1-15-5280/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

12.august 2015.a. Tallinn

Kriminaalasja number 1- -5280 15

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Sten Lind Kriminaalasi E.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 - järgi lühimenetluses (kiirmenetluse korras)

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 27.juuni 2015.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav E.Z ja kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja Prokurör E.Z (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Leelo Viil Katrin Kabel RESOLUTSIOON

Süüdistatava E.Z-i ja tema kaitsja apellatsioon

Harju Maakohtu 27.juuni 2015.a. otsusele

– jätta läbi vaatamata. Välja mõista E.Z-ilt riigieelarve tuludesse 48 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu 48 eurot kuulub tasumisele Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele kas Swedbank AS-s

(a/a EE

EE502200221014193355), AS-s SEB Pank (a/a

EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland

2

PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Riigilõivu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadavad taotlejale saadetavas makseinfos.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule päeva jooksul 15

alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast k

ohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 27.juuni 2015.a. otsusega s

üüdi tunnistada E.Z KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi ja mõi - sta talle karistuseks 6 kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada E.Z-ile mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista E.Z-ile 4 kuud vangistust.

KrMS § 130 lg 41

alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks E.Z-i suhtes tõkendit –

vahistamine alates 27.06.2015.a. ja võtta E.Z vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla.

Karistuse kandmise algust arvestada alates kinnipidamisest, s.o. 25.06.2015.a.

Tõkend – vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või kui kohtuotsus ei ole

karistuse ärakandmise ajaks jõustunuid, siis karistuse ärakandmisel.

Välja mõista E.Z-ilt riigituludesse: 1) KrMS § 175 lg 1 p. 9 ja § 256 5 lg 2, alusel sundraha – 292.50 eurot 2) KrMS § 175 lg 1 p. 4 alusel – kaitsjatasu 168 eurot

KrMS § 180 lg 3 alusel määrata E.Z kriminaalmenetluse kulude kogusummas 460.50 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul tasuda igas kuus 38.38 eurot, 12. kuul 38.32 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks.

E.Z mõisteti süüdi selles, et tema, olles viimati 08.04.2015.a. Harju Maakohtu

otsusega karistatud mh KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava süstemaatilise varguse toimepanemise eest vangistusega, mille kandmiselt vabanes 29.05.2015.a., uuesti 25.06.2015.a. kella 20.02 ajal Tallinnas, aadressil Xxxx xxxxx xx asuvast REF

ASile kuuluvast kauplusest VR üritas võõra vallasasja äravõtmisega selle

ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada vorstitooteid kokku kogumaksumusega 17.27 eurot. Nimetatud kauba pani kaupluse müügisaalis endale

3

põue ning möödus kaupluse kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu

jäi lõpule viimata tema tahtest olenematutel põhjustel, kuna E.Z oli kinni peetud turvatöötaja poolt.

APELLATSIOONI SISU: DE

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsust mõistetud karistusmäära osas leides, et see on üleliia pikk ning menetluskulude osas.

Apellats

iooni põhjendused on järgmised.

Mõistetav karistus peab ennekõike olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Tsiteerides Riigikohtu seisukohti,

tuleb kaitsja järeldusele, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav

karistus. KarS § 199 puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on

varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul süüdi on E.Z

tunnistatud ühes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargusega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks.

Kohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist.

E.Z-i käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtuisungil ja ka kohtueelses

menetluses annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Ühtlasi märkis süüdistatav, et soovib oma eluviise muuta ja on sel eesmärgil võtnud ühendust

NG narkosõltuvusest vabanemiseks. Kuigi käesolevas asjas karistuse mõistmisel

maakohus ei ole viidanud ühelegi karistust raskendavale asjaolule ja karistust

kergendav asjaolu esineb, asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki. Kohus ei ole selles kontekstis veenvalt põhjendanud 6 kuu pikkuse vangistusmäära kohaldamist.

Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et E.Z-i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte

sanktsiooni alammääras. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud

vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda.

Kaitsja leiab -st 180 , et menetluskulude määramisel tuleb eelkõige juhinduda KrMS §

lg 3, mille kohaselt arvestab kohus seejuures süüdimõistetu varalist seisundit ja

resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdi-

mõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Arvestades E.Z-i

varasemate kuritegude iseloomu ja tasumata trahve, tsiviilhagisid ning

menetluskulusid on ilmselge, et E.Z-i vara ja sissetulekud puuduvad juba pikema aja jooksul. Ka maakohus märkis, et süüdistataval puudub töökoht, seega ka

kindel sissetulek. Samas on maakohus täielikult tähelepanuta jätnud süüdistatava

tervisliku seisundi, mis ilmselgel raskendab tema tööleasumist. Eelmises kriminaalasjas on esitatud kohtule dokumendid E.Z-i haiguste kohta (millega süüdistatav pidas võimalikuks tutvuda), käesolevas asjas märkis süüdistatav, et lisaks

4

on tema jalg jäänud liikumisvõimetuks, millega seoses viibis ta haiglas ja vabanes

statsionaarselt ravilt päev tagasi. Arusaadavalt ei saa eeldada E.Z-i arvestatava sissetuleku tekkimist vanglatingimustes ega koheselt pärast vabanemist. Nimetatud asjaolusid arvestades on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

Süüdistatav kirjeldab apellatsioonis oma rasket tervislikku seisundit ja seda, kui raske

on vanglas ravi saada ning seetõttu ei nõustu ta maakohtu poolt mõistetud karistusmääraga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni ga, de

leia

d, perspektiivitud ning b üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatu

tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1- -07). Riigikohtu 55 kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud

argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles

esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1- - 96 09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis,

kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist

on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § lausele tuginevalt läbi vaatamata 326 lg 2 teisele põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1- - 120 09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides

ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määra ja menetluskulude väljamõistmine.

Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS § st 56 lähtudes peab kohus - pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki

ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate

ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava

karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3 07). Täiendavalt tuleb -1-1- - 14 karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

5

üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku

läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on E.Z-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maa karistamist just kohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks E.Z-i

vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda,

põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud

karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides esitatud põhjendused

ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seadusl näol ikud alused. E.Z-i

on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemi uma. Süüdistatavat on sest hoid

varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud ja just varavastaste kuritegude toimepanemise eest. ustuda seisukohaga, et E.Z-i Kohtukolleegium ei saa nõ

karistusõiguslik kohtlemine on olnud ülemäära range. Maakohus on oma otsuses

viidanud Riigikohtu seisukohtadele ja teinud täiesti põhjendatud järeldusi selles, et isikut, kes süstemaatiliselt paneb toime vargusi ja kellele ei ole varasemad lühiajalised vangistusmäärad avaldanud mingit toimet õiguskuulekaks käitumiseks, tuleb karistada pikema vangistusmääraga, kui seda on alammäär. Maakohtu poolt mõistetud karistus

jääb tunduvalt alla 1/3 sanktsioonimäära ning karistuse mõistmisel on maakohus juba

arvestanud kõikide asjaoludega, millised võisid kergendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ei sõltunud süüdistatava

tahtest. Seetõttu ei saa ületähtsustada karistuse mõistmisel ka katsestaadiumit.

Asjaolu, et süüdistatav pani vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime vähem, kui kuu möödumisel emist näit peale eelmise karistusest vaban st ab seda, et

E.Z ei pane kuritegusid toime vaid vanglas viibides ning mida pikem on karistusmäär, seda harvemini rikub ta ka õiguskorda e. varastab. Kohtukolleegium on seisukohal, et E.Z-i osas ei esine asjaolusid, mis annaks aluse kergendada

juba niigi tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud

karistust. Vangistusseadusest tulenevalt on E.Z-ile tagatud ravivõimalused ka

kinnipidamisasutuses vastavalt vangistusseaduse § 93 lg ja § 49 lg -le 6 -le 1. Kui V.E.Z peaks vajama vangistuse ajal sellist ravi, mille andmiseks vanglas võimalus

puudub, suunatakse ta arsti vahendusel asjakohase eriarstiabi ostuaja juurde

(vangistusseaduse § 93 lg 6 teine lause). taotlus vähendada veel Seega gi

süüdistatavale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsiooni s ei ole ka de esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis saaks kaasa tuua karistuse kergendamise.

Vastavalt KrMS § 180 lg le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada -

menetluskulud. See asjaolu oli teada ka süüdistatavale. Otsustamaks, kas süüdistatava puhul on põhjendatud alus KrMS prg. 180 lg 3 kohaldamiseks jättes osa

menetluskuludest riigi kanda, märgib kohtukolleegium esmalt seda, et tegemist on minimaalseimate kuludega, mis kriminaalmenetlusega kaasnevad.

Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtus süüdistatava maksevõimetuse tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ega taotlenud ka kohtult nende väljanõudmist.

Maakohtus ei tõstatanud ei süüdistatav ega ka tema kaitsja üldse küsimust

menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-

105-12 p.-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas küsimuses ja kuna

tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega, on

6

Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks ning sellest

peaks juhinduma ka advokaadist kaitsjad. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus

arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- - 38 11, p 27). Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava

tähendusega arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetuleku - t ja varalist seisund it

tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka olukorras, kus

süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu,

lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Kohtukolleegium märgib, et seni kuni ei ole juhinduvalt

tsiteeritud Riigikohtu lahendist süüdistatava maksevõimetust tõendatud

dokumentaalselt, seni ei saa rääkida apellatsioonis või määruskaebuses esitatud põhjendatud taotlustest.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil.

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et -st 326 lg 3 apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Süüd on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud istatava kaitsja adv. Leelo Viil summas 48 eurot. Kohtukol jendatuks ning KrMS prg 185 lg leegium peab taotlust põh 2

alusel jäävad apellatsioonimenetluse süüdistatava kanda.

/