3-15-370/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-15-370 Otsuse tegemise aeg ja koht

14. august 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi Mittetulundusühing XXX kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 05.11.2015 otsuse nr 13-6/1562 tühistamiseks ning toetuse väljamaksmiseks kohustamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Mittetulundusühing XXX, esindaja advokaat Hannes Olli; Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Resolutsioon

1. Jätta Mittetulundusühing XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 14.09.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.05.2012 esitas Mittetulundusühing XXX (edaspidi XXX) Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (edaspidi PRIA) taotluse brändi „Meretarkus“ rakendamise I etapi tegevuste finantseerimiseks PRIA-st 99990.- eurose toetuse saamiseks (tl 9 pöördel-13). PRIA peadirektori 04.09.2012 otsusega nr 13-6/1886 määrati SKK-le projektitoetust 99990.- eurot tegevuspiirkonna brändi Meretarkus rakendamise I etapi tegevusteks (tl 15-16). Otsuse punkti 2 kohaselt esitati investeeringu tegemist tõendavad dokumendid PRIA-le kuni neljas osas ühe taotluse kohta, ehk investeering hüvitati XXX-le juba reaalselt kantud kulude eest kuludokumentide alusel.

2. 05.11.2014 tegi aga PRIA otsuse nr 13-6/1562, mille punktis 1 otsustas PRIA jätta XXX-le välja maksmata taotluse nr 430012745176 alusel määratud toetus 6171,48 eurot ning nõuda tagasi välja makstud toetus 3827,52 eurot (tl 17-19). Sama otsuse punktis 2 määras PRIA XXX- le tagasinõutud toetuse tagastamise tähtaja 60 päeva ning otsuse punktis 3 otsustas nõuda tagastatava toetuse summalt intressi ühe aasta euribori + 5 % aastas alates tagasimakse korralduses märgitud tähtajast. SKK PRIA 05.11.2014 otsusega nr 13-6/1562 ei nõustunud ja esitas otsusele vaide. PRIA 12.01.2015 vaideotsusega nr 13-4/14/167-1 jäeti XXX vaie rahuldamata (tl 20-22).

3. 12.02.2015 esitas XXX Tartu Halduskohtusse kaebuse (tl 1-4), milles palutakse: 1) tühistada PRIA 05.11.2014 otsus nr 13-6/1562 jätta SKK-le välja maksmata taotluse nr 430012745176 alusel määratud toetus 6171,48 eurot ning nõuda tagasi välja makstud toetus 3827,52 eurot; 2) kohustada PRIA-t maksma XXX-le välja maksmata taotluse nr 430012745176 alusel määratud toetus 6171,48. Tartu Halduskohus võttis 16.02.2015 määrusega kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

4. 16.03.2015 saabus PRIA vastus koos lisadega kaebusele (tl 29-44).

5. Tartu Halduskohtu 02.06.2015 määrusega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad (tl 46).

6. 26.06.2015 saabus kohtule kaebaja seisukoht (tl 47-48) ja 29.06.2015 kaebaja menetluskulude nimekiri ja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ning väljamõistmiseks (tl 50-56).

7. 30.06.2015 esitas vastustaja täiendava menetlusdokumendi – Rahandusministeeriumi kirja nr 12.2-01/03166-1 (tl 58-60).

KAEBAJA VÄITED

8. Kaebaja arvates ei tugine PRIA 05.11.2014 otsus nr 13-6/1562 kehtivale õigusele. Otsuses viidatud Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika Rakendamise Seaduse (edaspidi ELÜPS) §

61 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohalduv. Nimetatud säte kohaldub PRIA-ga sama seaduse § 57 lõikele 4 alusel halduslepingu sõlminud isikutele. Kaebaja arvates ei ole otsuses viidatud ELÜPS § 99 lg 1 käesolevas asjas kohalduv. ELÜPS § 99 lg 1 kohaselt saab toetuse tagasinõudmise aluseks olla toetuse saaja poolt toetuse alusetu saamine või ebasihipärane kasutamine. PRIA otsus ei tugine kummalegi alusele ehk on alusetu. PRIA otsuse motiivideks on kaebaja vastuvaidlemine riigihangete seaduse (RHS) tõlgendamisel. Seega on sisuliselt PRIA teinud otsuse kaebaja karistamiseks. Otsuses viidatud Euroopa Komisjoni otsus nr 19.12/2013C(2013)9527, mis on heaks kiidetud Euroopa Komisjoni juhendiga „Guidelines for determining financial corrections to be made to expenditure financed by the Union under shared management, for non-compliance with the rules on public procurement“, ei ole kaebaja arvates käesolevale juhtumile kohalduv. Sellised otsused on juhised siseriiklikule seadusandjale ning nö lõpptarbija jaoks muutub nende sisu järgitavaks kui need kantakse siseriiklikesse õigusaktidesse, näiteks ELÜPS-i. Kaebaja väidab, et Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-161/06 11.12.2007 Euroopa õiguse kohaldamise kohta otsustanud: Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta artikkel 58 välistab kohustused, mis sisalduvad ühenduse sellistes õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles. Kohus otsustas, et liikmesriigi keeles avaldamata ühenduse määrusele ei saa tugineda vastavas liikmesriigis üksikisiku vastu, tõlgendab Euroopa Kohus ühenduse õigust EÜ artikli 234 tähenduses. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuses viidatud põllumajandusministri 27.09.2010 nr 92 (Leader määruse) § 26 lg 3 ja § 27 lg 6 ei ole vaidlusaluses asjas kohalduvad. Kaebaja leiab, et ta on üheselt ja selgelt mittetulundusühing, mistõttu kohaldub RHS § 10 lg 1 p

5. Kaebaja 90 liikmest on avalik-õiguslikud vaid 15, seega ei ole kaebaja RHS § 10 lg 1 p 5 sisu tõttu riigihangete kohustuse tähenduses hankijaks. Kaebaja on seisukohal, et kuna PRIA on projekti eelarve aktsepteerinud, mis tähendab seda, et ükski teenuse või kauba hind ei olnud põhjendamatult kõrge.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja on seisukohal, et HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja arvates on vaidlustatud haldusakti puhul täidetud HMS §-s 54 toodud haldusakti õiguspärasuse eeldused ning sellest tulenevalt on PRIA 05.11.2014 otsus nr 13-6/1562 õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja pidi järgima toetuse kasutamisel riigihangete seadust, kuid ta ei järginud seda põhjusel, et ta ei pidanud end hankekohustuslaseks, mistõttu on toetus saadud alusetult ja ei ole sihipäraselt kasutatud. Vastustaja väidab, et ELÜPS § 61 lg 1 kui ka § 99 lg 1 on käesolevas asjas kohalduvad ja otsuses on nendele õigesti viidatud, samuti kohalduvad asjas Leader määruse § 26 lg 3 ja § 27 lg 6.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

10. Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et PRIA 05.11.2014 otsus nr 13-6/1562 ei tugine kehtivale õigusele, samuti sellega, et nimetatud otsuses viidatud ELÜPS § 61 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohalduv. ELÜPS § 61 lg 1 kohaselt otsustab PRIA maaelu arengu toetuse vähendamise komisjoni määrustes (EÜ) nr 1975/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta (ELT L 368, 23.12.2006, lk 74–84), (EL) nr 65/2011 ja (EÜ) nr 1122/2009 sätestatud alustel. Selle sätte alusel on õigus otsustada toetuse vähendamist lisaks PRIA-le ka PRIA-ga halduslepingu sõlminud isikul. Seega on ELÜPS § 61 lg 1 käesolevas asjas kohalduv, sellele on otsuses õigesti viidatud, mistõttu asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus tugineb kehtivale õigusele.

11. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et otsuses viidatud ELÜPS § 99 lg 1 ei ole käesolevas asjas kohalduv. ELÜPS § 99 lg 1 kohaselt saab toetuse tagasinõudmise aluseks olla toetuse saaja poolt toetuse alusetu saamine ja/või ebasihipärane kasutamine. Antud juhul ei ole vastustaja teinud kaebaja suhtes karistusotsust, vaid on arvestanud hankijapoolsete (kaebaja) rikkumiste suhtes finantskorrektsiooni teostamisel järgnevaid asjaolusid: 1) hankija ei tunnista end hankijana ja vaidleb sellele jätkuvalt vastu; 2) hankija ei ole hanget läbi viinud; oma käitumisega on hankija rikkunud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid; 3) hankija on kunstlikult jaganud teenused projekti eelarves nii, et iga teenuse maksumus jääb alla 5000 euro, et vältida 3 hinnapakkumuse võtmist; hankija leidis, et hinnapakkumiste esitamine antud taotluste puhul pole võimalik ega põhjendatud; võrdlevate pakkumuste võtmata jätmisel on rikutud võrdse kohtlemise ja hanke läbipaistvuse põhimõtet. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja pidi järgima toetuse kasutamisel riigihangete seadust, kuid mida ta ei järginud ja ei pidanud end hankekohuslaseks, mistõttu on toetus saadud alusetult ja ei ole alusetu saamise ning riigihangete seaduse järgimata jätmise tõttu ka sihipäraselt kasutatud. Seega ei ole otsus kohtu arvates alusetu, ELÜPS § 99 lg 1 on käesolevas asja kohalduv ning vastustaja on sellele õigesti otsuses tuginenud.

12. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud otsuses viidatud Euroopa Komisjoni otsus nr 19.12/2013C(2013)9527 ei ole käesolevale juhtumile kohalduv. Kuna antud valdkonnas vastav siseriiklik juhend puudub, siis pidas vastustaja õigeks, vajalikuks ja eesmärgipäraseks antud juhendile toetuda. Selleks, et määrata riigihangete seaduse rikkumisel rahalise korrektsiooni määra proportsioon, tugines vastustaja vaidlustatud otsuses nimetatud Euroopa Komisjoni otsusele kaalutlusõiguse alusel kohtu arvates õigesti. Kohus märgib, et õigusaktid ei keela haldusorganil juhinduda Euroopa Komisjoni otsusest nr 19.12/2013C(2013)9527 ja omakorda sellest juhindudes kaaluda, mida ja kuidas kohaldada. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes kehtis 2012.a ja järgnevatel Komisjoni 27.01.2011 määrus (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas. Määruse nr 65/2011 artikkel 24 lg 2 punkt c) kohaselt toetusetaotluste halduskontrolli puhul kontrollitakse eelkõige toetuse saamiseks esitatud tegevuse vastavus kohaldatavatele siseriiklikele ja ühenduse eeskirjadele, eelkõige vastavalt vajadusele riigihanke ja riigiabi kohta, ning muudele siseriiklike õigusaktidega või maaelu arengu programmiga kehtestatud asjakohastele kohustuslikele nõuetele. Sama määruse artikkel

26 lg 1 punkti d) kohaselt tehakse kindlaks, kas riiklikult rahastatud tegevused on ellu viidud vastavalt liidu eeskirjadele ja poliitikatele, eriti riigihanke eeskirjadele. Art 30 lg 1 punkti b alusel kehtestab liikmesriik pärast maksenõude abikõlblikkuse kontrolli toetusesaajale makstava summa. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja otsuse tegemisel samuti nimetatud määrusele tuginenud ja selle alusel on õigus pärast maksenõude abikõlblikkuse kontrolli kehtestada toetusesaajale makstav summa. Kohus nõustub vastustajaga, et seega on ELÜPS § 61 lg 1, § 99 lg 3 ja Komisjoni 27.01.2011 määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 p c), art 26 lg 1, art 30 lg 1 p b) koostoimes ning juhindudes kaalutlusõiguse alusel vaid korrektsiooniproportsiooni kindlaksmääramisel Euroopa Komisjoni otsusest nr 19.12/2013C(2013)9527, võimalik riigihanke rikkumisel väljamakstavat toetussummat määrata, sh seda vähendada. Vastustaja ongi vaidlustatud otsuse tegemisel nimetatud õigusaktidele kohtu arvates õigesti viidanud. Kaebaja teadis ja pidi nimetatud sätetest teadlik olema ega saa tugineda nende sätete, sh põllumajandusministri 27.09.2010 määruse nr 92 (Leader määrus) ja riigihangete seaduse mittetundmisele.

13. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Euroopa Kohtu lahendis C-161/06 toodud seisukohad kohalduvad ka juriidiliste isikute suhtes, järelikult vaideotsuses toodud seisukoht on ilmselgelt vale. Kohus on seisukohal, et Euroopa Kohtu lahendis C-161/06 toodud seisukohad ei kohaldu juriidiliste isikute suhtes, vaid need otsustused on tehtud üksikisikute suhtes. Ka Riigikohtu 18.10.2012 otsusest nr 3-3-1-55-10 ei saa välja lugeda juriidiliste isikute suhtes kohalduvat põhimõtet määruse tõlke avaldamise kohta ettenähtud korras. Asja materjalidest nähtuvalt ei kohaldanud vastustaja Euroopa Komisjoni otsust 19.12/2013C(2013)9527 (EK otsus) otse ja seda ei saanudki kohaldada otse, kuna see on kohaldamiseks rahvusvahelist piirmäära ületavatele hangetele. Toetust kaebaja suhtes ei vähendatud 05.11.2014 otsuses selle EK otsuse alusel, vaid vastustaja vähendas toetust ELÜPS § 61 lg 1, § 99 lg 3 ja Komisjoni 27.01.2011 määruse nr

65/2011 art 24 lg 2 p c), art 26 lg 1, art 30 lg 1 p b) koostoimes ning summa vähendamise proportsioonide otsustamisel juhindus EK otsusest. Kuigi vastustaja on otsuses viitena kasutanud originaalteksti ehk inglise keelset viidet, on EK otsus avaldatud ka eesti keeles.

14. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud otsuses viidatud põllumajandusministri 27.09.2010 määrus nr 92 „Leaderi kohaliku arengustrateegia ettevalmistamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ (edaspidi Leader määrus) § 26 lg 3 ja §

27 lg 6 ei ole vaidlusaluses asjas kohalduvad. Kohtu arvates on Leader määruse § 26 lg 3 ja § 27 lg 6 asjas kohalduvad, kuna kaebaja on käesolevas asjas hankija RHS tähenduses. Kaebaja pidi järgima toetuse saamisel RHS, sh järgima RHS § 3-st tulenevaid üldpõhimõtteid. Samuti tulenevalt riigihangete üldpõhimõtetest on oluline asjaolu, et kulud oleksid põhjendatud, selged, majanduslikult otstarbekad ja vajalikud tegevuse eesmärgi saavutamiseks. Kohalik tegevusgrupp peab tagama kasutatava toetusraha otstarbeka ja säästliku kasutamise. Selline kohustus ei ole oluline vaid toetuse taotlemisel, vaid läbivalt kogu toetuse kasutamise jooksul. Samas on need tingimused toetusraha taotlemisel ja määramisel üheks eeltingimuseks. Käesoleval juhul ei ole vastustaja kaebaja toetusetaotluses toodud kulusid täies mahus abikõlblikuks tunnistanud, kuna osa toetusest jäeti välja maksmata põhjusel, et kaebaja on hankekohuslane, pidi ta hankima toetuse saamiseks vajalikud teenused ja kaubad hanke korras. Kaebaja ei ole kohtu arvates järginud ka Leader määruses sätestatud kolme hinnapakkumise võtmise nõuet (juhul, kui ta leidis, et ei ole hankekohuslane) ja teenused ning kaupu jaganud hinnapakkumiste võtmise ning hanke korraldamise vältimiseks osadeks, rikkudes sellega RHS üldpõhimõtteid ja eelistades seeläbi valitud pakkujaid.

15. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on hankija RHS § 10 mõttes. RHS § 10 lg 2 kohaselt on hankija lg 1 p 6 tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud eesmärgiga täita või mis täidab põhivõi kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu ning mida põhiliselt rahastavad rohkem kui poole käesoleva seaduse lg 1 p 1-5 nimetatud isikud. Eestis on eraõiguslike juriidiliste isikute liigid sätestatud äriseadustikus, mille kohaselt on selleks ka mittetulundusühing. RHS § 10 lg 1 p 6 kohaselt on muu eraõiguslik juriidiline isik, mis vastab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele, kohustatud järgima käesolevas seaduses sätestatud korda. Ka EV õiguskantsler asus oma 04.04.2012 kirjas nr 6-1/120428/1201628 (tl 34-35) seisukohale, et kodanikualgatuslikud ühingud, mille juriidiliseks vormiks on mittetulundusühing või sihtasutus ehk mis on juriidilised isikud, mis tegutsevad avalikes huvides ning mille tuludest üle poole pärineb riiklikest vahenditest ehk maksumaksja rahast, langevad riigihangete direktiivi hankija definitsiooni alla. Hankija määratluse on andnud ka Rahandusministeerium (tl 60), mille kohaselt hankijaks määratlemine ei sõltu eraõigusliku juriidilise isiku tahtest, vaid faktilistest asjaoludest - kas ettevõte täidab avalikku ülesannet, kas tal on ärilised eesmärgid või ei, kas teda rahastatakse riigi või kohaliku omavalitsuse poolt. Kusjuures viimase tingimuse puhul rõhutatakse, et hankijaks määratlemine käsitleb isiku majandustegevust tervikuna eelarveaasta põhiselt (12 kuud), seega ei saa isikut hankijaks lugeda pelgalt ühe juhusliku eraldiseisva lepingu põhjal. Kohtule esitati mittetulundusühingu „XXX“ põhikiri (tl 36-38), mille p 1.1 kohaselt on mittetulundusühing XXX (MTÜ) avalikes huvides tegutsev juriidiliste isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine. Sama põhikirja p 1.3 kohaselt on MTÜ poliitiliselt sõltumatu mittetulunduslik eraõiguslik juriidiline isik, ta juhindub oma tegevuses põhiseadusest, seadustest, muudest õigusaktidest ning oma põhikirjast. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja on hankija RHS § 10 mõttes.

16. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale määrati PRIA peadirektori 04.09.2012 otsusega nr 13- 6/1886 projektitoetust 99 990 eurot tegevuspiirkonna brändi Meretarkus rakendamise I etapi tegevusteks. Projektitoetuse taotlus esitati PRIAle 09.05.2012 ja selle abikõlbulik maksumus oli kokku 111 100 eurot.

17. RHS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on 2008. aastal ja hiljem alustatud riigihangete puhul asjade ja teenuste hankelepingu korral riigihanke hankemenetluse korraldamise kohustuse maksumuse piirmäär 40 000 eurot. Kuna teenuste lõplik kogumaksumus oli 111 100 eurot, siis oleks kaebaja pidanud korraldama riigihanke ning järgima RHS-s riigihanke läbiviimisele sätestatud menetlusreegleid. Juhul, kui kaebaja leidis, et ta pole hankekohuslane, pidi ta võtma teenuste ostmiseks hinnapakkumusi vastavalt Leader määruse § 27 lõikele 1, mille kohaselt kui tegevuse või investeeringu käibemaksuta maksumus ületab 5000 eurot, peab projektitoetuse taotleja olema saanud vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust.

Kaebaja on esitanud PRIAle projekti eelarve, millest nähtub igalt eelarverealt tegevus ning selle maksumus. Eelarveread on jagatud nii, et iga rea maksumus jääb alla 5000 euro. Samas on esitatud arvetelt näha, et tegelikkuses on kolmelt erinevalt pakkujalt (Momentum Eesti OÜ, Saarte Turismiarenduskeskus MTÜ, Raadio Kadi OÜ) ostetud teenuseid rohkem kui 5000 euro eest. Kolm võrreldavat pakkumust on võetud aga vaid ühe pakkuja tegevuste osas. Kohtul ei ole kahtlust selles, et kõigil brändi loomise käigus ostetud kaupadel ja teenustel oli üks eesmärk - bränd Meretarkus.

Seega kaupade ja teenuste osas, milleta brändi eesmärki poleks saavutatud ja mis projektis olid ühtsena ette nähtud (projekt on üks tervik), tulnuks kaebajal kohtu arvates riigihanke korraldamise vajaduse otsustamisel arvestada eeldatava maksumuse määramisel brändi sihipäraseks kasutamiseks teenuste ja kaupade kogumaksumust. RHS § 24 ei kohusta tellima kõiki kaupasid ja teenuseid ühes hankes, oluline on võtta riigihanke eeldatava maksumuse määramisel arvesse kõigi osade (hangete) eeldatava maksumuse kogumaksumus. Ja kuigi asja materjalidest nähtuvalt oli brändi leviku eesmärk vähemalt ülevabariigiline, kasutati brändi loomiseks selgelt vaid saaresiseseid ettevõtteid, mis rikub aga oluliselt riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid (nt vahendite säästlik kasutamine, konkurentsi efektiivne kasutamine, pakkujate võrdne kohtlemine).

Kohtul ei ole alust arvata teisiti, kui et kaebaja sooviski eelistada saaresiseseid ettevõtteid brändi loomiseks, eirates RHS § 23 lõiget 1. Riigihangete juhise kohaselt tuleb hanke osadeks jaotamisel arvesse võtta teatud asjaolusid, kusjuures osadeks jaotamine peab toimuma objektiivsete tehniliste ja majanduslike kriteeriumide alusel. Hankija peab järgima riigihanke põhimõtteid, millest kõige olulisemad on:

a) ausa konkurentsi põhimõte; b) kõikide pakkujate võrdse kohtlemise põhimõte. Ühtegi pakkujat ei tohi eelistada. Kõiki pakkujaid peab kohtlema võrdselt. Antud juhul kaebaja seda ei järginud, mistõttu leidis vastustaja vaidlustatud otsuses õigustatult, et on põhjendatud ning proportsionaalne seoses loetletud rikkumiste ulatuse ja raskusega (riigihanke RHS kohane läbiviimata jätmine) ning otsuses nimetatud arvesse võetavate asjaoludega, jätta välja maksmata toetuse saajale 10% määratud toetusest, mis moodustab 9999 eurot.

18. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vaidlustatud PRIA 05.11.2014 otsus nr 13- 6/1562 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik