3-14-52620/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number 3-14-52620 Otsuse kuupäev 14. august 2015. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Mait Veskeri kaebus Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna dekaani 29. septembri 2014. a korralduse nr 01855-2-1.24/FL tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Mait Vesker, esindaja advokaat Toomas Seppel Vastustaja Tartu Ülikool Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14. september 2015. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Mait Vesker immatrikuleeriti Tartu Ülikooli õppeprorektori 14.08.2013. a korraldusega filosoofiateaduskonna semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe 2013/2014. a õppekava tasuta täiskoormusega üliõpilaseks ja viidi 04.03.2014. a korraldusega üle ajaloo eriala õppekavale (tl 12, 13). Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna dekaani 29.09.2014. a korraldusega nr 1855-2- 1.24/FL (tl 21) määrati M. Veskeri 2014/2015. õppeaasta õppetasuks 360 eurot (2013/2014. õppeaasta kevadsemester, 9 Euroopa ainepunktisüsteemi ainepunkti). Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna dekaan jättis 10.10.2014. a rahuldamata M. Veskeri vaide õppetasu määramisele (tl 4). 2. M. Vesker esitas 29.10.2014. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonna dekaani 29.09.2014. a korralduse nr 1855-2-1.24/FL tühistamiseks.

2

Kaebaja nõue 3. Ülikooliseaduse (ÜKS) § 133 lg 1 kohaselt õppekulude hüvitamist ei ole õigust nõuda üliõpilaselt, kes õpib täiskoormusega õppekaval, mille õppekeel on eesti keel ja on algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahu. Sama seaduse § 133 lg 4 järgi üliõpilase õppekulude osalise hüvitamise määra kehtestamisel arvestab ülikooli nõukogu üliõpilase täitmata jäänud õppe mahtu. Tartu Ülikooli nõukogu 25. veebruari 2013. a määruse nr 1 "Õppekulude hüvitamise tingimused ja kord tasemeõppes" (Kord) punktist 13 tuleneb, et üliõpilase õppetasu arvestamisel õppetasu arvestamisel loetakse õppekava täidetud mahu hulka varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisega täidetud õppekava maht. 4. ÜKS ega Kord ei reguleeri õppetasude määramist olukorras, kus üliõpilane vahetab õppekava. Samuti puudub vastavasisuline ühtne halduspraktika Tartu Ülikoolis, sest instituudi koordinaatori selgitused ja hilisem õppetasu määramine on vastuolulised. Kaebaja on seisukohal, et õppetasude määramisel tuleb lähtuda ÜKS § 2 p-s 1 nimetatud õppemahu arvestusühikust õppeaasta kohta. ÜKS § 2 punkti 1 koostoimes § 133 lõikega 1 tuleb tõlgendada selliselt, et õppeaastas täitmisele kuuluva õppe maht peab olema 60 ainepunkti, millest 6 võib jääda tegemata. Sealjuures tuleb õppe mahu hulka arvutada ka varasemal erialal kogutud arvestusühikud. Seega kui eriala vahetanud üliõpilane on õppeaastas kahe aine peale kogunud 54 punkti, siis on ta täitnud õppeaastas ette nähtud õppemahu osas, mille puhul ei tule tasuda õppetasu. Kaebaja on 2013/2014 õppeaastal täitnud 54 punkti, millega ta täitis õppeaasta ainepunktide minimaalse mahu. Seega ei saa vastustaja kohaldada õppetasu määramist, sest on täidetud õppe maht ÜKS § 133 lg 1 mõttes. 5. Kaebuse täienduse kohaselt on vastustaja õppekulu hüvitamise (õppetasu) määramisel lähtunud Korra punktist 13, mille kohaselt loetakse vabaaineid maksimaalselt õppekavas ettenähtud mahus. Kaebajale jääb selgusetuks, miks jäetakse arvestamata varasema eriala vabaained. ÜKS ega ka Kord ei reguleeri olukordi, kus üliõpilane vahetab eriala. Antud juhul on vastustaja tõlgendanud ÜKS-i ja selle aluse kehtestatud Korda kitsendavalt, st et arvestamata on jäetud varasema õppeainekava vabaainete täitmine. Sellega on vastustaja valinud kõikidest võimalikest vahenditest ülikooli ja üliõpilase suhtes kõige vähem leebema lahenduse. 6. Õppekulude hüvitamise nõue on olemuselt avalik-õiguslik tasu põhiseaduse § 113 mõttes (sellele juhtis ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu arutelu käigus tähelepanu ka Vabariigi Presidendi õigusnõunik Ülle Madise). Samuti on Riigikohus on selgitanud, et avalik-õiguslik tasu mõistet tuleb tõlgendada võimalikult laialt, nii et see hõlmaks kõiki avalik-õiguslikke tasusid (RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00). Seega on õppekulu hüvitamine seadusereservatsiooni klausliga õigus.

7. Riigikohus on oma otsuses (RKPJKo 23.03.1998, 3-4-1-2-98) märkinud, et kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud

3 seaduses. Vastavad kohustused tuleb sätestada seaduses, et oleks selge, millisel hetkel ja juhul, kui kauaks ja millisel alusel kujunevas suuruses rahaline kohustus tekib. Antud olukorras jääb selgusetuks, kas õppetasu tuleb arvestada ka varasema õppeainekava vabaainete täitmise puhul? Juhul kui Korda tuleb tõlgendada võrreldes seadusega kitsendavalt, siis tekib sellisel juhul küsimus, kas Kord on vastavuses PS §-ga 113. Nimetatud põhiseaduse sätte kohaselt tuleb avalik-õiguslik tasu sätestada seaduses, selles osas, et oleks selge, millisel juhul ja millisel alusel rahaline kohustus tekib. Antud juhul oleks avalik-õiguslik tasu olulised elemendid sätestatud määruse alusel. Üksikute elementide osas otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu põhiseadusvastane. Määrusega võib anda maksuseadusi täpsustavaid eeskirju (nt deklaratsioonide vormid, maksude arvestamisega seotud tehnilised üksikasjad, erinõuded teatud asjaolude tõendamiseks, maksusoodustustega kaupade ja teenuste täpsed kirjeldused jne). Sellised määrused võivad olla üksnes selgitava ja abistava iseloomuga. Määrusega ei tohi seaduses sätestatud maksukohustust suurendada ega maksusoodustusi kitsendada. Seega ei tohi ka vastustaja oma määrusega kitsendada üliõpilase õigusi õppetasu arvestamise korralduses. Vastustaja vastuväited 8. Vastustaja on seisukohal, et kohtul tuleks jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata. 9. Vastustaja on määranud õppetasu kooskõlas ülikooliseadusega. Vaidlustatud korralduse aluseks on ÜKS § 133 lõige 2 punkt 1, mille kohaselt on ülikoolil õigus nõuda õppekulude osalist hüvitamist üliõpilaselt, kes õpib täiskoormusega õppekaval, mille õppekeel on eesti keel, ja ei ole algavaks semestriks täitnud kumulatiivselt eelmistel semestritel õppekava kohaselt täitmisele kuuluvat õppe mahtu. Vastavalt ÜKS § 2 punktile 13 on õppekava õppe alusdokument, mis määrab kindlaks läbiviidava õppe eesmärgid, õppe nominaalkestuse ja mahu, õppe alustamise tingimused, õppeainete loetelu mahu, lühikirjeldused ning valikuvõimalused ja - tingimused, spetsialiseerumisvõimalused ja õppe lõpetamise tingimused. Kaebaja on kaebuses õigesti viidanud, et vastavalt ÜKS § 133 lõikele 1 peab õppeaastas täitmisele kuuluv õppe maht olema 60 EAP-d (millest 6 EAP-d võib jätta täitmata), kuid vastustaja on seisukohal, et õppekulu määramisel on otsustavaks asjaoluks, kas üliõpilane õpib edasi samal õppekaval või on vahepeal õppekava vahetanud. Vastustaja tõlgendab ÜKS § 133 lõike 2 punkti 1 selliselt, et õppekava vahetusel ei kumuleeru eelmistel semestritel teise õppekava kohaselt täitmisele kuuluv õppe maht. Arvesse saab minna õppeainete läbimine sel õppekaval, millel üliõpilane õppekulude määramise ajal õpib. Seega jääb õppekava vahetusel üliõpilase jaoks alati risk, et õppekava maht ei saa täidetud. 10. Kaebaja on viidanud ka Korra punktile 13, mille kohaselt loetakse õppetasu arvestamisel õppekava täidetud mahu hulka varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisega täidetud õppekava maht.

4 Vastustaja leiab, et kaebajale õppetasu määramise otsus ei ole vastuolus viidatud määruse punktiga 13. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise korda reguleerib Tartu Ülikoolis senati 27. aprilli 2012. a määrus nr 10 „Tasemeõppes varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord“. Kooskõlas nimetatud korra punktiga 10.5 arvestatakse varasemaid õpinguid üliõpilasena teisele õppekavale üleminekul, seega kantakse õppetulemused üle ilma vastavat taotlust esitamata.

Kohtu seisukoht

11. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud korraldus (tl 21) ei riku kaebaja õigusi.

12. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et esimese õppeaasta lõpuks oleks kaebaja ainepunktide arv pidanud olema 60 ja et õppetasu maksmise kohustus tekib, kui ainepunktide arv on väiksem kui 54.

13. Kaebaja ainepunktide arv on 54. Kaebaja leiab, et seetõttu tal õppetasu maksta ei tule. Vastustaja leiab, et õppetasu tuleb siiski maksta, kuna kaebaja poolt sooritatud ainetest osa ei kuulu ajaloo eriala õppekavasse ning lähtudes ajaloo eriala õppekavast on kaebaja ainepunktide arv 45.

14. Korra alates 03.02.2014.a kehtiva redaktsiooni punkti 13 (tl 23) kohaselt, üliõpilase õppetasu arvestamisel loetakse õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu hulka ainult õppekavas (ja õppekavasse valitud moodulites) ettenähtud õppeained ning vabaained maksimaalselt õppekavas ettenähtud mahus. Õppetasu arvestamisel loetakse õppekava täidetud mahu hulka varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisega täidetud õppekava maht.

Sama akti kuni 02.02.2014.a kehtinud redaktsiooni punkti 13 (tl 28) kohaselt, üliõpilase õppetasu arvestamisel loetakse õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu hulka ainult õppekavas (ja õppekavasse valitud moodulites) ette nähtud õppeained ning vabaained maksimaalselt õppekavas ette nähtud mahus. Õppetasu arvestamisel ei loeta õppekava täidetud mahu hulka varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisega täidetud õppekava mahtu.

15. Osundatud regulatsioon ei ole vaidlusaluses küsimuses seega muutunud, s.t arvesse lähevad ainult õppekavas ette nähtud õppeained. Kaebaja õpib praegu ajaloo erialal. Õppetasude kehtestamise mõte seisneb muuhulgas selles, et üliõpilased läbiksid õppekava ja lõpetaksid õpingud. Õige on lähtuda sellest õppekavast, millel üliõpilane õpib praegu.

16. Ajaloo õppekava (tl 29-30) aluseks võttes on kaebaja täitnud õppemahtu 45 ainepunkti ulatuses: * 33 ainepunkti (tl 20 ained 1-8) on kaebaja kogunud ainetest, mis kuuluvad ajaloo õppekavas alusvõi valikmoodulitesse; * 21 ainepunkti (tl 20 ained 9-12) on kaebaja kogunud ainetest, mis ajaloo õppekava alusega valikmoodulitesse ei kuulu. Neist kaks (kokku 12 ainepunkti) kuuluvad semiootika õppekava alusmoodulisse ja kaks (kokku 9 ainepunkti) ei kuulu ühessegi õppekavasse. Neid õppeaineid saab arvestada vabaainetena. Ajaloo õppekavas saab vabaaineid valida kuni 12 ainepunkti ulatuses, seega läheb neist 21 ainepunktist arvesse 12;

5 * 33 + 12 = 45.

17. Kokkuvõttes on kaebajale õigesti määratud hüvitamise mahuks 9 ainepunkti. Muudes küsimustes vaidlust ei ole.

18. Halduskohus ei nõustu kaebaja käsitlusega õppetasu korra vastuolust PS §-ga 113. Halduskohus nõustub kaebajaga, et ÜKS ja Kord ei reguleeri õppetasude määramist olukorras, kus üliõpilane vahetab õppekava.

Halduskohtu arvates ei ole kaebaja oma käsitluses arvestanud aga ülikooli akadeemilise sõltumatuse maksiimiga. Tartu Ülikooli õppeprorektori 04.03.2014. a korraldusega (tl 13) on tõendatud, et kaebaja on üle viidud ajaloo eriala üliõpilaseks Tartu Ülikooli senati 26.04.2013. a määruse nr 5 „Õppekorralduseeskiri“ punkti 72 alusel, ehk samuti seaduse alusel antud akti, kuid seadusest madalamal seisva õigusakti alusel.

19. Õppekorralduseeskirja punkti 72 kohaselt on üliõpilasel õigus taotleda õppekava vahetust. Õppekava vahetuse taotleja kandideerib vabale õppekohale punktides 31–36 kehtestatud korras. Õppekava vahetus vormistatakse üliõpilase avalduse alusel dekaani korraldusega, kahe teaduskonna vahel õppekava vahetades dekaanide nõusolekul õppeprorektori korraldusega.

Kuna kehtiva õigusega on antud õppekava vahetuse taotluse üle otsustamine ülikooli pädevusse ja selleks ka vastava eeskirja kehtestamine on ülikooli organi pädevuses, siis on halduskohtu arvates loogiline, et akadeemilise sõltumatuse maksiimist lähtudes on ka ülikooli pädevuses otsustus, millised aineid ja kummast õppekavast saab arvestada õppekava nõutava mahu läbimise arvestuses olukorras, kus üliõpilane on ise taotlenud ainekava vahetust. Kaebaja arvamust toetava seisukoha puhul peaks õigusaktide hierarhiat arvestades olema ka õppekava vahetus reguleeritud vahetult seadusega. Seadusandja ei ole seda aga otstarbekaks ja vajalikuks pidanud.

Menetluskulud

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Lähtuvalt sellest, et pooled ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad kulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik