3-13-2413/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14. august 2015, Tartu Haldusasja number 3-13-2413 Haldusasi A.L. kaebus Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni metsateatisele nr XXXXXXXXXX tehtud otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26. mai 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.L. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.L. Vastustaja Keskkonnaamet

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Halduskohtu 26. mai 2014. a otsus muutmata ja A.L. apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 14. septembrini 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.L. esitas 7. oktoobril 2013 Keskkonnaametile metsateatise nr XXXXXXXXXX , milles ta teavitas soovist teostada Valgamaal Taheva vallas XXXX kinnistul katastriüksuse XXXXXXXXXXXXX eraldisel nr 18 sanitaarraiet 0,5 ha, eraldisel nr 19 lageraiet 0,2 ha, eraldisel nr 20 harvendusraiet 0,3 ha ja katastriüksuse XXXXXXXXXXXXX eraldisel nr 17 harvendusraiet 0,4 ha.

2. 11. oktoobril 2013 tegi Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru piirkondliku metsanduse spetsialist metsateatisele raiet mittelubava otsuse. Metsateatise lisas selgitatakse, et eraldised, kus raiet teha soovitakse, asuvad Koiva-Mustjõe maastikukaitseala Vaskpalo sihtkaitsevööndi alal.

3. A.L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse metsateatisele nr XXXXXXXXXX tehtud otsuse tühistamiseks.

2 Kaebuse kohaselt võeti kaebajalt Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2005. a määrusega nr 259 kehtestatud Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga ära õigus oma vara vallata, kasutada ja käsutada, mis on võrdne vara võõrandamisega ja eraomandi riivega. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut sihtkaitsevööndi kehtestamiseks. Maa kaitse alla võtmise aega ei saa lugeda õigeks, kuna kaitse-eeskirjad saadeti kaebajale peaaegu 6 aastat pärast kehtima hakkamist. Varasemalt on kõik A.L. metsakavad ja metsateatised rahuldatud. Keskkonnaameti 11. juuni 2013. a kirjast nr 14-4/13/11635-2 nähtub, et metsal ei ole kõrget looduskaitselist väärtust. Andmed vaidlusalusele metsateatisele kandmiseks andis Keskkonnaameti töötaja Tartus, järelikult andmebaas lubas selliseid andmeid metsateatisele kanda. Seega puudus seaduslik alus ja vajadus metsale sihtkaitsevööndi kehtestamiseks. Kaebajal on kinnistu omanikuna õigus igaühelt nõuda oma omandi tagastamist ehk oma õiguste taastamist.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 26. mai 2014. a otsusega ei rahuldatud A.L. kaebust. Kohtuotsuse kohaselt on looduskaitseseaduse (LKS) § 30 lg 2 p-st 1 ja 2 tulenevalt sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Majandustegevuseks on ka raiete tegemine. Sihtkaitsevööndis on raie lubatud ainult kaitse-eesmärgi saavutamiseks ja vastavalt kaitseala valitseja poolt seatud nõuetele. Asjaolu, et kaebaja väitel aitasid vaidlusalust metsateatist täita Keskkonnameti töötajad, ei tähenda, et sellega oleks vastustaja andnud kaebajale taotletud raieloa või teinud positiivse eelotsustuse. Kaebaja selgitustest võib järeldada, et ametnikud on vastavalt registriandmetele aidanud kaebajal metsateatist nõuetekohaselt vormistada. Kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt läks ta Keskkonnaameti Tartu büroosse sooviga saada teada, milliseid raieid on võimalik teha ehk sisuliselt abi saamiseks nõuetekohase metsateatise vormistamiseks. Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2005. a määrus nr 259, millega kehtestati Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri, jõustus 21. oktoobril 2005. Tähtsust ei oma, et kaebaja väitel saadeti kaitse-eeskirjast tuleneva kaitsekohustuse teatis talle alles 2011. aastal. Ebaõige on kaebaja järeldus, et kaitse-eeskiri ja kaitsekohustused tema suhtes varem ei kehtinud. Asjaolu, et kaebaja 2005. aastal ei nõustunud sihtkaitsevööndi kehtestamisega, ei tähenda, et määrus tema suhtes varasemalt ei kehtinud ja, et ta ei ole kehtivast õigusaktist tulenevaid nõudeid kohustatud täitma ja neid järgima. Samas esitati vaidlusalune metsateatis ja tehti otsus 2013. aastal, kui ka kaebaja oli vähemalt tema enda selgituste järgi kaitsekohustustest teadlik. Keskkonnaamet on haldusasja nr 3-13-397, milles A.L. taotleb Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 2005. a määruse nr 259 tühistamist, vastuses märkinud, et A.L. on vastustajale teadaolevalt iga-aastaselt alates 2008. aastast taotlenud Natura 2000 erametsamaa kohta antavat toetust ja poolloodusliku koosluse hooldamise toetust. Samuti esitas A.L. 31. augustil 2008 Keskkonnaametile järelpärimise, märkides, et on teadlik katastriüksuste XXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXX asumisest Mustajõe looduskaitse vööndis. Vastustaja väitel sisaldavad ka kaebaja tellitud ja saadud metsamajanduskavad märget looduskaitseliste piirangute ja nende kehtestamise aluse kohta. Seega on kaebaja olnud kogu aeg teadlik kinnistule kehtestatud nõuetest ja piirangutest. Sellest, et varasemalt on Keskkonnaamet andnud kaebajale samade katastriüksuste osas raieloa, ei saa järeldada, et kaitse-eeskiri kaebaja kinnistute osas ei kehtinud või, et raieõiguse andmine oleks sõltunud kaebaja nõusolekust sihtkaitsevööndi määramisel. 3. aprilli 2007. a metsateatise järgi on kaebaja taotlenud ja Keskkonnaamet andnud loa teostada katastriüksuse nr XXXXXXXXXXXXX osas valgustusraiet. 2013. aastal taotles kaebaja aga selle katastriüksuse osas luba sanitaarraide, lageraide ja harvendusraide tegemiseks. 3. aprilli 2007. a metsateatisel ei ole kaebaja katastriüksusel nr XXXXXXXXXXXXX raieluba taotlenud. Puudub alus väitel, et varasemalt on kaebaja taotlused metsateatise osas rahuldatud, kuna 3. aprilli 2007. a ja 2013. a metsateatiste puhul on tegemist erinevate taotlustega.

3 Nõustuda ei saa kaebaja kohtuistungil esitatud väitega, et Keskkonnaamet oleks pidanud tema metsateatise läbivaatamisel teostama metsaekspertiisi sarnaselt 2007. aastal teostatud ekspertiisiga. Metsakaitseja Metsauuenduskeskuse metsakaitseekspertiisi ekspertarvamuse pealdises on kaks kuupäeva: 07.11.07 ja 19.11.07. Seega ei tehtud ekspertarvamust seoses kaebaja 3. aprilli 2007. a metsateatisega, vaid mitmeid kuid hiljem. Ei metsaseaduse (MS) § 41, mis reguleerib metsateatise esitamist ja menetlemist ega ka keskkonnaministri 21. detsembri 2006. a vastu võetud määrus nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“, ei näe ette metsateatise läbivaatamisel ekspertiisi tegemise kohustust. Seega puudub metsateatise esitajal subjektiivne õigus nõuda metsateatise läbivaatamisel ekspertiisi läbiviimist. Kaebaja omandi vabalt kasutamist ja käsutamist piirab looduskaitseseaduse (LKS) § 1 p 2. Samas on riik avalikes huvides võtnud kaitse alla Koiva-Mustjõe maastikukaitseala ja seadnud sellele alale teatud piirangud. Looduskaitse eesmärkidest tuleneb, et avalik huvi võib kaitstavate loodusobjektide kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. A.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas halduskohus tõendeid ja põhjendusi ebaõigesti ning järgis vääralt seadusi. Kaebaja tugines põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 lausele 2, mida vastustaja rikkus, kuid kohus jättis selle seadusesätte tähelepanuta. Kaebaja õigusi on rikutud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses. Kõnealusel kinnistul ei olnud sihtkaitsevööndit kui kinnistu 22. juunil 2004 kaebajale kingiti. Kinkijate sooviks oli kergendada kaebaja ja tema voodihaige poja toimetulekut. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel kaebajalt nõusoleku mittesaamisel oleks vastustaja pidanud kaebajale tegema hinnapakkumise või vaidlustatud metsateatise põhjendamatu mitterahuldamisega kompenseerima metsateatisest tuleneva saamata jäänud tulu. Kohtu väited erinevate metsateatiste kohta on arusaamatud, mistõttu andis kohus ka väära hinnangu metsateatiste kohta. Väär on kohtu väide, et 2007 kahte metsateatist ei rahuldatud. 5. augustil 2008. a väljastati metsakava, mida poleks tohtinud 2005. a kaitse-eeskirjadest tulenevalt väljastada. See on ka põhjuseks, miks kaebaja järeldas, et 2011 saadetud 2005. a kaitse-eeskirjad pole kehtivad. Halduskohtu väited on arusaamatud, kuna kohus on jätnud 2007. a metsateatiste eraldiste numbrid märkimata. Kaebaja ei ole 2013 taotlenud 3. aprilli 2007. a metsateatise eraldise 15 alale kohtu nimetatud raideid. Seoses 5. augustil 2008 väljastatud metsakavaga, on eraldiste numbrid muutunud, vastavalt 11-15 on nüüd 17-21. Kaebaja soovitud pindaladel raie tegemine ei saa kahjustada looduskaitseala. Mets peab olema jätkusuutlik, milleks tuleb teha vajalikke raideid. Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht eksperthinnangu mittemääramise kohta. Ekspertarvamuse oleks pidanud tellima Keskkonnaamet, kuna sellega oleks saanud tõendada, et kavandatud raided ei kahjusta looduskaitseala, vaid tagavad metsa jätkusuutlikkuse. Avalik huvi võib kaaluda üles kaitstavate loodusobjektide kaitse eesmärgil maa omaniku huvid, kuid siis tuleb kohaldada PS § 32 lg 1 2. lauset, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Vastustaja rikkus kaebaja õigusi loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses, mistõttu on kohtu viide looduskaitseseadusele asjakohatu. Piiranguks ei saa lugeda asjaolu, et omanikule on tehtud võimatuks oma omandi kasutamine. Lähtuvalt seadusest peab saamata jäänud tulu omanikule kompenseerima. Tegemist on küpse metsaga, mis võib hävineda ja omanikul jääb tulu saamata. Metsatoetus ei kompenseeri saamata jäänud tulu. Arvestades metsatükkide asukohta ei saa olla tegemist avaliku huviga.

4 6. Keskkonnaamet leiab vastuses A.L. apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastuse kohaselt ei tähenda ala kaitse alla võtmine kinnistu võõrandamist ja kaebaja on jätkuvalt kinnistu omanik. XXXX kinnistu osa arvamine kaitseala hulka on käsitletav kinnistu kasutamise kitsendusena. Ala kaitse alla võtmisel ei lähtuta alal paiknevate kinnistute omandamise asjaoludest, vaid ala kaitseväärtustest. Kaebaja võimalike õiguste rikkumine sihtkaitsevööndi kehtestamisel ei ole käesoleva vaidluse teema. Väited seoses kaebaja kinnistu osalise kaitse alla võtmise ebaseaduslikkusega leiavad käsitlemist haldusasjas nr 3-13-397. Kohus on selgesõnaliselt ja piisavalt selgitanud PS § 32 olemust ja kohtule ei saa ette heita nimetatud paragrahvi arvestamata jätmist. Keskkonnaamet ei vaidle vastu, et kaebajale esitati kaitsekohustuse teatis 2011. aastal, kuid see ei mõjuta käesolevat vaidlust. Kaebaja on olnud teadlik piirangutest ja kaitsekohustuse teatise õigeaegne esitamata jätmine ei ole mõjutanud kaebaja tegevusi seoses tema kinnistuga. Õigusaktid ei näe ette nõuet kaitsekorralduskava saatmiseks kaitsealal asuvate kinnistute omanikele. Esitatud metsakaitseekspertiis ei ole seostatav vaidlusaluse 2013. a metsateatisega. Metsateatise läbivaatamisel ei ole kohustust ekspertiisi tegemiseks ja selle nõudmiseks metsateatise läbivaatamisel puudub alus. Kaitse-eeskirja § 9 p 3 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud sihtkaitsevööndis koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärkidele. Eraldistel 17, 18, 19 ja 20 ei ole vaja muuta liigilist koosseisu, mistõttu puudus nimetatud eraldistel vajadus raiete tegemiseks ka koosluse kujundamise eesmärgil. Asjaolu, et Keskkonnaameti Tartu kontoris aidati koostada taotlus vastavalt kaebaja soovile, ei tähenda taotluse lahendamist ega otsuse tegemist raie lubatavuse osas. Keskkonnaamet kontrollib kavandatud töö tegemise võimalikkust ja tagastab esitajale tööd lubava või tööd keelava märkega metsateatise.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 26. mai 2014. a otsus tuleb jätta muutmata ja A.L. apellatsioonkaebus rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakti andmisel on rikutud tema PS §st 32 tulenevaid õigusi. Seejuures on kaebaja viidanud PS § 32 lg 1 lausele 2, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Käesoleval juhul ei ole toimunud kaebaja omandi võõrandamist. Kaebaja on jätnud tähelepanuta PS § 32 selle osa, mille kohaselt on igaühel õigus küll oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid selle osas on võimalik kehtestada seadusega kitsendusi. Antud juhul on LKS § 30 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 „Koiva-Mustjõe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ § 9 lg 3 ja 6 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile, kusjuures metsakoosluse kujundamisel on kaitseala valitsejal õigus esitada nõudeid raieaja ja –tehnoloogia, metsamaterjali kokkuja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Keskkonnaameti peadirektori 14.07.2010. a käskkirjaga nr 1-4.2/238 kehtestatud „Koiva-Mustjõe luha hoiuala kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2010-2018“ punktis 3.8 on välja toodud kaitseala sihtkaitsevööndi metsade majandamise üldised põhimõtted. Metsade majandamise suund peab olema eelkõige metsade

5 looduslikkuse suurendamine. Nende metsade osas kasutatakse metsade kujundamiseks vaid valikraiet looduskaitselistel eesmärkidel, kusjuures raiutav puit tuleb üldjuhul jätta metsa lagunema. Kuna kaebaja soovis maastikukaitseala Vaskpalo sihtkaitsevööndis eraldisel nr 19 lageraiet, eraldisel nr 18 sanitaarraiet ning eraldistel nr 17 ja 20 harvendusraiet, siis oli vastustaja õigustatud keelduma metsateatisega kavandatud tegevuste lubamisest. Mingit tähendust ei oma ringkonnakohtu arvates asjaolu, et kaebaja on haldusasjas nr 3-13-397 taotlenud Vabariigi Valitsuse 06.10.2005. a määruse nr 259 tühistamist. Metsateatise kooskõlastamisest keeldumise momendil oli tegemist kehtiva haldusaktiga ja vastustajal tuli oma otsuse langetamisel ka sellest juhinduda. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et kaebaja õigusi rikuti loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses, kuna need küsimused ei kuulu lahendamisele käesolevas haldusasjas otsuse tegemisel.

9. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et halduskohus on andnud ebaõige hinnangu kaebaja 2007. aasta metsateatistele. Isegi kui nõustuda kaebaja seisukohaga, ei too see kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, kuna antud haldusasjas käib vaidlus ainult 11.10.2013 vastustaja poolt tehtud otsuse üle, millega keelduti 08.10.2013 esitatud metsateatise kooskõlastamisest ja raie lubamisest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustajal puudus kohustus enne raie lubamist või mittelubamist teostada ekspertiisi. Metsaseaduse § 40 lg 2 kohaselt on Keskkonnaametil õigus teha metsakaitseekspertiisi alusel metsakahjustuste ärahoidmiseks ja nende leviku tõkestamiseks ettekirjutusi. Mingid õigusaktid ei näe ette ekspertiisi teostamise kohustust metsateatise läbivaatamisel. Kuna praegusel momendil tingisid metsateatise mitterahuldamise õigusaktid, siis puudus ka vajadus ekspertiisi teostamiseks. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väitega, et seoses sellega, et tema metsamaa asub sihtkaitsevööndis, jääb tal saamata osa tulust. Samas ei ole vaidlust selle üle, et alates 2008. aastast on kaebaja taotlenud Natura 2000 eramatsamaa kohta antavat toetust ja poolloodusliku koosluse hooldamise toetust, mis peavad maa omanikule kompenseerima tema poolt saamata jäänud tulu. Pealegi ei ole kaebaja ainuke isik, kellel ei ole õigust oma omandit vabalt kasutada ja käsutada, vaid selles olukorras on kõik maastikukaitsealadel asuvate kinnistute omanikud. Käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles isiku huvid.

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene Tiina Pappel Agu Timmi