1-15-4060/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17.augustil 2015.a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-15-4060 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kriminaalasi H.J süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.juuni 2015 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav , isikukood: XXX, H.J

viibib Tallinna Vanglas; kriminaalkorras varem karistatud korduvalt, viimati 23.01.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 184 lg 1 järgi vangistusega

1 aasta 2 kuud, vabanes 17.10.2014 pärast karistuse

kandmist. Vahistamine alates 29.01.2015, oli kinni peetud 19.01-20.01.2015 ja alates 27.01.2015

RESOLUTSIOON

Jätta H.J-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. H.J süüdistatakse selles, et tema, olles kriminaalkorras karistatud varguste eest 5-l korral, viimati 23.01.2014 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, taas 08.01.2015 kella 08.05 paiku tungis Tallinnas, Toompuiestee 23 asuva hotelli restorani

2

LaBoheme, ajal, mil restoran ei olnud veel külastajatele avatud ning kust varastas mp3 mängija väärtusega 180 eurot ja pudeli Tequilat väärtusega 28,68 eurot, tekitades vargusega EASY STAY HOSPITALITY GROUP OÜ-le varalist kahju summas 208,68 eurot.

Samuti tema, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides 16.01.2015 kella 12:05 paiku Tallinnas Tartu mnt 55/59 asuvas OÜ-le Candidus kuuluvas

kaupluses, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalis järgmised asjad:

Kimmidolli pastapliiatsid kokku 20 tk kogumaksumusega 160 eurot; Kimmidolli Junior

märkmikud kokku 10 tk kogumaksumusega 100 eurot ja Kimmidolli märkmikud lukuga

kokku 12 tk kogumaksumusega 120 eurot, ning väljus kauplusest kauba eest maksmata, tekitades sellega varalist kahju OÜ-le Candidus summas 380 eurot. Samuti tema, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas viibides 23.01.2015 kella 16:19 paiku Tallinnas Tartu mnt 55/59 asuvas OÜ-le Candidus kuuluvas kaupluses, ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis müügisaalis järgmised asjad: väikesed märkmikud peegliga kokku 30 tk kogumaksumusega 150 eurot ning väljus kauplusest kauba eest maksmata, tekitades sellega varalist kahju OÜ-le Candidus summas 150 eurot. Seega H.J, isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, pani

toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, sissetungimisega, so KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

2. Harju Maakohus tunnistas H.J-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ja mõistis

karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel arvestati mõistetud karistuse hulka eelvangistus, so 2 päeva, lugedes kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 9 kuud 28 päeva. Karistusaja algust loeti H.J-i

kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 27.01.2015. Kohaldatud tõkend – vahistamine –

tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmisel. Sama

otsusega rahuldati täies ulatuses OÜ Candidus esitatud tsiviilhagi 530 euro nõudes VÕS § 1043 alusel ja välja mõisteti H.J-ilt OÜ Candidus kasuks 530 eurot.

APELLATSIOON:

3. H.J esitas apellatsiooni, milles vaidlustab mõistetud karistuse määra ja palub

mõista kergem karistus. Alternatiivselt taotleb karistusest tingimisi vabastamist. Leiab, et

tema ei hoidunud kõrvale kohtueelsest uurimisest, vaid tunnistas tegu ja kirjutas ka

lühimenetluse taotluse, mis oluliselt kergendas politsei ja arvab ka, et prokuratuuri tööd.

Kohus, aga seda kergendavat asjaolu arvesse ei võtnud. On oma süüd tunnistanud nii

kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus ning vabandust palunud. Samuti põeb tema erinevaid

haiguseid, kuid vastavat ravi ei ole võimalik vanglas alustada. Palub võtta kõik eeltoodu

arvesse ja kergendada karistust. Lisaks vaidlustab välja mõistetud tsiviilhagi summas 530

eurot, kuna tema ei saa aru kust tuleneb selline summa hagis. Tema ei ole vastu kahju hüvitamisele tulevikus, kuid kannatanul tuleks seda summat kuidagi selgitada.

KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud ( nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-1-

1-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse

määra, alternatiivselt karistusest vabastamise ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et

käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.

4.1 Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse

muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega apellandile lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 8, 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse,

seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on H.J-i

karistanud 1 aastase 3 kuulise vangistusega, seega tunduvalt alla sanktsiooni

keskmist määra ning mida vähendatud 1/3 võrra. Ka ei saa jätta tähelepanuta, et H.J

mõisteti süüdi kolmes varguse episoodis, siis on maakohtu poolt mõistetud

karistuse määr enam kui kohane. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva

ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb

hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o sissetungimisega (p 8) ja

süstemaatilisus (p 9), mistõttu on H.J-i süü suurem. Samuti võivad süü suurust

iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendava

asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üldkui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis

esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium ei nõustu apellandiga arvestada karistust kergendavaks asjaoluks seda, et tema ei hoidunud kohtueelsel uurimisel

kõrvale ning tegi lühimenetluse taotluse, kuivõrd osavõtt menetlusest ja soov arutada kriminaalasja lühimenetluses, ei saa eraldivõetult olla karistust kergendavaks asjaoluks ning

süüd vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

4 4.2 Kolleegium märgib, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse

kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt

ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest

tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks

võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus

kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava H.J-i mõistetud vangistusest vabastamata jätab, on maakohus seda siiski teinud.

Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase

isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Maakohus on õigustatult võtnud arvesse, et süüdistatav H.J on isik keda on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt.

Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt H.J-i suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähendusega ega suunaks H.J-i edaspidi käituma

seaduskuulekalt, mistõttu H.J-i karistamine reaalse vangistusega on igati

põhjendatud. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid

tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Seoses apellatsioonis tooduga, et süüdistatava suhtes tuleb karistusest tingimisi vabastamist

kohaldada ka põhjusel, et süüdistatav soovib saada ravi, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi see, et H.J soovib saada ravi ei anna alust kohaldada KarS § 74 sätteid. Kui isiku

süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka

sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav soovib minna ravile. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeks karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

4.3 Maakohtus H.J ega tema kaitsja kannatanu tsiviilhagi vastu ei vaielnud ja H.J kinnitas, et on nõus hagiga ja ei vaidle tsiviilhagi vastu (kd 1 lk 185-186).

TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei

ole kohtule siduv üksnes abieluvõi põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Ülejäänud juhtudel, nagu ka käesoleval juhul, oli hagi õigeksvõtt maakohtule

siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-1-1-79-09. Lähtuvalt Riigikohtu

seisukohtadest oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud esitatud tsiviilhagi täies ulatuses rahuldama. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-79- 10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid.

Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite

esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses. Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude

5

kohta. Apellandi etteheited, et kannatanu peaks esitama täiendavad tõendeid hagi osas on

seega asjakohatu ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega. Lisaks tuleb

kolleegiumil märkida, et süüdistataval ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave

kannatanu OÜ Candidus nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09).

Kannatanule OÜ Candidus kuriteoga tekitatud kahju suurus oli määratletud juba esitatud

kahtlustuses (kd 1 lk 122-125, 126-128) ja hiljem süüdistusaktis p 3 (kd 1 lk 175), kus

märgitud kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning tekitatud kahjuks ja tsiviilhagi

summaks oli märgitud kokku 530 eurot. Süüdistusakt on edastatud nii süüdistatavale ja kaitsjale. Samuti oli süüdistataval kooskõlas KrMS § 223 lg 1 tagatud võimalus tutvuda

kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kaitsja kaudu kriminaaltoimiku materjalidega, st ka

kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega ja seda kinnitavate tõenditega (kd 1 lk 160, 163). Seetõttu oli süüdistataval ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel

saadud andmete alusel võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning

esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Midagi sellist ei ole aga

süüdistatav ega ka tema kaitsja teinud. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat,

oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

5. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Ivi Kesküla Urmas Reinola