4-15-4323/6 · 4-15-4323/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4323 1

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.08.2015.a, Tallinnas Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-4323 (2302,15,006569) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi

T.N-i 03.06.2015.a kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006569. Kaebuse esitaja T.N, isikukood: XXX; elukoht:

XXX; sidevahend: 5099934; e-mail: XXX; töökoht: XXX OÜ Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta T.N-i 03.06.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006569 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks rahuldamata.

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova otsus väärteoasjas nr 2302,15,006569 muutmata. Kohustada T.N KarS § 66 alusel tasuma talle määratud rahatrahv summas 400 (nelisada) eurot 10 (kümne) osamaksena järgneva maksegraafiku alusel:

− 15.09.2015.a, summas 40 eurot;

− 15.10.2015.a, summas 40 eurot;

− 15.11.2015.a, summas 40 eurot;

− 15.12.2015.a, summas 40 eurot;

− 15.01.2016.a, summas 40 eurot;

4-15-4323 2

− 15.02.2016.a, summas 40 eurot;

− 15.03.2016.a, summas 40 eurot;

− 15.04.2016.a, summas 40 eurot;

− 15.05.2016.a, summas 40 eurot;

− 15.06.2016.a, summas 40 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia

Protsykova otsuses väärteoasjas nr 2302,15,006569 märgitud Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank

pangas, arvele EE 403300333416110002 Danske pangas või arvele EE

701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155087081. LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena võtta T.N-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 (kolmeks) kuuks.

Vastavalt LS § 127 on T.N kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohtuotsuse ärakiri saata T.N-ile ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitusele. Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst

kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati T.N LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki

juhtimisõiguse ära võtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et T.N juhtis mootorsõidukit kiirusega 98 km/h +/- 3 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h. Seega T.N ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Oma sellise tegevusega rikkus T.N LS § 15 lg 1 p 2 /Suurim lubatud sõidukiirus

asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis/ nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 /Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise

4-15-4323 3

eest 41–60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi.

Väärteootsuse kohaselt on väärteo toimepanek leidnud tõendamist nii menetlusaluse isiku ütlustega kui ka videosalvestusega. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks loeti süü tunnistamine, raskendavad asjaolud puudusid. Samuti nähtub kohtuvälise menetleja otsusest, et menetlusalune isik on varem pannud toime

sarnase väärteo, mille eest määratud karistus ei ole suutnud teda mõjutada õiguskuulekalt

käituma. Ning sellest tulenevalt ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ning karistuse eriprevantiivsetest eesmärkidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes arvesse ülaltoodut määras kohtuväline menetleja T.N-ile karistuseks LS § 227 lg 3 alusel rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o summas 400 eurot ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusega mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU 03.06.2015.a esitas T.N kaebuse Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006569

otsuse tühistamiseks, lisakaristuse kohaldamise osas, rahatrahvi suurusega on nõus, taotleb rahatrahvi tasumise ajatamist.

Kaebusest nähtub, et T.N tunnistab liikluseeskirja rikkumist ning möönab, et kiirendusrajalt väljudes tõusis auto kiirus liialt suureks. Kaebaja märgib, et kuivõrd tegemist on

sellise teelõiguga, kus liiklus on ühesuunaline ning jalakäijad liigelda ei saa, ei pannud ta otseselt kellegi elu ega tervist ohtu. Samas taotleb kaebaja lisakaristuse tühistamist. Kaebuse kohaselt elab kaebaja linnast emal, kus ühistransport käib 2 korda päevas. Kaebaja käib tööl Teisipäevast - Pühapäevani 10:00 kuni

