3-15-1821/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-15-1821

Määruse kuupäev

17. august 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Andrei Plotnikovi kaebus Tartu Vangla poolt 25. aprillil 2015 talle

spordisaali kasutamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõudes

Resolutsioon

Tagastada Andrei Plotnikovi kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest.

Asjaolud ja kohtu seisukoht

1. 20. juulil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse Andrei Plotnikovi kaebus, milles ta nõuab hüvitist

3000 eurot, kuna Tartu Vangla ei võimaldanud 25. aprillil 2015 tal spordisaali kasutada. Kaebaja

selgitab, et vangla rikkus tema vangistusseaduse (VangS) § 55 lõikes 1 sätestatud õigust

kehakultuuriga tegelemiseks. Kuigi spordisaali graafiku kohaselt pidanuks ta saama seda

kasutada, ei võimaldatud talle seda.

2. Nähtuvalt Tartu Vangla 19. juuni 2015 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsusest

nr 1-13/93-2 ei ole asjas vaidlust selle üle, et tavapärase graafiku alusel oleks A. Plotnikov

pidanud tõepoolest 25. aprillil 2015 saama spordisaali kasutada. Otsuse kohaselt oli sel päeval

aga tavapärane graafik tühistatud, kuna spordisaalis toimusid kinnipeetavate vahel

võrkpallivõistlused.

3. Kohus möönab, et VangS § 55 lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavatele võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks. Samas ei täpsusta seadus, millistes tingimustes ning millises mahus

tuleb tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Märkimist väärib muuhulgas see, et

nimetatud õigus laieneb VangS § 90 lõikest 1 tulenevalt ka vahistatutele, kuigi neil ei ole VangS

§ 90 lõikest 3 tulenevalt võimalik üldse spordisaali kasutada. Seega on vanglal võimalik

põhimõtteliselt tagada VangS § 55 lõikes 1 sätestatud õigus ka ilma spordisaali kasutamise

võimaluseta. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohaga, et kinnipeetavad saavad kehakultuuriga

tegeleda ka muuhulgas kambris harjutusi tehes või igapäevase jalutuskäigu ajal. Mõistagi

hõlbustab spordisaali kasutamise võimalus kehakultuuriga tegelemist oluliselt. Käesoleval juhul

on aga tegemist kõigest ühekordse spordisaali kasutamise võimaluse ärajäämisega ning asjast ei

nähtu, et analoogiline probleem oleks esinenud eelnevatel või järgnevatel nädalatel.

4. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta, kas kaebaja 25. aprillil 2015 spordisaali

kasutamise võimalusest ilmajätmisega rikuti tema õigusi või mitte. Isegi kui õiguste rikkumine

leidis aset, oli tegemist niivõrd väheintensiivse õiguste rikkumisega, mis ei saanud kaasa tuua

ühtegi riigivastutuse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud kahjulikku tagajärge. Kohtu hinnangul on

kaebus seetõttu ilmselgelt perspektiivitu ehk sellega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.

Sellest tulenevalt ei pea kohus kaebuse menetlemist otstarbekaks ning tagastab selle

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel.

5. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda

uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik