2-13-30530/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. august 2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-30530

Tsiviilasi

Nordea Finance Estonia AS hagi PH vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 05.02.2015 otsus (otsuses ekslikult märgitud

05.02.2014)

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

PH apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellatsioonimenetluses

vastustaja):

Nordea

Finance Estonia AS (regitsrikood 10237140, asukoht Tallinn,

Liivalaia 45/47), lepinguline esindaja Dagne Niit (e-post:

XXX@XXX )

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): PH (isikukood

XXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXX, XXXXXX,

XXXX-XXXXXXX XXX X), lepinguline esindaja Aivar Jurs

(e-post: XXX@XXX )

Kohtuistungi toimumise

aeg

19.06.2015

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja Dagne Niit

Kostja lepinguline esindaja Aivar Jurs

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 05.02.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis PH-lt

Nordea Finance Estonia AS kasuks välja võlgnevuse 2165,17 eurot ületavas osas.

Muuta tuleb ka maakohtu otsuse põhjendusi.

2. PH apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.Mõista välja PH-lt Nordea Finance Estonia AS-i kasuks 2 165,17 eurot.

3.2.Poolte menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda. PH menetluskulud

ringkonnakohtus jätta 95 % ulatuses tema enda kanda, 5 % ulatuses Nordea

Finance Estonia AS kanda.

3.3. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja mõista välja Nordea

Finance Estonia AS-ilt PH kasuks menetluskulud summas 15 eurot.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 19.06.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja

ja Viking Ehitusteenindus OÜ vastu 33205,86 euro nõudes, milline menetlus lõpetati

kuna kostja esitas vastuväite ning nõue kostja suhtes anti üle Pärnu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 15.11.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu rahalises nõudes summas

3500 eurot, menetluskulude ja nendelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

tekkivate viiviste nõudes.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 01.09.2011 Viking Ehitusteenused OÜ-ga

liisingulepingu nr 201113112, mille esemeks oli Ford Transit 300L VAN.

Samaaegselt, s.o 01.09.2011 sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt

vastutas kostja liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust tulenevate kõigi

kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsummana oli kokku lepitud

12500 eurot.

4. Kuna liisinguvõtja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, ütles hageja selle 03.07.2012

üles. Lepingumaksete võlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga oli 1401,25 eurot. Vara

valduse taastamisel kasutas hageja OÜ Credit Expert abi. Vara valdus taastati

14.08.2012. Peale tagastamist määrati sõiduki turuhinnaks 4000 eurot (koos

käibemaksuga) ja sõiduk müüdi 30.08.2012 hinnaga 5833.33 (käibemaksuta) euro

eest.

5. Liisingulepingu p 6.7 kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara

võõrandamisel saadud hind on väiksem, kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja

vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk

müügikahju. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 6716,64 eurot,

seega oli hageja müügikahjum 883,31 eurot.

6. Hageja taotleb kostjalt 3205,86 euro väljamõistmist, milline summa koosneb

müügikahjumist 883,31 eurot, tasumata liisingumaksetest 1401,25 eurot, sõiduki

väljanõudmiskulust 159,78 eurot ja müügikuludest 761,52 eurot.

7. Hageja on arvestanud kostjale viivist müügikahjumilt, väljanõudmiskuludelt ja

müügikuludelt alates 12.10.2012 lepingus kokkulepitud määras, s.o 91,25% aastas.

Hageja on menetluskulude kokkuhoiu eesmärgil vähendanud viivist 254,14 eurole.

3(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

VÕS § 113-1 lg 1 tuginedes taotleb hageja sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40

eurot. Kuna kostja vabatahtlikult võlgnevust ei tasunud, andis hageja nõude

sissenõudmiseks Instrum Justitia AS-le, millega seoses tekkisid hagejal võlgnevuse

sissenõudmise kulud.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

9. Kostja müüs ettevõtte (liisinguvõtja) ja astus juhatusest tagasi 17.04.2012.

Ülesütlemise ajal ei olnud kostjal mingit seost liisinguvõtjaga. Ettevõtte müügi järgselt

jäi kaubik kostja kasutusse, kostja andis ostjale raha, et tasuda liisinguvõlg. Kostja oli

kindel, et võlad tasuti. Hageja ei ole kostjale saatnud võla kohta ühtegi kirja. Sõiduki

äravõtmise tuli kostjale üllatusena.

10. Liisingulepingu kestus selle põhitingimuste p.3 kohaselt on 48 kuud. Kuna hageja ei

ole lepingu ülesütlemise tahteavaldust liisinguvõtjale teatavaks teinud, ülesütlemine ei

kehti ja liisinguleping kestab tänaseni ja lõpeb alles 01.09.2015. Lepingu ülesütlemine

on vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu ei saa hageja ülesütlemisele tugineda.

Hageja ei ole enne lepingu ülesütlemist liisinguvõtjat ja käendajat hoiatanud ega

andnud tasumiseks täiendavat tähtaega. Kuna käendaja on tarbija, pidi hageja andma

kostjale vähemalt ühe täiendava tähtaja ja teatama, et liisinguvõtjal on maksed võlas.

11. Hageja ei ole tõendanud müügikahju olemasolu. Hageja tellimusel tehtud

kindlustuspakkumises 2012 augustikuus oli liisingueseme kindlustusväärtuseks 10550

eurot, mida kindlustusmaakleri hinnangul võib käsitleda sõiduki turuväärtusena, kuna

kindlustusväärtus oli saadud müügiportaalide hinnavõrdluse tulemusena. Seega,

vaatamata asjaolule, et hagejale oli enne sõiduki müüki selle turuväärtus teada, müüs

ta sõiduki 7000 euroga. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis näitaks, mis

põhjustas selle hinnalanguse nii suures ulatuses. Hageja pidi tõendama, mis vigastused

need olid ja millises väärtuses, mis vähendasid hinda üle 3000 euro. Kuna tõendatud

on, et sõiduk oli väga heas seisus ning müüdi kahe nädala jooksul, puudub kahtlus, et

müügihind oli oluliselt väiksem kui tegelik turuhind.