21:00. Kuivõrd kaebaja töötab omaenda firmas, kus teisi töötajaid ei ole ning rahatrahvi tasumiseks peab ta tööl käima, on tal vaja juhilube. Kaebusest nähtub, et detsembris pani ta toime ühe kiiruseületamisega seonduva väärteo, kuid enne seda pole tal aastaid rikkumisi olnud. Kaebaja märgib, et mõistetud trahv 400 eurot on tema jaoks suur summa ning motivaator, et teha järeldused oma rikkumise osas. Kaebaja ei soovi kaebuse kohaselt kohtuistungil osaleda. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 30.06.2015.a. Kohtuväline

menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et koostatud otsus on seaduslik ning selle muutmiseks kaebuses toodud

põhjendustel puuduvad. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ning tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ning KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohtuvälise menetleja vastusest nähtub, et isik kes juhib mootorsõidukit ning hoolsuskohustust rikkudes jätab veendumata sõidukiiruses ja selle lubatavuses, vastutab LS § 27 järgi. LS § 14 lg 2 kohustab liiklejat järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja

ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Lohakus ja

4-15-4323 4

hooletus, mille tulemusena juht eirab temale pannud kohustusi, võib endaga kaasa tuua väga raskeid tagajärgi. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud selliselt, et vältida ohu saabumist või muuta selle tekkimine minimaalseks. Ohtu on võimalik vältida ainult siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid. Karistusmäära valikul lähtud kohtuväline menetleja KarS § 56 lg 1 sätestatust, mille kohaselt

tuleb karistuse valikul lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isiku edaspidi hoiduma uute

süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on juhtinud oma seisukohas tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule on inkrimineeritud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 45 km/h, mis viitab isiku suhteliselt suurele süüle.

Tegemist on tahtliku ja jämeda liiklusreeglite nõuete rikkumisega, mille puhul sanktsiooni keskmises määras rahalise karistuse ning lisakaristuse minimaalses määras kohaldamine on põhjendatud.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Samas ei vaidlusta ta võimalust määrata rahatrahv ositi tasumisele. KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et T.N-i 03.06.2015.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova otsusele väärteoasjas nr 2302,15,006569 kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati

selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Kaebusest nähtub, et T.N ei vaidlusta asjaolu, et ta ületas kiirust kohtuvälise

menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. T.N-ile inkrimineeritud väärtegu on tõendamist leidnud muuhulgas , millest nähtub, et isik väärteoprotokolliga 20150424376501 ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h; menetlusaluse isiku ütlustega, kus isik tunnistab kiiruse ületamist ning kahetseb oma teguviisi; salvestuse andmetega, millest nähtub, et sõiduauto BMW registrimärgiga XXXmaksimum kiiruseks mõõdeti 98 km/h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul oli 50 km/h; , mille Maateeameti liiklusregistri väljavõttega kohaselt omab T.N B kategooria juhtimisõigust alates 12.05.1997.a; karistusregistri väljavõttega on 1 (üks) kehtiv väärteokaristus, nimelt LS § , millest nähtub, et T.N

4-15-4323 5

227 lg 1 rikkumise eest ning väärteootsusega, mille kohaselt eelnevalt mõistetud karistus ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma. Seega T.N-i poolt juhitud mootorsõiduki BMW 328I reg.märk XXXkiiruse näit on õige ning T.N ületas sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Kohus on seisukohal, et T.N-i poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud

ning tema tegu vastab LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele / Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis

– karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni/ järgi. Kohus leiab, et T.N pani väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta otsustas ületada suurimat lubatud kiirust, enda sõnade kohaselt, tagant tulid autod ja ta kiirendas, et hoog sisse saada. Kohus on seisukohal, et lubatud suurima kiiruse ületamine on alati tahtlik tegu. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline

menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü

suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas peab kohus vajalikuks selgitada mõnda kaebuses esitatud väidet. Kaebaja on väitnud kaebuses, et oma kiiruse ületamisega ei pannud ta kindlasti ohtu kellegi elu ega tervist, kuna antud teelõik on ühesuunaline, kus jalakäijad liigelda ei saa. Kohus leiab, et selline väide on paljasõnaline ning antud soovist vabaneda vastutusest. See, et antud teelõigul jalakäijad ei liigu ning liiklus on ühesuunaline, ei tähenda, et kaebaja oma tegevusega kellegi elu või tervist ohtu

ei seadnud. Kohus märgib, et alati on võimalus, et tagant tulev auto on lähemal kui

kiirendusrajal olev mootorsõidukijuht arvab. Samuti on võimalus, et peateel liikuv mootorsõiduki juht ei lase kiirendusrajal olevat juhti enda ette. Arvestades siinkohal asjaoluga, et LS § 17 lg 5 p 7 järgi peab kiirendusrajalt teele sõitev mootorsõiduk andma teistele teel liiklevatele juhtidele teed. Kui kiirendusrajal olev mootorsõidukijuht automaatselt eeldab, et

kiirendades jõuab ta tagant tulevate autode ette ning teda lastakse vahele, võivad sellise

mõtlemise tagajärjed olla väga tõsised. Küllaldaselt on internetis liikvel mootorsõidukite pardakaameratega filmitud salvestusi, kust nähtub, millised võivad kiirendusrajal kiirendava

mootorsõiduki tegevuse tagajärjed olla. Sellise väite esitamine kaebuse esitaja poolt on lugupidamatu kehtivate seaduste ning teiste inimeste elude, tervise ja vara suhtes. Kohus selgitab, et ootamatu ohu puhul on inimese reageerimiskiirus hetkel, kui ta ohtu märkab, umbes 1 sekund. Mida suurem kiirus, seda pikema maa sõidab auto enne, kui juht üldse pidurile vajutab. Suurema kiirusega on pidurdusmaa pikem. Üldteada olevaks asja oluks on 50 km/h sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 meetrit, pidurdusmaa 25 m ja peatumisteekond 40 meetrit. Kui mootorsõiduk liigub 90 km/h, siis on reageerimismaa on 27 meetrit, pidurdusmaa

4-15-4323 6

81 m ja peatumisteekond 108 meetrit. Kõik näitajad on suurenenud poole võrra. Samas kui mootorsõiduk sõidab 98 km/h, siis on reageerimismaaks juba 29,40 meetrit, pidurdusmaaks 96,04 meetrit ja peatumisteekonnaks koguni 125,44 meetrit. Siinkohal on oluline märkida, et

kiirendusrada ei ole üldiselt piisavalt pikk, et juht jõuaks kiirendada ja seejärel ka ohutult pidurdada, kui teele peaks ilmuma takistus. Seega kui kaebajale oleks tema valitud sõidukiirusel

ette sattunud ootamatu takistus teise liikleja näol, siis ei oleks ta olnud võimeline piisavalt kiiresti reageerima, et vältida liiklusõnnetuse tekkimist. Samuti on kaebuse esitaja esitanud väite, et juhtimisõigus on talle vajalik, et ta saaks tööl käia. Kohus märgib, et kaebaja oleks pidanud sellele mõtlema varem, enne kui ta otsustas uuesti

kiirust ületada. Seda enam, et ta teadis, et tal on üks samalaadne kehtiv karistus olemas. Arvestama peab sellega, et eelmise liiklusalase süüteo pani kaebaja toime 03.12.2014.a ning käesoleva rikkumine pandi toime 24.04.2015.a, s.o vähem kui pool aastat hiljem. Kohus leiab, et kaebajat ei motiveerinud eelnev mõistetud karistus, seega peab iga järgnev karistus olema eelmisest karmim. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 50 lg 2, kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit

seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult

enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt

peab seejuures mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik

(Riigikohtu kriminaalkolleegium 12.02.2008.a otsuses nr 3-1-1-91-07, p 7). Selleks tuleb tuvastada, kas isikul on tuvastatud puue vastavalt sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude

mõistega. Kohus uurinud väärteotoimikus olevaid materjale ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajal esineks puue, mille alusel peaks talle juhtimisõiguse alles jätma. Asjaolu, et isikul on seoses tööülesannete täitmisega vaja juhtimisõigust, peaks isikul iga päev meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusnõuete rikkumisest. Seega peaks isik ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. Samuti peaks isik, kes on saanud juhtimisõiguse ning on seetõttu teadlik liiklusnõuetest, olema teadlik

ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega vastuolus olev käitumine võib põhjustada juhtimisõiguse äravõtmise.

Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et pidevalt teavitatakse avalikkust toimunud liiklusõnnetustest, kus üheks faktoriks on ka liialt suur kiirus. Alles hiljuti hukkusid neli noort inimest, just sellepärast, et mootorsõidukijuht arvas, et tema oma tegevusega ei pane kellegi elu ega tervist ohtu. Kohus märgib, et lubatud sõidukiiruse ületamine ohustab nii kaasliiklejate kui ka rikkuja enese elu, tervist ja vara. Liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust on reguleeritud

selliselt, et ohu saabumist oleks võimalik vältida või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Liiga kiire sõit on joobes juhtimise kõrval üks peamisi liiklusõnnetusi põhjustavaid faktoreid. Mida kiiremini auto liigub, seda vähem on juhil võimalusi ja aega üldse midagi enda või teiste kaitseks ette võtta. Kohus selgitab, et kui isik peab normaalseks olukorda, et ta liikluses osaledes ei pea järgima sõiduki sõidukiirust on ta liikluses ohtlik, kuivõrd ta ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja

selline isik tuleb juhtimiselt kõrvaldada. Kohus selgitab, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukite lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Seega pidi T.N tegema kõik endast sõltuva ning järgima LS nõudeid, et mitte rikkuda seadust ja saada rahatrahvi ning kaotada juhtimisõigust. Samuti ei ole kaebuse esitaja poolt kaebuses märgitud, et ta soovis tagant tulevate autode ette jõuda või tal on juhtimisõigust tarvis tööl käimiseks piisavaks aluseks tühistada õige ja õiglane otsus.

4-15-4323 7

Suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati

arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Samas peab isikuid, kes arvavad, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on normaalne, karistama rangelt. Kohus selgitab, et kohtuväline menetleja arvestas, isiku süü tunnistamist ja vastavalt sellele

määras ka karistuse. LS § 227 lg 3 alusel võidakse isikut karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võidakse isikult võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmest kuust kuni kuue kuuni. T.N karistati rahatrahviga 400 eurot ning juhtimisõiguse äravõtmisega

3 kuuks. Seega on rahatrahvi näol tegemist keskmise karistusega arvestades maksimaalset

lubatud trahvi ning juhtimisõiguse äravõtmise osas on tegemist lõikes 2 sätestatud miinimumiga.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Arvestades, et T.N ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h, on isiku süü keskmisest suurem.

Lisades siia juurde ka asjaolu, et kaebajat on varasemalt karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest, nähtub, et isik oma käitumisega ei suuda järgiga kehtestatud reegleid.

Kohus on seisukohal, et T.N-ile mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega, õiguserikkumise iseloomu arvestades. Kohus leiab, et kaebuse

lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse

muutmiseks või tühistamiseks. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus.

Mis puudutab kaebuse esitaja palvet võimaldada tal mõistetud rahatrahv tasuda ositi, leiab

kohus, et see on põhjendatud. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt peab kaebaja tasuma

rahatrahvi 400 eurot, arvestades Eesti keskmist palka ning elukallidust, on tõenäoline, et korraga sellist summat isikul ei ole. KarS § 66 lg 2 sätestab, et rahatrahvi tasumiseks ositi peab

olema „mõjuv põhjus“, selliseks mõjuvaks põhjuseks võib lugeda majandusliku võimetuse tasuda kogu mõistetud rahatrahv korraga. Kohus juhindus V™S § 132 p 1, § 109, § 110, § 111, § 113, § 120.

Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/