3-15-1311/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 6. august 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1311 Kohtuasi R.L. kaebus Tallinna Vangla elamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.L. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta R.L. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 07.09.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.03.2015 on Viru Vangla kinnipeetav R.L. (edaspidi kaebaja) koostanud Tallinna Vanglale adresseeritud kahjunõude (tl 14), milles soovis saada iga selles vanglas alates novembrist 2010 kuni 16.10.2012 viibitud päeva eest 3 euro suurust hüvitist. Ta väitis, et teda koheldi ebainimlikult ja alandavalt ning märkis seejuures ära kambri 1,5 m2 suuruse vaba põrandapinna iga kinnipeetava kohta, riiete pesemisest ja kuivatamisest tulenenud niiskuse ja rõskuse ning vähese kunstliku valgustuse.

09.06.2015 vastusega nr 5-37/15/92-2 (tl 32-35) tagastas Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) kahjunõude ajavahemikku 22.11.2010 kuni 19.03.2012 puudutavas osas läbivaatamatult ning jättis muus osas rahuldamata. Veel on kohtutoimikusse esitatud tabelid kaebaja paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta (tl 36-38 ja 56-60) ning väljavõte vangistusregistrist tema tööhõive kohta (tl 39).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.05.2015 koostatud kaebuses (tl 1-2) teatas kaebaja, et Tallinna Vangla pole tema kahjunõuet tähtaegselt lahendanud ning palus, et kohus mõistaks välja 300 euro suuruse hüvitise iga selles vanglas viibitud kuu eest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 3 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale tuginedes väitis ta, et igal kinnipeetaval on õigus 4 m2 suurusele isiklikule ruumile, mille arvutamisel tuleb maha arvata tualeti ja mööbli alla jääv pind. Enda inimväärikusele tekitatud mittevaralise kahju väitis ta seisnevat selles, et oli jäetud ruumipuuduse tõttu ilma võimalusest liikuda ning kannatas seetõttu psüühiliselt stressi, ängistuse, pideva pingeseisundi, meeleolu languse ja abituse all. Veel märkis kaebaja, et pöördus olukorra parandamiseks küll inspektor-kontaktisiku poole, kuid sai vastuseks, et tema kambri tingimused vastavad seadusele ning arvas kuni kohtulahendini Tunis vs Eesti, et talle osaks saanud kannatused ongi need, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. Nimetatud kohtuasjas määratud hüvitist 300 eurot ühe kuu eest pidas ta ka endale kohaseks ning palus see kanda oma pangakontole. 03.07.2015 koostatud täienduses (tl 46) märkis kaebaja riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 viidates, et sai kahjust teada alles hiljuti.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 29-31) paluti kaebus perioodi 22.11.2010 kuni 19.03.2012 osas läbivaatamatult tagastada ja ülejäänud osas rahuldamata jätta ning paluti arvestada kohtueelsele nõudele antud vastuses tooduga. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati väitega, et mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul kohe aru. Kaebuse sisulises osas leiti, et vangla tegevuses puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind ja tema vangistustingimused olid vähemalt rahuldaval tasemel. Seejuures väideti, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada talle kannatusi, tegemist oli ruumikitsikusest tingitud üldteada probleemiga, mille vältimine ei olnud vangla võimuses ja mida pole võimalik lahendada väga operatiivsete vahenditega. Veel märgiti, et kaebaja pole dokumendihaldusprogrammi kohaselt rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks, on kohe esitanud kahjunõude, juhib väidetavale õiguste rikkumisele tähelepanu peale seda, kui vanglal pole enam võimalik kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ning on hakanud enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tundma ja enesele kahju tekkimist väitma alles peale seda, kui EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti ja tekkis teoreetiline võimalus riigilt raha saada.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas kaebus on terves ulatuses lubatav ning kas kambrite vähese vaba põrandapinna ja neis valitsenud tingimuste tõttu on saanud kaebaja inimväärikusele tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.

5. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama.

Kinnipidamise tingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähtajaga seonduvat on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-93-13 ja nr 3-3-1-20-15. Esimesena nimetatu punktis 14 märgiti, et tegemist on jätkuva haldustoiminguga, millest tuleneva mittevaralise kahju kindlaksmääramisel peab arvestama rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest tulenevat kumuleeruvat mõju ning kahju lõplik suurus selgub alles pärast jätkuva toimingu lõppemist. Enne toimingu lõppemist võib tähtaeg erandina kulgema hakata vaid siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi kahju lõplikust ulatusest teada saama varem. Teise lahendi punktis 13 leiti lisaks, et kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb ning lisati, et lõppenuks saab toimingu lugeda, kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud. Käesoleval juhul ei kinnita miski seda, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid selles vanglas viibimise ajal oluliselt muutunud. Ruumipuudust ja muud kinnipidamisega seotut pidi ta küll koheselt tunnetama, kuid nende tegelik mõju ja seega ka väidetava kahju lõplik suurus ei saanud talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Antud juhtumi puhul on selleks Tallinna Vanglast teise vanglasse ümber paigutamise päevale järgnenud päev. Kuna kohtueelse kahjunõude on ta koostanud 18.03.2015, on tema nõue kogu ulatuses tähtaegne ning lubatav.

6. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad riigivastutuse seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

7. Kaebuses tugineb selle esitaja asjaolule, et tema kambrites oli mööbli ja WC tõttu väga vähe liikumiseks vaba põrandapinda. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on nõutav vähemalt 3 m2 suurune põrandapind iga kambris viibiva kinnipeetava kohta. VSKE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Seega ei tähenda mõiste „põrandapind“ kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.

8. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad VangS § 8 ja VSKE § 8. Viimati nimetatu lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigete neli ja viis kohaselt rakendatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ja vahistatule, kes peab VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt viibima lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on

tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on kohtueelse menetluse lahendi väidetest nähtuvalt olnud vahistatu seisuses ning viibinud alates 20.09.2012 ka vastuvõturežiimil. Ta ei ole väitnud, et töötas, kuid on vangiregistri väljavõttest nähtuvalt osalenud riigikeele õppel, eluviisi treeningul ja suitsetamisest loobumise nõustamistel. Seega pidigi vanglateenistus hoidma teda terve ööpäev läbi lukustatud kambris ja võis sealt välja lubada üksnes VangS § 55 lg 2 ja § 93 lg 5 kohase vähemalt üks tund kestva värskes õhus jalutamise ning õppetöös ja nõustamistel osalemise ajaks.

9. Kaebuse ühe õigusliku alusena viidatud EIÕK artikkel 3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes leidnud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab tingimata väärikuse alandamist eeldada. Lahendis nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus sellele lahendile toetudes lisaks, et kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada tema õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Tegemist oli käesolevaga sarnaste juhtumite lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul need Riigikohtu seisukohad tähelepanuta jätta.

10. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mõnel Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui vastav õigusakt sellel ajal ette nägi. Kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambrite suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad, et talle oli kogu selles vanglas viibitud aja jooksul tagatud vähemalt 2,60 m2 suurune põrandapind ning VSKE § 6 lg 6-s ühele kinnipeetavale ettenähtud põrandapinnast ei ole see valdava enamiku ajast väiksem olnud ka juhul, kui arvestada kambri põrandapinna hulgast välja WC alla jääv pind. Seega pole rikutud kaebaja neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Mingit rikkumist ei ole ka väljaspool kambrit liikumise võimalusi reguleerivate sätete osas. Mis puutub aga tema kohtueelse kahjunõude väidetesse niiskuse ja kunstliku valgustuse puudulikkuse kohta, siis jäävad need paljasõnaliselt ja tagantjärele esitatutena kontrollimatuteks. Lisaks ei ole ta neid kohtule esitatud kaebuses oma õiguste rikkumisena üldse ära nimetanudki.

11. Kaebuses viidatud EIK lahendites tehtud järeldused ei saa olla käesolevale juhtumile üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on kohus ära märkinud ka mitmeid teisi olulisi asjaolusid ning olemas on ka teistsuguste järeldustega lahendeid. Näiteks on EIK leidnud vastustaja poolt viidatud 12.03.2015 lahendis Murśić vs Horvaatia, et ruum alla 3 m2 pole alati automaatselt EÕIK artikli 3 rikkumine. Nimetatud otsusest nähtub, et kohtule olid kinnipeetava isikliku eluruumi määratlemise aluseks esitatud andmed, millised kajastasid sarnaselt käesolevas asjas esitatuga vaid kambri pinna üldist suurust ja selles viibinud isikute arvu ega sisaldanud midagi seal paiknenud mööbli või muu inventari all olnud pinnaga seonduvalt. Lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile märkis vastava kaebuse esitaja ära veel ka puudulikud sanitaarja hügieenitingimused, toidu halva kvaliteedi, võimatuse töötada ning ebapiisavad võimalused vaba aja veetmiseks ja hariduse omandamiseks, kuid kohus tema suhtes sellele vaatamata artikli 3 rikkumist ei tuvastanud. Kaebaja poolt osundatud lahendi Tunis vs Eesti tegemise Tallinna Vangla suhtes põhjustas kambri suurus, mis mõningatel andmetel oli ka alla 2,5 m2. Lisaks toodi täiendavate asjaoludena välja raskused kinnipeetava terviserikke leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel ning see, et kõik vastavad kaebused jäid rahuldamata. Käesoleva kaebuse esitaja puhul pole niisugust rikkumist olnud ning kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei nähtu ka, et tal oli mingeid tervisega seotud probleeme või

et ta esitas vanglale selleks kehtestatud korra kohaselt pöördumisi seoses ruumipuuduse ja muude kinnipidamistingimustega ning need jäeti rahuldamata või üldse tähelepanuta. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei võimalda kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09.

12. Eeltoodud järeldustel pole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks, mille eest oleks võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahasummasid. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 50 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest maksnud isiku kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2015 lahendiga 04.12.2015