4-15-3192/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.08.2015. a, Tallinn Väärteoasja number 4-15-3192 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed

Meelika Aava ja Ivi Kesküla Väärteoasi U.D väärteoasi NPALS § 15 1 lg 1

järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 09.06.2015. a otsus Kaebuse esitaja U.D (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 2. Tühistada Harju Maakohtu 09.06. U.D väärteoasjas nr 2015. a otsus 4-15-3192 (2317,15,001739 karistust puudutavas osas, millega U.D kohustus rahatrahvi 600 )

(kuussada) eurot tasuma alates kohtuotsuse kuulutamise päevast 15 päevase edasikaebami . se tähtaja jooksul 3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega määrata KarS § 66 lg 2 alusel, et rahatrahv 600 (kuussada) eurot tuleb tasuda ositi 10 (kümne) kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist,

s.o 60 (kuus ) eurot. Rahatrahv tasuda Maksuja Tolliameti ühes kuus kümmend

arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-s, EE502200221014193355

Swedbank AS-s, EE401700017002872300 №rdea Ban

k Finland PLC Eesti filiaalis või

EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber 99915400006920. Maksekorraldusel märkida selgitusena ,,U.D , väärteoasi 4 , rahatrahv.’’ -15-3192

Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäituril täitemenetluse seadustikus sätestatud korras e

ja süüdimõistetul tuleb tasuda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. 4. Muus osas jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid teha otsuse resolutiivosas täpsustus, tunnistades süüdi NPALS § 15 U.D 1

lg 1 järgi.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul kirjalikult alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.04.2015. a koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt koostati väärteoprotokoll nr AB 1441404 selles, et 18.02.2015. a kella 22.36 ajal peeti XXXXXXXX XXX XXX maja juures kinni U.D, kelle juurest avastati 5,59 grammi taimset puru, mis aineekspertiisi kohaselt

osautus marihuaanaks tetrahüdrokannabinooli sisaldusega 16%, mistõttu koostati väärteoprotokoll selles, et menetlusalune isik on toime pannud NPALS § 151 lg 1 ettenähtud väärteo, kuivõrd ebaseaduslikult valdas väikeses koguses, so 5,59 grammi psühhotroopset ainet marihuaanat THC sisaldusega 16%.

2. Harju Maakohtu 09.06.2015. a otsusega väärteoasjas nr

4-15-3192 tunnistati U.D süüdi NPALS § 151 järgi ja teda karistati rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot, milline kuulus tasumisele alates kohtuotsuse kuulutamisest 15 päevase edasikaebamise tähtaja jooksul.

Maakohus, kuulanud menetlusaluse isiku selgitusi

kontrollinud , tunnistajate ütlusi ja väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asus alljärgnevale seisukohale.

Nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistajate ütlustest võib järeldada, et ei ole tekkinud vaidlust selles, et menetlusalune isik peeti kinni XXXXXXXX XXX XXX juures ja tema juurest leiti

keelatud ainet. Menetlusalune isik on asunud seisukohale, et tema kinnipidamise põhjus ei

olnud seadusega kooskõlas, politseiametnikud on ületanud oma volitusi ja rakendanud

menetlusaluse isiku suhtes võimu pahatahtlikult, riivates menetlusaluse isiku põhiõigusi.

Kohtule esitatud taotluses on palutud tunnistada lubamatuks ametniku tunnistajana MV

ülekuulamise protokoll ja vallasasja läbivaatuse protokoll. Lisaks sellele tuleks jätta

menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlused tähelepanuta, kuivõrd menetlusalusele isikule ei tea isele. tatud tema õigusest vaikim

Esmalt pidas kohus vajalikuks märkida seda, et menetlusalune isik on oma õigustega

kohtuvälises menetluses tutvunud ja neid selgitati menetlusalusele isikule uuesti ka kohtumenetluses. Menetlusalune isik on leidnud, et kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses on isiku õigused erinevad, kuid enese mittesüüstamise privileeg laieneb ka väärtegudele. Seda

aga pidanuks menetlusalusele isikule kohtuvälises menetluses tutvustama. Seega andis

menetlusalune isik ütlusi mitte teades oma õigusest vaikimisele. Kohus selgitas neid menetlusaluse isiku õigusi vastavalt VTMS § 19 sätetele ega saa õiguste selgitamisel väljuda menetlusseadustiku piirest. Seejuures andis menetlusalune isik kohtuistungil uuesti ütlusi ning

kohtu täpsustavatele küsimustele vastates andis üksikasjalikke selgitusi kohtuvälises

menetluses antud ütluste kohta lause haaval, selgitades milline kohtuvälises menetluses

omakäeliselt kirja pandud lause vastab tõele, milline mitte. Kui kriminaalmenetluses on vastavalt KrMS § 34 lõike 1 punkti 1 kohaselt kahtlustataval õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest ja sama lõike pukti 2 kohaselt ka õigus teada, et tema antud ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu, siis VTMS § 19 lõike 1

punkti 1 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse ja sama lõike punkti 4 kohaselt ka õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi.

Seega mõlemal juhul on isikul õigus ütlusi anda, kuid kummastki sättest ei tulene sellist kohustust. Kahtlustatava ja menetlusaluse isiku kohustused on eraldi sätestatud KrMS § 34 lg 3 ja VTMS § 19 lg 4.

3 Kohtulikul arutamisel suulises menetluses on tõenditeks isikuliste tõendiallikate antud ütlused,

so kohtuistungil vahetult ja suuliselt antud ütlused ning väärteoasja kohtulikul arutamisel saanuks kohtuvälises menetluses menetlusaluse isiku antud ütlusi tõendina arvestada vaid juhul, kui väärteoasja oleks arutatud menetlusaluse isiku osavõtuta VTMS § 90 lg 1 ja § 98 lg 5 korras. Käesolevas väärteoasjas menetlusalune isik viibis kohtuistungil ja kasutas oma õigust ütlusi anda ning kuivõrd menetlusalune isik pidas vajalikuks märkida oma varasemate ütluste tõele

mittevastavust, siis pidi kohus vastuolud ütluste vahel kõrvaldama ning seda sai teha vaid

menetlusalust isikut küsitledes. Seejuures ilmnes, et väärteoasjas tõendamisesemeks olevate

asjaolude osas vastuolusid ei ilmnenudki ning vastuolud olid vaid kõrvalistes ja antud väärteoasja tõendamisesemesse mittekuuluvates asjaoludes, so narkootiliste ainete tarvitamise sageduses ja narkootilist ainet edasi andnud isikus. Kumbki nendest asjaoludest väärteoasjas

tõendamisesemeks ei ole. Menetlusalune isik andis kohtuistungil süüd tunnistavaid ütlusi,

tunnistades keelatud aine valdamist, selle aine leidmist tema juurest ja selgitas valdamise põhjust, samuti tunnistas seda, et tal puudub arsti ettekirjutus keelatud aine tarvitamiseks või

valdamiseks. Seega tunnistas menetlusalune isik kõigi väärteo koosseisuliste elementide e

sinemist ja väärteo toimepanemist.

Puutuvalt tunnistaja

kohus MV kohtuvälises menetluses antud ütluste kõrvalejätmisse pidas

vajalikuks märkida, et ka tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi saanuks arvestada vaid juhul, kui tunnistajat ei oleks saanud kohtuistungil vahetult ja suuliselt küsitleda tunnistaja kohtuistungile ilmumata jätmisel mõjuvatel põhjustel ja seda VTMS § 99 lg 8 alusel. Kuivõrd

tunnistaja kuulati kohtuistungil vahetult üle, siis ei olegi tunnistaja kohtuvälises menetluses

antud ütlused tõendiks ja kuna menetluse pooled ei toonud esile mingeid vastuolusid

kohtuvälisel menetlusel antud ütlustega, et kontrollida tõendiallika usaldusväärsust, siis on väärteoasjas tõendiks vaid tunnistaja ütlused kohtuistungil ning kohtuvälises menetluses MV antud ütlusi nii või teisiti arvestada ei saaks. Kohtuvälise menetleja esindaja taotles tunnistaja MV

kohtuistungil ülekuulamist ja menetlusalune isik toetas seda taotlust. Puutuvalt politseiametnike väidetavasse volituste ületamisse ja isiku põhiõiguste riivesse, leidis

kohus, et menetlusaluse isiku kirjalikud seisukohad ei anna alust sellisele järeldusele tulla.

Menetlusalune isik leidis, et tema sõidukis tubakapaberi leidmine oli sõiduki läbivaatamise

põhjuseks, kuid seda ei saaks lugeda mõistlikuks põhjenduseks. Selle tõestamiseks võttis

menetlusalune isik kohtuistungil välja tubakapaberi pakendi ja küsis politseiametnikest tunnistajatelt kas neil on hetkel alust tema kahtlustamiseks mingi süüteo toimepanemisel. Kohtu arvates oli taoline käitumine asjakohatu ja tunnistajat provotseeriv ning näitab menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist nii tunnistajatesse kui ka õigusemõistmisse üldse. Kohtuistungil üle

kuulatud tunnistaja

MV ütlustest nähtuvalt sõitis menetlusaluse isiku juhitud sõiduk välja loomaaia parklast ning tegi suunamärguannet andmata tagasipöörde Õismäe poole, mistõttu pidas tunnistaja vajalikuks sõidukijuhti kontrollida. Seega oli sõiduki peatamise põhjuseks see,

