3-14-187/53 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-187 Otsuse kuupäev

7. august 2015.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Unipetrol kaebus Maksuja Tolliameti 4. veebruari 2014. a otsuse nr 12.2-7/274-5 tühistamiseks Asja läbivaatamine

4. novembril 2014. a, 26. veebruaril 2015. a kohtuistungil, edasi kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – OÜ Unipetrol, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindajad Miiko Vainer ja Sirle Orav

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 7. september 2015. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ Unipetrol on kütusemüügiga tegelev ettevõte, mis on kütusekäitlejana kantud majandustegevuse registrisse ja mis võib tegutseda, kui ta on Maksuja Tolliametile (MTA) esitanud tagatise (vedelkütuse seaduse (VKS) § 3 lg 3).

MTA 27.05.2011. a otsusega nr 12.2-7/285-1 määrati OÜ-le Unipetrol tagatiseks 0 eurot.

2. MTA 25.10.2012. a kutsega alustati OÜ Unipetrol suhtes VKS § 32 lg 2 alusel väärteomenetlust, kuna esines kahtlus, et OÜ Unipetrol on rikkunud VKS § 8 lg 2.

3. MTA 04.10.2013. a korraldusega nr 12.2-3/18364-2 kohustati OÜ-d Unipetrol dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks tähtajaga 14.10.2013. a.

4. Seoses OÜ Unipetrol poolt korralduse tähtajaks täitmata jätmisega, alustas MTA 16.10.2013. a kutsega OÜ Unipetrol suhtes väärteomenetlust maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 lg 2 alusel.

5. MTA 04.02.2014. a otsusega nr 12.2-7/274-5 (I kd tl 20-21) tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks MTA 27.05.2011. a otsus nr 12.2-7/285-1 ning määrati OÜ-le Unipetrol tagatiseks 100 000 eurot. Tagatis tuli esitada hiljemalt 04.03.2014. a.

6. OÜ Unipetrol esitas 21.02.2014. a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 2-7) MTA 04.02.2014. a otsuse nr 12.2-7/274-5 tühistamiseks.

7. Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrusega (I kd tl 49-51) rahuldati OÜ Unipetrol esialgse õiguskaitse taotlus ja peatati Maksuja Tolliameti 04.02.2014. a otsuse nr 12.2-7/274-5 täitmine käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

8. Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2014. a määrusega (I kd tl 121-123) jäeti rahuldamata MTA määruskaebus ja Tartu Halduskohtu 27.02.2014. a määrus muutmata.

9. MTA esitas 13.02.2015. a taotluse (I kd 179-184) esialgse õiguskaitse määruse tühistamiseks.

10. Tartus Halduskohtu 18.02.2015. a määrusega (II kd tl 1-2) jäeti Maksuja Tolliameti taotlus esialgse õiguskaitse määruse tühistamiseks rahuldamata.

11. Tartu Halduskohtu 03.03.2015. a määrusega (II kd tl 12) uuendati 26.02.2015. a kohtistungil lõpetatud asja sisuline arutamine seoses MTA poolt määruskaebuse esitamisega Tartu Halduskohtu 18.02.2015. a määrusele.

12. Tartu Ringkonnakohtu 24.03.3015. a määrusega (II kd tl 46-48) jäeti Maksuja Tolliameti määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.02.2015. a määrus muutmata.

13. Tartu Halduskohus jätkas 13.05.2015. a määrusega (II kd tl 52) asja arutamist kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

14. Kaebaja on seisukohal, et MTA 04.02.2014. a otsus nr 12.2-7/274-5 on õigusvastane ning tuleb tühistada.

15. Kaebaja on arvamusel, et toimunud on ärakuulamispõhimõtte rikkumine vastustaja poolt. Kaebaja märgib, et MKS § 13 kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Sama põhimõtte kehtestab HMS § 40 lg 1 ja 2, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Käesoleval juhul on MTA andnud 04.02.2014. a otsuse, kuid ei ole andnud kaebajale mingit võimalust oma seisukohtade või vastuväidete esitamiseks, mida tuleb lugeda oluliseks menetluslikuks rikkumiseks. Kuivõrd tegemist on kaebaja õigusi intensiivselt riivava ja tema kahjuks tehtud õigusaktiga, olnuks kaebaja ärakuulamine kindlasti vajalik. Kaebajale jääb arusaamatuks MTA kiirustatud tegutsemine, sest Tartu Halduskohus ei olnud jõudnud vaidlusaluse haldusakti andmise ajaks veel lõpetada varasemat vaidlust, mille raames vaidlustatud kaebaja samasisulist haldusakti.

16. Kaebaja on seisukohal, et MTA haldusakt on õigusvastane ning viitab HMS § 66 lg 2 p-le 2.

Kaebaja selgitab, et MTA on tunnistanud vaidlustatud otsusega kehtetuks OÜ Unipetrol suhtes ca 3 aastat tagasi antud soodustava haldusakti – MTA 27.05.2011. a otsuse, millega vähendati OÜ Unipetrol käibemaksutagatise summat 0 euroni, kuivõrd ettevõtte vastas kõigile tagatise vähendamise kriteeriumidele. OÜ-l Unipetrol ei ole siiani maksuvõlgnevusi vms, tegemist on olnud eeskujuliku maksekäitumisega ja ettevõtte on õigustanud talle määratud 0-eurolist tagatist.

Kaebaja märgib, et vastustaja on jõudnud seisukohale, et asjas on muutunud faktilised asjaolud, mille kohaselt on OÜ Unipetrol suhtes on käimas kaks väärteomenetlust: 1) 25.10.2012. a on alustatud väärteomenetlust VKS § 8 lg 28 tunnustel, mis puudutab ettevõtte Vändra tanklas väidetavalt ebakvaliteetse kütuse müümist ca 30 liitri ulatuses; 2) 16.10.2013. a on alustatud väärteomenetlust MKS § 154 lg 2 järgi, mis käsitleb maksuhalduri korralduse täitmata jätmist, st. täpsemalt maksu-haldurile kõigi nõutud dokumentide mitteesitamist.

Kaebaja on seisukohal, et MTA on juba põhimõtteliselt HMS § 66 lg 2 p 2 ebaõigesti rakendanud – antud juhul on selge, et OÜ Unipetrol suhtes ei käinud 2011. aastal ühtegi väärteomenetlust ja ka kohtumenetluse ajaks ei ole selgunud, et ettevõtte suhtes oleks 2011. aastal olnud väärteomenetlusi (läbi muutunud asjaolude). Kaebaja lisab, et HMS § 66 lg 2 p 2 rakendamine eeldaks teadmist, et muutunud faktiliste asjaolude tõttu saaks teha järelduse, et ka 2011. aastal oli ettevõtte suhtes siiski käimas väärteomenetlused, mistõttu pidanuks jätma tagatise 0-ni vähendamata.

17. Kaebaja on arvamusel, et MTA oleks pidanud OÜ Unipetrol 0-eurose kütuse käibemaksu tagatise suurendamiseks või üle vaatamiseks rakendama VKS § 42 lg 4, mis oleks kaebaja arvates loogiline tegevus ja järgiks seadusandja tahet tagatiste ümbervaatamiseks. Selle asemel on MTA otsustanud tunnistada edasiulatuvalt kehtetuks ettevõtte suhtes 2011. aastal antud soodustav haldusakt.

18. Kaebaja on arvamusel, et MTA ei näe VKS § 42 lg 4 realiseerimiseks võimalust, kuna selle lg 4 p 6 eeldab mitte ainult väärteomenetluse alustamist, vaid juba maksuseaduste ja/või tollieeskirjade rikkumise tuvastamist ehk jõustunud väärteootsuseid. See tähendab aga, et MTA ei saaks väärteomenetluste alustamise või kestmise argumenti kasutada tagatise suurendamiseks (VKS § 42 lg 4 järgi), mistõttu on 2011.aasta otsuse kehtetuks tunnistamine suuresti kaebaja hinnangul juriidiline konstruktsioon, suurendamaks nõnda kütuse tagatist. Selliselt soovib MTA suurendada tagatist 100 000 euroni olukorras, kus tegelikkuses ei anna VKS § 42 lg 4 alused võimalust OÜ Unipetrol suhtes tagatist suurendada.

19. Kaebaja rõhutab, et ei tunnista tema vastu algatatud väärteomenetlusi ning MTA poolt esitatud 04.10.2013. a korraldus ei ole jäetud mitte täitmata, vaid see on vaidlustatud Tallinna Halduskohtus, kuna andmete küsimine oli ebakorrektne ja õigusvastane. Väidetavalt ebakvaliteetse kütuse müümise osas (ca 30 liitrit) on alustatud väärteomenetlust 2012. aasta oktoobris, kaebuse esitamise ajaks ei ole tehtud veel väärteoprotokolligi, samuti vaidleb kaebaja etteheidetele vastu.

20. Kaebaja hinnangul ei ole MTA vaidlusaluses otsuses avalikku huvi veenvalt põhjendanud, üldse ei ole arvestatud aga kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Seega ei ole teostatud kaebaja arvates ka mingit kaalumist avaliku huvi ja isiku usalduse vahel HMS § 66 lg 2 p rakendamiseks.

21. Kaebaja lisab, et MTA on märkinud avaliku huvina maksude laekumise ja kütuse kvaliteedi tagamise, samuti ausa konkurentsi ja võrdse kohtlemise tagamise. Sellised avaliku huvi kriteeriumid on kaebaja hinnangul pelgalt deklaratiivsed. OÜ-le Unipetrol ei ole määratud täiendavaid maksusummasid, ettevõte ei ole olnud maksuvõlglane ja vaidlustatud otsus ei ole samuti maksuotsus. Kütuse kvaliteedi osas on tõepoolest 2012. aastast käimas väärteomenetlus, kuid sündmus puudutab vaid ca 30 liitrit kütust ja ainukordset juhtumit, mille asjaolud ei ole kaebaja arvates kaugeltki selged.

22. Kaebaja on seisukohal, et MTA ei ole HKMS § 66 lg 4 sätestatud eeldusi üldse käsitlenud ja see säte kinnitab kaebaja arvates ka tõlgendust, et HMS § 66 lg 2 p 2 rakendamiseks peab mingi haldusakti andmise ajal (antud juhul 2011. a.) eksisteerinud asjaolu iseenesest muutuma lisandunud asjaolude tõttu ja võtma sellise vormi, mis tagantjärele hinnatuna annaks võimaluse algne haldusakt välja andmata jätta. Hiljem alustatud väärteomenetlused sellise kriteeriumi alla ei mahu. Vastustaja seisukoht

23. Vastustaja on seisukohal, et tagatise määramise otsustamisel ei tulnud tagada Unipetrol OÜ-le ärakuulamisõigust, kuna MTA tegutses viivitusest tuleneva kahju ära hoidmiseks ja avalike huvide kaitseks, HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt (kohaldub HMS § 112 lg 1 ja VKS § 1 lg 4 kaudu). Kuna kütusesektoris on sage, et kütuse käitlejate kiire tegutsemine viib väga suurte maksukahjude tekkimiseni ja arvestades Unipetrol OÜ suhtes läbi viidavate süütemenetluste alustatust seoses nõuetele mittevastava vedelkütuse käitlemisega, MTA teabenõudele vastamata jätmist ja Unipetrol OÜ-l registervara puudumist, oli vastustajal vaja tegutseda viivitamatult.

24. Vastustaja selgitab lisaks, et kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud mitte kuidagi mõjutada MTA poolt antava otsuse sisu (HMS § 40 lg 3 p 2). Vastupidist ei ole ka Unipetrol OÜ kaebuses välja toonud – ärakuulamisõiguse tagamine ei oleks võimaldanud MTA-l teha teistsugust otsust, sest maksuhalduri hinnangul on MTA kohustus määrata tagatis vähemalt 100 000 eurot, kui isik ei vasta VKS § 42 lg 5 p 2 tingimustele. Kuna puuduvad seesugused asjassepuutuvad asjaolud, mida kaebaja oleks saanud ärakuulamisõigust kasutades MTA otsuse tegemisel mõjutada, ei oleks MTA-l tulnud isikult arvamust või vastuväiteid küsida.

25. Arvestades, et tagatise ümbervaatamine oli ajendatud süüteomenetlustest ja süüteomenetlustes on Unipetrol OÜ andnud ütlusi kohtuvälisele menetlejale, on süüteomenetlus ja tagatise määramise menetlus oluliselt kokkulangevad, mistõttu ei saa teha järeldust, et isikut üldse pole ära kuulatud seoses faktiliste asjaoludega, mis tingisid kütuse tagatise suurendamise. Samuti on isik olnud MTA soovist tagatis üle vaadata teadlik varasema otsuse ja tagatise määramise menetluse kaudu. Seetõttu ei saa ka praeguses tagatise määramise menetluses järeldada, et MTA on jõudnud ärakuulamisõiguse tagamata jätmise tõttu sisuliselt väära otsustuseni – MTA-le on olnud isiku seisukoht süüteomenetluste ja varasema tagatise määramise menetluse ning sellega kaasneva kohtumenetluse kaudu maksimaalselt teada.

26. Vastustaja selgitab, et on oma 27.05.2011. a otsuses jätnud endale võimaluse haldusakt kehtetuks tunnistada, mistõttu kaebajale oli 04.02.2014. a otsuse tegemise võimalikkus juba 27.05.2011. a teada ja tema usaldust 27.05.2011. a otsuse kehtima jäämise suhtes ei tule arvesse võtta. Isikule seaduses ette nähtud üldreegli-kohasest tagatisest (100 000 eurot vastavalt VKS § 42 lg-le 2 ja §-le 41) isiku kasuks erandi tegemisel (VKS § 42 lg 5) MTA jätabki endale haldusaktides võimaluse haldusakt kehtetuks tunnistada, et asjaolude muutumisel oleks tagatise korrigeerimine õiguslikult lihtsam. Selline lähenemine teenib ka avalikke huve. Seega võis vastustaja praegusel juhul tagatiseks määrata 100 000 eurot isiku usaldust arvestamata. Maksuhalduril oli kohustus määrata Unipetrol OÜ-le vähemalt 100 000 euro suurune tagatis, sest sellest väiksema tagatise määramise õiguslikud eeldused langesid ära

27. Vastustaja on arvamusel, et kui varasema 0 euro suuruse tagatise määramise asemel 100 000 euro suuruse tagatise määramine on vaadeldav maksuhalduri diskretsiooniõiguse teostamisena, oli selle teostamine õiguspärane. Unipetrol OÜ-l on kõrgendatud tõendamiskoormus seoses süüteomenetlusega oma huvide kaalukuse demonstreerimiseks, mida ta pole täitnud.

28. Haldusakti kehtetuks tunnistamine on haldusorgani kaalutlusõiguse alusel teostatav otsustus (HMS § 64 lg 2), kui seadus ei kohusta või ei keela seda teha. Vastustaja hinnangul VKS-s ette nähtud tagatise regulatsioon, VKS-s peegelduv seadusandja mõte, legaliteedipõhimõte ning avalik huvi kohustavad MTA-t isikule määrata tagatis vähemalt 100 000 eurot, kui kütuse käitleja enam ilmselgelt ei vasta 0 euro (VKS § 42 lg 2) suuruse tagatise õiguslikele eeldustele, mis on sätestatud VKS § 42 lg-s 5.1 Siinkohal on oluline, et VKS-s on MTA-le küll tagatiste suurendamisel võimaldatud (VKS § 42 lg 4) ulatuslik kaalutlusõiguse teostamine otsustamaks, kas tagatist suurendada või mitte ja teisalt, valida, kui palju tagatist suurendada, aga tagatise vähendamise osas (VKS § 42 lg 5) on kaalutlusõigus palju kitsam. Seadusandja mõte on reeglina võimaldada isikutel kütust käidelda 100 000 euro suuruse tagatisega ja kui isikule on määratud alla 100 000 euro suurune tagatis, siis sellise tagatise määramise aluseks olnud asjaolude selgel ära langemisel (eelkõige, mis puudutab VKS § 42 lg 5 p 2 ning 3), on MTA kohustatud määrama tagatiseks vähemalt 100 000 eurot. Eelnev kinnitab ühtlasi kaebaja seesuguse seisukoha asjakohatust, et MTA oleks pidanud määrama talle tagatise 100 000 eurot läbi VKS § 42 lg 4 regulatsiooni.

29. Täielikult asjakohatu on vastustaja hinnangul kaebaja seisukoht, et MTA tähtsustab kahe väärteomenetluse alustatuse fakti, sh faktina MTA teabenõudele vastamata jätmist üle.

30. Tagatise legitiimne eesmärk VKS tähenduses on VKS seletuskirja toel ja Riigikohtu 18.04.2005 lahendis asjas nr 3-1-1-19-05 p-s 7.1. 1) soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja 2) tõkestada maksupettuste toimepanemist, mis hõlmab mh kütusemüüjate ja ettevõtlusega mittetegelevate äriühingute arvu vähendamist. Maksupettuste toimepanemine kütuseturul kahjustab seadusekuulekate ettevõtjate huve, kes on sunnitud konkureerima ettevõtjatega, kes käibemaksu tasumata jätmisega saavad ebaseadusliku konkurentsieelise. Tegemist on teiste ettevõtjate ettevõtlusvabaduse kaitse vajadusest lähtuva eesmärgiga. Vastustaja veendumusel teenivad ka alla

100 000 euro suurusena määratud tagatiste otsuste kehtetuks tunnistamise haldusaktid ja samuti, tagatise suurendamisele suunatud haldusaktid samu legitiimseid eesmärke. Kui isikuga seotud riskid või muud tagatise asjaolud muutuvad, tekib enamasti õigustatud vajadus tagatise määramiseks (kui on eelnevalt määratud 0 eurot ehk tagatist määratud ei ole) või tagatise kuivõrd VKS § 42 lg 5 p 2 käsitleb süüteomenetluse alustamise fakti, rõhutab vastustaja siinkohal, et väärteomenetlust peab alustama, kui esinevad väärteomenetluse ajend ning alus (VTMS § 58, KrMS § 193 lg 1) – sama selgitatakse ka Riigikohtu

VKS seletuskiri 898 SE lk 1. Arvutivõrgus kättesaadav: www.emta.ee/doc.php?35179

Riigikohtu 31.01.2012 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-24-11 p-d 83 ja 53.

31. Osapoolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja suhtes on käesoleval hetkel käimas süüteomenetlused – maksuhalduri korralduse täitmata jätmise (VKS § 32 lg 2) ja maksuhalduri tegevuse takistamisega seonduvalt (MKS § 154 lg 2). Kaebaja viitab VKS § 42 lg-le 4, mida tulnuks tema arvates MTA-l kasutada ja mille kohaselt on MTA-l õigus nõuda suuremat tagatist, sh vaadata üle määratud tagatis, lähtudes eelkõige selles sättes mitteammendavalt nimetatud seitsmest tingimusest. Põhjusel, et VKS § 42 lg 5 järgi ei tohi MTA kaaluda kütuse tagatise vähendamist, kui üks kolmest seal nimetatud tingimusest ei ole täidetud ja VKS § 42 lg 4 on selgelt mitteammendav selle sõnastuse tõttu („lähtudes eelkõige“ ning „“riski hindamisele tuginedes“), hõlmab VKS § 42 lg

4 igal juhul ka MTA õigust kaaluda kütuse tagatise suurendamist, kui isiku suhtes on alustatud süüteomenetlust maksuseadustes, VKS-s või tollieeskirjades ette nähtud süütegude eest.

Samas poleks vastustaja hinnangul ühelgi võimalusel õiguspärane seesugune praktika, mille järgi algselt määratakse isikule tagatiseks 0 eurot, kuid selle määramise aluseks oleva õigusliku aluse äralangemisel tuleks MTA-l lähtuda mitte õigusliku aluse äralangemise faktist, vaid asuda veel täiendavalt riske kaaluma (vt VKS § 42 lg 4 sõnastus), et kütuse tagatis standardse miinimumini viia. Selline tõlgendus oleks sügavas vastuolus ka VKS-s sätestatud tagatise regulatsiooni seadusandja mõttes kajastuva avaliku huviga.

Vastustaja rõhutab, et isegi siis, kui MTA oleks kohtu hinnangul pidanud lähtuma tagatise suurendamise regulatsioonist, on maksuhaldur sisuliselt täitnud kõik VKS § 42 lg 4 tingimused (tagatise suurendamine), mistõttu on maksuhalduri järeldus sisuliselt õige (HMS § 58). Ka ei välista HMS § 66 lg 4 MTA veendumusel haldusakti kehtetuks tunnistamise õiguspärasust, sest selle sätte all on silmas peetud üksnes sellistes olukordades haldusaktide kehtetuks tunnistamist, kus isikul oli seadusest tulenev teavitamiskohustus, mille ta süüliselt täitmata jättis. HMS § 66 lg 4 ei näe ette, et olukorras, kus teavitamiskohustust pole, ei võiks haldusakti kehtetuks tunnistada ehk teisisõnu, HMS § 66 lg 4 pole sõnastatud selliselt, et HMS § 66 lg 2 p 2 alusel võib haldusakte kehtetuks tunnistada üksnes teavitamiskohustusega olukordades ja juhul, kui see kohustus on jäetud süüliselt täitmata, nimetatud lõige täpsustab HMS § 66 lg 2 p 2 rakendamist teavitamiskohustusega kaasustes.

32. Vastustaja jääb seisukohale, et üldreeglina rakendatav tagatis 100 000 eurot (VKS § 42 lg 2) tuleks OÜ-le Unipetrol igal juhul määrata ning pigem tuleks MTA-l kaaluda suurema tagatise määramist.

33. Vastustaja toonitab, et isegi kui MTA-l oleks võimalus kaaluda isikule (alla 100 000 euro suuruse) tagatise määramist süüteomenetluse alustatuse korral, on MTA hinnangul tagatise määramise üle otsustamine haldusorgani enda pädevusse kuuluv küsimus, mille kohtulik kontroll on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Kohus ei saaks võimaldada kaebajal kütust käidelda 0 euro suuruse tagatisega.

34. Vastustaja selgitab, et süüteomenetluste alustatus on piisav indikaator 0 euro suuruse tagatise välistatuseks. Korraldusele vastamata jätmine tähendab maksuhalduri praktikas tihtipeale, et isik võib varjata tegelikku maksukohustust. Vastupidisele järeldusele jõudmine tähendaks, et 0 euro suuruse tagatisega kütuse käitlejatel olekski võimalus asuda nt toime panema süütegusid või maksupettusi ja neid kohtus vaidlustades saavutada ajaliselt määramatu tegutsemisvabadus, seejuures olulise avaliku huvi kahjustamise ohtu tekitades potentsiaalselt õigusvastast tegevust jätkata. Kui kütuse sektoris poleks avalik huvi kõrgendatult ohustatud, ei oleks seadusandja ette näinud tagatise regulatsiooni, mille kohaselt üldreeglina tuleb kütuse käitlejatel anda 100 000 euro suurune tagatis.

35. Vastustaja hinnangul ei ole ka kaebaja ise veenvalt esitanud põhjendusi, miks tema huvi on suurem avalikust huvist või mida ta on teinud tagatise leidmiseks või miks ta ei saa tagatist anda mitte ühelgi MKS §-s 122 ette nähtud viisil.

36. MTA veendumusel annab korraldusele vastamata jätmine alust arvata, et isikul võib lasuda tegelikkuses suurem maksukohustus kui deklaratsioonidelt MTA-le esmalt nähtub. Kuna Unipetrol

OÜ-l puudub vara, siis on risk avaliku huvi ohtu sattumiseks väga kõrge ja reaalne, mitte deklaratiivne nagu kaebaja väidab. Majandusaasta aruandest selgub, et isikul on bilansi kohaselt käibevara 6 144 761 eurot, millest 4 727 985 eurot pangakontol. Kaebaja omakapital või netovara oli kokku 1 699 975 eurot. Kaebaja käibedeklaratsioonidelt nähtub, et isik deklareerib maksustatavat käivet märkimisväärselt üle 100 000 euro kuus (ligikaudu 4 miljonit eurot kuus). Kaebaja pole esitanud enda finantsseisu kirjeldavaid andmeid või muul viisil põhistanud ega tõendanud, et võrreldes avaliku huviga on tema usaldus või muud huvid kaalukamad kui tasuda 100 000 euro suurune tagatis.

37. Arvestades eelnevalt kirjeldatud avalikku huvi ja vastustaja kohustust määrata kütuse käitlejatele 100 000 eurot, kui nad ei vasta alla minimaalse tagatise eeldustele või alternatiivselt, piiratud kaalutlusõigust tagatise määramiseks alla 100 000 euro, on vastustaja seisukoha järgi isikul kõrgendatud tõendamiskoormus näitamaks enda huvide suuremat kaalu võrreldes avalike huvidega. Sellist tõendamiskoormust kaebaja pole täitnud.

38. Kui isiku suhtes on alust arvata, et ta on toime pannud süüteo maksuhalduri tegevuse takistamise eest ja samuti tuleks potentsiaalselt vastutusele võtta nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise eest, on vastustaja hinnangul igal juhul avalik huvi sügavalt ohustatud (esineb tõsikindel risk, et kütuse käitleja asub end varatuks muutma või lasub maksukohustuslasel tegelikult kohustus tasuda suur summa makse) – eriti kui sellisel isikul on majandustegevuse registri registreeringu kaudu võimalus ennast kütuseäri konkurentsis realiseerida ilma tagatiseta nagu praegusel juhul Unipetrol OÜ-l. Lähtuda ei saa isiku enda väärteomenetluste alatähtsustamisest. Sellises olukorras ei tohi maksuhaldur võimaldada isikul tegutseda ilma tagatiseta.

39. Vastustaja nõustub printsiibiga, et kergekäeliselt ei tohiks isikule soodustavaid haldusakte kehtetuks tunnistada, mis puudutab haldusaktide kehtetuks tunnistamise üldloogikat, et see peaks olema erandlik, nagu kaebaja välja toob. Samas, kui haldusorgan on kehtetuks tunnistamise võimaluse kehtetuks tunnistatavas haldusaktis ette näinud ja haldusakte antakse majandussektoris, kus avaliku huvi kahjustumise risk on tavapärasest oluliselt kõrgem, tuleks neid asjaolusid vastustaja hinnangul HMS-i ja eriseaduse tõlgendamisel arvestada. Kohtu seisukoht

40. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud otsus (I kd tl 20-21) ei riku kaebaja õigusi.

41. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustajal oli õigus MTA 27.05.2011. a otsus (I d tl 96- 97) edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada ja määrata vaidlustatud otsusega kaebajale uus tagatis. Kaebaja leiab, et vastustaja pidi kohaldama tagatise üle vaatamise ja suurendamise sätteid (VKS §

4 2 lg 4). Vastustaja leiab, et tal oli kaalutlusõigus varasema tagatist vähendava ja tagatise määramise otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja seejärel VKS § 4 2 lg-s 2 sätestatud määras tagatise määramiseks.

42. MTA 27.05.2011. a otsusega (I d tl 96- 97) on tõendatud, et:

- vastustaja on ka 27.05.2011. a otsuse andmisel otsuse resolutsiooni punktis 1 esmalt tunnistanud kehtetuks kaebajale tagatise määramise varasema otsuse ja seejärel määranud kaebajale tagatise;

- vastustaja on MTA 27.05.2011. a otsuse resolutsioonis (I d tl 96 p) reserveerinud endale võimaluse uue tagatise määramiseks;

- MTA 27.05.2011. a otsuses (I d tl 96- 97) on vastustaja VKS § 4 2 lg 2 kõrval tuginenud ka sama paragrahvi lõigetele 4, 5 ja 6.

43. Vaidlustaud otsuse (I kd tl 20 p) kohaselt on vastustaja tuginenud HMS § 66 lg 2 p-le 2 ja sama paragrahvi lõikele 5 tuvastades, et tagatise vähendamise alused on ära langenud ja määranud tagatise seaduses sätestatud määras. Kusjuures vastusta ei ole sõnaselgelt tuginenud määratud tagatise üle vaatamise ja tagatise suurendamise sättele (VKS § 4 2 lg 4).

44. Võttes arvesse, et faktiliselt on vastustaja nii MTA 27.05.2011. a otsuse andmisel kui ka vaidlustatud 04.02.2014. a otsuse andmisel käitunud haldusmenetluses analoogselt, siis ei riku vaidlustatud otsus kaebaja õigusi üksnes sel motiivil, et vaidlustatud otsuses ei ole sõnaselgelt tuginetud määratud tagatise üle vaatamise ja tagatise suurendamist reguleerivale VKS § 4 2 lg-le 4. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja poolt valitud õigusliku konstruktsiooni puhul oleks õigem olnud tugineda HMS § 66 lg 2 p-le 1, mille kohaselt haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Käesoleva kaasuse puhul on haldusakti kehtetuks tunnistamine (muutmine) lubatud nii seadusega, kui varasema samas küsimuses antud haldusaktiga. Kohus möönab, et korrektne oleks olnud sõnaselgelt tugineda mh VKS § 4 2 lg 4 p 5 esimesele alternatiivile ja p-le 6. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud süüstavate tõenditega kaebaja kohta 2015. aastast on tõendatud, et vastustajal puuduks käesoleva kohtulahendi jõustumise järel võimalus MTA 27.05.2011. a otsusega kaebajale määratud 0 eurose tagatise kehtima jätmiseks, mistõttu on halduskohus seisukohal, et vastustaja osundatud menetluslikud minetused ei anna alust HMS § 58 sätestatud põhimõtte kohaselt vaidlustatud otsuse tühistamiseks, sest menetluslikult vaieldav otsustuse õiguslik disainimine ei ole saanud mõjutada vaidlustatud otsuse sisulist õigsust kaebajale määratud tagatise suuruse osas.

45. Vaidlustatud otsuse kohaselt on otsuse andmise ajendiks asjaolu, et kaebaja jättis õigusvastaselt täitmata MTA 04.10.2013. a korralduse nr 12.2-3/18364-2 (I kd tl 98-99). Riigikohtu 04.08.2015. a määrusega nr 7-1-3-312-15 { http://www.nc.ee/?id=13&aasta=2015&taotlus=382337, 06.08.2015. a) (1. astme kohtuasi nr 3-13-2168) on tõendatud, et Riigikohtu menetlusse ei võetud kaebaja kassatsioonkaebust, millega alama astme kohtu jätsid rahuldamata kaebaja kaebuse MTA 04.10.2013. a korraldusele nr 12.2-3/18364-2. Seega on tõendatud, et kaebaja oli kohustatud vastustajale teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Kohtuvälise menetleja 27.03.2014. a otsusega (II kd tl 7-10) on tõendatud, et kaebajat ja tema seaduslikku esindajat on karistatud väärteo korras MKS § 154 lg 2 järgi MTA 04.10.2013. a korralduse nr 12.2-3/18364-2 täitmata jätmise eest. Kuna vaidlustatud otsuse andmise ajal oli kaebaja suhtes alustatud väärteoasi ka VKS § 32 lg 2 7 alusel, siis on tõendatud, et vastustajal esines alus kaebajale määratud tagatise üle vaatamiseks ja suurendamiseks. Kohus arvestab oma seisukohas tõsiasjaga, et VKS § 32 lg 2 7 alusel kaebaja suhtes alustatud väärteoasi lõpetati seoses aegumisega (I kd tl 158-159) ning et kaebaja suhtes MKS § 154 lg 2 alusel alustatud väärteoasjas ei ole kohtumenetlus maakohtus käesolevaks ajaks kohtulahendiga lõppenud.

46. Seega loeb halduskohus vaidlustatud otsuse andmise aja seisuga tõendatuks, et kaebaja suhtes ei esinenud enam VKS § 4 2 lg 5 nimetatud tagatise vähendamise aluseid (kaebaja ja tema seadusliku esindaja reputatsiooni ei saanud enam laitmatuks pidada ja kaebaja suhtes oli alustatud maksuseaduse ja VKS-i rikkumine.

47. Seega on vastustaja õigustatult määranud (taassuurendanud) kaebaja tagatise olles eelnevalt tunnistanud kehtetuks varasema tagatise vähendamise.

48. Halduskohus ei alatähtsusta menetlusosalise õigust ärakuulamisele haldusmenetluses. Käesoleva kaasuse asjaolud erinevad aga vastustaja osundatud Riigikohtu lahendite asjaoludest seetõttu, et kaebajat on vaidlusaluse haldusemenetlusega paralleelselt kuulatud ära

süüteomenetlustes, mida menetles vastustaja. Samuti olid kaebaja seisukohad vastustajale tegelikkuses teada kohtuasjast nr 3-13-2168 (I kd tl 18), milles kohtulahend jõustus 04.08.2015. a Riigikohtu määrusega. Seega ei saa ka see menetluslik minetus olla iseseisvaks vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Halduskohus ei pea võimalikuks vastustajale õiguslikult ette heita kaebaja ära kuulamata jätmist olukorras, kus vaidlustatud otsuse andmise peamotiiviks oli kaebaja poolt õigusvastaselt teabe andmata jätmine. Kuna kaebaja oli oma vastuväited vastavas halduskohtule esitatud kaebuses esitanud, siis ei saanud kaebaja ära kuulamata jätmine vaidlusaluses haldusmenetluses mõjutada asjas tehtud otsustust.

49. Neil asjaoludel jääb kaebus rahuldamata.

50. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik Kohtunik