4-15-2756/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(5)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. august 2015. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-15-2756 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi Tali ja Urmas Reinola Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 27. mai 2015. a otsus XX väärteoasjas NPALS § 151 järgi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik menetlusalune isik XX (ik: XXXXXXXXXXX), apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 27. mai 2015. a otsus väärteoasjas nr 4-15-2756 sisuliselt muutmata. Teha otsuse resolutiivosas täpsustus, tunnistades XX süüdi NPALS § 151 lg 1 järgi. XX apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vastavalt väärteoprotokollile nr AB 1441358 valdas XX 01.01.2015. a kell 14.30 ebaseaduslikult väikeses koguses, s.o 0,18 g narkootilist ainet amfetamiini sisaldavat pulbrit, rikkudes NPALS § 3 lg 1 sätteid ning pannes seega toime NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2(5)

2. Pidades vajalikuks karistada XX arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu seisukoht

3. Harju Maakohtu 27. mai 2015. a otsusega väärteoasjas nr 4-15-2756 tunnistati XX süüdi NPALS § 151 järgi, mille eest teda karistati 7 päeva pikkuse arestiga. Aresti kandmisele tuleb XX-l asuda pärast kriminaalasjas mõistetud karistuse ärakandmist. Karistuse mõistmist motiveeris kohus sellega, et KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. NPALS § 151 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine väärtegu, mille toimepanemise eest võib isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. XX puhul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse määramisel kohus arvestas, et XX on varem korduvalt karistatud nii kriminaalkui väärteokorras, sh samalaadse väärteo toimepanemise eest, kuid ta pole teinud sellest vajalikke järeldusi. Seega ei mõjutanud teda eelmised karistused elama seaduskuulekalt ning kohus asus seisukohale, et kergemaliigilise karistusega ei ole võimalik karistuse eripreventiivset eesmärki saavutada. Lisaks sellele on isikule käesoleval ajal kohtuotsusega mõistetud karistus vangistuse näol, mida ta kannab alates 01.01.2015. a. Seega puuduvad tal lähiajal mistahes võimalused täita karistust rahatrahvi näol ning kohus oli seisukohal, et teda tuleb karistada arestiga. Arvestades menetlusaluse isiku süü astet, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning võimalust mõjutada teda edaspidi mitte toime panema uusi süütegusid, pidas kohus võimalikuks jätta aresti pikkuse sanktsiooni ühe neljandiku piiridesse ning arvestades seejuures ka isikut ees ootava vangistuse pikkust, määras kohus aresti kandmise pärast XX poolt kriminaalasjas mõistetud karistuse ärakandmist.

4. Apellatsioon

4.1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik XX, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse osas. XX märgib apellatsioonis, et teda karistati liiga rangelt 7- päevase arestiga, kui oleks võinud karistada rahatrahviga, sest tal on kanda niigi pikaajaline vanglakaristus ja 7 päeva pikkune arest pärast kriminaalkaristuse ärakandmist võib oluliselt segada tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Tema pere väga vajab teda ja tema kiiret vabastamist. Narkootilisi aineid ja alkoholi ta ei tarvita. Sellise väikese rikkumise ja -koguse eest, kus ei saanud kindlaks määrata isegi narkootilise aine kogust, oleks võinud teda karistada rahatrahviga, mida ta palubki endale karistuseks mõista, kuna ta on võimeline seda tasuma, et arest ei segaks tema ennetähtaegset vabanemist ja edasist õiguskuulekat elu. Nimelt viimaste aastate järgi on näha, et ta hakkas elama õiguskuulekat elu, kuna vangistust kannab ta vanade kuritegude eest.

4.2. Täiendatud tähtaegses apellatsioonis kordas XX varasemas apellatsioonis märgitut ning teatas lisaks, et istungist osa võtta ta ei soovi ja on nõus kirjaliku menetlusega, samuti ei soovi kaitsja osavõttu.

3(5)

5. Kuivõrd XX teatas ringkonnakohtule, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja teatas, et on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et Harju Maakohtu otsus XX süüdi tunnistamises ning karistuse mõistmises on põhjendatud ja kohtu siseveendumus on otsuse lugemisel jälgitav. Maakohus on otsuses põhistanud jälgitavalt, miks XX tuleb süüdi mõista ja karistada just arestiga. Harju Maakohtu 27.05.2015. a kohtuotsus 4-15-2756 on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et maakohus on põhjendatult karistanud XX väärteo toimepanemise eest raskeima karistusliigiga – arestiga. Maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud süü suurusest ning põhjendatult arvestanud ka süüdlase isikut. Käesolevas asjas iseloomustab isiku süü suurust fakt, et talle ette heidetakse narkootiliste ainete valdamist väikeses koguses, kriminaalkorras määratud karistuse kehtivuse ajal. XX on varem korduvalt karistatud nii kriminaalkui väärteokorras, sh samalaadse väärteo toimepanemise eest, kuid ta ei ole teinud sellest vajalike järeldusi, ta jätkanud väärtegude toimepanemist ning on õige maakohtu seisukoht, et varem kohaldatud karistused tema puhul ei ole täitnud KarS §

56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtu arvamus, et kergemaliigilise karistuse määramise ei saavuta eripreventiivset eesmärki, on täiesti aktsepteeritav. Kohtuväline menetleja nõustub XX-le mõistetud karistuse liigi ja määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. XX-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel, kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta maakohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. XX vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust tema karistamises 7 päeva pikkuse arestiga, kuivõrd tema arvates sellise kerge rikkumise eest oleks võinud teda karistada rahatrahviga, mida ta on suuteline tasuma ja lisaks, kuivõrd tal on kanda pikaajaline vanglakaristus, võib 7-päeva pikkuse aresti kandmine pärast seda raskendada tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja samuti vajab teda väga perekond. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks alust ei ole ning apellant ei ole esitanud argumente, mis võiks tingida mõistetud karistuse – 7 päeva pikkuse aresti – tühistamise. Ringkonnakohus osundab asjaolule, et maakohus on põhjendanud oma otsuses, miks tuleb XX karistada arestiga ja seda 7 päeva pikkuses määras. XX-le etteheidetava väärteo eest võib isikut karistada lisaks rahatrahvile ka arestiga. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. XX puhul on tinginud tema karistamise raskema karistusliigiga asjaolu, et tegemist on isikuga, keda on eelnevalt korduvalt karistatud nii kriminaalkui ka väärteokorras. Seejuures on tema poolt toimepandud kuriteod olnud samuti seotud narkootiliste ainetega ja samuti on isikut varem karistatud samaliigilise väärteo toimepanemise eest. Kuid varasemad karistused ei ole suutnud mõjutada XX edaspidi hoiduma uute süütegude

4(5) toimepanemisest. Seejuures pani XX antud väärteo toime ajal, mil tema suhtes oli menetluses kriminaalasi, mille eest ta käesoleval ajal karistusena vangistust kannab, seetõttu ei ole tuvastatav erinevalt isiku enda väidetest, et tema poolt süütegude toimepanemise jätkamisel on pidurdumise märgid ja isik ei tarvita ka narkootilisi aineid, sest viimati pani ta alles 2014. a toime kuriteod ja antud süüteo 01.01.2015. a, millisest päevast alates kannab ta aga kohtuotsuse alusel juba vangistust, mistõttu käesoleval ajal puudub tal sellest tulenevalt ka võimalus jätkata narkootiliste ainetega seotud süütegude toimepanemist.

XX viimase aja käitumise pinnalt ei ole seetõttu alus jõuda maakohtust erinevale seisukohale, et kergemaliigilise karistusega ei ole võimalik karistuse eripreventiivset eesmärki saavutada. Seetõttu on maakohus põhjendatult karistanud XX arestiga. Seejuures on paljasõnalised XX väited selle kohta, et kohane karistus oleks rahatrahv, mida ta oleks võimeline maksma, sest isik kannab käesoleval ajal pikaajalist vanglakaristust. Lisaks sellele on kohtuinfosüsteemist nähtuvalt ringkonnakohtu menetluses XX taotlus riigi õigusabi saamiseks, millest nähtub, et XX-l igasugused sissetulekud ja vara puudub, samuti puudub tal töökoht.

Seega saab eeltoodust järeldada, et rahatrahvi tasumiseks XX-l tegelikkuses igasugused rahalised vahendid puuduvad ja ta ei oleks võimeline karistusena rahatrahvi tasuma ning tema sellekohased väited on paljasõnalised ja ei ole kooskõlas teda iseloomustavate andmetega. Eeltoodust tulenevalt on ainuke kohane karistus XX-le arest, mida maakohus on mõistnud minimaalses määras ja mis on seega kooskõlas ka süüteo iseloomuga. Tulenevalt XX väitest, et tal tuleb juba kanda niigi pikk vangistus, arest raskendab ennetähtaegset vabastamist ja lisaks vajab teda perekond, vajab märkimist, et isik on enda käitumisega sellise olukorra loonud, kus ta ajal, mil tema suhtes oli juba menetluse kriminaalasi, jätkas süütegude toimepanemist, mis tingis pärast kriminaalasjas karistuse mõistmist ka vajaduse väärteoasjas temale karistuse mõistmiseks.

Olukorras, kus isik kannab niigi pikaajalist karistust (vangistust), ei mõjuta 7 päeva pikkune arest oluliselt tema vabanemise aega ja pere juurde naasmist. Samuti ei mõjuta mõistetud arest kuidagi isiku poolt tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamist, sest seda arvestatakse vangistuse kandmise aja ja mitte aresti järgi. Lisaks, kuigi mõistetav on isiku soov pääseda pere juurde, on ta ometi järjepidevate süütegude toimepanemisega tinginud olukorra, kus ta pikaajaliselt peab vangistuse kandmise tõttu perekonnast nagunii eemal viibima.

Varasemad karistused ei ole mõjutanud XX edaspidi õiguskuulekalt käituma ning temale maakohtu poolt käesoleval juhul mõistetud karistus – arest 7 päeva – vastab tema süü suurusele, samuti on maakohus jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, XX-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Apellatsioonis esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

7. Apellatsiooni väliselt kolleegium leiab, et maakohtu otsus kuulub täpsustamisele. Nimelt on maakohus ekslikult XX süüdi tunnistanud NPALS § 151 järgi, kuigi vääärteoprotokolli kohaselt on tema poolt toimepandud väärtegu kvalifitseeritud vastavalt 01.01.2015. a jõustunud seadusemuudatusele NPALS § 151 lg 1 järgi. Tegemist on maakohtu eksimusega, mida on võimalik parandada ringkonnakohtul. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu ega too endaga kaasa õiguslikke järelmeid. Segaduste vätimiseks on vajalik paranduse tegemine. Väärteoasja materjalidest ja väärteoprotokolli sisust nähtub juba, et tegemist on füüsilisest isikust menetlusaluse isikuga, seega on tegemist NPALS § 151 lg 1 täheldatud isikuga.

5(5)

8. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 27. mai 2015. a otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, millega tunnistada XX süüdi NPALS § 151 lg 1 järgi.

Ivi Kesküla

Orvi Tali

Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/