et juht eiras liiklusseaduse nõudeid ning see tingis juhi kontrollimise. Peatatud sõidukisse

vaadates nägi aga tunnistaja tubakapabereid, mis võisid viidata kanepi tarvitamisele. Sama tunnistaja ütluste kohaselt on loomaaia parklas toimunud keelatud ainete käitlemist ja selliseid

keelatud ainete käitlejaid on ka seal parklas kinni peetud. Tunnistaja selgituste kohaselt oli tegemist üheaegselt esinevate asjaoludega, mis võisid viidata süüteo toimepanemisele, so leitud tubakapaber, keelatud ainete käitlemisega seonduv koht ja hiline kellaaeg. Kohtu arvates on need asjaolud sellise kahtluse tekkimiseks piisavad. Seejuures on menetlusalune isik selgitanud, et läks Prismasse hommikusööki ostma, kuid ei ole andnud selgitusi loomaaia parklas viibimise põhjuste kohta. Menetlusalune isik peeti väärteoprotokolli kohaselt kinni kell 22.36 ning peaks olema üldteada asjaolu, et loomaaed on sellisel kellaajal külastajatele suletud. Seega puudub igasugune mõistlik põhjendus hilisõhtusel ajal loomaaia parklas viibimiseks. Selleks, et minna

Prismasse, ei pea eelnevalt läbi sõitma loomaaia parklast. Sellest tulenevalt asus kohus

4 seisukohale, et menetlusaluse isiku kinnipidamine ja tema kontrollimine olid tunnistaja ütlustest tulenevatel asjaoludel põhjendatud ja vajalikud meetmed. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütluste kohaselt viidi läbi turvakontroll ja menetlusaluse isiku juurest leiti keelatud ainet. Samas on menetlusalune isik leidnud, et vallasasja läbivaatus

oli põhjendamatu. Kohus leidis ütlusi selle kohta, et ta nägi , et arvestades tunnistaja

MV sõidukis tubakapabereid ja sõidukis oli spetsiifiline kanepile iseloomulik lõhn ning vallasasja

läbivaatusel leiti sõidukist kilepakendid, mis tugevalt lõhnasid kanepi järele, siis oli politseiametnikel küllaldane alus arvata, et sõidukis võivad olla esemed, mida võib seaduse alusel konfiskeerida KorS § 49 lg 1 p 4 mõttes. Kanepi järele lõhnavate kilekottide leidmine viitab otseselt keelatud ainete käitlemisele, so süüteo toimepanemisele ning vaid keelatud aine kogusest sõltub see kas isik võetakse vastutusele krimina või väärteokorras. Seejuures ei saa aametnik ette teada mida ta leida võib. Seetõttu ei ole taoline vallasasja läbivaatus toimingule allutatud isiku jaoks ebaproportsionaalne ega liigselt koormav. Kõik tuvastatud asjaolud andsid selliseks läbivaatuse teostamiseks ka piisava aluse. Lõppkokkuvõttes leitigi menetlusaluse isiku juurest marihuaanat, mis viitas sellele, et nii menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kinnipidamine, sõiduki läbivaatus ja turvakontroll olid põhjendatud.

Mis puudutab menetlusaluse isiku kirjalikes seisukohtades edastatud teavet selle kohta, et paljudes teistes tsiviliseeritud riikides on kanepi tarvitamine leidnud muud reguleerimist peale keelustamise ja et kanepil on paljude teadusuuringute kohaselt ka raviomadusi, siis leidis kohus, et sellised väited tuleb jätta tähelepanuta. Kohtuväline menetleja ja kohus peavad lähtuma Eesti

Vabariigis kehtivatest seadustest ning mujal tsiviliseeritud , so süüteo toimepanemise kohas

riikides kehtestatud kanepi tarvitamise reeglid ja kanepi raviomadused ei muuda Eesti

Vabariigis kehtivate seaduste sisu ega saa välistada ei isiku süüd ega isiku käitumise

õigusvastatust. Samadel põhjustel puudub ka alus arutleda selle üle kas isik tarvitab seda keelatud ainet ise, kahjustades ennast või annab seda kellelegi edasi. Tegemist on keelatud aine

käitlemisega, so ebaseadusliku käitumisega, mis on karistatav. Kehtiva Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 p 1 kohaselt loetakse narkootilisteks ja psühhotroopseteks aineteks NPALS § 31 lõike 1 alusel kehtestatud nimekirjas loetletud aineid ja nende stereoisomeere, estreid, eetreid ja soolasid ning nimetatud aineid sisaldavaid ravimeid. Menetlusaluse isiku juurest leitud kanep (marihuaana) asub eelmärgitud sätte alusel kehtestatud I nimekirja loetelus. Sama paragrahvi punkti 3 kohaselt loetakse käitlemiseks narkootiliste või

psühhotroopsete ainete või lähteainete omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist,

kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, sisseja väljavedu, tolliprotseduuri transiidi rakendamist (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta tarnimist kolmandale isikule. Käesoleval juhul tuvastati menetlusaluse isiku käitumises sellise aine valdamine, mis on eelmärgitud seaduse § 2 p 3 kohaselt käitlemise üks

viisidest. Viidatud seaduse § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja

psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks

või NPALS ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Menetlusalune isik ei ole kogu

väärteomenetluse vältel esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks vallanud kanepit (marihuaanat) ühegi NPALS § 3 lg 1 märgitud lubatavusklausli alusel või et temal oleks kanepi tarvitamine näidustatud arsti ettekirjutusel. Seega oli tegemist NPALS § 3 lg 1 sätestatud keelu rikkumisega. Väärteomenetluses määratud aineekspertiisi akti kohaselt oli menetlusaluse isiku juurest leitud

marihuaanas tetrahüdrokannabinooli sisaldus 16%, mistõttu on tegemist

tetrahüdrokannabinooli sisaldusega üle 0,2 % ning selline kanep kuulub ülalviidatud I nimekirja, mistõttu on tegemist ainega, mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt keelatud.

Seega on väärteoasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega üheselt tuvastamist leidnud menetlusaluse isiku käitumises temale inkrimineeritud väärteo objektiivse külje tunnused.

5 Lisaks objektiivse külje tunnustel amine NPALS § 15 e eeldab isiku karist 1 järgi ka tema teo subjektiivse külje kindlaks tegemist. Lähtuvalt KarS § 15 lg st 3 sätetest on väärteona karistatav - nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Menetlusaluse isiku ütlustest saab üheselt tulla järeldusele, et menetlusalune isik tegutses eesmärgipäraselt, st ta teadis millist ainet ta on omandanud ja valdab ning millisel eesmärgil ta seda teeb, olles teadlik ka toime pandava teo keelatusest. Seega on tegemist tahliku teoga.

Väärteoasjas läbi viidud narkootilise aine ekspertiisi kohaselt tuvastati, et menetlusaluselt

isikult ära võetud rohel 59 grammi on kanepiõisikud, mille ised taimeosad massiga kokku 5,

tetrahüdrokannabinooli sisaldus on 16%. NPALS § 31

lg 3 sätete kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele ning taoline käitumine on karistatav KarS § 184 lg 1

ettenähtud kuriteona. Kuivõrd menetlusaluselt isikult ära võetud kogusest vastavalt senisele kohtupraktikale kümnele inimesele joobe tekitamiseks ei piisa, on tegemist väikese kogusega.

Kuna väärteomenetluses ei ole tuvastatud ka menetlusaluse isiku valduses olnud väikeses koguses narkootilise või psühhotroopse aine edasiandmise või vahendamise eesmärki, siis ei ole tegemist ka KarS § 183 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemisega. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et kohtuvälises menetluses on menetlusaluse isiku

käitumine õigesti kvalifitseeritud väikeses koguses psühhotroopse aine marihuaana ebaseadusliku valdamisena, st NPALS § 151

ettenähtud väärteona. NPALS § 151 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 47 lõike 1 teise lause kohaselt on trahviühik rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot ning KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades menetlusaluselt isikult ära võetud keelatud aine kogust võib asuda seisukohale, et

isiku süü on keskmine, mis peaks tingima ka karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Lisaks süüle tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Kohus leiab, et väärteomenetluse kestel ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Kohtuvälises

menetluses on menetlusalune isik omakäeliselt koostatud protokollis märkinud, et kahetseb oma tegu ja ja tahab muuta oma käitumist keelatud aine suhtes. Samas esines menetlusalune

isik kohtuistungil avaldusega, et tema kohtuvälises menetluses antud ütlused tuleks kõrvale jätta. Samas kohtuistungil selgitusi andes teatas ta, et see lause ülekuulamisprotokollis vastab tõele. Sellisel juhul oleks nagu alus arvestada kaergendava asjaoluna kahetsust. Kohtuistungil

esitas aga menetlusalune isik kohtule kirjalikud seisukohad, milles sisuliselt õigustas toime

pandud süütegu ja tegi etteheiteid kohtuvälisele menetlejale ning kohtuistungil taotles

väärteomenetluse lõpetamist lubamatu tõendi kasutamisel saadud teabe tõttu. Seega mingit kahetsusavaldust menetlusalune isik ei esitanud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kergendavaid asjaolusid väärteoasjas tuvastatud ei ole. Arvestades menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo iseloomu ei saa ilmselgelt tuvastada tema käitumises ka ühtegi KarS § 58 loetelus olevat raskendavat asjaolu. Mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest tuleb selle eesmärgi puhul tähelepanu pöörata isiku karistusandmetele. Juhul kui isikut on varem samalaadsete süütegude eest karistatud ja kergemaliigilised karistused ei ole isikut soovitud suunas mõjutada, tuleks kohaldada teiseliigilist karistust ning juhul kui ka teiseliigilised karistused ei ole suutnud isikut suunata õiguskuulekusele, tuleb kehtivas kohtupraktikas omaks võetud seisukoha kohaselt ka

keskmise süü puhul mõista keskmist määra ületav karistus kui sellega on võimalik isikus kinnistada keelunormi kehtivust. Väärteoasja materjalides leiduva Karistusregistri andmebaasi väljatrüki kohaselt ei ole menetlusalust isikut Karistusre ntud. Seetõttu leidis gistrisse ka kohus,

6

et isiku mõjutamiseks piisab kergemaliigilise karistuse kohaldamisest ning puudub ka eripreventiivne vajadus mõista keskmist määra ületavat karistust. Lisaks eelmärgitule tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise husvisid. Kohus pidas vajalikuks

märkida, et menetlusalusele isikule inkrimineeritava väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava väärteoga, milliseid menetletakse pidevalt nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus. Seetõttu on taolise väärteo toimepanemise eest karistamisel ka õiguskorra kaitsmise eesmärk, andmaks üldsusele signaali selle kohta, et taolise väärteo toimepanemisele järgneb karistus ja keelunorm kehtib ühesuguselt kõikidele adressaatidele. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalust isikut tuleb karistada rahatrahviga ettenähtud sanktsiooni

keskmises määras ja VTMS § 111 p 8 alusel tuleb menetlusaluselt isikult välja mõista ka narkootilise aine ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu täies ulatuses. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust temale määratava karistuse ositi ära kandmiseks või tasumiseks, siis

ei saa kohus rahatrahvi mõistes kohaldada ka KarS § 66 lg 2 ja 3 sätteid ning mõistetav

rahatrahv ja välja mõistetav menetluskulu tuleb tasuda menetlusalusele isikule edastatavas makseinfos

märgitud arveldusarvele 15 päevase apellatsioonitähtaja jooksul.

3. , kes vaidlustab maakohtu otsust Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni U.D selles ulatuses, millega määrati rahatrahv ja arvestati Politseija Piirivalveameti ametniku

MV tunnistajana antud ütlustega. Apellant soovib rahatrahvi suurust vähendada ja tasuda selle eest periooditi. Ühtlasi leiab apellant, et maakohus on valesti fikseerinud kanepi kogust.

Apellant käib kõrgkoolis ja on miinimumpalgaga töökohal. Töötasu alammääraks on täistööajaga töötamise puhul 390 eurot (bruto) kuus. Arvestades igapäevaseid hädavajalikke

kulutusi on menetlusaluse isiku rahalised vahendid väga napid. Arvestades varasemate

karistuste puudumisega, piisab juba ainuüksi karistamise faktist, et avaldada tugevamat

(preventiivset) mõju isikule. See eurone summa karistab ülemäära ga tasumisele kuuluv 768 palju apellanti ja tema toimetulekut antud juhtumi puhul. Karistamise mõju on tunnetatav ka

palju väiksema rahatrahvi puhul. Ainuüksi ekspertiisikulu on juba 168 eurot. Seega palub

menetlusalune isik rahatrahvi suurust vähendada ja palub maksta seda ositi KarS § 66 lg 2 alusel, sest vastasel juhul karis

tatakse teda põhjendamatult karmilt.

Maakohus tõlgendas valesti menetlusaluse isiku käitumist ning seisukohti kui ennast õigustavaks ja lugupidamatust õigusmõistmise vastu. Menetlusalune isik kaitses kõigest enda õigusi oma parima äranägemise järgi, kuna kohtuvälise menetlejal ei olnud alust menetlusaluse isiku sõiduki läbi vaatamiseks. Politseiametnikud tungisid meelevaldselt sõidukisse ja teostasid läbivaatuse, mille põhjusest sai menetlusalune isik teada alles väärteoprotokolliga tutvumisel,

mil edastat

i ka protokolli aluseks olevad tõendid. Ametniku MV ütluste protokolli kohaselt

märkas ta autos tubakapabereid, mistõttu soovis sõidukit läbi vaadata. Kuna see ei ole

proportsionaalne ehk KorS § ga 7 kooskõlas olev põhjus kellegi sõiduki KorS § 49 a - lusel

läbivaatamiseks, vaidlustas menetlusalune isik hiljem vallasasja läbivaatuse protokolli. Tubakapaberid on päris paljudel inimestel ja nad ei tohiks iseenesest tekitada sellist kahtlust, et

järelevalveorganiliikmed saaksid sel põhjusel sõidukeid põhjalikult läbi vaadata.

Menetlusalune isik küsis istungil politseiametnikult kui tunnistajalt, kas menetlusalune on kahtlustatav, kui ta valdab tubakapabereid, hoides pabereid samal ajal nähtaval. Menetlusalune

isik demonstreeris kohtuvälise menetleja toimingu põhjendamatust, mitte lugupidamatust

õigusmõistmise vastu. Menetlusalune isik näeb ohtu, et vastasel juhul juurutatakse sellist praktikat, kus iga väiksemgi vihje nagu tubakapaberite või piibu valdamine õigustab ametnike

sisenemist sõidukitesse ja nende läbivaatust. Seega soovis menetlusalune isik kaitsta oma õigusi, pidades ametnike käitumist põhjendamatuks ja liiga intensiivseks põhiõiguste riiveks. Sellest lähtusid ka menetlusaluse isiku kirjalikud seisukohad. Ühtlasi leidis istungil kinnitust ka see, et ametnik

MV uuris menetlusaluse isiku telefoni ilma nõusolekuta. Menetlusalune isik ei

tarvita enam kanepit ja hoiab sellest eemale, kahetseb oma tegu siiani ja ei õigusta ennast

7 lugupidamatult õigusmõistmise vastu, mistõttu kohus võib siiski arvestada apellandi korduvate puhtsüdamlike kahetsusavaldustega.

Maakohtu otsuse pinnalt jääb mulje, justkui apellant peaks kahetsusavalduse arvestamiseks

jätma oma õigused kohtus aktiivselt kaitsmata. Selline käsitlus takistab tasakaalustatud ja

erapooletut õigusmõistmist, sest isikud võivad kergemini leppida oma õiguste (ka olulise)

riivamisega, eesmärgiga saada kergemat karistust. See ei ole õigusriigi kontseptsiooniga kooskõlas, sest ka kohtuväline menetleja võib eksida ja seadusvastaselt kellegi õigusi ri

ivata, kuigi lõppkokkuvõttes võib menetlusalune isik siiski mingil määral süüdi olla. Süüdi olemine

ei saa õigustada politseiametnike ebaseaduslikku tegevust ja teiste isikute õiguste riivamist,

mistõttu ka menetlusaluste isikute õiguste kaitsmine peaks olema efektiivselt tagatud kogu menetluse vältel. Rahatrahvi vähendamist tingib ka järgmine asjaolu. Maakohus on valesti fikseerinud kanepi kogust. Menetlusalune isik tõi maakohtus esile, et tõendid on kogutud ebaseaduslikult. Kanepit

leiti nii autos vallasasja läbivaatuse käigus kui ka hiljem isiku läbivaatuse käigus. Esimest

toimingut kajastab vallasasja läbivaatuse protokoll, teine toiming on tõendatud üksnes

kohtuvälise menetleja ametniku kohtuistungil tunnistajana antud ütlustega. Juriidilisest

seisukohast hakkas pärast vallasasja läbivaatust väärteomenetlus, sest selleks hetkeks olid politseiametnikud leidnud autos minigrip kilekotte, mis sisaldasid fikseerimata määral kanepit.

Seega oli politseiametnikel pärast sõiduki läbivaatust ajend ja alus KrMS § 194 mõistes

väärteomenetluse alustamiseks KrMS § 193 lg 1 alusel. Vastavalt Riigikohtu järjekindlale praktikale ei saa kohtuvälise menetleja ametnik anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohtu, kui ta on samas asjas menetleja (vt nt RKKKo 3-1-1-36-13 p 6 ja seal viidatud kohtupraktika). MV menetles menetlusaluse isiku väärteoasja, kui sooritas väärteomenetluses esimese toimingu – isiku läbivaatuse. Seega ei tohi olla VTMS § 31

MV MV olla tunnistajaks. Ka ei tohi

3 alusel

tunnistaja, sest see eeldab, et ametnik on kirjeldanud väärteo asjaolusid väärteoprotokollis, mida ta ei ole antud asjas teinud. Seega ei saa olla antud menetluses tunnistaja, kuna tema MV ise teostas isiku läbivaatuse ehk menetles antud asja (vt ka KrMS § 66 lg 2). Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, kuna arvestas ametniku kui tunnistaja ütlustega, mis ei ole lubatud VTMS § 150 lg 2 kohaselt (RKKKo 3-1-1-36-13 p 6).

Antud juhul saab arvestada üksnes sõidukis leitud kanepi kogusega, kuna s.o tõendatud

val

lasasja protokolliga. Muul juhul on tõendiks üksnes tunnistaja MV ütlused, mis ei ole seaduslikuks tõendiks KrMS § 66 lg 2, VTMS § 313 ja ülalpool viidatud Riigikohtu praktika valguses. Seega tuleks jätta tunnistajana antud ütlused selles osas kõrvale ja teha kindlaks MV sõidukis leitud kanepi kogust, et määrata õiglane karistus. Lähtudes ülaltoodust palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsuse karistuse osa

ja vähendada rahatrahvi suurust ning määrata perioodilised maksed rahatrahvi tasumiseks. Samas kui ka ringkonnakohus leiab, et tunnistusega ei saa antud juhul arvestada ja tuleb MV fikseerida sõidukis leitud kanepi kogust eraldivõetuna, siis palub apellant tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi maakohtusse uues koosseisus läbivaatamiseks. Apellant ei soovi asja arutamist istungil ega kaitsjat.

4. Kuivõrd apellant teatas ringkonnakohtule, et ta ei soovi asja arutamist istungil, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele men - etlejale

ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja palus väärteoasja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, süüdi et Harju Maakohtu otsus U.D

tunnistamises ning karistuse mõistmises on põhjendatud ja kohtu siseveendumus on otsuse lugemisel jälgitav. Maakohus on otsuses põhistanud jälgitavalt, miks U.D tuleb süüdi mõista

ja karistada teda ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Maakohtu otsus on seaduslik ja

8 põhjendatud ning selle sisuliselt muutmiseks või tühistamiseks apellatsioonkaebuses esitatud alused puuduvad. Kohtuistungi käigus üle kuulatud tunnistaja ning avaldatud kirjalikud tõendid on õiguspärased ning kogutud vastavalt väärteomenetluse seadustikus sätestatud normide järgi. NPALS § 151 lg 1 kohaselt, narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamise

või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohtuväline menetleja nõustub maakohtu otsuses määratud karistuse liigi ja suurusega ning pooldab kohtu veendumust, et isiku mõjutamiseks piisab kergemaliigilise karistuse kohaldamisest ning puudub ka eripreventiivne vajadus mõista keskmist määra ületavat karistust. Seega, U.D karistamine rahatrahviga 150

trahviühiku ulatuses, s.o 600 EUR on põhjendatud ning on arvestatud õiguskorra kaitsmise huvidega, kuna tegu on massiliselt toime pandava väärteoga, milliseid menetletakse pidevalt nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus. Kohtuväline menetleja on nõus, kui määratud U.D

rahatrahv summas 600 EUR makstakse ositi 6 võrdses osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Nimelt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult kergemat liiki karistuse – – karistanud U.D rahatrahviga ning

seda sanktsiooni keskmises määras. Seega karistuse vähendamiseks kaebuses väljatoodud

asjaoludel ringkonnakohtu arvates a alust ei ole. Küll aga lei b ringkonnakohus, et kuivõrd U.D

näol on tegemist üliõpilasega, kes omab küll ka töökohta miinimumpalgaga ja tema sissetulekud ei ole seega kiita, siis on põhjendatud võimaldada karistuse kandmist ositi 10 kuu jooksul, osamaksena 60 eurot kuus. Samas peab aga karistus ole

ma piisav, et mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega leiab ringkonnakohus, et võttes arvesse süü suurust ja U.D käitumist tervikuna, millest ei nähtu tegelikkuses, et isik oleks saanud aru tema poolt toimepandu tõ inud kõik sidusest ja siiralt kahetsenud oma tegu. Pigem U.D on te

karistuse vältimiseks, mistõttu ei saa järeldada, et mõistetud karistus – rahatrahv, väiksemas

määras isikule preventiivset mõju avaldab, siis ei ole alust vähendada maakohtu poolt mõistetud karistust 150 trahviühikus ulatuses, s.o summas 600 eurot. Võttes arvesse leitud narkootilise aine

kogust (ei puudu palju süü on suurest kogusest), tuleb nõustuda maakohtuga, et U.D keskmine, on pigem ennast tema käitumine õigustav ja kohtuvälise menetleja käitumisele keskenduv ja isik on tagasi võtnud ka kohtuvälises menetluses antud ütlused, kus ta kahetsust väljendas. Käesoleval juhul ei ole veenvad U.D väited siira kahetsuse kohta ja pigem tuleb

asuda seisukohale, et isik ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ja ei ole siirast kahetsust väljendanud, mistõttu tema käitumises puuduvad ka karistust kergendavad asjaolud,

mistõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et U.D süü on keskmine ja seetõttu on

põhjendatud tema karistamine sanktsiooni keskmises määras. Kuid võttes arvesse U.D majanduslikku olukorda, seda, et tegemist on väikest sissetulekut omava üliõpilasega, võimaldab

ringkonna ooksul), mis ei sea isikut kohus mõistetud rahatrahvi tasuda ositi (10 kuu j ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda ja võimaldab rahatrahvi igakuiste mõistlikkus

suuruses osamaksetena . ringkonnakohus U.D ära tasuda Eeltoodu alusel võimaldab

rahatrahvi tasuda ositi 10 kuu jooksul alates kohtu kohustub otsuse jõustumisest. U.D igakuiselt tasuma 60 eurot.

6. Nõustuda ei saa kaebuses tooduga, et ütlusi ei saa tõendina arvestada, sest MV kui tunnistaja

kohtuvälise menetleja ametnik ei saa anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui ta on samas asjas menetleja. Kaebuses leitakse, et kuivõrd MV sooritas menetluses esimese toimingu

– isiku läbivaatuse – siis ta menetles menetlusaluse isiku väärteoasjas ja siis ei saa ta olla

tunnistajaks. Samuti ei saa olla tunnistajaks V™S MV § 31 3

põhimõttest tulenevalt. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses tooduga, et MV ei saa olla antud asjas tunnistajaks. Nimelt

9 MV ei ole antud asjas menetleja, teda ei muuda menetlejaks ka asjaolu, et ta menetluse raames isiku läbivaatust teostas. V

äärteoprotokollist nähtuvalt on antud väärteoasja menetlejaks IT. MV

on väärteomenetluse kohtuvälises menetluses üle kuulatud juba tunnistajana. Menetlusalust isikut

poolt te kohaselt teo MV üle kuulanud ei ole. MV maakohtus antud ütlus stas ta tõepoolest U.D suhtes turvakontrolli leiti keelatud net ja samuti teostati vallasasja U.D , mille käigus ai –

- keelatud ainet leiti. See ei muuda aga antud sõiduki läbivaatus, mille käigus samuti MV väärteo stõttu tema tunnistajana antud ü asja menetlejaks, mi tlused on lubatavad ja maakohus ei

ole oluliselt rikkunud menetlusõigust, arvestades tunnistaja ütlustega. Selline seisukoht on

kooskõl nähtuvalt as ka kohtupraktikaga. Nimelt Riigikohtu lahendis 3-1-1-36-13 t maakohus

leidis, et vää täitis sündmu rteoasjas ei saa olla tunnistajaks politseiametnik, kes

skohal ametialaseid ülesandeid ja kes vormistas ärelevalve teostamise protokoll kombineeritud liiklusj i. Riigikohus seevastu asus samas lahendis p-s 6 vastupidisele seisukohale, märkides alljärgnevat: ,, -

e

ranguid ei sea (vt nt 3-1-1-69-05, p-d 5- 3-1-1-28-13

seisukoht, et tunnistaja JA -st 66 tulenevalt ol . ’ MV , vaid riiklikku näol ei ole antud juhul tegemist antud väärtegu menetleva isiku

järelevalvet teostanud ametnikuga, kelle ütlused saavad olla KrMS §-st 66 tulenevalt antud

väärteoasjas tõendiks. Eeltoodust tulenevalt puudub apellatsioonis väljatoodu pinnalt alus maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks.

7. Apellatsiooni väliselt kolleegium märgib, et maakohtu otsus kuulub täpsustamisele. Nimelt on maakohus ekslikult U.D süüdi tunnistanud NPALS § 15 1 järgi, kuigi vääärteoprotokolli kohaselt on tema poolt toimepandud väärtegu kvalifitseeritud vastavalt 01.01.2015. a jõustunud

seadusemuudatusele NPALS § 151

Arvestades Riigikohtu seisukohti ei ole lg 1 järgi. kolleegiumi hinnangul tegemist sisulise vastuoluga. Riigikohus on varasemalt käsitlenud otsuse sisulist külge mittepuudutava eksimuse olemust seoses ringkonnakohtu volituste küsimusega kohtuotsust täpsustada. Seda volitust on Riigikohtu praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult

tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik

etteheide maakohtu otsuse sisule (vt RKKK nr 3-1-1-50-09). Tegemist on maakohtu eksimusega, mida on võimalik parandada ringkonnakohtul ning see ei muuda otsuse sisulist

õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. Väärteoasja materjalidest ja väärteoprotokolli sisust nähtub, et tegemist on füüsilisest isikust menetlusaluse isikuga, seega on tegemist NPALS § 151

lg 1 täheldatud isikuga.

8. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 4, § 151 lg 1 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.06.2015. a otsuse karistust puudutavas osas, millega U.D kohustus rahatrahvi 600 eurot tasuma alates kohtuotsuse kuulutamise päevast 15 päevase

edasikaebami jooksul. se tähtaja Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega

10

määrab § 66 lg 2 alusel rahatrahv kuu jooksul pärast KarS i 600 eurot tasumisele ositi 10

kohtuotsuse jõustumist, s.o jätta maakohtu otsus sisuliselt 60 eurot kuus. Muus osas tuleb muutmata, kuid teha otsuse resolutiivosas täpsustus, tunnistades U.D süüdi NPALS § 15 1 lg 1 järgi.

Orvi Tali

Meelika Aava

Ivi Kesküla

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/