12. Väidetavad võlgnevused hageja arvestuse kohaselt olid kokku 8879,41 eurot

(6761,64+1401,25+761,52), seega tulnuks hagejal sõiduk müüki panna sellest

lähtuvalt hinnaga 8879,41 eurot (koos käibemaksuga 10 655,29 eurot). Kui

müügipakkumine oleks tehtud summas, mille kindlustus hagejale enne müüki

teatavaks tegi 810550 eurot), siis ei oleks hagejale kahju tekkinud.

13. Hageja nõue ei ole selge. Hagist ja kohtule esitatud arvetest ei selgu, kui suur osa

võlast on põhiosa ja kui suur on intress. Hageja väitis kohtumenetluses, et 01.09.2011

sõlmitud kapitalirendileping muudeti kasutusrendilepinguks, aga nõue on esitatud

kapitalirendilepingu järgsetele arvetele ja võlale tuginedes. Kuna avidluse all on

sõlmitud kapitalirendileping, ei saanud hageja esitada hagi kasutusrendi arvestuse

kohaselt, kuna raamatupidamislikult on arvestused ja toimingud täiesti erinevad ja

muudavad võla komponente erinevalt.

14. VÕS § 367 lg 1 annab liisinguvõtjale õiguse nõuda vaid põhjendatud kulusid. Müügi

vahendustasu on ülemäära suur ja arvestades vahendaja ebapädevust liisingueseme

turuhinna määramisel, täiesti alusetu. Remondikulud hüvitamisele ei kuulu, kuna need

on kunstlikult loodud, samuti Riigikohtu poolt lahendis 3-2-1-52-11 p 17 väljendatud

seisukohtade tõttu. Tagastamisteenus sisuliselt puudus, kuna kostja viis sõiduki peale

esimest telefonikõnet Veho Eesti AS platsile ja andis selle aktiga üle.

4(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

15. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna andis krediiti

maksevõimetule juriidilisele isikule. Kuna hageja ei lükanud kostja väidet ümber,

tuleb käsitleda, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Sellega

on hageja tekitanud liisinguvõtjale kahju ja kostjal on õigus kohustuste täitmisest

keelduda.

16. Liisinguese osteti hinnaga 12500 eurot, liisinguvõtja on tasunud 3770,69 eurot, saldo

seega 8729,31 eurot. Kuna tagastatud vara turuväärtus oli 10550 eurot, on sellega

saldo kaetud ja 1820,69 eurot jääb ülegi.

Esimese astme kohtu otsus

17. Pärnu Maakohus tegi 05.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 2205,17 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

18. Pooled vaidlevad selle üle, kas leping on kehtivalt üles öeldud ning kas hagejal on

lepingu lõpetamisest tulenev rahaline nõue kostja vastu.

19. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna

ülesütlemisteadet ei ole käendajale kätte toimetatud ja lepingu teisele poolele, s.o

liisinguvõtjale üldse saadetud. Lepingu p-s 9.2 oli kokku lepitud, et kõik lepinguga

seotud teated tuleb esitada Lepingus fikseeritud aadressil liht- või tähitud kirjaga,

kiireloomulistel juhtudel faksi või elektronposti teel. Ülesütlemisteade on nii

liisinguvõtjale kui käendajale saadetud lepingus märgitud aadressil Rapla vald,

Hagudi, Vana-Viljandi mnt 3 (mis on ühtlasi kostja elukoht) tähitud kirjadega, mis on

06.07.2012 Rapla postivahetuspunktist adressaatidele väljastatud. Kui liisinguvõtja

registrijärgne aadress oli firma edasimüügi tõttu muutunud, oli eelkõige kostja kui

liisinguvõtja endise juhatuse liikme ja käendaja kohustus (ning huvi) sellest hagejat

informeerida.

20. Kuna liisinguvõtja oli võlgnevuses 01.02.2012 alates ning kostja kui liisinguvõtja

juhatuse liikmega sõlmitud käenduslepingu puhul ei olnud tegemist tarbijakäendusega,

ei saa lepingu ülesütlemist hageja poolt 03.07.2012 pidada hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks käitumiseks. Pigem on nimetatud põhimõttega vastuolus kostja

käitumine, kes, müües 2012 aasta aprillikuus talle kuulunud äriühingu (liisinguvõtja)

tundmatule isikule, väidetavalt koos tekkinud võla ja kohustusega jätkata

liisingulepingu täitmist, kuid jäädes ise liisingueset kasutama, asus kohtumenetluses

väitma, et ta ei olnud ega saanudki olla teadlik lepingu rikkumisest, sõiduki

tagastamise kohustusest ja kahjunõudest.

21. Kuna liisinguleping on õiguspäraselt ja kehtivalt üles öeldud, on hageja õigustatud

esitama kostja vastu nõude VÕS § 367 alusel. Hageja nõue koosneb müügikahjumist

883,31 eurot, tasumata liisingumaksetest 1401,25 eurot, vara väljanõudmise kulust

159,78 eurot ja müügiga kaasnevatest kuludest, millised koosnevad tagastatud sõiduki

remondikuludest 411,52 eurot ja müügi vahendustasust 350 eurot.

22. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et juhul, kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja

valdusse, tuleb sama seaduse lg 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Hageja on seisukohal, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel on kindlaks

tehtud hageja koostööpartneri Veho Eesti AS hindamisaktiga. Kostja on seisukohal, et

sõiduki tagastamisaegne turuhind on samastatav kindlustuspakkumises nimetatud

sõidukile 2012 augustikuus määratud kindlustusväärtusega.

23. Veho Eesti AS koostatud hindamisakt on kohtu hinnangul tõendina ebausaldusväärne.

Aktist nähtuvalt on hindamine teostatud 2.08.2012, s.o 12 päeva enne sõiduki

tagastamist. Sõiduk müüdi 13 päeva pärast akti koostamist (17.08.2012) aktis

märgitust (4000 eurot) oluliselt kõrgema (7000 eurot) hinnaga. Seega on ilmne, et

5(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

aktis märgitud hind ei vastanud tegelikule turuhinnale. Hageja on kohtumenetluse

käigus ka ise väitnud, et sarnaseid sõidukeid pandi sellel ajal müüki keskmiselt 8500

euroga. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles osas, et kindlustuspakkumisele

märgitud kindlustusväärtust ei saa samastada kindlustatava sõiduki võimaliku

turuhinnaga.

24. Kohus leiab, et liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel kõnesolevas asjas

tõendatud ei ole. Vaatamata ilmsetele erimeelsustele tagastatud sõiduki turuhinna ja

hageja müügikahju osas, kumbki pool ekspertiisi määramist ei taotlenud. Kuna

liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel on kindlaks tegemata, ei ole

võimalik tuvastada hageja müügikahju olemasolu VÕS § 367 lg 3 ettenähtud viisil

ning hageja nõue 883,31 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

25. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kuna

tasumata liisingumaksete puhul on tegemist täitmata kohustusega, on hageja nõue

1401,25

euro

väljamõistmiseks

põhjendatud

ning

kuulub

rahuldamisele.

Käibemaksuga seonduvad raamatupidamistehingud, mida hageja tegi peale lepingu

ülesütlemist, ei saanud mõjutada poolte vahel sõlmitud lepingut ja sellest tulenevaid

kostja kohustusi.

26. Kohus ei nõustu kostja paljasõnaliste väidetega, et müügi vahendustasu nõue ja

tagastamisteenuse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna need on põhjendamatult suured,

võrreldes teenusepakkujate poolt tehtud töö hulga ja kvaliteediga. Tagastamisteenus ei

seisne ainult liisingueseme väljanõudmises, vaid ka liisingueseme vastuvõtmises ja

ülevaatuse teostamises. Hageja finantsasutusena ei tegele liisinguesemete ülevaatuse ja

müügiga,

mistõttu

vastavate

teenusepakkujate

kasutamine

on

põhjendatud.

Liisingueseme tagastamise ja edasimüügiga seotud kulud on VÕS § 367 lg 4

sätestatud lisakulud, mis tekkisid liisinguandjale seoses lepingu ülesütlemisega ning

kuuluvad kostja poolt hüvitamisele.

27. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et arve nr.3440890 alusel nõutavad remondikulud

summas 411,52 eurot kostja poolt hüvitamisele ei kuulu. Vaidlus puudub selles, et

14.08.2012 andis kostja liisingueseme hageja koostööparteritele üle, mille kohta

koostati vastav akt. Akti kohaselt tuvastati sõidukil üks puudus – väike mõlk taga

vasakus nurgas. Hageja väitel teatas Veho Eesti AS hagejale tagastatud sõiduki

remondivajadusest 31.08.2012 kirjaga. Hageja seisukoht, et sõidukil hilisemalt

avastatud puudused (sh mootori-ja sisepesuvajadus), on ilmselgelt tekkinud kostja

poolt sõiduki kasutamise ajal, on oletuslik ja tõendamata. Riigikohus on lahendis nr 3-

2-1-52-11 p 17 selgitanud, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes

ülesütlemisest

tingitud

lisakulud.

Liisingueseme

remondivajadus

mõjutab

liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda arvestada liisinguandja nõude suuruse

arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi.

28. Kostja väide, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja andis krediiti

maksejõuetule äriühingule, on alusetu ja tõendamata. Kostja kinnitas kohtus, et sõlmis

liisingulepingu teadlikult, kuna liisinguesemeks olnud sõiduk oli tema äriühingu

tegevuseks hädavajalik. Hagejal puudus põhjus eeldada, et kuumakse suurusega

227,72 eurot, võib tegutsevale äriühingule olla rahalisi raskusi tekitav või ülejõukäiv.

Asjakohatud on kostja arvutused hageja võimaliku tulu kohta, mis põhinevad oletusel,

et liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 10550 eurot ja sellise hinnaga

saanuks ning pidanuks hageja liisingueseme ka müüma.

29. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi ehk viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud

intressimäär, kui lepingus ei ole ette nähtud kõrgemat intressimäära.

6(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

30. Hageja on arvestanud kostjale viivist müügikahjumilt (883,31 eurot), müügiga

kaasnevatelt kuludelt (761,52 eurot) ja väljanõudmiskuludelt (159,78 eurot) lepingus

kokkulepitud viivisemääras alates 12.10.2012 kuni 15.11.2013. Võlateatisel on

kuupäev 29.10.2012, millal see eeldatavalt ka väljastati, kuna kostja sai teatise kätte

30.10.2012. Teatisele märgitud maksetähtaeg oli 7 päeva, seega sattus kostja teatisele

märgitud rahalise kohustuse täitmisega viivitusse mitte varem kui 7.11.2012 ning

viivise arvestamise algusaega tuleb muuta 26 päeva võrra.

31. Müügikahjum ja müügiga kaasnev kulu 441,52 euro ulatuses (remondikulu)

väljamõistmisele ei kuulu, mistõttu tuleb nimetatud summad viisise arvestusest välja

jätta. Pärast viivise arvestuse aluseks oleva võlasumma ja perioodi vähendamist

eelkirjeldatud põhjustel, on viivisenõude põhjendatud suuruseks 476.63 eurot. Kuna

hageja on viivisenõuet vähendanud 254,14 euroni, on see jätkuvalt põhjendatud ning

kuulub väljamõistmisele. Samuti on põhjendatud VÕS § 113-1 lg 1 sätestatud

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue.

32. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasumata liisingumaksed 1401,25 eurot, vara

väljanõudmiskulu 159,78 eurot, müügi vahendamisteenuse kulu 350 eurot, viivis

254,14 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot, kokku 2205,17 eurot.

Apellatsioonkaebus

33. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt, kui kohus leiab, et tuleb

tuvastada asjaolusid, mida ringkonnakohus teha ei saa, tühistada maakohtu otsus täies

ulatuses ja saata asi tagasi sisuliseks arutamiseks maakohtusse, menetluskulud jätta

hageja kanda.

34. Kohus on hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Asjas tähtsust omav asjaolu on

jäänud välja selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud, mistõttu pole aru

saada, kuidas kohus on lugenud hagi aluseid hagile lisatud dokumentidele vastavateks.

Kohus ei ole menetluses jaganud ka tõendamiskoormust. Kohus on rikkunud ka

selgitamiskohustust. Kohus on kohaldanud eelneva tõttu materiaalõiguse normi

ebaõigesti ja rikkunud menetlusõiguse normi.

35. Kohus ei ole menetluse ajal selgitanud ega avaldanud pooltele, kumma lepingu liigina

(kasutus või kapitali) käsitleb vaidluse all olevat lepingut kohus ise. Ka kohtuotsusest

endast tegelikult ei selgu, kumma lepingu liigi järgi kohus tegelikult asja lahendas.

Võib ainult oletada, et kuna kohus mõistis hageja poolt esitatud arvetest võlgnevuse

välja, siis käsitles kohus lepingut kapitalirendi lepinguna, sest arved tulenesid

kapitalirendi lepingust.

36. Hageja on aga menetluse käigus korduvalt ise selgitanud ja kategooriliselt väitnud, et

tema hagi põhineb kasuturendilepingul ja kohus pidi sellest asjaolust ka lähtuma.

37. Apellant on seisukohal, et kohus ei saanud hagi rahuldada, sest hagi aluseks olevad

asjaolud ja hagile lisatud tõendid on omavahel vastuolus ja hageja ei soovinud oma

nõuet täiendada ega muuta. Kuna kapitali ja kasutusrendi arvestuspõhimõtted ja

kohustuste komponendid on täiesti erinevad, siis ei saa ka võla arvestus ja võla

komponentide kooslus mitte kuidagi klappida, samuti ka võla üldsumma.

38. TsMS § 5 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Kui kohus käsitles lepingu liiki kui üht põhilist hagi aluseks olevat

asjaolu, vastupidiselt hageja poolt nõutavale, kapitalirendi lepinguna, siis ületas kohus

sellega hagi piire ja on rahuldanud hagi sellistel alustel, millistel hageja pole ise

taotlenud (TsMS § 439).

39. Kuna hageja ei esitanud menetluses kasutusrendi graafikut, milles oleks kajastatud

makseid alates lepingu sõlmimisest kasuturendi põhimõtete järgi ega ka uut

7(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

intressiarvestust ega esitanud ka uusi kasutusrendi arveid, siis jäi hagi kasutusrendi

järgi tõendamata. Eelneva alusel on hagi niivõrd segane ja selle rahuldamine kohtu

poolt oli täiesti põhjendamata.

40. Hageja koostas 30.08.2012 kreeditarve nr 11809960 summas 10000,00 eur esialgsele

müügiarvele

nr

11435056

(05.09.2011

summas

12500,00

eur),

mis

raamatupidamislikult, seaduslikult, selgelt ja ühemõtteliselt tähendab kapitalirendi

korral seda, et hageja krediteeris esialgset müügiarvet 10000,00 eur võrra (ehk

liisinguese müüdi hinnaga 10000,00 eur), peale mida hagejal ei saanud liisinguvõtja

vastu enam mingit nõuet järele jääda (täiesti meelevaldne on hageja tõlgendus, et ta

pööras kreeditarvega tehingu tagasi ja muutis sellega lepingu kasutusrendi lepinguks).

Hageja on ise selle tõendi (kreeditarve) kohtule esitanud ja seda kreeditarvet pidi

kohus hindama. Kohus ei ole oma seisukohta kreeditarve suhtes avaldanud ja

kohtuotsus ei ole selles osas põhjendatud.

41. Jääb arusaamatuks, mille alusel kohus luges jääkmaksumust vähendatuks või kuidas

sidus kohus omavahel kapitalirendi kreeditarvest laekunud käibemaksu ja kasuturendi

järgse müügihinna käibemaksuta osa üheks. Kohus ei ole välja öelnud, mis kohtu

arvates sai/pidi saama kreeditarve alusel tagastatud käibemaksust summas 1666,67

eur.

42. Kohus ei ole selgitanud, miks ta kapitalirendi korral ei saanud liisinguvõtja kohustusi

vähendada hageja enda poolt koostatud ja kohtule esitatud kreeditarve alusel.

43. Kui kohus leidis, et hageja ei saa müügikahju kostjalt nõuda, kuna liisingueseme

jääkväärtus on tõendamata, siis ka sellisel juhul ei saanud kohus hagi osaliselt

rahuldada, sest ei saa teha olematuks fakti, et 30.08.2012 kreeditarve nr 11809960

alusel sai hageja riigilt tagasi ka käibemaksu summas 1666,67 eur. Antud summa

kattis aga täielikult ära kõik liisinguarvetest tulenevad ja kõige varasemad

võlgnevused (1401,25 eur) ja järele jäi veel 265,42 eur.

44. Kuna liisingueseme jääkväärtus jäi hageja poolt aga tõendamata, siis väidetavat

müügikahju hageja nõuda ei saa. Seega on käesolevas asjas võlgnevuse olemasolu või

selle puudumise üle otsustamisel võtme tähtsusega hageja enda kreeditarve nr

11809960 summas 10000,00 eur, mis juba ise välistab hageja nõude tervenisti.

45. Kohus on esitanud otsuses täiesti põhjendamata ja mitte millelegi tuginemata järgneva:

...ʺkohus nõustub hagejaga selles osas, et kindlustuspakkumisele märgitud

kindlustusväärtust ei saa samastada kindlustatava sõiduki võimaliku turuhinnaga.ʺ

Taoline kohtu seisukoht on üllatav. IIZI poolt tuvastatud turuväärtuses 10550,00 eur

(s.o ajal, mil tagastati kaubik) ei ole mitte mingit alust kahelda, seda enam, et tegemist

on hageja enda partneriga ning väga maineka, usaldusväärse ja pikaaegse kogemusega

kindlustusmaakleriga, kes tegi selle hinna hagejale teatavaks enne liisingueseme

müüki. Kohus ei ole põhjendanud, miks IIZI-l ei olnud õigust määrata

kindlustusväärtuseks kindlustatava vara tegelik turuväärtus, mis tuvastati kõikide

müügipakkumiste keskmise arvutamisel. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et

liisinguese oli tagastamisel ja müümisel väga heas seisus, seda kinnitab nii kaubiku

ostja Magt OÜ, kui ka hageja enda hindamisakt, kus märkusi puuduste kohta polnud.

Tõendamist leidis, et mõlk ei olnud mingi puudus.

46. Käesolevas asjas saab lähtuda IIZI vastusest ja kasko pakkumisest, kuna IIZI ise

vahetult vaatas just vaidluse all oleval hetkel augustis 2012 (s.o liisingueseme

tagastamise ajal) üle internetist kõik analoogsete kaubikute müügipakkumised ja sai

keskmiseks turuväärtuseks 10550,00 eur. Usaldusväärsemat, vahetumat ja otsesemat

tõendit ei saa antud juhul täna enam anda ka ekspert, sest neid müügipakkumisi, mis

sel hetkel oli näha ja millised ise vaatas vahetult üle IIZI, pole enam kusagilt võtta (ka

eksperdil mitte.

8(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

47. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et kostja võõrandas Viking Ehitusteenindus OÜ

osaku ja astus juhatusest tagasi 17.04.2012 ja kanne äriregistris tehti 18.04.2012.

Liisinguvõtja uueks juhatuse liikmeks sai AP ja liisinguvõtja uus asukoht oli alates

18.04.2012 XXXXXX XX-XX Tallinn (ülesütlemise teatis koostati aga 03.07.2012).

48. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu

ülesütlemise teatist kunagi saadetudki ja liisinguvõtja ei tea tänaseni ega saagi

seepärast kuidagi teada, et liisinguleping on ülesöeldud.

49. Liisingulepingu ülesütlemise teatis nii liisinguvõtjale kui käendajale saadeti ainult

käendaja elukoha aadressile, mis hageja poolt väidetuna on ka kostjale kätte

toimetatud. Kostja teatas aga, et ei ole Viking Ehitusteenindus OÜ-le ja talle kui

käendajale adresseeritud lepingu ülesütlemise teatisi kätte saanud ja soovis seda

tõendada allkirja ekspertiisiga. Hageja vaidles ekspertiisile vastu ja kohus jättis kostja

allkirja eksertiisi taotluse rahuldamata. Seega võeti kostjalt menetluses võimalus

tõendada, et tema ei ole tõepoolsest lepingu ülesütlemise teatisi kätte saanud. Eesti

Post AS töötaja andnud juriidilisele isikule adresseeritud kirja kätte täiesti suvalisele

isikule. Vastutust selle eest ei saa panna liisinguvõtjale ega käendajale.

50. Ülesütlemine kui kujundusõigus tehakse teatavaks lepingu teisele poolele, mitte

kolmandale isikule. Kostjal puudus liisinguvõtjaga igasugune kontakt. Asjaolu, et

liisinguvõtja ei ole hagejat teavitatud enda juhatuse ja asukoha muutumisest, ei

vabasta hagejat kui professionaalset liisinguandjat enne tahtevalduse tegemist

kontrollimast tahteavalduse saaja registriandmeid ja tagama, et tahteavaldus

saadetakse ja antakse kätte õigele isikule, et tagada tahteavalduse jõustumine. Kuna

kostja ei olnud peale notari tehingut enam liisinguvõtjaga seotud isik, siis temal ei

lasunud enam ka kohustust liisinguvõtja teavitamise kohustust täita ja kostjal ei olnud

liisinguvõtja andmete muutmiseks ka mingit õigust.

51. Ülesütlemine on vastuolus ka hea usu põhimõttega ja hageja ei saa ka seepärast

ülesütlemisele tugineda. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib

võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Antud

juhul ei ole hageja kostjat võlast teavitanud. Kostja on seisukohal, et tehingutes, kus

üheks kohustatud isikuks on tarbija (tarbijakäendus), ei saa hea usu põhimõttest

tulenevalt lubatavaks pidada põhilepingu ülesütlemist ette hoiatamata ja täiendavat

tähtaega andmata. Ka Riigikohus on öelnud, et tarbijale tuleb anda vähemalt üks

täiendav tähtaeg. Liisingulepingu ülesütlemine täiendavat tähtaega andmata seab

kostja (tarbija) majanduslikult väga raskesse seisu, sest sellisel juhul tuleb tarbijal

tasuda ühe korraga kogu võlg.

52. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejal puudub õigus nõuda VÕS § 1131 lg 1 järgi

võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu (nn seaduslik leppetrahv). Võlgnevuse

sissenõudmise kuluarvet liisinguvõtjale esitatud pole. Seega puudub sissenõudmise

kulu esitamise alus. VÕS § 1131 lg 1 näol on tegemist leppetrahvi nõudega, mistõttu

tuleb nõue esitada viivitamatult peale kohustuse rikkumist. Kui seda nõuet mõistliku

aja jooksul ei esitata, kaotab võlausaldaja selle nõudeõiguse (VÕS § 159 lg 2).

Mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks on 3 kuud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-91-

09 punkt 11). Hageja on antud nõude esimest korda esitanud hagis. Kostja on

seisukohal, et hageja on minetanud võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu

nõudeõiguse (40,00 eur) ja puudub ka kulu nõude aluseks olev raamatupidamislik

arve.

53. Kostja on seisukohal, et müügi vahendustasu on täiesti alusetu, kostjal on õigus

keelduda vahendustasu arve hüvitamisest. Antud juhul müüs Veho Eesti AS vara

oluliselt alla selle tegeliku turuväärtuse ja tekitas sellega vara omanikule kahju, millise

nõude saaks hageja tasaarvestada. Vahendustasu oleks õigustatud vaid siis, kui Veho

9(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

Eesti AS oleks tegutsenud professionaalselt ja teinud kõik selleks, et liisinguese

tegeliku turuhinnaga müüa.

54. Tagastusteenust ei ole tegelikult osutatud ja tagastusteenuse ostmiseks ei olnud ka

mitte mingit vajadust. Kostja viis peale inkassofirma kõnet vara Veho Eesti AS-i ja

andis selle aktiga Veho Eesti AS töötajale üle.

55. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna võimaldas krediiti

äriühingule, milline ei olnud krediidivõimeline ja seda põhistab ka asjaolu, et

liisinguvõtja jäi kohe peale lepingu sõlmimist võlgu. Kostja saatis liisingutaotlused

ühe korraga paljudesse pankadesse. Teised pangad keeldusid kohe liisinguvõtjale

krediiti vormistamast. Hageja teatas aga, et krediiti saab kui kostja isiklikult käendab.

Üllatav on kohtu põhjendus otsuses, et kostja ei ole tõendanud, et hageja andis krediiti

krediidivõimetule isikule. Kohtu seisukoht, et väike kuumakse ei tohiks tegutsevale

äriühingule raskusi tekitada, ei ole sobilik finantsseisu ja maksevalmiduse

põhjendamiseks.

56. Hageja ei ole liisinguvõtjale ega käendajale saatnud hindamisakti ega võimaldanud

osaleda müügiprotsessis. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et müügiprotsessis

osalemise võimaldamine peab olema reaalne ja liisinguandjal tuleb rangelt täita

teavitamise kohustust nii määratud hinnast vara tagastamisel kui ka igast hinna

alandamisest. Selles osas olid liisinguvõtja ja käendaja täielikus teadmatuses.

Kohtupraktika ei kohusta asjaosalisi ise liisinguandjaga ühendust võtma, vaid

liisinguandja kohustub väljastama vastavad teatised ise. Sellega on tekitatud

liisinguvõtjale kahju ja selle saab liisinguvõtja tasaarvestada ning kostja selles ulatuses

kohustuse täitmisest keelduda.

57. Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei olnud antud juhul põhjendatud, kuna

kohus rahuldas hagi osaliselt summas 2205 eur ehk 63%. Kostja arvates saab

põhjendatud olla üksnes hageja tasutud riigilõiv summas 157,50 eur (63% tasutust).

Hagejalt kuulus kostja kasuks välja mõistmisele menetluskulu 37% kostja kantud

kulust summas 1604,94 eur ja kostjalt hageja kasuks 63% hageja poolt tõendatud ja

kantud kulust summas 157,50 eur.

Vastustaja seisukoht

58. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

59. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis PH-lt Nordea Finance

Estonia AS kasuks välja võlgnevuse 2165,17 eurot ületavas osas, muuta tuleb ka

otsuse põhjendusi.

60. Maakohtus vaidlesid pooled selle üle, kas leping on kehtivalt üles öeldud ning kas

hagejal on lepingu lõpetamisest tulenev rahaline nõue kostja vastu. 19.06.2015

toimunud ringkonnakohtu istungil loobus kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitest,

et ülesütlemine ei kehti. Seega on apellatsioonimenetluses vaja kontrollida maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas, kas lepingu ülesütlemisest tulenevalt

on hageja rahaline nõue maakohtu poolt väljamõistetud ulatuses kostja vastu

põhjendatud ja menetluskulud õigesti jaotatud. Järgnevalt vastab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse väidetele.

61. VÕS § 367 lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, selles ulatuses, milles

10(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb

pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega juhul,

kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud liisinguandja kulude hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o TsÜS § 65

järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale

tagastamise hetkel. Kuna käesoleva vaidluse asjaoludest nähtuvalt jäi liisinguese

hagejale, siis tuleb selleks, et tuvastada, kas kostja jäi peale põhivõlgnikuga sõlmitud

lepingu ülesütlemist hagejale võlgu, kõigepealt välja selgitada liisingueseme väärtus

selle tagastamise hetkel. Õige on apellatsioonkaebuse väide selles, et põhjendatud ei

ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole liisingueseme turuväärtus selle

tagastamise hetkel tõendatud. Ringkonnakohtu arvates võimaldavad asjas esitatud

tõendid liisingueseme väärtuse selle tagastamise hetkel kindlaks määrata.

62. Hageja esitas sõiduki väärtuse tõendamiseks hindamisakti (I kd, tlk 35), mille kohaselt

on sõiduki turuhind käibemaksuga 4000 eurot. Õige on maakohtu seisukoht, et

nimetatud hindamisakt ei tõenda veenvalt sõiduki väärtust, kuivõrd sõiduk müüdi

7000 euroga. Hagiavalduse kohaselt müüdi sõiduk 30.08.2012, hindamisakt koostati

17.08.2012, seega ei saa hinnavahet põhjendada ka olulise ajavahega. Kostja esitas

sõiduki väärtuse tõendamiseks kindlustuspakkumused (I kd, tlk 184 ja 187).

Ringkonnakohtu

arvates

on

maakohus

õigesti

leidnud,

et

nimetatud

kindlustuspakkumisele lisatud kindlustusväärtus ei ole veenev tõend sõiduki turuhinna

kindlakstegemiseks. Veenev on hageja väide selles, et kindlustuspakkumusest ei nähtu

seda, et sõiduk on üle vaadatud ning arvesse on võetud konkreetse sõiduki seisukorda.

Asjaolu, et kindlustuspakkumustes märgitud kindlustusväärtust ei saa lugeda

turuväärtuseks tõendab ka see, et hind ei ole kooskõlas sel perioodil tegelikult müügis

olnud sõidukite hindadega. Asjas on esitatud Auto24.ee väljavõte (I kd, tlk 115-116)

ja koosmõjus tegeliku müügihinnaga on see tõend ringkonnakohtu arvates kõige

veenvam sõiduki turuhinna kindlakstegemiseks. Auto24.ee kohaselt oli ajavahemikul

01.06.2012-01.10.2012 pakkumises sama tüüpi sõiduk hinnavahemikus 9300-7490

eurot. Hinnavahe on ligikaudu 2000 eurot, mis on kohtu arvates seletatav sellega, et

hind olenes mh sõiduki seisukorrast. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et

sõidukil oli ka mõlk taga vasakus nurgas (I kd, tlk 196). Kuigi ostja on märkinud (I kd,

tlk 192), et mõlk on vaevumärgatav, on tegemist siiski asjal esineva puudusega ja

mõningal määral see mõjutas seetõttu ka müügihinda. Turuväärtuse väljaselgitamisel

tuleb arvestada ka sellega, et sõidukite pakkumishind reaalses müügiprotsessis

tavapäraselt pisut langeb. Lisaks tuleb arvestada seda, et müügihind väljendas

remonditud sõiduki hinda, vara tagastamise ajal oli vara hind mõnevõrra väiksem,

kuna sellele teostati remont (I kd, tlk 37, tlk 96). Arvestades eeltoodud asjaolusid ning

seda, et hinnaerinevust kuni 10 % võrra turuväärtusest võib pidada mõistlikuks ja

lubatavaks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08), siis on ringkonnakohus

seisukohal, et sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise hetkel saab pidada müügihinda

7000 eurot koos käibemaksuga (5833,33 eurot ilma käibemaksuta). Kuna sõiduki

turuväärtuse on hageja nõuete esitamisel õigesti hinnanud, siis apellatsioonkaebuse

väited müügiprotsessi rikkumise kohta hageja poolt on põhjendamatud.

63. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus ei andnud hinnangut, kas poolte

vahel oli sõlmitud kasutusrendileping või kapitalirendileping, ei ole maakohtu otsuse

tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu arvates on kostja ebaõigesti asunud seisukohale,

et hageja hagi rajaneb põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud kasutusrendilepingul.

11(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

Hageja on küll menetluses selgitanud käibemaksu tagasiarvestust ja seejuures viidanud

raamatupidamislikult kasutusrendilepingu rakendamise põhimõtetele, kuid sellele, et

hagi põhineb sõlmitud kasutusrendilepingul pole hageja tuginenud. Käesolevas

vaidluses on liisingulepingu tüübi eristamine oluline, et vastata kostja väidetele

käibemaksutemaatikaga seoses. Sellest alljärgnevalt.

64. Asja materjalidele on lisatud põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingu

lisaks olev maksegraafik (I kd, tlk 18) ja ülevaade põhivõlgnikule esitatud arvetest ja

nende tasumistest (I kd, tlk 90). Nimetatud tõenditest nähtub, et hageja on esitanud

põhivõlgnikule lisaks esimesele põhimaksele ja lepingutasule 10 arvet. Seega

moodustas peale ülesütlemist sõiduki jääkmaksumus maksegraafiku järgi peale 10.

arve tasumist 8059,96 eurot (sisaldab käibemaksu) ja 6716,64 eurot (ilma

käibemaksuta). Apellatsioonkaebuses on kostja viidanud sellele, et kui hageja tegi

kreeditarve 10 000 euro osas ja käibemaks moodustas sellest 1666,67, siis sai hageja

selle summa riigilt tagasi ning saadud summa kattis liisingumaksetest tuleneva

võlgnevuse ja järele jäi veel 265,42 eurot. Ringkonnakohtu arvates on kostja seisukoht

ekslik. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingut lepingu

ülesütlemise tõttu lõpuni ei täidetud. Kuna põhivõlgnik sõidukit ei omandanud aga

enne lepingu ülesütlemisest tekkinud liisinguosamaksete eest peab ta käibemaksu

tasuma, siis on hageja õigesti arvestanud sõiduki jääkmaksumuse lepingu ülesütlemise

hetkel.

65. Kuna vara müüdi väiksema summaga kui oli selle jääkväärtus, on maakohus õigesti

välja

mõistnud

kostjalt

lepingu

ülesütlemisega

kaasnenud

lisakulud,

va

sissenõudmiskulude hüvitise. Maakohus on õigesti leidnud, et vara väljanõudmiskulu

159,78 eurot, müügi vahendamisteenuse tasu 350 eurot ja viivise 254,14 eurot nõue on

põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

66. Asja materjalidest nähtub, et põhivõlgnik jäi võlgu, mille tõttu kasutas hageja

liisingulepingust ja käenduslepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmiseks Intrum

Justita AS teenuseid. Käesolevas asjas on nimetatud äriühingu poolt saadetud teatised

materjalide juurde lisatud (I kd, tlk 93-94). Kostja on teatised ka kätte saanud (I kd, tlk

95). Tegemist on hageja kohtueelse menetluse kuluga. Hageja kohtueelsete

õigusabikulude nõude aluseks saab olla VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1.

Käesolevast asjast ei nähtu tõendeid selle kohta, et hageja oleks kohtueelset

õigusabikulu 40 eurot kandnud. Hageja nõue 40 euro osas on seega tõendamata.

Hageja tugineb 40 euro sissenõudmisel hagis VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatule. 2012.a,

kui Intrum Justita AS kirjad saatis, nimetatud norm ei kehtinud.

67. Kuna vaidluse all ei ole enam see, et liisinguleping öeldi üles, siis ei ole põhjendatud

ka kostja vastuväited sõiduki tagastusteenuse ja müügi vahendamisteenuse kohta.

Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on

lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Sõiduauto liisingulepingu puhul on

liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu

ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse

võõrandamistegevusega tekivad kulud - nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid

ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust, mis võivad olla lisakulud VÕS

§ 367 lg 4 mõttes. Käesolevast asjast nähtub, et sõiduk müüdi Veho Eesti AS kaudu (I

kd, tlk 38). Ringkonnakohtu arvates ei ole esitatud arve ülemäära suur. Kostja väited,

et sõiduk müüdi alla turuhinna, tõendamist ei leidnud ning sellest tulenevalt ei saa

müügiteenust pakkunud isikule ette heita apellatsioonkaebuses väidetud rikkumisi.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei olnud tagastusteenuse osutamiseks mingit

vajadust. Kostja väidete kohaselt ei teadnud ta, et liisinguese on vaja tagastada. Kui

12(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

inkassofirma helistas, viis kostja sõiduki väidetavalt kohe Veho Eesti AS-i. Asja

materjalidest nähtub, et 03.07.2012. liisingulepingu ülesütlemise teate (I kd, tlk 28-29)

sai kostja kätte 06.07.2012 (I kd, tlk 158-162). Nimetatud ülesütlemise teate kohaselt

tuli sõiduk tagastada hageja esindajale 5 päeva jooksul teate kättesaamisest. Teate

kohaselt hoiatati, et kui vara ei tagastata, siis on hagejal õigus vara liisinguvõtja

valdusest ära võtta liisinguvõtja kulul. Asjas puudub vaidlus selles, et liisingulepingu

ülesütlemise ajal ja ülesütlemise teate saamise ajal oli sõiduk kostja valduses. Kostja

peale teate saamist sõidukit hagejale ei tagastanud. Asja materjalidest nähtuvalt

tagastati sõiduk alles peale tagastusteenust pakkunud isiku toiminguid 14.08.2012 (I

kd, tlk 30). Seega ei ole kostja väited, et ta oleks sõiduki kohe tagastanud, kui oleks

sellisest nõudest teadnud, kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Sellest tulenevalt oli

vara tagasisaamiseks teenuse tellimine hageja poolt põhjendatud.

68. Põhivõlgnik jättis tasumata ka liisingumaksed summas 1401,25 eurot. Asja

materjalidele

lisatud

arvetelt

nähtub,

et

nimetatud

võlgnevus

tekkis

liisingulepingujärgsete põhiosamaksete, intressi ja tasumata arvetest arvestatud

viivisest. Müügist laekunud rahasummast ei saanud hageja maha arvestada ka

põhivõlgniku poolt tasumata jäänud lepingujärgseid liisingumakseid. Seega on

põhivõlgniku võlgnevus hageja ees selle summa osas põhjendatud.

69. Apellatsioonkaebuse väitele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet vastab ringkonnakohus järgmiselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-14

p-s 11 asunud seisukohale, et krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte

käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja

eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades

avaldanud talle olulist informatsiooni. Käesolevas asjas oli liisingulepingu sõlmimise

ajal kostja põhivõlgniku juhatuse liige, seetõttu ei ole kostja väited, et hageja ei

esitanud temale liisinguvõtja tegelikku majanduslikku seisu, põhjendatud.

Põhivõlgniku juhatuse liikmena pidi tal olema teave äriühingu majandusliku seisu

kohta. Sellest tulenevalt on apellatsioonkaebuse väited, et hageja rikkus

põhivõlgnikuga liisingulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet,

põhjendamatud.

70. Eelpooltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud kostja võlgnevus hageja ees summas

2165, 17 eurot (liisingumaksed summas 1401,25 eurot, vara väljanõudmiskulu 159,78

eurot, müügi vahendamisteenuse tasu 350 eurot ja viivis 254,14 eurot).

71. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti jaotanud poolte menetluskulud.

Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. Kostja on apellatsioonkaebuses ise esile

toonud, et kohus rahuldas hagi 63 % ulatuses. Maakohus leidis, et kuna hagi

rahuldatakse osaliselt, siis on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi

kanda. TsMS § 163 1 võimaldab kohtul hagi osalise rahuldamise korral teha

diskretsiooniotsuse, et vaidluse olemusest tulenevalt jäävad hagi osalisel rahuldamisel

poolte menetluskulud poolte endi kanda. Diskretsiooniotsuse korral saab kõrgema

astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire.

Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa ning sellest

tulevalt on apellatsioonkaebuse väited menetluskulude ebaõige jaotuse kohta

põhjendamatud. Asjaolu, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ebaõigesti

40 eurot ei ole, arvestades vaidluse olemust ja hagi rahuldamise ulatust,

menetluskulude jaotuse muutmise aluseks.

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

13(13)

Tsiviilasi nr: 2-13-30530

72. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse. Kuna

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust tuleb kostja menetluskulud 95 % ulatuses jätta tema enda kanda,

5% ulatuses hageja kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad. Apellatsioonkaebus

vaadati käesolevas asjas läbi istungil TsMS § 176 lg 1 kohaselt kui asja vaadatakse

läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks

enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Pooled kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud. TsMS § 174 lg

1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis,

kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Apellatsioonimenetluses

on kostja tasunud riigilõivu 300 eurot ja selle tasumist tõendav dokument on asja

materjalide juures. Teisi tõendeid menetluskulude kohta apellatsioonimenetluses

esitatud ei ole. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista menetluskulud summas 15 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Tiit Kollom

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik