2-10-46323/109 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.08.2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-46323

Tsiviilasi

AS-i SEB Pank hagi MS (S) vastu raha tasumise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.03.2015 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

15 945,77 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

MS apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS SEB Pank

(registrikood 10004252, aadress Tornimäe 2, 15010 Tallinn),

tehinguline esindaja Martin Velling (e-post: XXX@XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MS (isikukood

XXXXXXXXXXX, aadress XXXXXXXXXX XXXX X-XX

XXXXX XXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat

Maksim Greinoman (e-post: XXX@XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

19.06.2015

Istungil osalenud isikud

Kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Maksim

Greinoman

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 31.03.2015 otsus jätta muutmata.

2. MS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulu ringkonnakohtus MS kanda.

4. Mõista välja MS-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 600

eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 60 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest

vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Riigilõivu tasumisega viivitamise

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 22.09.2010 esitas hageja Harju Maakohtusse hagi kostja ja OÜ Braiconf vastu, milles

palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 20 580,96 eurot, millest

põhinõue moodustab 10 290,48 eurot (161 010,96 Eesti krooni), intress 4635,19 eurot

(72 524,93 Eesti krooni) ja viivis 5655,29 eurot (88 486,03 Eesti krooni) ning

menetluskuluna hageja poolt kantud riigilõiv summas 1118,45 eurot (17 500 Eesti

krooni).

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Braiconf 29.11.2005 laenulepingu nr

2005029383. Lepingu kohaselt andis hageja OÜ-le Braiconf laenu 3 150 000 Eesti

krooni. Vastavalt lepingu punktile 5.2 kohustus OÜ Braiconf tagastama laenu ja

tasuma intresse osade kaupa annuiteetmaksetena alates 25.12.2005 kuni 25.11.2010

iga kalendrikuu 25. kuupäeval. Lepingu punkti 4.1 kohaselt lepiti kokku muutuvas

intressimääras – hageja Eesti krooni laenude baasintress + 2,7% aastas. Lepingu

nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja MS 12.01.2007

käenduslepingu nr 2007000862, käendusega piirsummas 1 000 000 Eesti krooni ja

muudel käenduslepingus toodud tingimustel.

3. Põhjusel, et OÜ Braiconf lepingust tulenevat laenu tagastamise ja intresside tasumise

kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, saatis hageja OÜ-le Braiconf ja kostjale MS-le

korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks. OÜ Braiconf ja kostja MS teadetes määratud

tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, mistõttu saatis hageja 17.04.2009 OÜ-le

Braiconf ja kostjale MS-le lepingu erakorralise ülesütlemise teated, nõudes kõigi

maksete tasumist hiljemalt 18.05.2009. OÜ Braiconf ja kostja MS lepingu erakorralise

ülesütlemise teates nimetatud kuupäevaks võlgnevust ei tasunud, mille tulemusena

ütles hageja lepingu üles 19.05.2009.

4. Lepingu punkti 12.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda lepingu alusel tehtavate laenu

tagasimaksete mittetähtaegsel tegemisel viivist lepingus kokkulepitud intressimäära

kahekordses määras. Hageja ei nõua kogu viivise välja mõistmist, vaid palub välja

mõista viivise summas 5655,29 eurot (88 486,03 Eesti krooni), see on kõrvalnõuete

ulatuses. Lepingust tulenev nõue on 20 580,96 eurot, millest põhinõue on 10 290,48

eurot (161 010,96 Eesti krooni), intress on 4635,19 eurot (72 524,93 Eesti krooni) ja

viivis on 5655,29 eurot (88 486,03 eurot).

5. Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja MS hageja ees solidaarselt OÜ Braiconf

kohustuse täitmise eest.

Kostja vastuväited

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

7. Kostja ei andnud tahteavaldust hageja eest vastutamiseks. Kostja emakeel on vene

keel, kostja ei valda piisavalt eesti keelt, mistõttu ei saanud kostja allkirjastatud

dokumendist aru. Kostja arvas, et tegemist on laenulepingu lisaga ja ei saanud aru, et

võtab

dokumendi

allkirjastamisega

endale

isikliku

kohustuse.

Hagejal

krediidiasutusena oli kohustus ja võimalus veenduda, et kostja saab dokumendist aru

ja avaldab oma tegelikku tahet, eelkõige edastades dokumendi venekeelsena või koos

venekeelse tõlkega. Seda ei tehtud. Seega on leping tühine kostja tahteavalduse

puudumise või heade kommetega vastuolu tõttu

8. Hageja ei ole tõendanud oma nõude suurust. Tõendamata on tegelikult välja makstud

summa suurus, kui palju oli tagasi makstud selle katteks (ehk mis on laenujääk), kui

palju oli makstud intressi ja viivise katteks (tõendamata on intressi ja viivise määrad).

Hageja nõue on tõendamata. Hageja väidab, et OÜ Braiconf on rikkunud hageja ja OÜ

Braiconf vahelist krediidilepingut. Selle tulemusena olevat hagejal tekkinud kahju,

mida hüpoteegiga koormatud kinnistute müügist saadu ei olevat katnud. Kui see leiab

tõendamist, siis vastavalt VÕS § 139 lg 2 pidi hageja rakendama mõistlikke

jõupingutusi kahju vähendamiseks. Kui hageja seda ei teinud, väheneb tema poolt

saadaolev summa vastavalt hageja poolt vähendamata jäetud kahjule.

9. Hageja lasi kinnistud võõrandada alla turuhinna. Võõrandamise ajal oli keskmine

kohalik turuhind Reiu külas Maa-ameti andmetel 204,77 krooni/m2; keskmine kohalik

turuhind kogu Pärnumaal SpotCity24 andmetel (andmed Reiu küla kohta ei ole

SpotCity24 kaudu kättesaadavad) umbes 280 krooni/m2. Hüpoteekidega koormatud

kinnistute kogupind on 20 001m2. Isegi kui lähtuda madalamast turuhinnast, siis oleks

kinnistute eest saadaolev summa pidanud olema 4 095 604,77 krooni (204,77

krooni/m2 x 20 001m2 = 4 095 604,77 krooni). Kinnistutele olid rajatud

kommunikatsioonid ja tee, seega oli nende turuväärtus isegi kõrgem. Kinnistute

turuväärtus 261 756,85 eurot (4 095 604,77 Eesti krooni) ületab laenulepingu

erakorralise ülesütlemise teates märgitud laenujääki ja võlgnevuse kogusummat

kahekordselt.

10. Hageja ei teatanud kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu tal ei olnud võimalik

sellist tegevust takistada kohtutäituri peale kaevates, kinnistutele turuväärtusega ostja

leidmisega või muul viisil. Selline hageja käitumine on pahauskne ja lähtudes VÕS §

139 lg 2, § 149 lg 5 tulenevalt jääb sellest tingitud kahju hageja enda kanda. Samuti

tegi hageja ka rida toiminguid, millega halvendas oma olukorda ja nõude tagatust.

Esiteks ei nõudnud hageja väidetava võla tasumist OÜ-lt Konto Kvaliteet, kuigi omas

selleks õigust. Teiseks vabastas hageja käendusest HM, ilma et selleks oleks mistahes

õiguslik kohustus või äriline põhjendus. Kolmandaks viivitas hageja pahatahtlikult

oma väidetava nõude esitamisega ja suurendas seeläbi oma viivisenõuet. Sellega ei

teinud hageja mõistlikke toiminguid oma väidetava kahju vähendamiseks. On alusetu

hageja püüd selle eest kostjat vastutavaks teha. VÕS § 139 lg 2 alusel tuleb võimalik

kahjuhüvitist vastavalt vähendada.

11. Hageja poolt kohtule esitatud allkirjastamata dokument „baasintresside väärtuste

ajalugu“, millega soovib tõendada intressi ja viivise määra, ei oma kostja hinnangul

tõenduslikku väärtust. Hageja andmetest nähtuvalt kõigub viivisemäär (laenulepingu

punkt 12.5) ajavahemikul 19.05.2009 (laenulepingu erakorraline ülesütlemise päev)

kuni hagi esitamiseni 22.09.2010 vahemikus 7,4%-17,4%, mitte aga 17,4%-19,4%

aastas, nagu hageja väitis. Hageja ei pidanud vajalikuks parandada valeks osutunud

arvestust ja selles osas on nõue endiselt ebaselge ja tõendamata. Hageja ei saanud

esitada oma veebilehe väljatrükki, mis viitab sellele, et „panga baasintress“ (kusjuures

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

ei ole selge, kas see on „Panga Eesti krooni laenude baasintress“) ei ole hageja

klientidele avalikult kättesaadav. Kostjal ei õnnestunud sellist tabelit hageja

veebilehelt leida. Kui intressi määrab hageja ja seda ei avalda, siis tuleb lugeda, et

kokkulepet intressimäära (ja sellest johtuvalt ka viivisemäära osas) ei ole sõlmitud.

Isegi, kui lugeda, et intressimäära osas on kokkulepe olemas, on see ebamõistliku

tüüptingimusena tühine. Hageja ei ole kostjat ega põhivõlgnikku Eesti krooni laenude

baasintressi muutmisest 1-9 korda teavitanud. Seega on laenumäär tüüptingimusena

tühine ja igal juhul rakendub seadusjärgne määr. Keskmine seadusjärgne intressimäär

ajavahemikul 25.12.2005 kuni hagi esitamiseni 19.05.2009 (laenulepingu erakorraline

ülesütlemisepäev on 2,5625%[(2,25%+3,125%+4%+3,25%+1,75%+1%):6=2,5625%].

12. Põhivõlgnik pidi tasuma intressi ja põhisumma katteks kokku 214 708,78 eurot.

Hageja väitel on ta saanud kokku 221 255,24 eurot, seega rohkem, kui tal tegelikult

saada oli. Seega on nõue lõppenud kohase täitmisega. Kostjalt väljamõistetav summa

tuleb vähendada nullini.

Menetluse edasine käik

13. Harju Maakohus rahuldas 11.10.2012 kohtuotsusega hagi ning mõistis kostjatelt OÜ-lt

Braiconf ja MS-lt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 10 290,48 eurot,

intressi 4635,19 eurot ning viivise 5655,29 eurot ja jättis menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda.

14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25.06.2012 kohtuotsusega Harju Maakohtu

11.01.2012 kohtuotsuse osaliselt ja saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

15. Otsus tühistati osas, millega hagi MS vastu rahuldati. Rahalise nõudega hagi on hageja

MS vastu esitanud käenduslepingust tulenevalt. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ

Braiconf hagejalt hagiavalduses märgitud tingimustel ja summas laenu sai, seda

kohaselt ei tagastanud ning et sellest tulenevalt ütles hageja laenulepingu üles. Samuti

ei ole apellatsiooniastmes tõstatatud vaidlust põhivõlgniku võla suuruse üle. Enam ei

ole vaidlust ka selle üle, et apellant sõlmis hagejaga käenduslepingu hagiavalduses

märgitud tingimustel ning et selle kohaselt vastutab käendaja vaidlusalusest

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga.

16. Vaidlus on selle üle, kas hageja on võla tagamiseks seatud pandiõiguse teostamisel

käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Sellekohase vastuväite on kostja maakohtu

menetluses esitanud, leides, et kinnistud, millele vaidlusaluse laenu tagamiseks olid

seatud hüpoteegid, on võõrandatud alla turuhinna. Laenuandja poolne õiguste

kuritarvitamine kostja poolt väidetud viisil on vastuväide, mille põhivõlgnik oleks

saanud esitada ja mis ei ole seotud põhivõlgniku isikuga. Seega on ka kostjal

iseenesest õigus taolist vastuväidet esitada.

17. Laenuandja õiguste kuritarvitamine on iseenesest võimalik ka juhul, kui vähenes vara,

mille arvel võlgniku kohustuse oleks saanud täita, isegi kui tegemist ei olnud

võlgnikule kuuluva varaga. Õiguste kuritarvitamise võimalust ei ole osundatud

lahendis välistatud ka juhul, kui täitmine on toimunud sundtäitemenetluses. Taolisele

õiguste kuritarvitamisele ongi käendajast kostja tuginenud, väites, et kinnistud, millele

vaidlusaluse laenu tagamiseks olid hüpoteegid seatud, on täitemenetluses müüdud alla

turuhinna. Niisugune asjaolu iseenesest võib anda aluse VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks.

Maakohus ei ole vaidlust lahendades täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid,

otsuses ei ole käsitletud kostja vastuväidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta ega

põhjendatud, miks kohus sellega ei nõustu, samuti ei ole käsitletud ühtki eelnimetatud

väitega kostja poolt esitatud tõendit.

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

Esimese astme kohtu otsus

18. Harju Maakohus tegi 31.03.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 20 580,96 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.

19. Võlausaldaja teavitamiskohustuse sisu on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 146.

Nimetatud sättest ei tulene kohtu hinnangul võlausaldaja kohustust omal algatusel

teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest.

20. Sarnasest põhimõttest lähtub ka VÕS § 145 lg 2, mille kohaselt ei vastuta käendaja

põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kui talle ei antud

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Käendaja teavitamata jätmine ei vabasta VÕS § 145 lg 2 järgi käendajat kõigi

käendatavate kohustuste täitmisest, vaid üksnes nende kulude hüvitamise kohustusest,

mis on tekkinud põhivõlgnikult võla sissenõudmisega. Kostja ei ole käesolevas asjas

esitanud hageja nõudele vastuväidet, mille kohaselt hageja nõue on vähenenud VÕS §

145 lg 2 või 146 lg 3 alusel, s.h ei ole kostja toonud välja temale väidetavalt tekkinud

kahju. Käesolevas asjas ei saa VÕS § 145 lg 2 kohalduda, sest hageja nõue kostja

vastu ei sisalda võla sissenõudmisega seonduvate kulude hüvitamise nõuet.

21. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 sätestab, et täitemenetluse osalised on isik,

kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud

nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.

22. Kohtu hinnangul ei ole käendaja TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi

täitemenetlus puudutab. Kostjal oleks seetõttu puudunud ka täitemenetlusest

teadasaamise korral võimalus mõjutada täitemenetluse käiku näiteks kaebuste

esitamisega. Lisaks eeltoodule ei ole sissenõudjal täitemenetluses kohustust teavitada

TMS § 5 lg-s 1 nimetatud isikuid täitemenetluse toimumisest. Seega ei saaks kostja

teha hagejale etteheiteid täitemenetlusest teavitamata jätmise pärast ka siis, kui ta

oleks täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõistes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus,

et täitemenetluse alustamisest kostja teavitamata jätmine ei kujuta käesoleval juhul hea

usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist.

23. Täitemenetluse seadustikust ei tulene sissenõudja kohustust olla täitemenetluses

aktiivne. Seetõttu ei saa kostja hagejale ette heita aktiivse käitumise kohustuse

rikkumist. Kohus on seisukohal, et teatud juhtudel võib sissenõudja passiivsus siiski

olla hea usu põhimõttega vastuolus. Selline olukord võib tulla kõne alla näiteks siis,

kui sissenõudja on passiivne ilmse eesmärgiga tekitada võlgnikule kahju või saada

võlgniku arvel kasu. Selliseks käitumiseks võib olla näiteks nõusoleku mitteandmine

arestitud kinnisasja müümiseks muul viisil kui enampakkumisel (keelumärke kohaselt

on sissenõudja õigustatud isikuks, kelle nõusolek on vajalik) vms. Eeltoodust

tulenevalt saab passiivsus olla hea usu põhimõttega vastuolus üksnes erandlikel

juhtudel. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks hageja passiivsuse

erandlikkus käesoleval juhul.

24. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt määrati

kinnisasjadele arestimisel turuhinnast madalam hind. Kostja esitatud 29.12.2008

hindamisakt (III kd, tl-d 252-267) ei kajastada arestitud kinnisasjade hinda nende

arestimise

seisuga;

hindamisakt

ei

näita

ka

kinnisasjade

väärtust

nende

enampakkumisel müümise seisuga. Seetõttu ei tõenda kostja esitatud tõend seda, mida

kostja tõendada soovib. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul võimalus hinnata, kas

kohtutäitur eksis kinnisasjade hinna määramisel.

25. Kohus on seisukohal, et isegi siis, kui kinnisasjade arestimisel määratud hind ei olnud

võrdne turuhinnaga, ei too see automaatselt kaasa kinnisasjade enampakkumisel

võõrandamist turuhinnast madalamalt. Asjade alghind enampakkumisel ei taga asjade

müümist turuhinnaga. Enampakkumisel kujuneb hind vastavalt enampakkumisel

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

osalejate pakkumustele ning kinnisasjade alghind ei takista hinna kujunemist

turuhinnaga võrdseks või ligilähedaseks.

26. Kohus on seisukohal, et hagejale saaks kinnisasjade hinna vaidlustamata jätmist heita

ette üksnes erandlikel asjaoludel. Erandlikuks asjaoluks on näiteks sissenõudja

eesmärk müüa arestitud asjad kiiresti turuhinnast madalama hinnaga. Käesoleval juhul

ei ole arestitud asjade kiiret müüki turuhinnast madalama hinnaga toimunud, mis

nähtub sellest, et ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjad õnnestus müüa alles pärast

mitme enampakkumise toimumist. Kostja ei ole toonud välja ka muid asjaolusid, mille

põhjal saaks sissenõudja tegevuse lugeda pahauskseks.

27. Kostja vastuväide õiguste kuritarvitamise kohta jääb üldiseks ning ei too kaasa keeldu

kohaldada lepingust või seadusest tulenevat. Kui kinnisasju ei müüdud turuväärtusest

madalamalt, ei oma tähendust see, kuidas toimus kinnisasjade hinna määramine

arestimisel.

28. Kohus on seisukohal, et makseraskuste tekkimise 2008.a detsembris ja lepingu

ülesütlemise 19.05.2009 vahelist aega ei saa pidada ebamõistlikuks. Lisaks eeltoodule

ei ole esimestest makseraskustest kuni lepingu ülesütlemiseni jääv aeg põhivõlgnikku

või kostjat kahjustav, sest lepingu ülesütlemine oleks suurendanud hageja

kõrvalnõudeid põhivõlgniku vastu kogu laenusumma tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumise ja intressimäärast suurema viivisemäära tõttu. Kohus on

ühtlasi seisukohal, et hageja on asunud nõuet sundtäitma mõistliku aja jooksul arvates

lepingu ülesütlemisest, sest täitemenetlust on alustatud 2009.a mais.

29. Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõttest ei tulene aegumistähtaja siseselt

täiendavat tähtaega oma õiguste maksmapanekuks. Kostja kirjeldatud tegevus ei ole

suurendanud hageja kõrvalnõudeid kostja vastu hea usu põhimõttega vastuolus olevalt,

s.t et isegi hageja poolt lepingu varasema ülesütlemise korral ei oleks tagatud hageja

väiksemad kõrvalnõuded kostja vastu. Kohus märgib, et viivise suurusele saavad nii

võlgnik kui ka käendaja esitada viivise vähendamise vastuväite, mis põhineb VÕS §-le

162 ja millise taotluse lahendamisel saab kohus võtta arvesse ka viivisenõude

tekkimise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja ei ole taotlenud VÕS § 162 alusel viivise

vähendamist. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust jätta lepingust või

seadusest tulenev kohaldamata.

Apellatsioonkaebus

30. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldamata jätta ja menetluskulud

jätta vastustaja kanda.

31. Apellant leiab, et vaidlustatava otsuse tegemisel on maakohus vääralt kohaldanud

materiaalõigust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

32. Apellant

esitas

maakohtus

järgmised

põhilised

vastuväited:

vastustaja

oli

laenulepingust

nr

2005029383

tulenevate

õiguste

maksmapanekul

hooletu;

hüpoteegiesemed müüdi turuhinnast kaks korda odavamalt; vastustaja oli

täitemenetluses pahauskne: ei teavitanud apellanti täitemenetlusest, ei andnud

apellandile võimalust täitemenetlusse astumiseks, ei astunud samme enampakkumise

hinna vaidlustamiseks ja enampakkumise toimumise adekvaatseks reklaamiks, et

tagada enampakkumisel kujuneva hinna vastavus turuhinnale.

33. Maakohus on vääralt tuvastanud, et apellant ei tõendanud hüpoteegiga koormatud

kinnisasjade

väärtust,

kuna

hindamisakt

käib

teise

ajavahemiku

kohta.

Enampakkumised toimusid ajavahemikul 25. august kuni 24. november 2009.

Hindamisakt on koostatud seisuga 29. august 2008. Ei ole usutav, et vahepealsel ajal

oleks hinnad vähenenud kaks korda (vt ka Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-157-14, p

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

12). Pealegi, esitas apellant ka muud tõendid (I kd, lk 38-39), mida maakohus jättis

hindamata. Tõendite hindamata jätmist maakohus ei põhjendanud. Seejuures on

ebaõige maakohtu käsitlus, et kinnisasja müümisel kordusenapakkumisel tuleb

müügihinda lugeda turuhinnaks. TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse

selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik

väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega müügihind ja turuhind

on erinevad mõisted. Kui vastustaja ei nõustunud apellandi väidetud ja tõendatud

turuhinnaga, oli tal võimalus esitada omapoolsed tõendid (vt Riigikohtu kohtuotsus nr

3-2-1-184-12, p 17-21). Vastustaja ei ole tagatise turuväärtuse kohta tõendeid

esitanud. Maakohus ei ole asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

hinnanud, rikkudes sellega TsMS § 232 lg-t 1. Seega tuleb ringkonnakohtul tõendid

uuesti hinnata (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-136-14, p 11).

34. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna VÕS § 146 ja TMS § 5 lg 1

tulenevalt ei puudutanud täitemenetlus apellandi huve, ei ole tähendust, et vastustaja

apellanti sellest ei teavitanud, kuna apellant ei oleks saanud täitemenetlusse astuda ja

selle käiku kaebustega jmt mõjutada.

35. Kuivõrd apellandi kui käendaja vastutuse ulatus sõltub otseselt sellest, mis osas

õnnestub täita nõue täitemenetluse käigus, on apellandil käendajana õigustatud huvi

täitemenetluse tulemuse vastu (vt ka VÕS § 149 lg 5). Maakohtu tõlgendus on

vastuolus ka VÕS § 149 lg 1, mille kohaselt on käendajal õigusi esitada kõiki

vastuväiteid, mis põhivõlgnikul. Täitemenetluses saab käendaja vastuväiteid esitada

ainult kaebuse või hagiga, olles kaasatud täitemenetlusse. Sellepärast on käendaja

„muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab“, ja tal on õigus täitemenetluse

osalisena sellest osa võtta. TMS § 5 lg 1 laiendava tõlgendamise vajadust toetab ka nt

Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-86-08, p 19.

36. Kuivõrd vastustaja tegevusetuse tõttu ei saanud apellant ise täitemenetluse käiku

mõjutada, siis ei saanud apellant oma õigusi kaitsta, st vaidlustada enampakkumise

alghinda, korraldada enampakkumise reklaami jmt. Asjaolu, et osavõtjate arv

enampakkumisel mõjutab lõpphinda ja, et oksjoni reklaam toob kaasa kõrgema hinna,

tõendas apellant menetlusdokumendile nr 2-10-46323/63 lisatud tõenditega.

Maakohus ega vastustaja ei ole seda kahtluse alla seadnud. Apellant tõendas ka seda,

et tegelik turuhind on müügihinnast kaks korda suurem. Sellepärast oma

tegevusetusega põhjustas vastustaja oma nõude rahuldamata jätmise.

37. Ebaõige ja ühelgi õigusnormil mittepõhinev on maakohtu seisukoht, et sissenõudja

passiivsus täitemenetluses on ebaseaduslik ainult siis, kui seda tehakse ilmselt

võlgnikule kahju tekitamise või võlgniku arvelt rikastuse eesmärgil. Apellant on

seisukohal, et vastustajal lasub temal tekkiva kahju vähendamise kohustus, mida

toetab ka Euroopa Kohtu kohtupraktika. Vastustajal ei ole aga tekkinud küsitavust

isegi, kui alghind oli kordades väiksem kinnistute soetamis- ja turuhinnast. TMS ei

reguleeri võlasuhteid, vaid üksnes täitemenetluse käiku. Sellepärast rakenduvad

üldised eraõigused põhimõtted ja õigusnormid (eelkõige VÕS §-id 6, 7), mida

vastustaja jättis järgimata. Krediidiasutuselt eeldatakse kõrgendatud vajalikku hoolsust

(Riigikohtu kohtuotsus nr 3-2-1-62-13, p 23). Sisuliselt asus maakohus seisukohale, et

käendajal ei ole õigust osaleda tagatise võõrandamise käigus, võlausaldajal ei ole

kohustust teha toiminguid müügihinna tõstmiseks, kuid sellele vaatamata kõik müügi

riskid ja kahjud kannab käendaja. Sellisena muutuks käendus garantiiks, mis on selgelt

vastuolus VÕS §-iga 149 ja § 155 lg-ga 3.

38. Kohtuasjades nr 3-2-1-11-12, p 12; 3-21-33-08, p 18 leidis Riigikohus, et lubatuks ei

saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski

ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Puudub

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

põhjendus hüpoteegiga tagatud laenuvõtja (või seda käendanud isiku) erinevaks

kohtlemiseks. Pealegi, pandipidaja kohustus olla pandi müümisel hoolas, tuleneb ka

AÕS § 293 lg-st 3, § 294 lg-st 5, § 295 lg-st 1 koostoimes VÕS §-idega 6, 7.

Riigikohtu viidatud seisukoht on eriti aktuaalne praeguses olukorras, kui tagatiste

müük täitemenetluses toimus apellandi teadmata ja osavõtuta. Sellepärast maakohtu

seisukoht, nagu kannaks täitemenetlusse kaasamata jäänud käendaja üksinda kogu

hinnariski, vastuolus VÕS §-dega 6, 7.

39. Kuivõrd vastustaja ei andnud apellandile võimalust kaitsta oma õigusi täitemenetluses

iseseisvalt ega teinud seda tema ja ka enda huvides, siis tuleb sellest tingitud kahju

kanda vastustajal. Apellant on tõendanud, et turuhind ületas müügihinda ja

turuhinnaga müümisel oleks vastustaja nõue täies ulatuses rahuldatud täitemenetlusest

saadud raha arvelt. Vastustaja nõue ei olnud rahuldanud tema enda tulenevate

asjaolude tõttu. Seetõttu VÕS §-ide 6, 7, 139, 140 alusel tuleb hagi jätta rahuldamata.

40. Maakohus möönis, et võib esineda alus viivise vähendamiseks, kuid märkis ekslikult,

et apellant viivise vähendamist ei taotlenud. Vastava taotlus on sisaldunud I k tl 37 p

2.9., II k tl 224 p 1.8. Sellepärast palub apellant ringkonnakohus vähenda viivis nullini

ehk jätta välja mõistmata eespool väljatoodud asjaoludel.

Vastustaja seisukoht

41. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud jätta apellandi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

42. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebuse

väited

ei

anna

alust

maakohtu

otsuse

tühistamiseks.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi

rikkumisi

ega

materiaalõiguse

normide

ebaõiget

kohaldamist.

Vastuseks

apellatsioonkaebusele avaldab ringkonnakohus järgmist.

43. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele

kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis

on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Ringkonnakohus märgib, et vastuväited, mis

on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, on sellised vastuväited, mis ei ole

ülekantavad, seega ei lähe nad kohustuse üleandmise korral üle uuele võlgnikule.

Sellised on vastuväited, mis ei tulene võlasuhtest või lepingust, millest tulenevaid

kohustusi käendati, vaid mis eksisteerivad põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel muul

põhjusel. Käesolevas asjas heidab kostja hagejale ette, et hageja oli täitemenetluses

pahauskne, kuna ei teavitanud kostjat täitemenetlusest, ei andnud apellandile

võimalust täitemenetlusse astumiseks, ei astunud samme enampakkumise hinna

vaidlustamiseks ja enampakkumise toimumise adekvaatseks reklaamiks, et tagada

enampakkumisel kujuneva hinna vastavus turuhinnale. Seega leiab kostja, et hageja ja

põhivõlgniku vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise, tagatiskokkuleppe ja kohese

sundtäitmise kokkuleppest tingitud täitemenetluse läbiviimisel kuritarvitas hageja oma

õigusi ning sellest tulenevalt laekusid täitemenetluses väiksemad summad, kui

põhivõlgniku kohustuste täitmiseks oleks vaja olnud.

44. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejale hea usu

põhimõttega vastuolus olevat käitumist ette heita ei saa. Õige on maakohtu seisukoht,

et käendaja ei ole TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.

TMS § 5 lg 1 mõtte kohaselt on menetlusosalisteks sellised isikud, kelle õigusi

menetlus vahetult puudutab, so võlgniku ja sissenõudja kõrval näiteks ka eseme

kaasomanik, võlgniku abikaasa, seltsinglane, pärija, üürnik jmt. Täitemenetluse

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

menetlusosaliste ringi piiritlemine on oluline mitmest aspektist. Menetlusosalistele

tuleb selgitada nende õigusi ja kohustusi täitemenetluses, neile tuleb kätte toimetada

täitemenetluse

dokumendid,

samuti

on

menetlusosalisel

õigus

tutvuda

täitedokumendiga ning neil on õigus esitada kaebusi kohtutäituri tegevuse peale.

Asjaolu, et TMS § 5 ei saa tõlgendada laiendavalt, nii nagu kostja seda leiab, tuleneb

ka TMS §-dest 220-223. Nende sätete järgi saavad oma õigusi kaitsta hagimenetluses

need isikud, kes menetlusosalisteks ei kvalifitseeru. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega selles, et hagejal puudus kohustus kostjat põhivõlgniku

suhtes toimunud täitemenetlusest teavitada, ja ei pea vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus leiab, et sellest tulenevalt on põhjendamatud kostja väited, et hageja

oli pahauskne, kuna ei andnud kostjale võimalust täitemenetlusse astumiseks.

45. Kostja leiab, et hageja oli pahauskne seetõttu, et ei tegutsenud aktiivselt

enampakkumise toimumise reklaamimisel. Kostja selle väitega ei saa nõustuda.

Täitemenetluse viib läbi kohtutäitur ja täitemenetluse eesmärgiks on võlausaldaja

nõude

rahuldamine

ja

seda

võimalikult

ökonoomselt

ning

efektiivselt.

Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 84 lg 2 sätestas, et enampakkumise kuulutus

avaldatakse vähemalt kümme päeva enne enampakkumist väljaandes Ametlikud

Teadaanded ja avalikus arvutivõrgus. Kui asja alghind ületab 100 000 krooni,

avaldatakse kuulutus ka vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes.

Sissenõudja või võlgniku soovil avaldab kohtutäitur kuulutuse sissenõudja või

võlgniku kulul ka muudes väljaannetes. Seadusandja eesmärgiks sätestada kohustus, et

kohtutäitur peab enampakkumise kuulutuse avaldama mitmes kohas, oli suurendada

enampakkumiste huviliste hulka. Seega on TMS-s arvestatud nii täitemenetluse

ökonoomsusega, mille järgi peaks menetluse läbiviimine toimuma nii võlgniku,

sissenõudja kui kohtutäituri jaoks võimalikult väikeste kuludega, kui ka

efektiivsusega, et võlgniku vara ei realiseeritaks olulisel määral alla turuväärtust.

Sissenõudjal puudub TMS järgi kohustus olla aktiivne enampakkumise kuulutamisel.

Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei saa hagejale ette heita

aktiivse käitumise kohustuse rikkumist.

46. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud kostja väited selle kohta,

et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, jättes vaidlustamata enampakkumise

hinnad, millega müüdi põhivõlgniku kinnistud turuhinnast tunduvalt madalamalt. Õige

on esiteks maakohtu seisukoht selles, et kostja esitatud 29.12.2008 hindamisakt ei

tõenda kinnisasjade hinda nende arestimise ajal. 25.09.2009 enampakkumisel

märgitud kinnistute müügi alghinnad (II kd, tlk 195) on väiksemad kostja poolt

esitatud hindamisaktis märgitust. Sellest tulenevalt on kostja avaldanud arvamust, et

eluliselt ei ole usutav, et 8 kuuga langeb kinnisvara hind umbes 2 kordselt. Kohus on

seisukohal, et esiteks tuleb arvestada ajavahet kostja esitatud hindamisakti ja

kinnistute müügi vahel ning teiseks majandusolukorda nimetatud ajal. On üldteada

olev asjaolu, et vaidlusalusel ajal oli majanduslangus, mis tõi kaasa muuhulgas ka

kinnistute väärtuse vähenemise ja nimetatu nähtub ka kostja enda poolt esitatud

tõendist (I kd, tlk 39), mille järgi oli maa ruutmeetri hind kõige kõrgem 2008.a ja

langes järsult 2009.a. Kolleegiumi arvates ei tõenda kostja esitatud tõend

hoonestamata maa tehingute kohta (I kd, tlk 38) veenvalt asjaolu, et täitemenetluses

müüdud kinnistute keskmine m2 hind oleks pidanud olema 204,77 krooni. Nimetatud

tõendi järgi oli Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Reiu külas ajavahemikul

01.01.2009-31.12.2009 maa m2 minimaalne hind 28,78 krooni ja maksimaalne 390,15

krooni. Seega sõltus konkreetse kinnistu m2 väärtus näiteks asukohast ja muudest

võimalike ostjate jaoks olulistest teguritest. Asjaolu, et kinnistute väärtus hinnati

ligilähedaselt nende turuhinnale, nähtub asja materjalide juurde lisatud vara

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

enampakkumise akti lisadest (III kd, tlk 205,206,207,208,209,210,214,210, 215), mille

kohaselt müüdi osad kinnistud küll alghinnast kallimalt, kuid lõpphind ei ületanud 20-

30 % alghinnast. Asjaolu, et kinnistuid ei müüdud alla turuhinna, nähtub muuhulgas

sellest, et enampakkumisi kinnistute müümiseks tuli korraldada mitu korda.

47. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt möönis maakohus, et võib esineda alus viivise

vähendamiseks, kuid märkis ekslikult, et apellant viivise vähendamist ei taotlenud.

Kostja väidab, et ta on maakohtule sellise taotluse esitanud. Ringkonnakohus kostja

seisukohaga

taotluse

esitamisest

nõustuda

ei

saa.

Kostja

viidatud

menetlusdokumentides (I kd, tlk 37 p 2.9 ja III kd, tlk 224 p 1.8) sellist taotlust ei

sisaldu. Esimesena viidatud menetlusdokumendis on kostja väited seotud

kahjuhüvitise vähendamisega VÕS § 139 lg 2 järgi ja teises menetlusdokumendis

kahjuhüvitise vähendamisega VÕS § 140 lg 1 järgi. Käendajal on õigus esitada

VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 113 lg 8 alusel viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja

seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. Arvestada tuleb aga, et juhul, kui

taotluse viiviste vähendamiseks esitab käendaja, tuleb viivise vähendamisel arvestada

põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte

käendaja majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud

põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just

võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Asjaolud viivise vähendamiseks peab

esile tooma viivise vähendamist taotlenud isik. Selliseid asjaolusid pole kostja samuti

esile toonud.

Menetluskulude jaotus

48. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata tuleb menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanta.

Kuna hageja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis kohus menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määra.

49. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2015.a määrusega anti kostjale menetlusabi ja

vabastati ta riigilõivu tasumisest summas 600 eurot. TsMS § 190 lg 5 järgi, kui kostja

sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise

korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 kohaselt

menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus

menetlusosalistena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks

välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult

välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seetõttu tuleb kostjalt Eesti

Vabariigi kasuks välja mõista riigilõiv 600 eurot ning kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 9

tuleb märkida, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Tiit Kollom

Ande Tänav

Jõustunud Riigikohtu 01.02.2016 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-46323

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-10-

46323, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus MS kanda.

4. Välja mõista MS-lt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kautsjon 85 eurot 81 senti.

Kautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.