3-15-498/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht

07. august 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-498 Haldusasi T.N.a kaebused Maksuja Tolliameti 30.01.2015 korralduse nr 9-1.4/004779 ja 02.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-5/010011 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – T.N., volitatud esindaja Julia Antonova Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.N.a kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

3. Tagastada haldusasjas korduvalt esitatud dokumendid (14.03. 2015 kaebuse lisana esitatud 01.03.2015 kaebus ja selle lisad; II kd, tl 5–28).

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 7. septembril 2015. a.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Selgitused Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.N. esitas 15.02.2015 e-maksuameti vahendusel Maksuja Tolliametile (MTA) 2013. aasta tuludeklaratsiooni, milles deklareeris muu hulgas talle kuuluvate kinnisasjadega seonduvat üüritulu ning deklareeris tulust maha arvamiseks eluaseme soetamiseks võetud laenuintressid 50% ulatuses maksustamisperioodil tasutud kogusummast.

2(7) MTA palus 02.01.2015 e-kirjaga kaebajal täpsustada 2013. a tuludeklaratsiooni andmeid välja üüritud kinnisasjade aadressidega. Kaebaja täitis selle nõude 12.01.2015 e-kirjaga. MTA selgitas 13.01.2015 vastuses kaebajale, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 25 lg 1 alusel saab maha arvata üksnes eluaseme soetamiseks võetud laenude intressid ning xxxxxxxx asuva kinnisasja üürile andmise tõttu puudub kaebajal õigus tasutud intresside tulust maha arvamiseks.

2. Kaebaja palus 13.01.2015 e-kirjaga MTA-lt selgitust TuMS § 25 lg 1 tõlgendamise kohta. MTA vastas 22.01.2015 e-kirjaga, selgitades, et laenuintresside mahaarvamise õigus tekib isikul üksnes selle aja eest, millal isik reaalselt kasutab eluruumi enda eluasemena. Maksuhaldur soovitas kaebajal endal deklaratsiooni parandada.

3. MTA kohustas 30.01.2015 korraldusega nr 9-1.4/004779 T.N.a 10 päeva jooksul alates korralduse kättesaamisest esitama parandatud andmetega 2013. a tuludeklaratsiooni ja deklareerima xxxxxxxxx asuva korteriomandi soetamiseks võetud laenu intressi lähtuvalt laenuobjektiks oleva eluruumi enda eluasemena kasutamise tegelikust osatähtsusest ning esitama korteriomandi üürileandmise kohta üürilepingu. Korralduse kohaselt selgus deklaratsiooni kontrollimisel, et isik on saanud üüritulu eluaseme üürileandmise eest, mille osas ta soovib laenuintresse tulust maha arvata.

4. T.N. esitas 01.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 30.01.2015 korralduse nr 9- 1.4/004779 tühistamiseks osas, millega T.N.a kohustatakse esitama parandatud andmetega 2013. a tuludeklaratsioon ja deklareerima aadressil xxxxxxxx, Tallinn asuva korteriomandi soetamiseks võetud laenu intressi lähtuvalt laenuobjektiks oleva eluruumi enda eluasemena kasutamise tegelikust osatähtsusest. Kohus võttis 02.03.2015 määrusega kaebuse menetlusse (haldusasi nr 3-15-498).

5. MTA määras 02.03.2015 maksuotsusega nr 12.2-5/010011 T.N.ale maksustamisperioodi 2013 eest täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu 138 eurot 55 senti. Maksuotsuse kohaselt võib elamu või korteri soetamiseks võetud laenu korral isik tasutud laenuintressid maksustatavast tulust maha arvata tingimusel, et on laenuobjektiks olevat eluruumi kalendriaasta kestel kasutanud enda eluasemena. Kui laenuobjektiks olev elamu või korter on antud üürile, siis üürilepingu kestel ei saa laenuintresse tulust maha arvata. Seega saab tulust maha arvata üksnes selle osa tasutud laenuintressidest, mis on tasutud aja eest, mil isik reaalselt kasutas laenuobjektiks olevat eluruumi enda eluasemena. Maksuotsuses nimetas MTA ka asjaolu, et kaebaja ei täitnud talle korraldusega nr 9-1.4/004779 pandud kohutust parandada oma 2013. a tuludeklaratsiooni.

6. Tallinna Halduskohtule saabus 14.03.2015 T.N.a kaebus Maksuja Tolliameti 02.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-5/010011 tühistamiseks (haldusasi nr 3-15-627).

Kohus liitis 20.03.2015 määrusega T.N.a kaebused haldusasjades nr-15-498 ja 3-15-627 ühte menetlusse (haldusasi nr 3-15-498).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb maksuhalduri 30.01.2015 korralduse nr 9-1.4/004779 (I kd, tl 14) ja 02.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-5/010011 (II kd, tl 29-30) tühistamist, esitades järgmised väited.

7.1. Korraldusega pandud kohustus parandada 2013. a tuludeklaratsiooni ei ole õiguspärane. Kaebaja ei ole eluruumi väljaüürimist varjanud ning on tasunud üüritulult tulumaksu.

7.2. Kaebaja ei nõustu MTA TuMS § 25 lg 1 tõlgendusega, mille kohaselt elamu või korteri soetamiseks võetud laenu korral võib tasutud laenuintressid maksustatavast tulust maha arvata vaid tingimusel, et on laenuobjektiks olevat eluruumi kalendriaasta kestel kasutanud enda eluasemena.

7.3. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, millise õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. TuMS § 25 lg 1 pärineb 1999. aastast. Sõnastuse

3(7) muutmisest hoolimata ei ole seadusandja pidanud vajalikuks seada piirangut, mille kohaselt on mahaarvamisõiguse tekkimise eelduseks eluaseme kasutamine oma elukohana.

7.4. TuMS § 25 lg-st 1 ei tulene, et laenuga soetatud objekt peab maksustamisperioodil olema kasutatav isiku elukohana. Mõiste „elukoht“ sisustamisel viitab kaebaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-tele 1 ja 2. Mõistet "elukoht" kasutatakse ka TuMS § 15 lg 5 p-s 1 ja p-s 7 ja TuMS § 6 lg-s 1. TuMS § 15 lg-s 6 on seatud selged tingimused maksuvabastuse rakendamisel. TuMS § 25 lg-s 1ei ole seadusandja kasutanud mõistet "elukoht", vaid "eluase", see viitab seadusandja tahtele vaheteoks. Neid mõisteid eristab ka Riigikohus asjas nr 3-3-1-51-12.

7.5. MTA lähenemise juures ei ole eluasemelaenuintresside maha arvamisel tagatud isikute võrdne kohtlemine, sest ühe isikute grupi (eluaset ajutiselt välja üürinud omanikud) suhtes on seadust tõlgendatud märkimisväärselt ebasoodsamalt kui teiste isikute gruppide (maatüki soetamiseks või ehitise püstitamiseks laenu võtnud isikud) jaoks.

7.6. Arvestades, et MTA hinnangul on oluline eluruumi kasutamisviis ning asjaolu, kas isik reaalselt kasutas seda enda eluasemena, jääb ebaselgeks, kas maksuvabastust saavad rakendada need isikud, kes ei ole küll eluruumi välja üürinud, kuid samas ei ela konkreetses eluruumis. Isikul puudub seadusest tulenev kohustus elada enda registrijärgses elukohas.

7.7. MTA tõlgendus eeldab, et MTA-l on reaalne võimalus kontrollida, kas ja millises ulatuses isik kasutab eluruumi enda elukohana. Vastasel korral on ebasoodsatesse tingimustesse asetatud need isikud, kes täidavad nõuetekohaselt seadust ning kelle suhtes on MTA-l võimalik lihtsamalt andmeid kätte saada.

7.8. TuMS § 25 lg 1 sisustamisel on oluline eluasemelaenu eesmärk. Kaebaja on soetanud eluruumi enda eluasemeks ja seda sel otstarbel ka kasutanud kuni välislähetusse asumiseni ning soovib kasutada edaspidigi. Kaebaja on jätkuvalt Eesti resident ning tulenevalt kaebaja diplomaatilisest staatusest ei loeta kaebaja eluruumi asukohariigis tema püsivaks elukohaks. Kaebaja viibib (eelduslikult) kuni 31.08.2015 pikaajalises välislähetuses ning sellel ajal säilivad kõik tema õigused ja kohustused Eestis. Aadress xxxxxxxx on kaebaja ainsaks kehtivaks kontaktaadressiks Eestis. Seal asub endiselt tema vara, kaebaja ja abikaasa on korteriühistu aktiivsed liikmed.

7.9. Eluruumi soetamist on finantseeritud nn eluasemelaenuga. Kaebaja on täitnud deklaratsiooni korrektselt – laenust on 100% kasutatud eluaseme soetamiseks. Kaebaja on informeerinud laenu tagatiseks oleva eluruumi ajutisest väljaüürimisest ka laenu finantseerijat, kellel ei olnud vastuväiteid ning kes ei ole üürisuhtele vaatamata muutnud laenu sihtotstarvet.

7.10. MTA kodulehel oleva selgituse kohaselt säilib laenuintresside mahaarvamise õigus, kui lisaks laenusaajale kasutavad eluruumi laenusaaja pereliikmed ning juhul, kui laenusaaja viibib oma elukohas ajutiselt eemal haiguse või ametilähetuse tõttu.

7.11. Tutvunud e-maksuameti vahendusel maksuhalduri poolt uuendatud deklaratsiooniga tuvastas kaebaja, et intressi arvestus algas 02.07.2014.a. Kaebajale jääb arusaamatuks, mille alusel algas intressi arvestus juba 02.07.2014. a, kui MTA poolt maksuotsuse tegemise aluseks olnud sättele anti uus õiguslik hinnang alles jaanuaris 2015.a.

7.12. Ebaselge on 2013.a tuludeklaratsiooni muutmine maksuhalduri poolt märtsis 2015.a, kui 2013.a tulude deklareerimise tähtaeg möödus 31.03.2014.a ning kaebaja deklareeris tulud tähtaegselt.

8. Vastustaja peab kaebusi põhjendamatuks ning palub jätta need täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Ta esitab järgmised seisukohad.

8.1. TuMS § 25 lg-s 1 sätestatud maksusoodustuse saamiseks ei piisa üksnes laenu võtmise eesmärgist soetada endale eluase. Laenuga soetatud eluaseme kasutamist enda eluasemena tuleb iga maksustamisperioodi lõikes hinnata eraldi ning juhul, kui isik ei kasuta laenuga soetatud eluaset mingil ajal enda eluasemena, kaotab ta TuMS § 25 lõikes 1 sätestatud õiguse selle eluaseme soetamiseks võetud laenu intresside tulust mahaarvamiseks. Vastasel korral piisaks maksusoodustuse saamiseks eluaseme lühiajalisest kasutamisest enda eluasemena, et tagada maksusoodustus kogu laenuperioodiks. See poleks kooskõlas sätte eesmärgiga soodustada endale eluaseme soetamist. Ka õigusteooria kohaselt on intresside mahaarvamise oluliseks eelduseks, et elamut või korterit

4(7) kasutatakse enda eluasemena ning kui eluase seisab tühjalt või seal majutatakse muid isikuid (olgu tasu eest või tasuta), siis intresside mahaarvamise õigust ei teki.

8.2. Määrav pole, et kaebaja peab korteriomandit jätkuvalt enda eluasemeks ning elukoha vahetus on tema jaoks ajutine ja tingitud perekondlikest põhjustest. Elukoha vahetusega muutus kaebaja elukoht välisriigis tema eluasemeks sõltumata sellest, et tema kontaktaadressiks Eestis oli endiselt kõnealune korter. Määravav ei ole ka kaebaja väide, et üürileandmisel puudus äriline eesmärk ning oluline on üksnes eluruumi enda eluasemena kasutamise fakt.

8.3. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürileandja üürilepinguga andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri) ning VÕS § 272 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut ka asjade üürimisele, mille üürileandja annab koos ruumidega üürniku kasutusse. Seega pole määrav, et korteris asub kaebaja vara ega ka tema ja abikaasa aktiivsus korteriühistus.

8.4. Maksuhalduri käsitlus üüritulu deklareerimisega seoses ei ole ajas muutunud. MTA avaldab regulaarselt selgitusi.

8.5. Asjaolu, et kaebaja teavitas krediidiandjat korteri üürileandmisest tõendab, et kaebaja ei kasutanud vaidlusalusel perioodil korterit sihipäraselt eluasemena TuMS § 25 lg 1 mõttes.

8.6. Hoolimata, et kaebaja elab ajutiselt teises elukohas ametilähetuses oleva erialadiplomaadi abikaasana, puudub tal intresside mahaarvamise õigus, sest kaebaja sai korteri eest üüritulu ega kasutanud laenuga finantseeritud korterit vaidlusalusel perioodil sihipäraselt.

8.7. Kaebaja on küll vaidlustanud korralduse nr 9-1.4/004779, kuid ei ole taotlenud selle täitmise peatamist HKMS peatükis 24 sätestatud alustel. Maksuhalduril on kohustus jälgida, et makse tasutaks ja maksusoodustusi kohaldataks seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Asjas on vaidlus TuMS § 25 lg 1 kohaldamise üle. Nimetatud säte näeb ette järgmist: „Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata endale eluasemeks elamu või korteri soetamiseks võetud laenu või liisingu intress, mis on maksustamisperioodil tasutud lepinguriigiresidendist krediidiasutusele või sellise äriühinguga samasse kontserni kuuluvale finantseerimisasutusele, samuti mitteresidendist krediidiasutuse lepinguriigis registreeritud filiaalile. Samadel tingimustel võib tulust maha arvata ka elamu ehitamise eesmärgil maatüki soetamiseks võetud laenu või liisingu intressid.“

10. Vaidlus on selles, kas viidatud sätte alusel saab intresse maha arvata ka ajavahemiku eest, mil laenuga enda eluasemeks soetatud korteris tegelikult ei elata ning see on üürile antud. Seejuures saab omanik tulumaksuga maksustatavat üüritulu ning on selle ka deklareerinud.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et eluruum aadressil xxxxxxxx kuulub kaebajale ning oli deklareeritaval perioodil välja üüritud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on välislähetuses oleva ametniku kaasasolev abikaasa välisteenistuse seaduse § 12 tähenduses (Välisministeeriumi kantsleri 04.09.2012.a käskkiri nr 609; II kd, tl 60). Rahvastikuregistri andmetel on J. A. kaebaja abikaasa. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja näitas 2013. a tuludeklaratsioonil (I kd, tl 6–8) üüritulu. Samuti nähtub deklaratsioonilt eluasemelaenu intresside tasumine, mille maha arvamist maksustatavast tulust kaebaja on soovinud.

12. Maksuhaldur on kaebajale 13.01.2015 e-kirjas (I kd, tl 11) selgitanud võimalust korrigeerida deklaratsiooni lahtris 9.2. eluasemelaenu intressisummat vastavalt eluasemena kasutatud ajale. Samuti on korralduse andmisele eelnevalt selgitatud TuMS § 25 lg 1 tõlgendust (22.01.2015 e-kiri; I kd, tl 13)

13. TuMS § 25 lg 1 kohaldamise eelduseks on selle sõnastusest nähtuvalt, et tegemist oleks „enda eluasemega“. Vaidlust pole selles, et kaebaja ei kasutanud deklareeritaval perioodil kõnealust korterit enda ega oma perekonnaliikmete eluasemena.

5(7)

13.1. Üürilepingu alusel eluruumi kasutamine on samuti kaitstud põhiseadusliku õigusega kodu puutumatusele (PS § 33). Kuigi üürile antud eluruumi on jäänud kaebaja vara (mööbel majapidamistarbed vms) nõustub kohus vastustajaga, et seda eluruumi ei saa üürilepingu kehtivuse ajal käsitleda eluasemena kaebaja enda tarbeks (tema koduna).

13.2. Vastustaja on välja toonud juhtumid, mida intresside mahaarvamise kontekstis peetakse samuti „enda eluasemena kasutamiseks“. Nendeks on näiteks olukord, kus eluaset jäävad kasutama perekonnaliikmed või kui isik viibib eemal haiguse või ametilähetuse tõttu (vt ka selgitused MTA kodulehel; väljatrükk II kd ,tl 32). Välisteenistus ei erine kohtu hinnangul iseenesest MTA selgituses nimetatud juhtumist – ametilähetus. Eemalviibimine välisteenistuse seaduse alusel kujutab endast samuti olemuselt ametilähetust, kuid nagu eelnevalt juba märgitud, ei saa isiku enda eluasemena kasutamiseks pidada olukorda, kus korterit kasutab teine nt isik üürilepingu alusel.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et eeltoodust erinev on olukord, kus eluaseme omanik ei saa eluaset kasutada enda (või oma perekonnaliikmete) jaoks ning tema eemalviibimise ajaks sõlmitakse üürileping, mille alusel üürileandja saab ka tulu. Seejuures on määrav siiski tegelik kasutuseesmärk, mitte niivõrd äriline eesmärk ja tulu saamine (vt ka viide erialakirjandusele, allpool p 20).

13.3. Samuti nõustub kohus, et kaebaja ja tema aktiivne tegevus korteriühistu liikmetena ei oma maksustatavast tulust mahaarvamiste tegemisel tähendust. Korteriühistu liikmeks oleval korteriomanikul on ühistu liikme õigused ja kohustused sõltumata sellest, kas ta konkreetses korteris elab või mitte (sh annab korterit üürile).

13.4. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-51-12 (p 10) leidnud, et ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi ning ka füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta. Seega ei ole TuMS § 25 lg 1 kohaldamisel määrav, et kaebaja registrijärgne aadress on kõnealune korter.

13.5. Kaebaja on märkinud, et on korteri üürileandmisest teavitanud ka krediidiasutust, kes on laenuga ostetud korteri üürileandmisega nõus olnud. Kohus leiab, et krediidiasutuse nõustumine üürileandmisega ei kujuta endast hinnangut eluaseme kasutusotstarbele TuMS § 25 lg 1 tähenduses ega mõjuta õigust intresse maha arvata.

13.6. Eluasemena tegelikku kasutamist intresside maha arvamise õiguse kasutamiseks on oluliseks peetud ka Riigikohtu viidatu otsuse p-s 12.

14. Makssoodustuse andmine (sh TuMS § 25 lg 1 kohaldamine) on kõrvalekalle võrdsest maksustamisest. Seadusandja on eluasemelaenu intresside maksustatavast tulust maha arvamist võimaldades soovinud toetada endale ja perekonnale eluaseme (kodu) soetamist ja sellisel eesmärgil kasutamist. TuMS § 25 lg 1 seob sõnaselgelt intresside maha arvamise õiguse endale eluaseme (elamu, korter, maatükk elamu ehitamiseks) soetamise korral. Endale eluaseme soetamine on isiku jaoks oluline väärtus ning ka maksuõigus sisaldab koduomanikke soodustavaid norme (lisaks kõnealusele sättele ka nt TuMS § 15 lg 5 p 1, mis võimaldab oma elukohana kasutatud eluruumi võõrandamise tulumaksuvabalt; aga ka maamaksusoodustus nn kodualuse maa maksustamisel, maamaksuseaduse § 11). TuMS § 25 lg 3 näeb ette piirangu, mille kohaselt maksustatavast tulust võib üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu või liisingu intressi.

15. TuMS § 25 lg 1 eesmärgi juurde kuulub ka maksukohustuslast soodustava sätte kuritarvituste välistamine. Kõnealune soodustus ei ole eesmärgipärane olukorras, kus eluasemelaenuga enda eluasemeks soetatud eluruumi ei kasuta laenuvõtja ega tema perekonnaliikmed oma eluasemena, vaid seda kasutatakse muul otstarbel (sh üürile andmiseks).

6(7)

16. TuMS § 25 lg 1 selline tõlgendus ei piira ülemääraselt isiku õigust soodustusele, sest intresside mahaarvamine on piiratud vaid ajal, mil isik ise eluaset sätte eesmärgile vastavalt ei kasuta. Maksuhaldur on kaebajale selgitanud, et tulumaksukohutus on aastapõhine ning kui kaebaja ise on teatud osa aastast oma eluaset ise kasutanud, on võimalik intresside maha arvamine proportsionaalselt eluaseme eesmärgipäraselt kasutatud ajale (MTA 13.01.2015 e-kiri). Kaebaja ei ole ka sellist võimalust kasutanud ega deklaratsiooni vastavalt selgitusele parandanud.

17. Maksuhalduril puudub kohustus prognoosida ja tõendada, kas isik hakkab eluaset edaspidi ise kasutama või mitte. Andmed tulu ja mahaarvamiste kohta saab maksukohustuslane ise iga-aastaselt deklareerida ja tulumaksukohustuse ulatus kujuneb vastavalt tegelikule olukorrale – eluasemelaenuga soetatud eluaseme kasutusele.

18. Vahetegu mõistete „elukoht“ ja „eluase“ vahel kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-51-12 (p 11) ei ole praeguses vaidluses määrav. Vaidlust ei olegi praeguses asjas selle üle, et seadus ei kohusta isikut elama oma registrijärgsel aadressil ning et isik saab kasutada mitut erinevat elukohta ning tal võib olla ka mitu elamut või korterit, mis on "endale eluasemeks soetatud". Sellises olukorras eluasemelaenu intresside mahaarvamist reguleerib TuMS § 25 lg 3 („Maksustatavast tulust võib üheaegselt maha arvata ainult ühe elamu või korteri soetamise laenu ja kapitalirendi (liisingu) intressid“).

19. Kohtu hinnangul ei vii eeltoodud tõlgendus ka ebavõrdsele kohtlemisele kaebaja mainitud põhjustel. Kui ka maksuhalduril ei õnnestu välja selgitada kõiki samas staatuses olevaid isikuid ja nende maksukohustuse asjaolusid kontrollida ja maksu määrata, ei tähenda see, et konkreetsel maksumaksjal tekiks õigus maksukohustusest vabaneda. Maksukohustust, kui selle eeldused on täidetud, ei saa välistada maksuhalduri ebapiisav võimekus teiste sarnaste juhtumite kontrollimisel ja teistele isikutele maksu määramisel. Nagu ka maksuhaldur on selgitanud, on isikutel, sh kaebajal võimalus maksude tasumisest kõrvalehoidmise kahtluse korral maksuhaldurit teavitada.

Ebavõrdset kohtlemist ei teki ka võrreldes maatüki soetamiseks või ehitise püstitamiseks laenu võtnud isikutega (TuMS § 25 lg-d 1 ja 2). Sõltuvalt ehitise valmimisjärgust ei ole igal ajahetkel võimalik tegelik elamine ega selle tõendamine ning intresside mahaarvamise õigus võib tekkida ajaliselt varem kui faktiline elukohana kasutamine (vt ka Riigikohtu viidatud lahend p 11).

20. Kaebaja väitel on MTA veebilehel eluasemelaenu intresside mahaarvamise võimaluse kohta selgituse andmisega jaanuaris 2015 (http://www.emta.ee/index.php?id=36419) rikutud õigusselguse ja ettenähtavuse põhimõtet – alates 1999. aastast kehtivas sõnastuses normi on hakatud uutmoodi tõlgendama.

Selgitusest nähtub: "Füüsilise isiku tulu maksustamisperiood on kalendriaasta ning maksusoodustuse rakendamisel omab tähtsust eluaseme kasutusviis või -eesmärk selle kalendriaasta kestel, mille kohta laenusaaja tuludeklaratsiooni esitab. Elamu või korteri soetamiseks võetud laenu korral võib isik laenuintressi deklareerida tingimusel, et laenuobjektiks olevat eluruumi on kalendriaasta kestel kasutanud enda eluasemena." Siiski nähtub erialakirjandusest (L. Lehis. Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2000,lk 479) on juba 2000. aastal avaldatud TuMS § 25 lg 1 kohta seisukoht, et intresside mahaarvamine pole lubatav olukorras, kus korterit või maja ei kasutata eluasemena, vaid selles majutatakse isikuid ning seda isegi juhul, kui see toimub tasuta.

21. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Vastustaja on õigesti TuMS § 25 lg-le 1 tuginedes kohustanud kaebajat deklaratsiooni parandama lähtudes eluaseme kasutamise tegelikust otstarbest.

7(7)

22. Maksuotsuse tühistamiseks esitatud kaebuses väidab kaebaja, et maksuotsust andes tugines vastustaja vaidlustatud haldusaktile, so märkis, et kaebaja on jätnud täitmata Maksuja Tolliameti 30.01.2015 korralduse nr 9-1.4/004779. Kuigi kaebaja vaidlustas 30.01.2015 korralduse halduskohtus, oli tal seda kui kehtivat haldusakti kohustus täita. Kohtule pole ilmnenud ühtki asjaolu, mis korralduse kehtivuse välistaks, sh ei taotlenud kaebaja selle täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras kohtult. Seega ei muuda maksuotsust õigusvastaseks ka tuginemine nimetatud korraldusele.

23. Kaebaja ei nõustu maksuotsuses viidatud intressiarvutusega (väljatrükk e-maksuametist; II kd, tl 31). Kaebaja hinnangul pole õige intressiarvutus alates 02.07.2014, kui maksuotsuse aluseks olevale normile anti uus õiguslik hinnang alles jaanuaris 2015.

Maksuotsuses on viidatud maksukorralduse seaduse (MKS) § 115 lg-le 1, mis sätestab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. TuMS § 46 lg 3 kohaselt on maksumaksja kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksuja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. juuliks MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt ei seondu intressiarvutuse algus mitte maksukohustuse aluseks olevale õigusnormile tõlgenduse andmisega, vaid seadusest tuleneva maksukohustuse tekkimisega.

24. Kaebaja väitel puudus vastustajal 2015. a õigus 2013. a deklaratsiooni õigsust. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Praegusel juhul oli 2013. a tuludeklaratsiooni esitamise tähtajaks 31. märts 2014 (TuMS § 44 lg 1). Maksuhaldur polnud seega 2015. aastal minetanud õigust kontrollida ja maksu määrata.

25. Eeltoodud põhjendusi arvestades pole ilmnenud ka vaidlustatud maksuotsuse õigusvastasus. Seetõttu tuleb esitatud kaebused jätta rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

27. Haldusasjade liitmise tulemusena on haldusasjas nr 3-15-498 korduvalt esitatud dokumendid. Kaebaja on 14.03.2015 kaebuse juurde esitanud ka 01.03.2015 kaebuse ning selle lisad. Haldusasja toimikute ülekoormamise vältimiseks tuleb korduvad dokumendid (II kd, tl 5–28) toimikust eemaldada ja kaebajale tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe