4-15-4848/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4848

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. august 2015 a Tallinn

Väärteoasja number

4-15-4848 (2317,15,004874)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

J.E kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialist

Aivar

Hirs`i

27.05.2015 otsusele nr 2317,15,004874 J.E

karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6

kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Lilia Protsykova

Menetlusalune isik: J.E, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.E kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 27.05.2015 otsusele nr 2317,15,004874 J.E karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 27.05.2015 otsus nr 2317,15,004874 J.E karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 13.08.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 22.08.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 14.09.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.09.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 27.05.2015 otsusega nr 2317,15,004874 karistati J.E LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et J.E 06.05.2015 kell 22.57 Sõpruse puiesteel, Kristiine linnaosas, Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 96 +/- 3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h), millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles avaldas soovi, et kohus vaataks otsuse üle seoses temale määratud karistusega, mis tundub kaebuse esitaja jaoks ebaproportsionaalne. Kiirus, mille võrra lubatut ületas, asus antud paragraafi skaala alguses, kuid juhtimisõigus peatati maksimaalseks ajaks. Samuti olid kergendavad asjaolud, raskendavad aga puudusid. Näha pole seda aga otsusest, kus määrati maksimaalne karistus. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kui oli politseiautos, siis öeldi, et juhtimisõigust võib ära võtta kolmest kuust kuue kuuni.

Võttis ühendust juristiga, kes ütles, et võidakse ära võtta kaheteistkümne kuuni. Sõpruse pst ja Linnu tee ristmikul on Rimi parkla. Keeras sealt välja ja nägi, et vasakult tuli auto, kuid oli kaugel. Järsku oli aga selja taga. Vajutas gaasi, et vältida tagant otsasõitu. Tagant tuli auto suure hooga, vilgutas tulesid. Vajutas siis gaasi ja reastus esimesele sõidurajale. Enne oli teisel sõidurajal. On varem karistatud suurima lubatud kiiruse ületamise eest, ehk eelmise aasta detsembris. Järgmine oli suhteliselt samal ajal, ehk kuu aega hiljem.

Pärast seda on karistatud keelava tule eest. Kakskolm korda. Muu rikkumise eest vist seetõttu, et ei olnud vahtralehte. Trahvidest on üks tasutud, teine osaliselt, ülejäänud tasumata. Raha kulus pere peale. Peaks hoiduma rikkumistest, kuid sõidab suhteliselt palju kilomeetreid läbi. Kasutatud sõiduk oli tööandja antud kasutamiseks, sest müüs enda oma maha, tööautoks on kaubik. Ei mäleta, et teelõigul oleks veel sõidukeid olnud, tõenäoliselt ei olnud. Paremal rajal sõidukeid ei olnud, spidomeetrit ei vaadanud. Kui vilkureid nägi, siis oli kiirus 60 km/h.

Politseinikud nägid ka seda teist autot, kuid kiirust fikseerida ei jõudnud. Pärast seda on veel karistatud. 12.07.2015 rikkumine oli Läänemaal. Esialgu kui kaebust esitas, soovis, et karistust vähendataks 2 kuu võrra, jääks 4-5 kuud. Väideti, et karistus jääb keskmisesse ossa, kuid kui esimest korda juhtimisõigus ära võetakse, miks siis ei võiks võtta ära minimaalseks ajaks. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Tegemist on massiliselt toime pandava väärteoga.

Seatakse ohtu iseenda, teiste liiklejate tervis ja vara. Sõiduki juhtimisel tehtavate vigadega võivad saabuda väga rasked tagajärjed. Rahatrahvid on kehtivad, tasumata, mõju ei avalda ja jätkab väärtegude toimepanemist. Tuleb kohaldada teiseliigilisi karistusi. Selle paragrahvi alusel on kuus kuud keskmine määr. Kiiruspiirangud on kehtestatud põhjusega, et tagada ohutust. Kui nägi lähenemas sõidukit, võinuks rada vahetada, ka teine sõiduk saanuks rada vahetada. Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas: Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, samuti kohtuvälise menetleja kohtuistungil esitatud lisatõendiga menetlusaluse isiku poolt toime pandud uute liiklusalaste väärtegude toimepanemise kohta, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja J.E juhitud sõiduki BMW 530D reg märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 06.05.2015 kell 22.41 kiirusmõõturit TraffiPatrol XR nr 507-207/11229, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-14/00279). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 96 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 93 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 43 km/h.

Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes.

Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui

43 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes ning ta on pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, so kuni 800 eurot, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 6 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud rahalised karistused ei ole suutnud mõjutada teda seaduskuulekalt käituma, määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata ning isik jätkab üha uute õigusrikkumiste toimepanemist.

Seetõttu on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Arvestades seda, et kohtuväline menetleja on määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, siis on karistuse määramine toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7). Inkrimineeritud süüteo puhul ei ole tegemist ka väikese süüga, mis võiks avaliku menetlushuvi puudumisel tingida väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Seega puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 43 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust peaaegu kahekordselt, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult.

Puutuvalt väitesse, et menetlusalune isik püüdis vältida tagant otsasõitu tagant lähenenud sõiduki poolt, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja selgituste kohaselt vilgutas tagant lähenenud sõiduki juht sõiduki tulesid. Sellest saab järeldada, et tagant lähenenud sõiduki juht on teda kui takistust märganud, mistõttu ei saanud ka eeldada, et tagant tulija eessõitjale otsa sõidab. Seega ei saanud kaebuse esitaja arvata, et ta peab liiklusohu vältimiseks lubatud suurimat sõidukiirust ületama ligi kahekordselt. Antud juhul pidi tagant lähenenud sõiduk juhinduma nii LS § 15 lg 1 p 2 kui ka LS § 50 lg 3 sätetest ning igal liiklejal on õigus eeldada, et teised liiklejad järgivad liiklusseaduse nõudeid.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 43 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on alla keskmise, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud alla keskmise määra, s.o 43 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem suurimat lubatud sõidukiirust ületatakse, seda suurem on süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus.

See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 3 piirmäärasid, milleks on 41-60 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 43 km/h ehk sätestatud piirmäära alammäära lähedane, seega on ka isiku süü alla keskmise määra ja karistus peaks vastama vastava karistuse määra keskmise määra lähedasele määrale. Samas peab kohus oluliseks asjaolu, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo kui vähemohtliku väärteo toimepanemise eest, so lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h võrra on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Arvestades asjaolu, et tegemist on menetlusaluse isiku poolt toime pandud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteoga, siis on süü suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul, so lubatud sõidukiirust ületades 21-40 km/h võrra. Seega peab ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratav või mõistetav karistus olema suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette nähtud maksimaalne karistus. Vaidlustatud otsusega on aga kaebuse esitajale määratud karistus LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni maksimaalmääras kuigi menetlusalune isik pani toime ohtlikuma väärteo, so LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Sellist karistuse määra võib lugeda vägagi leebeks karistuseks. Ilmselgelt on sellise karistuse määra kohaldamise tinginud kergendava asjaolu arvestamine. Kohus peab vajalikuks märkida, et kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü puhul kohaldada karistust keskmist määra ületavas määras kui on tegemist varem õigusrikkumisi toime pannud isikuga ja isikus on rangema karistuse kohaldamisega vaja kinnistada keelunormi kehtivust. Antud juhul on kohtuväline menetleja jätnud selle põhimõtte kohaldamata ja määranud karistuse vaid keskmises määras.

Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest, millised on toime pandud 02.12.2014 ja 19.01.2015, samuti on teda karistatud teiselaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, millised on toime pandud 22.01.2015, 27.01.2015, 03.04.2015 ja 19.04.2015. Kõigi poole aasta jooksul toime pandud väärtegude toimepanemise eest on menetlusalust isikut karistatud rahatrahvidega, millised on jäetud tasumata.

Kuna määratud rahatrahvid on jäetud tasumata ja need trahvid ei ole seega soovitud mõju avaldanud, siis leiab kohus, et antud juhul ei ole otstarbekas mõista rahatrahvi, kuna selline karistusliik ei ole oodatud eesmärki saavutanud ja kaebuse esitaja jätkab samalaadset õigusvastast käitumist, kujutades endas ohtu nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele. Seejuures esitas kohtuväline menetleja kohtule menetlusregistri andmed, mille kohaselt on kaebuse esitaja 12.07.2015 ja 27.07.2015 toime pannud kaks LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu.

Esimese väärteo eest on kaebuse esitajat karistatud rahatrahviga ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega ning teises väärteoasjas otsust alles koostatakse. Seega ajal, mil kohus asus menetlema kaebuse esitaja kaebust, jätkas kaebuse esitaja samalaadset õigusvastast käitumist vaatamata sellele, et vaidlustatud otsusega temalt juhtimisõigus ära võeti. Kohtupraktika kohaselt aga tuleb arvestada süüdlase käitumist nii enne kui ka pärast süüteo toimepanemist, et saada ülevaadet isiku käitumisest ja õiguskuulekusest või selle puudumisest.

Antud juhul on kaebuse esitaja üheselt õiguskuulekuse puudumist jätkuvalt tõendanud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud kahetsust ja seda on karistuse määramisel ka arvesse võetud ja süüle vastavat karistuse määra on vähendatud kergendava asjaolu võrra. Vastasel juhul oleks olnud põhjendatud karistuse määramine üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Arvestades aga kaebuse esitaja käitumist pärast kaebuse esitamist ja uute väärtegude toimepanemist, siis leiab kohus, et kergendava asjaolu arvestamine kohtuvälise menetleja poolt oli ennatlik.

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud.

Kohtu sellisele seisukohale lisab kindlust ka asjaolu, et kaebuse esitaja on ka pärast kaebuse esitamist jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Seega on kaebuse esitaja õigusvastane käitumine liikluses korduv ja jätkuv. Kaebuse esitaja käitumine liikluses viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse endiselt üleolevalt ning kohtu arvates on sellise suhtumisega juht liikluses ohtlik. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord.

Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liiklusohutust tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate väärtegude toimepanemist eelnenud poole aasta jooksul, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda, so saavutada karistuse kergendamine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda.

Selline seisukoht ilmneb ka kohtuvälisele menetlejale saadetud vastulausest, millest on näha, et menetlusalune isik on aru saanud saabuva tagajärje iseloomust, so juhtimisõiguse äravõtmise võimalusest. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses saavutada karistuse kergendamist kaebemenetluses. Seejuures leitakse kaebuses, et kaebuse esitajale on põhjendamatult määratud karistus maksimummääras. Taoline väide viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja ei tunne liiklusseaduse sätteid ja teeb kohtuvälisele menetlejale alusetuid etteheiteid.

Kui seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni, siis kohus juhib tähelepanu ka LS § 227 lg 5 p 2 sätetele, mille kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata teiseliigilisele põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega võinuks rahatrahviga kaasneda ka lisakaristus ning arvestades asjaolu, et tegemist on isikuga, keda on varem korduvalt samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, siis on ilmselge, et rahatrahviga oleks kaasnenud ka lisakaristus.

Antud juhul on rahatrahvi kohaldamisest kui tulemusteta jäänud karistusliigi kohaldamisest loobutud. Karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja temale määratud trahve tasunud, mistõttu ei saa rahatrahv ka karistusena mingit mõju avaldada. Seega ei saa sellist mõju avaldada ka järgmine rahatrahv ja rahatrahv kui karistusliik on ennast ammendanud, mistõttu tuleb tema suhtes kohaldada teiseliigilist karistust. Seonduvalt väärteoasjas olevas vastulauses väidetuga juhtimisõiguse vajalikkuse kohta võimaliku tehtava töö iseloomuga seoses märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks.

Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26- 10). Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Menetlusalune isik oli ka väärteo toimepanemise ajal teadlik juhtimisõiguse olemasolu vajalikkusest töö tegemisel ning selline vajalikkus ei tulnud talle ootamatult.

Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul ja võimaliku ebamugavuse edasise elu korraldamisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö tegemine või leidmine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks.

Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ja senised karistused ei ole sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja on jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/