3-15-1375/6 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 14.08.2015, Tartu Haldusasja number 3-15-1375 Haldusasi Aigo

Põldoja

kaebus

Tartu

Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aigo Põldoja määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aigo Põldoja Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse resolutsioon p 1 osas muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.06.2015 saabus Tartu Halduskohtusse Aigo Põldoja kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju, mis seisneb inimväärikuse alandamises, tekitamise eest hüvitist summas 10 990,80 eurot. Koos kaebusega esitas A. Põldoja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kaebaja väitel on Tartu Vangla põhjustanud talle kahju alljärgnevate kinnipidamistingimustega:

a) Kaebaja on pidanud jagama kambrit kaaskinnipeetavatega ning sellest tulenevalt puudub tal privaatsus.

b) Kambris ei ole piisavalt isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta.

c) Vangla ei väljasta vajalikke puhastusvahendeid, sh nõudepesuvahendit.

d) Mööbli, akna ja valgustite asend kambris segab lugemist ja kirjutamist.

e) Metallvõrkja plaadid akna ees takistavad õhuvahetust.

f) Öötuli segab magamist.

g) Tartu Vangla E- ja S-hoonetes on erinevad kinnipidamistingimused.

h) Vangla teenistujad ning kõrvalised isikud kasutavad vangla spordisaali, mis vähendab kinnipeetavate võimalusi selle kasutamiseks.

2. Tartu Halduskohus 03.06.2015. a määrusega jättis rahuldamata A. Põldoja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (p 1), jättis A. Põldoja kaebuse käiguta ning andis puuduse kõrvaldamiseks ehk 329,72 euro suuruse riigilõivu tasumiseks tähtaja 10 päeva (p 2). Määruse põhjendused:

a) Kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetavatele õigust viibida üksinda kambrites.

b) Tartu Ringkonnakohus on 09.07.2014. a määruses asjas nr 3-14-276 nõustunud halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vangla kahekohalistes kambrites on kinnipeetavate isiklik ruum nõuetekohane.

c) Seoses puhastusvahendite väljastamise ning loomulike ja kunstlike valgusallikate asendiga kambris märkis halduskohus, et kuigi kohtul ei ole võimalik ilma asja sisuliselt lahendamata ning tõendeid kogumata asuda tõsikindlale seisukohale nimetatud tingimuste õiguspärasuse osas, ei pea kohus võimalikuks, et kambri sisustust arvestades mõnevõrra ebamugava nurga all langev valgus või nt seebiga nõude pesemine saaks olla ebainimlikuks või alandavaks kohtlemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 või riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes.

d) Tartu Ringkonnakohus on oma jõustunud 16.10.2014. a määruses asjas nr 3-14- 51030 nõustunud halduskohtu seisukohaga, et metallplaat kambri akna ees ei saa alandada inimväärikust.

e) Vangistusseadus (VangS) § 7 lg 2 sätestab, et kinnipeetavate majutamiseks on kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 punktist 5 ning lõikest 2 tulenevalt on vanglaametnikud kohustatud ka öösel vähemalt korra tunnis kambris toimuvat kontrollima. On selge, et öisel ajal on kambri jälgimine võimatu, kui selles puuduvad mistahes valgusallikad. Seetõttu eeldab kehtiv õigus paratamatult võimalust öötule olemasoluks kinnipeetava kambris ning vanglale ei saa ette heita öötule kasutamist.

f) Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-20-08 otsuse p-s 24 selgitanud, et vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Seega on kaebus selles osas perspektiivitu.

g) Küsimus, kellel võimaldab Tartu Vangla kasutada spordisaali, ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja õigustesse puutub üksnes see, kui tihti temal võimaldatakse spordisaali kasutada. VangS § 55 lg 1 sätestab vanglale kohustuse tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kehtiv õigus ei sätesta, kui tihti see peab toimuma. Ei saa pidada võimalikuks, et korra nädalas spordirajatiste kasutamine ühes võimalusega käia iga päev jalutuskäigul ning teha kambris harjutusi võiks olla inimväärikust alandav.

h) Kuivõrd kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peaks kohus tuvastama, et Tartu Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega toonud kaebajale kaasa RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud tagajärgi, kuid juba esitatud kaebuse pinnalt saab ilma vastustajat ära kuulamata ning tõendeid kogumata asuda seisukohale, et väidetavalt kahju tekitanud kinnipidamistingimused on kas kindlasti õiguspärased või vähemalt ei saa kaasa tuua niivõrd intensiivseid kannatusi, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise välja mõistmist, peab kohus kaebust perspektiivituks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lõike 1 mõttes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. 09.06.2015 saabus Tartu Halduskohtusse A. Põldoja määruskaebus, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määrus, vabastada ta riigilõivu tasumisest ja võtta tema kahjunõue Tartu Vangla vastu menetlusse. Kaebaja leiab, et Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevalt ei saa kohus võtta temalt ära õigust pöörduda kohtusse, kuna ta on maksejõuetu ning ei suuda tasuda riigilõivu. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud õiglase kohtupidamise menetlusnorme ning kohus ei saa ilma eelneva sisulise kohtupidamiseta eeldada, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ning asuda seisukohale, et Tartu Vangla kinnipidamistingimused on õiguspärased ja ei ole saanud kaebajale kaasa tuua niivõrd intensiivseid kannatusi, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise väljamõistmist.

4. Tartu Halduskohus 11.06.2015. a määrusega võttis menetlusse A. Põldoja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse resolutsiooni p 1 peale; jättis määruskaebuse rahuldamata; edastas määruskaebuse läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule ning muutis Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse resolutsiooni p 2 selliselt, et andis kaebajale 10-päevase tähtaja alates Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse jõustumisest riigilõivu 329,72 euro tasumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

6. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse vähese edulootusega. Tulenevalt HKMS § 111 lg-st 1 on menetlusosalise riigilõivust vabastamise ning selle riigi kanda jätmise üheks eelduseks muu hulgas see, et esineb piisav alus eeldada, et tema kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kui nimetatud eeldus on täitmata, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 411). Seadusandja eesmärk sellise regulatsiooni kehtestamisel on olnud vähendada kohtute koormust nende kaebuste võrra, mille menetlemine ei oleks otstarbekas. Et menetlusabi andmisel taotleja eeldatava menetluses osalemise edukust tuli halduskohtul kontrollida ka HKMS kuni 31.01.2011 kehtinud redaktsiooni kehtivuse ajal, on selles osas kohaldatav Riigikohtu halduskolleegiumi praktika enne kehtiva HKMS redaktsiooni jõustumist (vt ka RKHK 12.03.2012. a määrus asjas nr 3-7-1-3-61-12, p 7). Riigikohus on mitmetes lahendites kinnitanud, et maksejõuetu isiku saab jätta riigilõivust vabastamata juhul, kui kaebus on ilmselt perspektiivitu. Kohus peab menetlusabi andmisel hindama kaebuse esitamisega taotletavat eesmärki ning selle saavutamise võimalikkust (vt nt RKHK 11.12.2007. a määrus asjas nr 3318307, p 11; RKHK 06.02.2008. a määrus nr 3319107, p 9; 22.06.2010. a määrus asjas nr 3312010, p 15; 16.05.2011. a määrus asjas nr 3319510, p 6). Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuste osas on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et sel juhul sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine ka sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest mittevaralist kahju nõutakse. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (RKHK 04.05.2011. a määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p-d 10 ja 11). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisulistele väidetele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja arvamusega, mille kohaselt asus halduskohus määruses ennatlikult hindama vaidluse sisulisi asjaolusid, rikkudes sellega menetlusnorme.

7. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludel alus kahelda selles, et kaebusel ei ole eduväljavaateid. Samuti ei ole kaebaja määruskaebuses toonud välja asjaolusid, mis kaebuse eduväljavaateid parandaksid.

8. A. Põldoja on määruskaebuses märkinud, et kohus ei saa temalt võtta õigust pöörduda kohtusse põhjusel, et ta on maksejõuetu ja ei suuda tasuda riigilõivu. PS §

15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHK 06.09.2007. a määrus asjas nr 3-3-1-40- 07, p 11; 04.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RK 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28).

9. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.06.2015. a määruse resolutsioon p 1 osas muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel