4-15-4557/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4557

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. august 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-4557 (2316,15,005831)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

K.O kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja Kairi Palitsa 14.05.2015 otsusele

väärteoasjas nr 2316,15,005831 K.O karistamises

LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimisõiguse

äravõtmisega 6 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: K.O, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.O kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 14.05.2015 otsusele väärteoasjas nr 2316,15,005831 K.O karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga

225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 14.05.2015 otsus väärteoasjas nr 2316,15,005831 K.O karistamises LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155086367.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 13.08.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.08.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 14.09.2015.

Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.09.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 14.05.2015 otsusega väärteoasjas nr 2316,15,005831 karistati K.O LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 25.04.2015 kell 08.26 Ristiku 87 maja juures suunaga Rukki tänava poole Tallinnas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg ja 25.04.2015 kell 09.19 Auna 4 maja juures suunaga Aru tänava poole Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kuigi oli jääknähtudega, ei olnud ta purjus, nagu paariline võib väita. Teisel korral politseiga kinnipidamisel lihtsalt transportisid autot tagasi garaaži juurde, mis oli sealt umbes 500 meetrit eemal. Palutakse kaebus üle vaadata ja vähendada juhilubade kaotamist, kuna see on töö suhtes väga oluline. Tõendeid, et oli kaine, esitada ei ole. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning selgitas, et tema arvates on karistus natuke karm.

Kohe kui autot tagasi viis, tehti hiljem uuesti. Leiab, et see on ühekordse alkoholi tarvitamisega seotud. Eelneval õhtul, reedel, tarvitas alkoholi ja laupäeva hommikul läksid paarimehega tööle. Peeti kinni, paarimees ja auto jäid sinna. Temaga tehti ära ja otsustas auto garaaži juurde viia. Eelneval õhtul jõi ära pool pudelit viina ja 3-4 õlut. Alkoholi tarvitamise lõpetas 23.30 või südaööl. Laupäeval rooli istudes ei tundnud, et joove oleks. Muidu poleks rooli istunud. Kopli 35 asuva töökoha juurest asusid sõitma ja oli vaja minna Mustamäe Haigla juurde katuse lammutustöödele.

Sõiduk kuulub tööandjale 3AAA OÜle. Otseselt midagi enda seisundi kontrollimiseks ei teinud. Oli kindel, et ei ole üle limiidi. Sai aru, et on seisundis, milles pole lubatud juhtida. Jõi kaks liitrit vett ja arvas, et on kainuse saavutanud. Sõiduk oli vaja tagasi transportida. Paariline väitis, et ta on kaine, kuid tal ei ole juhiluba. Tööl saab ka keegi teine sõita, kuid tavaliselt sõitis tema. Juhtimisõigus on alates 2012 aastast. Tööandja sai samal päeval juhtunust teada. Väga kahetseb, soovib, et karistust vähendataks, nii rahalist kui lubade äravõtmise pikkust.

Saab oma tegudest aru, enam ei kordu. Liiklusteooriaeksami, seadustiku õpib pähe. Kahetsus oli siiras, kahetseb tegu, et lollisti vahele kukkus ja ennast ohtu seadis. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et menetlusaluse isiku süü suurust suurendab veel, et ta kahel korral suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, sisuliselt tunni aja jooksul pani toime rikkumised. See kujutas kõrgendatud ohtu talle endale, teistele liiklejatele, varale. Asjaolu, et ta ise hindas oma seisundit lubatavaks, ei näita tema süüd kergemas vormis. Kohtuistungil avaldatud kahetsust ei saa hinnata siirana.

Kahetseb, et sellises seisundis kahel korral vahele jäi. Üksnes rahatrahv ei avalda selliste rikkumiste eest piisavat mõju. Karistuse määr ja liik peavad olema sellised, mis kitsendavad isiku olukorda, et avaldavad piisavalt mõju, et enam ei korduks. Pärast kahe ohtliku rikkumise toimepanemist ei ole võtnud vaevaks teha endale selgeks liiklusseaduse nõudeid, sanktsioone. Ta ei tea kust hakkab keelatud piirmäär, kust hakkab vastutus. Kui juhtimisõigus võetakse ära kuueks kuuks, siis näeb liiklusseadus ette teooriaeksami sooritamise.

Siis saab endale nõuded selgeks teha. Tehtud on õige otsus, kaebus tuleks jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada KarS §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 25.04.2015 kell 08:41-08:44 K.O seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00028). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,40 mg ja 0,41 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 mg menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,35 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 25.04.2015 kell 09:21-09:25 K.O seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00028). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,33 mg ja 0,33 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,28 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta kell 08.26 mitte vähem kui 0,35 mg alkoholi ühe liitri kohta ja kell 09.19 mitte vähem kui 0,28 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmiste tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona, kuivõrd menetlusaluse isiku ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi enam kui 0,24 mg. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S §

133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus üle 0,24 mg/l, so esimesel korral 0,35 mg/l ja teisel korral 0,28 mg/l, siis on mõlemal juhul tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s

224 sätestatud süüteo eest karistatud. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja K.O-le määratud rahatrahv on keskmist määra ületav ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikeks näitudeks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg ja 0,28 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Sellised määrad on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise alammäära lähedaseks määraks (0,28) ja alla keskmise määraks (0,35), mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja ka alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevatele süütegudele eelnenud päeva õhtust kuni hilisõhtuni alkoholi ning väidetavalt pidas ennast hommikul kaineks.

Seejuures peeti menetlusalune isik sõiduki juhtimiselt kinni hommikul kell 08:26 ja tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi mitte vähem kui 0,35 mg. Pärast menetlustoimingute tegemist jõi menetlusalune isik väidetavalt vett ning leidis, et on piisavalt kaine, et sõidukit juhtima asuda ning läks tee äärde jäänud sõiduki juurde ning asus sõidukit juhtima ja peeti uuesti kinni kell 09:19 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholi mitte vähem kui 0,28 mg. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määrasid väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates olema ühesel arusaamisel oma juhile keelatud seisundist nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt.

Juhile keelatud seisundi olemasolu pidanuks menetlusalune isik aga eeldama, kuivõrd oli teadlik eelmisel õhtul tarvitatud alkoholist ja selle kogusest. Isegi juhul, kui ta ei oleks tajunud 0,35 mg alkoholi sisaldumist organismis, pidi ta pärast mõõtmistulemust olema veendunud oma juhile keelatud seisundis ning ükski keskmise elukogemusega isik ei saa järeldada, et poole tunni möödudes ja vett juues on võimalik kaineks saada. Seega pidi menetlusalune isik uuesti kell 09:19 sõidukit juhtides olema üheselt teadlik oma keelatud seisundist, kuivõrd ta oli teadlik mõõtetulemusest ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest ning juhtimiselt kõrvaldamise põhjusest.

Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud esimene tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega ja teine tegu juba kavatsetusega. Kaebuse esitaja leidis, et tegemist ei saa olla korduva teoga, kuivõrd tegemist oli ühe ja sama joobega. Kohus leiab, et selline seisukoht ei tulene seadusest. Liiklusseaduse kohaselt on karistatav mitte seisund, vaid õigusvastane käitumine, so sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis. Ühisesse menetlusse ühendatud väärteoasjadest tuleneb üheselt asjaolu, et menetlusalune isik pani toime karistatavad teod korduvalt.

Seejuures saanuks menetlusalune isik pärast järjekordseid menetlustoiminguid toime panna ka kolmanda samalaadse väärteo sama sõidukiga kui seda sõidukit ei oleks teisaldatud ja menetlusaluselt isikult see võimalus võetud. Esitatud kaebusest ja menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt plaanis ta teist korda juhile keelatud seisundis sõidukit juhtides sõiduki viia ära garaaži juurde, sest sõidukis olid tööriistad ja sellisest käitumisest saab järeldada, et ta ei olnud võimeline sõidukit hoiukohta toimetama muul viisil kui juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asudes ning kohtu arvates tegi ta seda teadlikult ning sõltumata temale teadaolevast seisundist, sest muid alternatiive probleemi lahendamiseks ei olnud menetlusalune isik võimeline leidma.

Arvestades seda, et menetlusalune isik oli äsja kinni peetud ja oli tuvastatud tema juhile keelatud seisund ning teda oli sõiduki juhtimiselt ka kõrvaldatud, siis teadis ta oma seisundit. Arvestades aga seda, et menetlusalune isik oli teadlik eelmisel õhtul tarvitatud alkoholi kogusest ja hommikul asus sõidukit juhtima selleks, et tööobjektile minna, siis leiab kohus, et menetlusalust isikut tema seisund ei huvitanud ning ta võttis kaasa paarimehe ja sõitis tööle. Ilmselgelt ei oleks menetlusalune isik tööle minemata jätnud ja seisundil ei olnud tema jaoks tähtsust.

Kohus peab vajalikuks rõhutada, et ei ole oluline, mis põhjusel isik juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asus. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on keelatud igal ajahetkel ja sõltumata läbitavast vahemaast, st sellest, kas sõita on 500 meetrit või enam. Kohtu arvates näitab selline käitumine, antud juhul korduv käitumine, menetlusaluse isiku üleolevat suhtumist liiklusseaduses sätestatud keeldudesse ja liiklusohutusse üldse. Taoline suhtumine on oma olemuselt hoolimatu, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale, antud juhul ka kaassõitja elule ja tervisele ning tööandja varale.

Eeltoodud motiividel on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg ja 0,28 mg, millega rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteod.

KARISTUSE MÄÄRAMINE

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk kvalifikatsioon.

Käesoleval juhul võib LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära ületamise määrasid arvestades öelda, et mõlemal juhul oli tuvastatud määraks määr, mis jäi alla LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmise ja ühel juhul ka alammäära lähedale. Kui võtta väärtegusid üksikult, siis saaks asuda seisukohale, et kummagi väärteo puhul on menetlusaluse isiku süü keskmine või alla selle. Samas on aga tegemist kahe järjestikuse samalaadse väärteoga, mis muudab menetlusaluse isiku süü süütegude kogumis oluliselt suuremaks.

See aga omakorda tingib karistuse määramise oluliselt rangemana ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast ehk ettenähtud sanktsiooni maksimaalse määra lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohtuistungil kaebuse esitaja avaldas kahetsust, kuid kohtuväline menetleja pidas vajalikuks selle kahetsuse siiruses kahelda. Kohus leiab, et avaldatud kahetsust ei saa kergendava asjaoluna arvestada automaatselt, vaid menetleja peab selle kahetsuse siiruses veenduma.

Ka kohus ei pea menetlusaluse isiku kahetsust võimalikuks siirana võtta ega arvestada seda avaldatud kahetsust kergendava asjaoluna, mis võiks mõjutada põhivõi lisakaristuse määra. Eelkõige võtab kohus aluseks kaebuse esitaja objektiivse käitumise väärtegude toimepanemisel. Menetlusalune isik peeti väärteo toimepanemiselt kinni ning poole tunni möödudes pani ta toime samalaadse väärteo, jätkates varem politsei poolt katkestatud õigusvastast käitumist. Selline käitumine näitab üheselt tema üleolevat ja negatiivset suhtumist õiguskorda ning tema suhtumist teosse, samuti teadmisesse teo keelatusest ja kahetsuse puudumist.

Ühe tunni jooksul koostatud väärteoprotokollides antud selgitustest ei nähtu menetlusaluse isiku kahetsust, vaid ainult selgitused ja põhjendamised. Seejuures ei ole ka kaebuses viidet kahetsusele, kuid kaebus on esitatud eesmärgiga saavutada lisakaristuse lühendamine. Seega on kahetsus tekkinud pärast karistamisotsusest teadasaamist ja avaldati seda kahetsust alles kohtuistungil. Kohtu arvates on kahetsus kantud vaid ühest eesmärgist ja selleks on karistuse kergendamine. Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud 12.04.2015 ja menetlusesemeks olevad väärteod on toime pandud 25.04.2015. Seejuures on menetlusalune isik temale eelmise otsusega määratud rahatrahvi tasunud pärast menetlusesemeks olevaid väärtegusid. Omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui on vaja süüdlases kinnistada keelunormi kehtivust, st juhul, kui isikut on juba eelnevalt karistatud ja kergemad karistused ei ole sundinud õiguskuulekusele, siis võib ka keskmise süü puhul mõista karistuse keskmisest määrast kõrgemas määras.

Antud juhul, lähtudes menetlusaluse isiku karistusandmetest, on ka süü suurusest sõltumata täiesti põhjendatud keskmist määra ületava karistuse määramine ning seda eriti olukorras kus isik paneb toime kaks samalaadset väärtegu väga lühikese ajavahemiku jooksul. Karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõiduki juhid, kes ei täida liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida.

Antud juhul menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületavas, s.o LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületavas määras ja seda korduvalt. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et ainuüksi juba süü suurust arvestades, mis tuleneb eelkõige teo faktilisest korduvusest, tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Lisakaristuse määramise võimalus on sätestatud LS § 224 lg 3, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ning kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteokaristust. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel ja kohus leidis juba ülalpool, et menetlusaluse isiku süü on tehioludest tulenevalt suur. Kohus peab vajalikuks viidata kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt peeti menetlusalune isik kinni kahel korral ja menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,35 mg/l ja 0,28/l mg.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kaks kehtivat karistust, neist üks liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus leiab, et kuna piirmäära ületati määras, mis tingib isiku teo kvalifitseerimise LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona, siis on tegemist olulise piirmäära ületamisega. Oma objektiivse käitumisega pani menetlusalune isik toime ka korduvad teod. Arvestades aga seda, et pärast menetlustoimingutel osalemist pani menetlusalune isik toime ka teise samalaadse teo, siis on kohtu arvates tuvastatud ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Lisaks sellele on menetlusalusel isikul ka kehtiv karistus liiklusalase süüteo toimepanemise eest. Seega ei ole varasem ja vägagi värske kergemaliigiline karistus suutnud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekusele sundida ja kaebuse esitaja on jätkanud õigusvastast käitumist.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud, samalaadseid süütegusid toime panna. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust.

Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli ka väärtegu toime pannes teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Samas peaks juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja teadma ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel.

Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohtuistungil antud ütlustest ilmnes, et menetlusalune isik suunduski tööle, kasutades selleks ka tööandja sõidukit. Seega asus ta tööandja sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis ja plaanis seega ka oma tööülesandeid täitma asuda samasuguses seisundis. Kohtu arvates kujutab selline käitumine ohtu nii tööandja varale kui ka teistele liiklejatele samuti ka menetlusaluse isikuga samal tööobjektil töötavatele teistele töötajatele.

Seejuures läks menetlusalune isik oma käitumisega vastuollu liiklusohutusega ja tööle jõudes lisandunuks sellele ka tööohutuse eeskirjadega vastuollu minek. Selline suhtumine aga iseloomustab menetlusalust isikut ennast. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks, et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud soodsa olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest.

Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku ebamugavuse ja lisakulutused töö tegemisel juhtimisõiguse puudumise tõttu. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10).

Liikumispuude esinemise kohta aga kaebuse esitaja tõendeid esitanud ei ole. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, mis isiku süüd kogumis arvestades on suhteliselt leebe. Kuivõrd aga kaebemenetluses ei saa kohus otsust tehes kaebuse esitaja olukorda raskendada, siis nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud lisakaristuse määraga, kuivõrd määratud lisakaristuse määr jääb ettenähtud sanktsiooni piiridesse ja loodetavasti ka kohaldatud määras kannab karistuse eesmärke.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/