotleja vabalt liikuda ning pidi taluma õhupuudust.

2. IA esitas 09.09.2013 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

45 eurot seoses ebapiisava põrandapinnaga kambrites nr 145 (perioodil 14.08.-16.08.2013) ja

208 (perioodil 21.08.-02.09.2013).

3. Tallinna Vangla jättis 07.11.2013 rahuldamata IA-i 06.08.2013 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambriga nr 208. Vangla selgitas, et kamber nr 208 on kuuekohaline ning kui kõik kuus kohta on täidetud, on põrandapinda kinnipeetava kohta 2,83 m2. Sellega vastas kamber justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 nõudele.

4. Tallinna Vangla jättis 08.11.2013 rahuldamata IA-i 09.09.2013 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kambriga nr 145 ning jättis läbi vaatamata kahju hüvitamise taotluse kambrit nr 208 puudutavas osas, kuna vastava nõude oli vangla juba lahendanud. Vangla selgitas, et kambris nr 145 on kinnipeetava kohta põrandapinda 2,65 m2 juhul, kui kõik kuus kohta on täidetud. Kuna IA märkis, et selles kambris viibis temaga kokku viis kinnipeetavat, siis oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,18 m2. Seega oli IA-i kasutuses olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 27.11.2013 IA-i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 63 eurot seoses ebapiisava põrandapinnaga/ülerahvastatuse probleemiga kambrites nr

145 ja 208. Tallinna Vangla tekitas IA-le mittevaralist kahju sellega, et ta pidi viibima kambrites nr 145 ja 208, kus oli kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m2. Kambris nr 208 viibis kuus kinnipeetavat kuus päeva (arvatavasti 09.07.-15.07.2013), mil põrandapind oli ilma WC-ta 15,2 m2, s.o kinnipeetava kohta 2,53 m2. Kambris nr 145 viibis IA3 päeva (14.08.-16.08.2013) viiekesi ja seejärel kambris nr 208 kuuekesi 12 päeva (kuni 02.09.2013). Samuti oli kambrites nr 145 ja 208 akna ette paigutatud metallist leht ning õhukonditsioneer ei töötanud, mistõttu pidi IA kannatama õhupuuduse käes. IA viibis nimetatud kambritesse lukustatult kogu ööpäeva, v.a ühetunnine jalutuskäik kord päevas. Vähene liikumisvõimalus ning palavus IA-is, kes oli sunnitud kogu aja voodis veetma, nördimuse, alandatuse ja solvumise tunde. Tallinna Vangla on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, põhiseaduse (PS) §-e 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 4.

6. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla tegevuses puudub õigusvastasus IA-i vanglasisesel paigutamisel, sest IA-le oli tagatud õigusaktides ettenähtud suurusest isegi suurem põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel oli IA paigutatud perioodidel 09.07.-15.07.2013 ja 21.08.-02.09.2013 kambrisse nr 208 ning 14.08.-16.08.2013 kambrisse nr 145. WC-d ja

3-13-70099 3(9) mööblit ei tule minimaalse põrandapinna nõude täitmise hindamisel maha arvata (vt VSkE § 6 lg 6 (kehtivusega kuni 31.12.2013), VangS § 45 lg 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4). IA-le oli kambris nr 208 viibides 12 päeva vältel tagatud vähemalt 2,85 m2 põrandapinda. Ülejäänud aja oli IA-le tagatud vähemalt 3,18 m2 põrandapinda ning IA-i poolt viidatud ajavahemikel oli tal kasutada keskmiselt 3,08 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei tähenda asjaolu, et isiku kohta oli kambris põrandapinda 2,85 m2, ilmtingimata, et isikut on koheldud vastuolus EIÕK artikliga 3. Kamber nr 208 on võrdlemisi suur (17,1 m2). Magala võrdlemisi suured mõõtmed võivad kompenseerida suhteliselt piiratud isiklikku ruumi (vt EIK lahend asjas Valasinas vs Leedu (2002)). Kuigi põrandapind, mis IA-le perioodil 21.08.-01.09.2013 oli kambris nr 208 tagatud, võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK rikkumisest. Põrandapind suuruses 2,85 m2 oli IA-le tagatud ainult 12 päeva vältel. Vaidlusalusel perioodil ei ole vangistustingimused kogumis ületanud nõutavat minimaalset raskusastet, mis õigustaks rahalise hüvitise välja mõistmist. Samuti tuleb seoses kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suurusega arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja kasutusele võetud meetmeid. Riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Tallinna Vangla kambrites nr 145 ja 208 on tagatud loomulik ventilatsioon, mis toimib põhiliselt välisõhu ning siseõhu rõhkude ja temperatuuride erinevuse kaudu. IA-i hinnang õhupuuduse kohta on subjektiivne. Ka ei ole IA pöördunud kaebustega Tallinna Vangla meditsiiniosakonna poole. IA pole esitanud ühtegi tõendit talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju tõendamiseks haldusmenetluses ega kohtumenetluses. Samuti ei ole IA kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-3-1-47-08, 3-3-1-2-10), st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui IA leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisava suurusega põrandapind või kambris oli õhupuudus, siis oli tal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, mida IA ei teinud.

7. Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tuvastati, et Tallinna Vangla tegevus IA-i paigutamisel ajavahemikul 14.08.-16.08.2013 ning 21.08.- 01.09.2013 kambritesse, kus põrandapinda oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt menetluskulude katteks riigituludesse

15 eurot. WC ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega (vt Raport Eesti valitsusele Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) külastuse kohta 30.05.-06.06.2012, p 53; EIK lahend asjas Tunis vs Eesti (19.12.2013), p 46). Kui osa kinnipeetava kasutuses olnud isiklikust pinnast võtab enda alla mööbel, vähendab see niigi vähest põrandapinda veelgi (vt Cojoacă vs Rumeenia, avaldus nr 19548/04 (26.11.2013), p 33; Jevšnik vs Sloveenia, avaldus nr 5747/10 (09.01.2014), p 21). Kui WC alune pind maha arvata, oli IA-letagatud kambris nr 208 perioodil 09.07.-14.07.2013 põrandapinda 3,07 m2 (15,34/5); kambris nr 145 perioodil 14.08.-16.08.2013 põrandapinda 2,83 m2 (14,17/5); kambris nr 208 perioodil 21.08.-01.09.2013 põrandapinda 2,56 m2 (15,34/6) ning 02.09.2013 põrandapinda 3,07 m2 (15,34/5). Samas jääb perioodil 21.08.-01.09.2013 põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 ka siis, kui põrandapinna sisse arvata WC. IA-i hoidmine Tallinna Vangla kambrites, mille pindala ei olnud vähemalt 3 m2 iga kambrisse paigutatud isiku kohta, oli kohtupraktikast tulenevalt õigusvastane.

3-13-70099 4(9) Arvestades muid kinnipidamistingimusi Tallinna Vanglas ja kinnipidamise ajalist kestust IA-i poolt märgitud kambrites, ei saanud eelnimetatud rikkumine põhjustada talle selliseid üleelamisi, mis õigustaksid rahalise hüvitise välja mõistmist. Nõuetekohane põrandapind ei olnud tagatud võrdlemisi lühikese perioodi kestel. Samuti ei tuvastanud kohus, et kambrid, milles IA viibis, ei oleks muus osas nõuetele vastanud. Ka ei ole IA tõendanud, et talle oleksid seoses nõuetele mittevastavate kambritingimustega kaasnenud mingisugused püsivad negatiivsed tagajärjed ning kohtul ei ole alust arvata, et lühikesel perioodil antud kambrite tingimused tõid IA-le kaasa märkimisväärseid hingelisi või füüsilisi kannatusi ja et natuke suurema põrandapinna puhul oleks tema elukvaliteet oluliselt parem.

Kambritel on olemas ehituslikult sundventilatsioon, millest saab järeldada, et nendes oli tagatud piisav õhuringlus. Tegemist oli küll suvise ajaga, kuid kohtul ei ole alust arvata, et kambrites oleks sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama õhukonditsioneer. On mõistetav, et IA võis soojal ajal soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid usutav ei ole, et IA pidi reaalselt kannatama õhupuuduse käes ja seda konkreetsetel neis kambrites viibitud päevadel. Sellist ebamugavust, mida IA taluma pidi, ei saa pidada suuremaks kui vangistusega vältimatult kaasneb.

Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna Vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud lõhutud. Vanglal oli küll kohustus tagada IA-le inimväärikuse nõuetele vastav põrandapind ning vangla pidi olema sellest juba pikemat aega teadlik, ent ei ole siiski alust asuda seisukohale, et vangla oleks IA-it hoidnud ülerahvastatud kambrites sooviga talle tekitada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui vangistuses viibimisega kaasneb. Ülerahvastatuse probleem Tallinna Vanglas on üldteada. Objektiivsetel põhjustel (nt eraldihoidmise printsiip) ei ole võimalik tagada kõikidele kinni peetavatele isikutele 3 m2 põrandapinda.

Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, kuid rikkumise vähest intensiivsust arvestades jääb mittevaralise kahju hüvitis välja mõistmata. IA-i rikutud õiguste heastamise kohaseks alternatiiviks on kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus. Olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. IA palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus osa, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega mõista IA-le mittevaralise kahju hüvitis 63 eurot Tallinna Vangla kambrites nr 208 ja 145 halbades tingimustes (ebapiisav põrandapind) viibimise eest. Halduskohus on ekslikult leidnud, et IA-i õiguste riive ei olnud intensiivne. Halduskohus on jätnud arvestamata, et kamber nr 208 on mõeldud neljale inimesele ning kambrisse siseneva ja sealt tuleva õhu maht peab olema rangelt ventilatsioonireeglite ning standardite kohane. Ühtlasi märgib IA, et kuskil pole öeldud, et ta viibis tugevdatud režiimiga kambris koos teiste eriti ohtlike kinnipeetavatega, kes mh panid ventilatsiooni põlema, ujutasid alumised korrused üle, lõhkusid aknaid, mistõttu vaheldusid pidevalt kambrid ja IA sai psühholoogilise trauma ning 57-ööpäevase kartserikaristuse. IA viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile nr 3-4-1-9-14, halduskolleegiumi lahenditele nr 3-3-1-38-13 (p 21), 3-3-1-78-11 (p 15) ja 3-3-1-10-14 (p 12.2), Tartu Halduskohtu lahendile nr 3-13-1885 ja EIK lahenditele asjades Mets vs Eesti (avaldus nr 38967/109), Benediktov vs Venemaa (avaldus nr 106/02) ja Marin Vasilescu vs Rumeenia (avaldus nr 62353/09). IA leiab, et Tallinna Vangla oli probleemist teadlik 2003. aastast.

3-13-70099 5(9)

9. Tallinna Vangla palub jätta IA-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus rahalise hüvitise välja mõistmata jätmise osas muutmata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuses ei sisaldu ühtegi väidet, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Halduskohus on õiguspäraselt jätnud IA-le rahalise hüvitise välja mõistmata. IA on viidanud halduskohtu otsuse p-le 15, milles ei ole tehtud IA kaebuse osas ühtegi otsust. Tallinna Vangla võib oletada, et IA ei nõustu halduskohtu selgitusega, et mittevaralise kahju hüvitamise viisiks ei pea ilmtingimata olema rahaline kompensatsioon, vaid piisav võib olla ka kohtuotsusega haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist on Riigikohtu varem välja öeldud seisukohaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-93-09, p 13). Ekslik on IA-i väide, et kamber nr 208 on mõeldud neljale isikule. Tegemist on 6-kohalise kambriga. Tähtsust ei oma, mitu kohta on kambris ette nähtud või kui palju isikuid oli tegelikult kambrisse paigutatud, vaid oluline on, et igale isikule suudeti tagada ettenähtud elamistingimused. IA-le olid ettenähtud tingimused tagatud. Halduskohus on analüüsinud ventilatsioonisüsteemi toimimist ja hinnanud selle lubatavaks ning piisavaks õhuringluse toimimiseks ja kambris värske õhu tagamiseks. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väide, et halduskohus ei arvestanud kambrikaaslaste käitumisest tingitud psühholoogilise traumaga. Tegemist on asjassepuutumatu väitega, sest seda ei ole kahju hüvitamise taotluses ega kaebuses halduskohtule märgitud. Seetõttu ei saanud halduskohus eelnimetatud väidetega kohtuasja lahendamisel arvestada ega kohtuotsuses käsitleda.

10. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsuse osas, millega tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus IA-i paigutamisel ajavahemikel 14.08.-16.08.2013 ning 21.08.-01.09.2013 kambritesse, kus põrandapind oli alla

3 m2 kinnipeetava kohta, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud IA-i kanda. Halduskohus on jätnud arvestamata, et ajaperioodidel 14.08.-16.08.2013 ja 21.08.-01.09.2013 oli IA-le tagatud põrandapind isegi kambri üldpinnast WC pinna mahaarvestamisel enam kui 2,5 m2 ja WC pinnaga koos oli IA-le tagatud põrandapinda vähemalt 2,85 m2. Vangla ei nõustu halduskohtuga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind (vt VangS § 45 lg 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4). EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuivõrd see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks osaks (vt EIK lahend asjas Cenbauer vs Horvaatia (09.03.2006), Kochetkov vs Eesti (02.07.2009)). IA oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole IA-it inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus tema paigutamisel ei olnud vaidlusalusel perioodil õigusvastane. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel piirduda 2,5 m2-ga, vaid tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsus nr 3-4-1- 9-14). VSkE § 6 lg 6 näol oli tegemist kuni 31.12.2013 kehtinud sättega, mida ei ole kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seetõttu ei saanud Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, olla sellega vastuolus ega õigusvastane.

3-13-70099 6(9)

11. IA palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kambrid nr 145 ja 208 ei vasta Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavatele nõuetele“ (p-d 4-8), Vabariigi Valitsuse 30.08.2012 määruse nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ § 10 lg-le 4, § 11 lg-tele 2 ja 5 ning CPT raportite CPT/Inf(92)3 p-le 46, CPT/Inf(2001)16 p-dele 30-33 ning CPT/Inf(2014)1 p-dele 62 ja 65.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et IA viibis ajavahemikul 14.08.-16.08.2013 ning 21.08.-01.09.2013 kambrites nr 148 ja 208, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel on olulise tähtsusega küsimus, kas perioodil, mil isik viibis nimetatud kambris, oli talle tagatud põrandapinda vähemalt 3 m2. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti järeldanud, juhindudes EIK järjepidevast kohtupraktikast, et IA-i paigutamine kambritesse, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, oli õigusvastane. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).

13. EIK on selgitanud, et kui mitme kinnipeetavaga kambris on kinnipeetava vabas kasutuses alla 3 m2 isiklikku põrandapinda, siis tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist (vt Dmitriy Sazonov vs Venemaa, nr 30268/03, p-d 31-32; Nieciecki vs Kreeka, nr 11677/11, p-d 49-51; Torreggiani jt vs Itaalia, nrd 43517/09, 46882/09, 55400/09, 57875/09, 61535/09, 35315/10 ja 37818/10, p 77; Kanakis vs Kreeka (nr 2), nr 40146/11, p-d 106-107; Tatishvili vs Kreeka, nr 26452/11, p 43; Tereshchenko vs Venemaa, nr 33761/05, p-d 83-84; Bulatović vs Montenegro, nr 67320/10, p-d 123-127 ning

T. ja A. vs Türgi, nr 47146/11, p 96). Samas rõhutab EIK, et hinnates konkreetseid kinnipidamistingimusi, tuleb arvesse võtta nende kumuleeruvat mõju (vt Dmitriy Rozhin vs Venemaa, nr 4265/06, p 53; Kulikov vs Venemaa, nr 48562/06, p 37; Yepishin vs Venemaa, nr 519/07, p 65). Juhul kui on tegemist lühikesel ajaperioodil alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites viibimisega, siis tuleb arvesse võtta ka piisavat liikumisvõimalust ja kambrist väljaspool võimaldatud tegevusi, samuti kinnipidamise üldisi tingimusi (vt Belyayev vs Venemaa, nr 9967/06, p-d 33-36).

14. Nähtuvalt asja materjalist viibis IA14.08.-16.08.2013 (3 päeva) kambris nr 145, kus põrandapind kinnipeetava kohta oli 2,83 m2 ilma WC aluse pinnata. Ajavahemikul 21.08.- 01.09.2013 (12 päeva) viibis IA kambris nr 208, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli 2,56 m2 ilma WC aluse pinnata. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda perioodi pidada lühiajaliseks, arvestades, et neist kolmel päeval oli kõrvalekaldumine 3 m2 suuruse pinna nõudest kinnipeetava kohta vähene. Seetõttu on halduskohus kohaselt asunud hindama ka muid kinnipidamistingimusi kogumis.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kambrites nr 145 ja 208 oli vaadeldaval perioodil tagatud loomulik valgus. Nimetatud asjaolu on tuvastatav Tallinna Vangla esitatud fotodest kambrite nr 145 ja 208 kohta (I kd, tl 74 ja 91-93). Samuti ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et viidatud kambrites oleks olnud probleeme piisava õhuvahetusega. Tallinna Vangla on 05.08.2015 vastuses Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.2015 määrusele selgitanud, et Tallinna Vangla hooned kuuluvad Riigi Kinnisvara AS-le, kes vastutab ventilatsiooniseadmete korrashoiu eest. Tõendina esitas Tallinna Vangla ringkonnakohtule Riigi Kinnisvara AS Põhja piirkonna halduri GR 05.08.2015 õiendi, mille kohaselt teostab Magasini 35 hoonetele tehnohoolduse teenust Riigi Kinnisvara AS tütarfirma Hooldus Pluss OÜ vastavalt augustis 2013. a sõlmitud „Tehnohoolduse osutamise lepingule nr T5914/13“. Nimetatud õiendile on

3-13-70099 7(9) lisatud väljavõte ventilatsioonisüsteemi tehnohoolduse tegevustest ning ajagraafikutest, mille alusel tagatakse Magasini 35 territooriumil asuvate hoonete ventilatsioonisüsteemide toimimine.

16. Vastavalt 05.08.2015 õiendile lisatud väljavõttele tuleb ventilatsioonisüsteeme, mille hulka kuuluvad erinevad ventilatsiooni seadmed ja õhukanalid, regulaarselt kontrollida ja tagada nende eesmärgipärane töö ning regulaarselt tuleks mustuvaid osasid puhastada või vahetada filtrid. Viidatud väljavõtte kohaselt toimub üks kord aastas loomuliku ventilatsiooni lõõride ja värske õhu klappide korrasoleku kontroll ning igal aastal teostatakse torustiku puhtuse kontroll. Samuti toimub üks kord aastas mehaanilise ventilatsiooni hooldus, mis hõlmab ventilatsioonitorustiku ja kogu ventilatsioonisüsteemi puhtuse kontrolli. Kuigi esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt sõlmiti hooldusleping Hooldus Pluss OÜ-ga augustis 2013 ning asjassepuutuvate hooldustööde hooldussagedus sõlmitud lepingu väljavõtte kohaselt oli üks kord aastas, mistõttu on tõenäoline, et Hooldus Pluss OÜ ventilatsioonisüsteemide hooldustöid enne 14.08.2013 ei teostanud, puudub kohtul alus kahelda, et samalaadseid hooldustöid ei teostatud ka enne Hooldus Pluss OÜ-ga lepingu sõlmimist. See tähendab, et usutav on, et ka perioodil, mil IA viibis Tallinna Vanglas, puhastati ventilatsioonisüsteeme.

17. Asja materjalide kohaselt võimaldati IA-le päevas üks kord jalutamist üks tund. Muid isikliku ruumi ebapiisavust kompenseerivaid tegevusi asja materjalist ei nähtu.

18. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vanglaga, et asjassepuutumatud on IA-i väited seoses väidetava psühholoogilise trauma ja kartserikaristusega. Sellistele elulistele asjaoludele tuginevalt kahju hüvitamise taotlust vanglale esitatud ei ole, mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse haldusasja lahendamisel. Kohus saab lahendada kahju hüvitamise nõude, mis oma sisult kattub kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudega.

19. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et IA-i paigutamine ajavahemikul 14.08.-16.08.2013 ning 21.08.-01.09.2013 kambritesse nr 145 ja 208, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, oli õigusvastane, kuid arvestades perioodi lühiajalisust ning muid kinnipidamistingimusi kogumis, ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Ka Riigikohus on selgitanud, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võivad rahuldamise korral olla piisavad, heastamaks väiksema intensiivsusega au teostamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-44-06, p 13). Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka oma lahendi nr 3- 3-1-93-09 punktis 13.

20. Ülaltoodust lähtuvalt jääb IA-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

21. Ekslik on Tallinna Vangla seisukoht, et halduskohus on ebaõigesti jätnud kambrite pindalast välja WC aluse pinna. EIK on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et arvestada tuleb kaebaja kasutuses olevat ruumi (vt Tunis vs Eesti, nr 429/12 (19.12.2013), p 46). Seejuures ei ole lahendis Tunis vs Eesti märgitud, et WC asus eraldi kambrist, vaid et see oli kambrist eraldatud. Konkreetseid EIK lahendeid, mis kinnitaks vangla väidet, et EIK on enamasti WC- pinna arvanud kambripinnast välja põhjusel, et see ei asunud kambris, vangla apellatsioonkaebuse märkinud ei ole. Vangla väidet ei kinnita EIK lahend Kochetkov vs Eesti, kus WC kambrist eraldatuse küsimus tõusetus seoses värske õhu ja nõuetekohase ventilatsiooniga, mitte aga kinnipeetava kasutuses oleva põrandapinnaga. Asjakohatu on viide Tallinna Halduskohtu 23.12.2008 otsusele nr 3-07-2514, milles märgitakse, et VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ning nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Asjas ei ole vaidlust, et kõnesolevatel perioodidel sätestas VSkE väiksema põrandapinna kinnipeetava

3-13-70099 8(9) kohta, kui EIK oma lahendites on järjepidevalt art-ga 3 kooskõlas olevaks pidanud. Arvestades, et Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006, on EIÕK siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Järelikult on asjakohane lähtuda inimväärikuse alandamise hindamisel EIK asjakohasest kohtupraktikast olukorras, kus siseriiklik õigusnorm sätestas teistsuguse regulatsiooni.

22. WC aluse pinna kambri pinna hulka mittearvestamist on ringkonnakohus käsitlenud haldusasjades 3-14-52725, 3-13-821 ja 3-13-70245, samuti asjas nr 3-14-50808. WC suurus ning selle asumine kambris ei saa selle funktsiooni arvestades mingil viisil kambri ülerahvastatust leevendada.

23. See, et vangla järgis toimingu sooritamise hetkel kehtivat siseriiklikku õigust, ei muuda olematuks asjaolu, et kinnipeetava paigutamisel kambrisse, kus tema vabas käsutuses oli põrandapinda alla 3 m2 on vastuolus EIÕK art-ga 3. Viidatud artikli rikkumist ei välista see, et haldusorgan ei soovinud kinnipeetava inimväärikust alandada (vt EIK lahend Peers vs Kreeka, nr 28524/95, p 74; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 101; Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, p 46). Riigil võib esineda objektiivseid takistusi koheselt vanglates ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks ning sellega tegelemine võtab aega. See aga ei õigusta õigusvastast tegevust. Vähesest põrandapinnast tekkinud ebamugavust on võimalik kompenseerida muude tegevustega. EIK on lahendis Murśić vs Horvaatia (nr 7334/13) selgitanud, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava EIÕK art 3 rikkumise eelduse, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise. Näiteks aktsepteeris EIK selliste tingimustena võimalust liikuda väljaspool kambrit 3 tundi; kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääsu; väljaspool kambrit isiku võimaluse viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.

24. Tallinna Vangla on viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele nr 3-4-1-9-14, milles ei tuvastatud VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, vastuolu põhiseadusega. Viidatud lahendis Riigikohus möönab, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37) ning lisanud, et samas tuleb vaadata regulatsiooni kogumis, hindamaks, kas selline põrandapind tingib isiku inimväärikust alandava kohtlemise (p 38). Riigikohus asus seisukohale, et regulatsioon kogumis ei näinud ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese põrandapinnaga kambris hoidmise kohustust, mistõttu ei olnud säte põhiseadusega vastuolus ega riivanud isiku õigust inimväärikale kohtlemisele. Käesoleval juhul, hinnates ebapiisavat põrandapinda kogumis muude kinnipidamistingimustega, ei ole võimalik jõuda samale järeldusele. Asja materjalist nähtuvalt viibis IA terve päeva kambris, v.a 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus.

25. Eeltoodust tulenevalt jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 otsus muutmata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. IA-ija Tallinna Vangla apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

3-13-70099 9(9)

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe