3-15-331/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-15-331 Otsuse kuupäev

17. august 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Stanislav Stjoptšenkovi kaebus Politseija Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõgeva kambris. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – Stanislav Stjoptšenkov Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Välja mõista Politseija Piirivalveametilt Stanislav Stjoptšenkovi kasuks eurot tekitatud mittevaralise kahju katteks.

3. Välja mõista Politseija Piirivalveametilt 1,2 eurot Stanislav Stjoptšenkovi kasuks menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. september 2015. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud, kaebaja taotlus, põhjendused

1. S. Stjoptšenkov esitas 05.12.2014 Politsei- Ja Piirivalveametile kahju hüvitamise nõude tulenevalt viibimisest inimväärikust alandavate tingimustega Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõgeva kambris ajavahemikul 24.07.2013 kuni 02.09.2013. Politseija Piirivalveamet jättis 02.02.2015 otsusega nr 2.1-3/197338-2 taotluse rahuldamata (tlk.10-12).

09.02.2015 esitas S. Stjoptšenkov Tartu Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveametilt Jõgeva arestikambri kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot.

2. Tartu Halduskohus jättis 17.02.2015 määrusega kaebuse käiguta, kuna kaebus polnud allkirjastatud, samuti ei olnud tasutud kaebuselt riigilõivu ega taotletud riigilõivu tasumisest vabastamist. Peale kaebaja poolt puuduste kõrvaldamist võttis kohus 02.03.2015. a määrusega kaebuse menetlusse. 30.06.2015 määrusega määras kohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

3. Kaebaja märgib, et Jõgeva arestikambris 41 päeva jooksul kinnipidamisega kaasnes talle vähemalt kolm jätkuvat õigusrikkumist, mis tõstsid kinnipidamisest tuleneva kannatuste taseme üle VangS § 41 sätestatud paratamatu miinimumi ja mõnel juhul seadis ohtu ka tema tervise. Puudused olid järgmised:

3.1 Puudus jalutuskäigu võimalus. Kamber, mis oli jalutuskäikudeks kohandatud, ei taganud rahuldavat tuulutust ning selles viibimist ei saa pidada jalutuskäiguks värskes õhus. Kuna paremat võimalust jalutuskäikudeks pakkuda ei olnud, siis ta rohkem taotlusi jalutuskäikudeks ei esitanud. Kaebaja märgib, et poolteist kuud viibimist väikses kambris, ilma võimaluseta hingata värsket õhku, rikkus tema inimväärikust, samuti seadis ohtu tema tervise, arvestades, et talle on tervislikel põhjustel määratud 80% töövõimetus.

3.2 Kokkusaamiste puudumine vastavalt VangS §-le 94. Kaebaja märgib, et tema palvele lühiajaliseks kokkusaamiseks vastati keeldumisega. Kaebaja leiab, et Politseija Piirivalveamet oleks pidanud leidma sobiva lahenduse kaebajale lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks.

3.3. Telefonikõnede puudumine. Arestikambrisse saabumisel teatati kaebajale, et helistada ei saa, mistõttu ta ka edaspidi vastavat taotlust ei esitanud ning mis sundis loobuma otsesuhtlusest lähisugulastega. Kirjavahetus ei asendanud otsesuhtlust. Kaebaja leiab, et kuna elame 21. sajandil, ning Jõgeva politseimaja puhul on tegemist uue hoonega, peaks vastavad tingimused olemas olema.

4. Kaebaja leiab, et vastustaja rikkumine oli süüline, kuna arestikamber jättis teadlikult ja hoolimata kaebaja taotlusest täitmata talle seadusega pandud kohustused. Hüvitise suuruse osas taotleb kaebaja jalutuskäikude puudumise eest rahalist hüvitist 2 eurot päevas, helistamise võimaluse puudumise ja lühiajaliste kokkusaamiste puudumise alusel 10 eurot päevas, kokku 492 eurot, ümardamisest tulenevalt 500 eurot.

Vastustaja vastuväited

5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: VangS § 93 lõige 5 sätestab, et eelvangistuses viibival vahistatul on õigus soovi korral üks tund päevas vabas õhus viibida. Ka kehtiv ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatul soovi korral vähemalt tund päevas viibida valve all värskes õhus (mitte aga jalutada). Jõgeva arestikambris puudub jalutusboks, seetõttu on kinnipeetutele sisse seatud avatud aknaosaga värske õhu kamber, mida oli ka kaebajal võimalik kasutada. Jõgeva arestimaja töö arvestuse raamatu järgi oli kaebaja vastavat võimalust kasutanud 26., 27., 28., 29., ja 30 juulil ning 1., 3., 7., 9., 12., 14., 19., 20., 23., 24., 26., ja 31. augustil ning 1., ja 2. septembril. Ülejäänud päevadel kaebaja värskes õhus viibida ei soovinud.

6. Jõgeva arestikambril puudus kaebaja sealviibimise ajal lühiajalisteks kokkusaamisteks võimalus, kuna kokkusaamisteks ettenähtud ruum ei olnud kasutuskõlbulik kanalisatsioonitööde tõttu ning muid ruume ei olnud võimalik kasutada selleks tulenevalt julgeoleku tagamise nõuetest. Samas oli kaebaja tihedas kirjavahetuses abikaasaga.

7. Telefoni saab vahistatu kasutada juhul, kui selleks on olemas vastavad tingimused. Jõgeva arestikambris aga telefoniautomaat puudub. Erilise vajaduse korral ja avalduse esitamise alusel võimaldati arestimaja kinnipeetavatel info edastamine arestimaja korrapidaja kaudu tema töötelefonilt. Seda võimalust kaebaja ka korra kasutas, kui tema avalduse alusel helistati 29.07.2013 tema emale.

8. Politsei ja Piirivalveamet palub eelneva alusel jätta S. Stjoptšenkovi kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda.

Kohtu seisukoht

9. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on seotud tema viibimisega Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõgeva kambris (edaspidi: Jõgeva arestikamber) ajavahemikul 24.07.2013 – 02.09.2013, kokku 41 päeval. Päevade arvus ja perioodis poolte vahel vaidlust ei ole.

10. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal kogu arestimajas viibimise aja jooksul seadusega ettenähtud ühte tundi värskes õhus jalutada, vaatamata sellele, et ta oli seda küsinud. VangS § 93 lg 5 annab vahistatule õiguse viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Ka siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 31 lg 2 näeb ette vahistatule võimaluse soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vaidlust ei ole selles, et Jõgeva arestikambris puudub jalutusboks (jalutushoov).

Vastustaja selgituste kohaselt on jalutusboksi asemel värskes õhus viibimise õiguse realiseerimiseks sisse seatud avatud aknaga kamber. Ka kaebaja on sellise kambri olemasolu märkinud, ja ka seda, et talle sellist kambrit näidati. Vastustaja on märkinud, et VangS § 93 lõikest 5 ega ASkE § 31 lg-st 2 ei tulene vahistatule õigus tund värskes õhus jalutada, vaid värskes õhus viibida. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Samas võib kaebuse põhjendustest järeldada, et kaebaja etteheited seisnevad selles, et arestikambri poolt pakutud avatud aknaga kamber ei vasta tingimustele, mis tänaseid võimalusi arvestades annaks võimaluse realiseerida õigust värskes õhus viibimiseks.

Ei vangistusseadus ega sisekorraeeskiri ei sätesta sõnaselgelt jalutuskäigu võimaldamist ja värskes õhus viibimist vahistatule, see toimub vahistatu soovi korral. Samuti ei tähenda vabas õhus viibimine ühte tundi vabas õhus jalutuskäiku, vaid vabas õhus viibimist. Kas kinnipeetav kasutab värskes õhus viibimise võimalust ka jalutamiseks või mitte, on kinnipeetava otsustada. „Vabas õhus viibimine“ võib tähendada ka mingis ruumis akna, ukse vms konstruktsiooni avamist ja vaba õhuvahetuse võimaldamist, kus on võimalik ka soovi korral jalutada.

Kuigi ei kaebaja ega vastustaja ei ole märkinud, kui suur oli avatud aknaga kamber, mis oli kohandatud kinni peetutele värskes õhus viibimiseks ja kas selles oli võimalik ka liikuda (jalutada) või mitme isikuga koos seda kambrit tuli kasutada, on kaebaja seda kambrit vastupidiselt tema enda väitele sageli kasutanud. Nii nähtub vastustaja selgitustest, et kaebaja viibis nn värske õhuga kambris kokku 19 päeval. Vastustaja väidet kinnitavad ka sissekanded vastustaja poolt kohtule esitatud arestimaja töö arvestuse raamatud. Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta pidi ligi poolteist kuud viibima väikses umbses kambris, ilma võimaluseta hingata värsket õhku.

Kohus ei pea usutavaks, et juhul, kui vastustaja poolt värskes õhus viibimiseks sisse seatud ja pakutud kamber oleks olnud samade tingimustega, kui kaebaja kasutuses olev tavakamber, et siis oleks kaebaja ka 19 korral seda kambrit kasutanud. Arestimaja töö arvestuse raamatu sissekannete järgi ülejäänud päevadel kaebaja värskes õhus jalutamist ehk viibimist ei soovinud. Kaebaja ei ole vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud selgitustele vastanud ega vastustaja väidetele vastu vaielnud. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja poolt oli kaebajale tema seal viibimise ajal tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus, mida on kaebajale ka soovitud kordadel võimaldatud.

11. Vastavalt ASkE § 31 lg 1 p 9 võimaldatakse kinnipeetul kohtuda järelevalve all oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega kooskõlas seadusega ja lähtuvalt arestimaja võimalustest. Ka VangS § 94 lg 1 sätestab, et vahistatule lubatakse kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. ASkE § 54 lg 2 järgi on vahistatul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus, kestusega kolm tundi. Seega oleks kaebajal vaidlusalusel perioodil olnud õigus kokkusaamisele ühel korral. Kaebaja on märkinud, et tema taotlusele lühiajaliseks kokkusaamiseks perekonnaliikmetega vastati keeldumisega. Arestimaja töö arvestuse raamatutes ei ole fikseeritud kaebaja taotlust perekonnaliikmetega kohtumiseks. Samas näeb ASkE § 56 lg 1 ette, et kokkusaamine toimub kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema määratud ametniku loal. Taotluse rahuldamine ja rahuldamata jätmine tehakse kinnipeetule ja kokkusaajale teatavaks viie tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest arvates (lg 2). Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks arestikambris viibides kirjalikult avaldust kokkusaamisteks esitanud, seda pole kaebaja ka ise väitnud. Kaebaja on märkinud, et tema taotlusele vastati keelduvalt, kuid nagu märgitud, tuli taotlus kokkusaamiseks esitada kirjalikult, mitte suuliselt. Kui kaebaja sai keelduva vastuse, oli tal võimalik oma õiguste kaitseks koheselt keeldumine vaidlustada, mitte teha seda alles üle kahe aasta hiljem. Seega pole kaebaja ka õigeaegselt kasutanud kõiki võimalusi seadusega ettenähtud õiguste saamiseks. Seetõttu pole ka asjas määrav, kas Jõgeva arestikambris olid kaebaja seal viibimise ajal võimalused lühiajalisteks kokkusaamisteks või mitte.

12. Kaebaja on lugenud tema õiguste rikkumiseks vastustaja tegevust ka selles, et talle ei võimaldatud Jõgeva arestikambris viibimise ajal telefoni kasutada ega helistada. VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus telefoni kasutada, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt toimub telefoni kasutamine vahistatu kulul. Sama põhimõte on kirjas ka ASkE § 31 kõike 1 punktis 7. Vastustaja on märkinud, et kinnipeetu poolt omal kulul telefoni kasutamine eeldab telefoniautomaadi olemasolu, milline aga Jõgeva arestikambris puudus, erilise vajaduse korral edastatakse info korrapidaja kaudu tema töötelefonilt. Seega on vastustaja seisukohal, et telefoniautomaadi puudumine tähendab, et puuduvad tehnilised tingimused telefoni kasutamiseks VangS § 96 lg 1 mõistes. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11.2008 lahendis nr 3-3-1-54-08 asunud seisukohale, et „Eristada tuleb tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimus vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutusele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Tänapäevased võimalused telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa piirduda üksnes spetsiaalselt paigaldatud telefoniautomaadi olemasoluga ning kõnede mittevõimaldamisel ei saa pidada piisavaks tehniliste tingimuste puudumise põhjendamist üksnes telefoniautomaadi puudumisega“ (p12.) Riigikohus tunnistas samas lahendis Tartu arestimaja toimingu telefonikõnede mittevõimaldamises tehniliste tingimuste puudumise tõttu õigusvastaseks. Ka märgitud asjas takistas helistamist telefoniautomaadi puudumine arestimajas. Antud juhul on asjaolud samad, ka siin takistas vastustaja väitel telefoni kasutamist telefoniautomaadi puudumine. Muid takistusi helistamiseks vastustaja esitanud ei ole. Vastustaja ei ole ka märkinud, et kaebaja ei ole soovinud telefoni kasutada. Et kaebaja on soovinud helistada perekonnaliikmetele näitab Arestimaja töö arvestuse raamat, mille kannete järgi on 29.07.2013 kaebaja soovinud emale helistada. Loogiline on, et kui isikule on selgeks tehtud, et helistamisvõimalus puudub, siis ta ka järgnevaid taotlusi ei esita. Eelneva alusel loeb kohus Jõgeva arestikambri toimingu kaebajale telefonikõnede mittevõimaldamises tehniliste tingimuste puudumise tõttu õigusvastaseks.

13. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Antud juhul on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13).

14. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist vastustaja poolt summas 500 eurot. Riigikohtu halduskolleegium märkis 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 2: „ Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2013 a otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28).Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012.a otsus asjas nr 3-3- 178-11, p 15).

15. Kohus luges õigusvastaseks ainult kaebajal helistamise mittevõimaldamist. Kohus leiab, et perekonnaliikmetele helistamise mittevõimaldamine on vahistatule olulise tähtsusega õigus, millest tema ilmajätmine võib kujutada riivet tema inimväärikusele. Kohus loeb vastustaja rikkumised süüliseks, seda vähemalt raske hooletuse vormis. Ei nähtu, et vastustaja oleks otsinud lahendusi helistamise võimaldamiseks. Kaebaja on taotlenud suhtlemisvõimaluste puudumisest tulenevalt kahju hüvitamist 10 eurot päevas, sealhulgas helistamise mittevõimaldamisest tulenevalt 5 eurot päeva eest. Kohus rahuldab kaebaja taotluse osaliselt. Kohus ei pea põhjendatuks välja mõista kaebajale telefoni kasutamise mittevõimaldamise eest 5 eurot päevas, kuna pole usutav, et kaebaja oleks ka võimaluste korral igapäevaselt helistanud. Nimelt näeb ASkE § 52 lg 2 ette, et kinnipeetul võimaldatakse kasutada telefoni vähemalt üks kord nädalas, täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette arestimaja päevakavas. Kohus peab põhjendatuks välja mõista vastustajalt telefoni kasutamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks hüvitise summas 40 eurot.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles kahju hüvitamist summas 500 eurot, kohus mõistis kaebaja kasuks välja 40 eurot, so 8% taotletud summast. Kaebaja on kandnud menetluskulusid 15 eurot, seega kuulub kaebajale vastustajalt väljamõistmisele 8% kantud menetluskuludest, so summas 1 euro ja 20 senti.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik