3-14-50223/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50223 Haldusasi Jõelähtme valla kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva- Rapla regiooni 15. novembri 2013. a kirja nr HJR 6- 5/13/14339-7 õigusvastasuse tuvastamiseks, Keskkonnaameti 24. jaanuari 2014. a vaideotsuse nr 1- 4.1/14/76 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks otsustada Jõesuu küla Laheranna 1 ja Jõesuu puhkeala kinnistute, Ihasalu küla Laheranna 5-8 ja Jõesuu puhkeala kinnistute detailplaneeringu kooskõlastamine uuesti või vaadata Jõelähtme valla

16. detsembri 2013. a vaie uuesti läbi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – Jõelähtme vald, esindaja v.adv Karl Haavasalu Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Maiu Paloots Menetluse alus ringkonnakohtus Jõelähtme valla apellatsioonkaebus Menetlustoiming Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada Jõelähtme valla apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a otsuse peale haldusasjas nr 3-14-50223 läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu algatas 29.04.2008 otsusega nr 346 Jõesuu küla Laheranna 1 ja Jõesuu puhkeala kinnistute, Ihasalu küla Laheranna 5-8 ja Jõesuu puhkeala kinnistute detailplaneeringu koostamise, kinnitas detailplaneeringu lähteülesande ja otsustas mitte

3-14-50223 2(7) algatada keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH). Planeeritava ala suuruseks on 98,8 ha ning detailplaneeringu eesmärk on olemasoleva maatulundusmaa/sotsiaalmaa kinnistute sihtotstarbe muutmise, jagamise, ehitusõiguse ulatuse ja hoonestustingimuste väljaselgitamine ning määramine. Detailplaneeringuala asub Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr

40 kehtestatud Jõelähtme valla üldplaneeringu kohaselt hajaasustuses, mis on üldplaneeringu kohaselt uus võimalik tiheasustusala rannal. Kinnistud jäävad osaliselt ehituskeelualasse ning rannaja kaldakaitsetsooni. Kinnistuid katab suuremas osas kaitsemets. Üldplaneeringu järgi on ranna ja kalda ehituskeeluvöönd 100 m, kuid looduskaitseseaduse (LKS) § 4 lg 2 järgi kuni

200 m. Detailplaneeringu koostamise algatamise taotlus teeb ettepaneku ühepereelamu kruntide moodustamiseks ja ehituskeeluvööndi vähendamiseks 100 meetrini. Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt asuvad osad kinnistud rohevõrgustiku tuumalal. Detailplaneering on üldplaneeringut muutev.

2. Jõelähtme vald esitas 21.10.2013 planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p 3 ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 33 lg 6 alusel detailplaneeringu kooskõlastamiseks Keskkonnaametile.

3. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioon keeldus 15.11.2013 kirjaga nr HJR 6- 5/13/14339-7 detailplaneeringut kooskõlastamast. Detailplaneering omab KeHJS tähenduses olulist keskkonnamõju ja algatada tuleks KSH. Detailplaneeringuala asub osaliselt Ihasalu lahe ranna piiranguja ehituskeeluvööndis ning planeeringuga kavandatu (uue tiheasustusala loomine rannal asuvale metsamaale, ranna ehituskeeluvööndi ulatuslik vähendamine) mõjutab oluliselt rohevõrgustiku toimimist. Jõelähtme Vallavolikogu kehtestas 29.06.2011 otsusega nr

202 Jõelähtme vallas Ihasalu külas Laheranna 2, 3 ja 4 ning nendega külgneva Jõesuu puhkeala maaüksuste detailplaneeringu, millega nähakse ette 21 elamukrundi ja 4 ärimaa krundi moodustamine. Kui arvestada juurde menetletavas detailplaneeringus ettenähtud 81 elamumaa krunti, moodustuks kokku 102 elamumaa krundiga uus elamupiirkond (hinnanguliselt ca 234 elanikuga). Kruntide kavandatud suurused vastavad üldplaneeringuga hajaasustusele kehtestatud suurusele, kuid need on paigutatud üksteise kõrvale, mille tulemusena moodustub ühise teedeja tehnovõrkudega kompaktse hoonestusega ala. See tähendab LKS § 38 lg 1 p 3 tähenduses tiheasustusala moodustamist, mis on rannal või kaldal keelatud, kui Vabariigi Valitsus pole pidanud seda erandina võimalikuks (LKS § 41 lg 1). Planeerimislahendus on vastuolus teemaplaneeringuga, mille kohaselt on suurtele tugialadele ja koridoridele teatud infrastruktuuride rajamine reeglina vastunäidustatud. Elurajooni planeerimine ei ole möödapääsmatu, sest üldplaneeringuga kavandatavad elamumaad ei ole ammendunud ning elamuarenduseks sobilikke piirkondi on piisavalt. Detailplaneeringuga ei saa muuta kehtivat maakonnaplaneeringut, mistõttu ei ole võimalik detailplaneeringu menetlemist jätkata. Pärast detailplaneeringu avalikustamist esitatav ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus oleks praeguse planeeringulahenduse säilimisel perspektiivitu. Seejuures tuleb korduvalt üleujutatava rannaala puhul arvestada, et ranna piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS §-des 37-39 sätestatud vööndi laiusest (LKS § 35 lg-d 31 ja 4). Detailplaneeringus ei ole jätkuvalt kajastatud keskkonnalubade taotlemise vajadust (PlanS § 9 lg 2 p 8). Keskkonnaamet on nõus detailplaneeringu lahenduse kooskõlastama, kui selles ettenähtud hoonestusalad asuvad väljaspool LKS kohast ehituskeeluvööndit ja puudub vastuolu muude eeltoodud sätetega.

4. Jõelähtme vald esitas 16.12.2013 vaide, mille Keskkonnaamet 24.01.2014 vaideotsusega nr 1-4.1/14/76 tagastas, sest Keskkonnaameti 15.11.2013 kiri ei sisalda siduvat keeldu detailplaneeringu edasiseks menetlemiseks ja menetlustoimingut ei ole võimalik vaidemenetluses vaidlustada.

3-14-50223 3(7)

5. Jõelähtme vald esitas 25.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 15.11.2013 kirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja 24.01.2014 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks otsustada detailplaneeringu kooskõlastamine uuesti või vaadata 16.12.2013 vaie uuesti läbi.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.12.2014 otsusega Jõelähtme valla kaebuse Keskkonnaameti 24.01.2014 vaideotsuse nr 1-4.1/14/76 tühistamise nõude osas läbi vaatamata ning ülejäänud nõuete osas kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Jõelähtme vald on vaidlustanud Keskkonnaameti 15.11.2013 kirja (menetlustoimingu), millega keelduti detailplaneeringu kooskõlastamisest. Kohaliku omavalitsuse kaebeõigus (HKMS § 44 lg-d 4 ja 5) eeldab, et akt või toiming rikub kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi või takistab või raskendab oluliselt kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. Kaebaja on tuginenud mõlemale alusele. Vaidlustada on võimalik kooskõlastuskirja või järelevalveotsust, millest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 15.04.2010 otsus nr 3-3-1-1-10; 10.06.2010 määrus nr 3-3-1-38-10; 16.01.2014 määrus nr 3- 3-1-41-13). Praegusel juhul taotleti Keskkonnaametilt kooskõlastust PlanS § 17 lg 2 p 3 ja KeHJS § 33 lg 6 alusel. Detailplaneeringuga hõlmatud alal ei asu kaitsealuseid objekte ega nende kaitsevööndeid, samuti maardlat ega maaparandussüsteemi. Kuna detailplaneeringuga kavandatakse elamupiirkonna rajamist, siis ei ole tegemist ka olulise keskkonnamõjuga tegevusega KeHJS § 6 lg 1 tähenduses. Tegemist on piirkonnaga, mis võib vähemalt osaliselt jääda maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga kehtestatud rohevõrgustiku alale. Detailplaneeringu vastavust liigilt üldisemale planeeringule kontrollib maavanem. Õigusaktid ei näe ette, et rohevõrgustiku alal oleks ehitamine lubatav ainult Keskkonnaameti või muu keskkonnaorgani nõusolekul. Seega ei olnud kooskõlastuse küsimine PlanS § 17 lg 2 p 3 järgi vajalik ja Keskkonnaameti kooskõlastuse puudumine ei ole siduvaks takistuseks detailplaneeringu edasisel menetlemisel.

Detailplaneering on strateegiline planeerimisdokument KeHJS § 31 p 1 tähenduses ja selle menetlemisel tuleb kaaluda KSH vajadust (KeHJS § 33 lg 1 p-d 2 ja 3, lg 2 p 1). Kuna vaidlusaluse detailplaneeringuga kavatsetakse muuta ka üldplaneeringut, siis oli vald KeHJS § 33 lg 2 p 1 ja lg 6 järgi kohustatud enne KSH läbiviimise vajaduse üle otsustamist küsima Keskkonnaameti seisukohta. Praegusel juhul otsustas Jõelähtme vald juba detailplaneeringu algatamisel 29.04.2008 ilma Keskkonnaameti seisukohta küsimata KSH-d mitte algatada. Seda viga soovitakse kõrvaldada detailplaneeringu vastuvõtmise staadiumis, kaaludes KSH läbiviimise vajadust uuesti. KeHJS § 34 lg 1 järgi KSH algatab ja selle eest vastutab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ehk antud juhul kaebaja (PlanS §

10 lg 5). KeHJS näeb küll ette Keskkonnaameti seisukoha küsimise nõude, kuid seadus ei sätesta ühtegi tagajärge juhuks, kui strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ja Keskkonnaameti seisukohad KSH läbiviimise vajaduse osas erinevad. Kui detailplaneeringu menetleja leiab, et KSH algatamiseks puudub vajadus, peab ta seda KeHJS § 35 lg 5 p-st 5 tulenevalt põhjendama ja vastava otsuse KeHJS § 35 lg 6 kohaselt avalikustama, seejärel saab ta planeerimismenetlusega edasi minna ja teha järgnevad menetlustoimingud. KeHJS ei anna Keskkonnaametile pädevust planeerimismenetlust takistada või menetlejat trahvida. Ka vastustaja on kohtumenetluses korduvalt kinnitanud, et tema kooskõlastus ei ole siduv. Kui hilisema vaidluse käigus selgub, et KSH tulnuks siiski läbi viia, saab detailplaneering olla õigusvastane vaid tulenevalt asjaolust, et kaebaja jättis ebaõigetel kaalutlustel KSH algatamata, mitte aga põhjusel, et puudus Keskkonnaameti kooskõlastus.

3-14-50223 4(7)

PlanS § 23 lg 1 p 2 järgi teostab detailplaneeringu üle järelevalvet maavanem, kelle heakskiidust oleneb planeeringu kehtestamise võimalus (PlanS § 24 lg 3). Ükski Keskkonnaameti vastuses viidatud õigusnormidest ei eelda vastustajalt siduva kooskõlastuse või nõusoleku saamist. Detailplaneeringu menetleja kohustuseks on hinnata, kas Keskkonnaameti etteheited on põhjendatud või mitte ning kui hiljem selgub, et vastuolud õigusnormidega siiski esinesid, on detailplaneering õigusvastane tulenevalt vastuolust õigusnormidega, mitte vastustaja kooskõlastuse puudumise tõttu.

Detailplaneeringu menetlemist saab takistada alles see, kui Keskkonnaamet ei anna nõusolekut ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks (LKS § 40 lg 3). Sellise taotluse saab aga esitada alles pärast detailplaneeringu vastuvõtmist (LKS § 40 lg 4 p 2), mida senini tehtud ei ole. Keskkonnaameti eelhinnang nõusoleku andmise või mitteandmise osas ei ole praeguses menetlusetapis veel siduv ning selle ennetav vaidlustamine ei ole võimalik. Halduskohus ei anna haldusmenetluse toimumise ajal siduvat eelotsust haldusmenetluse õiguspärasuse osas ega lahenda menetlusosaliste erimeelsusi, vaid saab hinnata haldusmenetluse käigus tehtud toimingute ja vastuvõetud aktide õiguspärasust tagantjärgi. Kuna praeguses menetlusetapis ei ole Jõelähtme valla õigusi rikutud ega takistatud detailplaneeringu menetluse jätkamist, puudub tal kaebeõigus Keskkonnaameti 15.11.2013 kirja vaidlustamiseks ja vastustaja kohustamiseks detailplaneeringut kooskõlastama. Kuna detailplaneeringu kooskõlastamata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, puudus tal samal põhjusel ka vaide esitamise õigus ja vaie tagastati õiguspäraselt. Vaide uueks läbivaatamiseks kohustamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna Keskkonnaameti 24.01.2014 vaideotsusega ei lahendatud Jõelähtme valla vaiet sisuliselt, vaid tagastati vaie, siis on tegemist menetlustoiminguga, mille peale ei saa esitada tühistamiskaebust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2009 otsus nr 3-09-507; 19.12.2013 otsus nr 3-12-1962). Seetõttu tuleb vaideotsuse tühistamise nõue jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Jõelähtme vald palub 23.12.2014 (täiendatud 12.01.2015) apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.12.2014 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus tervikuna rahuldada. Alternatiivselt palub apellant saata haldusasi Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et Jõelähtme valla õiguste rikkumist ei ole käesoleval juhul toimunud, jättes sellest tulenevalt ebaõigesti käsitlemata ka kõik kaebuses esitatud sisulised seisukohad ja neid kinnitavad tõendid (s.o detailplaneeringuga ei nähta ette uue tiheasustusala loomist; detailplaneering ei ole vastuolus Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga; ehituskeeluvööndi vähendamisega seonduvad kaalutlused on detailplaneeringu kooskõlastamisel asjassepuutumatud). Kohus ei ole arvestanud, et PlanS §

17 lg 2 p 3 kohustab detailplaneeringut kooskõlastama muu hulgas siis, kui planeeritaval maaalal asub loodusobjekti kaitsevöönd. Sellest ei saa järeldada, et tegemist peaks olema tingimata kaitstava loodusobjektiga LKS § 4 tähenduses. Mõiste „loodusobjekt“ sisustamisel tuleks seetõttu lähtuda sõna üldkeelelisest tähendusest ning see hõlmab kindlasti ka randa ja kallast. Antud juhul jäävad detailplaneeringuga hõlmatud maa-alasse kõik LKS § 35 lg-s 1 nimetatud kaitsevööndid. Seega kuulus detailplaneering PlanS § 17 lg 2 p 3 alusel juba enne selle vastuvõtmist Keskkonnaametiga kooskõlastamisele ning vastav kooskõlastus (selle andmata jätmine) on PlanS § 17 lg-te 2, 4 ja 5 koosmõjust tulenevalt siduva iseloomuga, mitte

3-14-50223 5(7) pelgalt soovituslikku laadi. Seda kinnitab ka Keskkonnaameti 15.11.2013 kirjas sisalduv viide vastuolule LKS § 41 lg-ga 1 kui detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumise ühele alusele. Kuivõrd kooskõlastuse andmata jätmine oli siduv, on see ka iseseisvalt vaidlustatav. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus seisneb muu hulgas oma territooriumi ruumilise planeerimise õiguses ja selle kaitsmine on lubatud ka vaidemenetluses.

Keskkonnaameti 24.01.2014 vaideotsuse tühistamise nõude läbi vaatamata jätmine oli õigusvastane. Oluline on see, et vastustaja on andnud vaideotsuse ning esitanud selles ka oma täiendavad seisukohad ja selgitused. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 87 lg 2 kohaselt on vaideotsuse peale võimalik esitada halduskohtule tühistamisnõue. Halduskohtu viidatud ringkonnakohtu praktika ei ole asjassepuutuv, sest need ei käsitle sarnaseid olukordi. Lisaks peaks kohus juhul, kui ta jõuab alles kohtuotsuse kirjutamise käigus järeldusele, et esines alus teatud nõude läbivaatamata jätmiseks, jätma nimetatud nõude kohtuotsusega rahuldamata. Kuivõrd HKMS ei võimalda kaebuse läbi vaatamata jätmist kohtuotsusega, siis tekib ka ebaselge olukord, kas kohtulahendi resolutsiooni punktidele kohalduvad samad või erinevad edasikaebamise tähtajad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et Jõelähtme valla apellatsioonkaebus tuleb HKMS §

187 lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

10. Halduskohus on asunud põhjendatult seisukohale, et Keskkonnaameti 15.11.2013 kiri ei saanud kuidagi rikkuda Jõelähtme valla õigusi, sest tegemist ei olnud siduva kooskõlastusega, mis oleks takistanud detailplaneeringu menetluse jätkamist. Apellatsioonkaebuses on sisuliselt vaidlustatud üksnes halduskohtu hinnangut, et detailplaneering ei kuulunud Keskkonnaametiga kooskõlastamisele PlanS § 17 lg 2 p 3 alusel. Apellant ei ole esitanud vastuväiteid halduskohtu seisukohtadele, et Keskkonnaameti 15.11.2013 kirjaga planeeringulahenduse kohta KeHJS § 33 lg 6 alusel negatiivse seisukoha andmine planeerimismenetluse jätkamist ei takistanud ning detailplaneeringu kooskõla Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga kontrollib maavanem, mitte Keskkonnaamet, mistõttu ei oma vastustaja seisukohad ka selles osas kaebaja õigusi piiravat toimet. Samuti on apellant nõustunud, et küsimuse püstitamine ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamisest on LKS § 40 lg-st 4 tulenevalt praeguses etapis (s.o enne planeeringu vastuvõtmist) ennatlik.

11. PlanS § 17 lg 2 p-st 3 tulenevalt peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu enne selle vastuvõtmist kooskõlastama asjaomase riigiasutusega muu hulgas juhul, kui planeeritaval maa-alal asub „riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti kultuurimälestis või selle kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd või tehakse planeeringuga ettepanek selle kaitse alla võtmiseks“. PlanS § 17 lg 2 p 3 sõnastust täpsustati

3-14-50223 6(7) loodusobjektide osas 01.07.2009 jõustunud „Planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadusega“ (Riigikogu 11. koosseisu 410 SE). Kuni 30.06.2009 nägi sätte vastavas osas ette kooskõlastamiskohustuse, kui planeeritaval maa-alal asub „riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks“. Alates 01.07.2009 kehtib säte loodusobjekte puudutavas osas sisuliselt praeguses sõnastuses. Erinevaid redaktsioone võrreldes tuleb tõdeda, et varasemalt nähtus sättest tõepoolest üsna selgelt, et silmas peeti nimelt kaitstavaid loodusobjekte praeguse LKS § 4 lg 1 tähenduses, kuid muudetud sõnastusest see võrreldava selgusega ei nähtu.

Eespool viidatud eelnõu 410 SE algtekstis (§ 1 p 34) kavandati säte sõnastada viisil, et kooskõlastamiskohustus esineb, kui planeeritaval maa-alal asub „riikliku kaitse alla võetud maa-ala, mälestis või loodusobjekt või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks“. Eelnõu algtekstist ja algataja seletuskirjast ilmneb, et sätte senist sisu ei soovitud muuta. Eelnõu 410 SE saadeti Riigikogu majanduskomisjoni 12.02.2009 otsusega esimesele lugemisele muudetud kujul ning eelnõu kohta vormistati ka täiendatud seletuskiri. Muudetud eelnõu teksti (§ 15 p 1) kohaselt tuleb planeering asjaomase riigiasutusega kooskõlastada, kui planeeritaval maa-alal asub „riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti riikliku kaitse alla võetud mälestise kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd või planeeringuga tehakse ettepanek selle kaitse alla võtmiseks“. See sõnastus vastab sisuliselt PlanS § 17 lg 2 p 3 praegu kehtivale tekstile. Vastavat muudatust selgitati eelnõu uuendatud seletuskirjas järgmiselt: „Lõike 2 punkti 3 täiendatakse vastava riigiasutuse või kaitseala valitsejaga kooskõlastamise nõudega, kui üldplaneeringu või detailplaneeringuga planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti mälestise või loodusobjekti kaitsevöönd või planeeringuga tehakse ettepanek maa-ala või objekti kaitse alla võtmiseks. Kuna mitmetest seadustest tulenevad nõuded laienevad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse kaitse alla võetud alade, loodusobjektide ja mälestiste kaitsevöönditele, on põhjendatud ka sättes nimetatud planeeringute kooskõlastamine vastavate asutustega.“

12. Eelviidatud selgitusest saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et PlanS § 17 lg 2 p-s

3 ei ole „loodusobjekti“ all siiski peetud silmas mitte igasugust looduslikku objekti, millel on kehtivas õiguses nähtud ette kaitsevööndi olemasolu (sh rand ja kallas vastavalt LKS § 35 lgle 1), vaid loodusobjektina tuleb mõista kaitstavat loodusobjekti LKS § 4 lg 1 tähenduses. Samas ei annaks apellatsioonkaebuse väited alust selle rahuldamiseks isegi juhul, kui loodusobjekti mõiste sisustamisel apellandi käsitlusega nõustuda. Nimelt ei tulene õigusaktidest, et PlanS § 17 lg 2 p 3 alusel antav kooskõlastus või selle andmata jätmine oleks planeeringu menetlejale siduv. Vastupidist järeldust ei ole võimalik teha ka apellandi viidatud PlanS § 17 lg-te 2, 4 ja 5 koosmõjust.

Riigikohus on 15.04.2010 määruses nr 3-3-1-1-10 (p 12) väljendanud küll seisukohta, et PlanS § 17 lg-st 4 tulenevalt juhul, kui kooskõlastamata jätmisel tuginetakse vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, on see kooskõlastamata jätmine planeeringu koostamise korraldajale siduv ning ta ei või planeeringut samal kujul kehtestada, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole see järeldus siiski laiendatav juhtumitele, kus kooskõlastaja nõusoleku või loa puudumine iseenesest haldusakti õigusvastasust ei tingi (erinevalt viidatud lahendist, kus kooskõlastuse tegelik siduvus tulenes maapõueseaduse § 62 lg-test 1-3; vt ka Riigikohtu 24.04.2014 otsus nr 3-3-1-15-14, p 13). PlanS § 17 lg-st 4 tuleneb eraldiseisvalt üksnes see, et kui kooskõlastuskirjas viidatakse vastuolule seaduse, muu õigusakti või kehtiva planeeringuga, siis ei saa kooskõlastust lugeda antuks (ja vastupidi, kui selliseid viiteid õigusvastasusele kooskõlastuskirjas ei sisaldu, siis

3-14-50223 7(7) tuleb kooskõlastus lugeda antuks, olenemata selles sisalduvatest võimalikest muudest ettepanekutest või vastuväidetest).

Keskkonnaameti 15.11.2013 kirjas tehtud viitest vastuolule LKS § 41 lg-ga 1, mille kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis uue tiheasustusala moodustamine keelatud ning erandi võib teha üksnes Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse ettepanekul, ei järeldu, et Keskkonnaameti kooskõlastuse puudumine tingiks vältimatult planeeringu õigusvastasuse (erinevalt LKS § 40 lg-st 3, mis ei võimalda ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vähendada ilma Keskkonnaameti nõusolekuta – vt ka Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 18; 16.01.2014 määrus nr 3-3-1-41-13) või oleks üksnes Keskkonnaameti pädevuses otsustada, kas nimetatud norm on konkreetsel juhtumil üldse asjassepuutuv (st hinnata, kas tegemist on uue tiheasustusala moodustamisega). Seda tuleb pidada üksnes tähelepanu juhtimisena asjaolule, et ranna või kalda piiranguvööndis uue tiheasustusala moodustamine eeldab Vabariigi Valitsuse nõusolekut.

13. Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellandiga selles, et halduskohus oleks pidanud Keskkonnaameti 24.01.2014 vaideotsuse peale esitatud tühistamisnõude jätma rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Vaideotsusega HMS § 79 lg 1 p 1 alusel vaide tagastamist põhjusel, et vaide esitajal puudub vaide esitamise õigus, ei ole käsitatav pelgalt formaalse otsustusena (s.o menetlustoiminguna), vaid tegemist on samalaadse olukorraga kui halduskohtu poolt kaebuse rahuldamata jätmine seoses kaebeõiguse puudumisega. Samas ei annaks ka eeltoodud halduskohtu eksimus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust, sest kohus ei oleks Jõelähtme valla kaebust saanud ka selle nõude osas ilmselgelt rahuldada.

14. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et halduskohus saab kohtuotsusega jätta kaebuse mõne nõude osas ka läbi vaatamata. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Olukorras, kus kohus ei vormista mõne nõude või taotluse suhtes eraldi kohtumäärust, vaid lahendab selle koos muude nõuetega kohtuotsuses, kohaldub kõigi otsustuste vaidlustamisel ka ühesugune tähtaeg, mis on nähtud ette otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks. Kohtuotsuse resolutsioonis tehtud otsustuste sisust olenemata tuleb kohtuotsust käsitada ühe tervikuna, millele laieneb ühesugune jõustumise ja edasikaebamise regulatsioon. Käesoleval juhul ei ole ka Tallinna Halduskohtu 12.12.2014 otsuses märgitud, et selle resolutsiooni erinevate punktide vaidlustamise tähtajad on erinevad.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus Jõelähtme valla apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 12.12.2014 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets