2-13-44229/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.08.2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-44229

Tsiviilasi

IS hagi AG vastu võlgnevuse 5500 eurot ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.03.2015 otsus (otsuses ekslikult kuupäev

25.03.2014)

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

11 000 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AG apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): IS (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX-XXXXX X-X XXXXX

XXXXXXX), lepinguline esindaja Julianus Inkasso OÜ, jurist

Krista Arraste (e-post XXX@XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AG (isikukood

XXXXXXXXXX,

XXXXXX

XX

XXX

XXXXX

XXXXXXX, e-post XXX@XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Indrek Naur (e-post: XXX@XXX ) ja

vandeadvokaadi abi Annika Tõlgo (e-post: XXX@XXX )

Kohtuistungi toimumise aeg

19.06.2015

Istungil osalenud isikud

Hageja IS ja tema lepinguline esindaja Krista Arraste

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 25.03.2015 otsus jätta muutmata.

2. AG apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus AG kanda.

4. Mõista AG-lt välja IS kasuks menetluskulud ringkonnakohtus summas 200

eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

5. Rahuldada osaliselt IS taotlus 19.06.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Parandada 19.06.2015 kohtuistungi protokolli päises olev tsiviilasja number ja

lugeda numbri 2-13-44209 asemel õigeks numbriks 2-13-44229.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 23.09.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja

vastu 6400 euro nõudes. Menetlus lõpetati kuna kostjale ei õnnestunud

makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada ja nõue anti üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 07.03.2014 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu rahalises nõudes,

põhivõla summas 5500 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviste nõudes summas

5500 eurot.

3. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel alates 25.11.2009 sõlmitud eluruumi

üürileping Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXXX XXX XXX asuva eramu

kasutamiseks. Hageja andis kostjale üürilepingu punkti 2.2. kohaselt eluruumi üle

30.11.2009 vastavalt poolte vahel allkirjastatud aktile. Kostja kohustus üürilepingu

punkti 3.1. kohaselt maksma hagejale eluruumi kasutamise eest igakuiselt tasu ning

punkti 3.2. kohaselt kommunaalteenuste eest vastavalt teenuse osutaja poolt ja/või

hageja poolt esitatud arvetele. Pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel

03.06.2012 sellekohase üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Akti kohaselt kostja annab

eluruumi üle ja hageja võtab selle vastu ning pooled leppisid kokku võlgnetavade

summade tasumises selliselt, et kostja tasub kokkuleppel 5500 eurot vastavalt

lisalepingu alusel.

4. Nn lisaleping ehk võlaleping on poolte vahel sõlmitud 02.06.2012. Võlalepingu

kohaselt kostja ja hageja kinnitavad oma allkirjadega järgmist: AG ja IS lepivad

kokku, et AG on IS-le võlgu 5500 eurot. Tasumine toimub aasta jooksul igakuiste

maksetena. Makse suurus on 458 eurot. Esimene makse toimub 01.07.2012 ja

viimane makse toimub 01.06.2013. Viivis on 1% ehk 4,58 eurot iga viivitatud päeva

eest. Kostja ei tasunud mitte ühtegi osamakset ning kostjal on hagejale tasumata

võlgnevus täies ulatuses summas 5500 eurot. Võlatunnistuses kajastasid pooled

tasumata

elektriarved

3000

eurot,

tasumata

üüri

ja

hüvitise

tegemata

siseviimistlustööde eest.

5. Viimistlustööde tegemise kohustus tulenes lepingu p-st 3.3., mille kohaselt kohustub

üürnik (kostja) teostama vajalikud, üürileandjaga (hagejaga) eelnevalt kooskõlastatud

parendus- ja siseviimistlustööd (katusekorruse vaheseinad, vahelagi, põrandakate jms)

kogusummas 72 000 krooni.

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

6. AS Eesti Energia poolt on lähtutud arvete koostamisel prognoosnäitudest, see

tähendab, et klient, käesoleval juhul kostja, ei ole AS-le Eesti Energia tegelikke näite

igakuiselt edastanud. 02.02.2012 tehti tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX

kontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja

võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit ehk tegelik tarbimine on olnud oluliselt

suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012 teostas AS Eesti Energia hageja

palvel uue kontrollkäigu tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX, kuna kahtlustati

arvesti riket. Tööülesannete aktist nähtub, et arvesti on korras ja näitude erinevus

tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke arvesti näite. Kostja väide, et kostja

elektritarbimine oli hageja esitatud arvetel kajastatust tegelikkusest väiksem ei vasta

tõele, kuna kostja ise ei teavitanud AS Eesti Energiat tegelikest arvesti näitudest ehk

tegelikust tarbimisest.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

8. Pooled leppisid üürilepingus kokku, et kostja teostab vajalikud, üürileandjaga

eelnevalt kooskõlastatud parendus- ja siseviimistlustööd kogusummas 72 000 Eesti

krooni (4601,64 eurot). Hageja aga kohustus 3 aasta jooksul hüvitama kostjale

nimetatud tööde teostamise ja kulude eest tasaarvelduse korras, st igakuiselt

arvestades 2000 krooni (127,82 eurot) maha kokkulepitud 6500 krooni (415,43 eurot)

suurusest üüri tasust. Kostja oli seega kohustatud tasuma 4500 krooni (287,60 eurot)

üüri kuus. Üüriperioodi pikkus oli kokku 30 (kolmkümmend) kalendrikuud, mis

tähendab, et kokku pidi kostja tasuma hagejale üüri summas 8628 eurot. Kostja on

tasunud hagejale 30 (kolmkümmend) kalendrikuu pikkuse üüriperioodi jooksul kokku

üüri summas 7981,64 eurot. Lepingust tulenev reaalne üürijääk on maksimaalselt

summas 646,36 eurot.

9. Hageja on esitanud elektriarveid alusetutes summades. Hageja väidetud koguseid ei

ole tehniliselt võimalik tarbida. Hoone elektrisüsteem on vigane, mistõttu on kostja

kandnud kahju. Hoone elektrisüsteem pole kunagi kohaliku omavalitsuse heakskiitu

saanud, millest tulenevalt on kostjale esitatud ebaõigeid kuluarvestusi ning kostja on

pidanud kannatama kahju tulenevalt üüriesemel esinevatest puudustest. Hageja ei ole

esitanud hoone elektrisüsteemi nõuetekohasuse tunnistust elektriohutusseaduse § 11

tähenduses. Tunnistus tuleks esitada, kui hageja väidab, et elektriseadmed on korras.

10. AS Eesti Energia esitas üüriperioodil vahemikul 30.11.2009 – 31.08.2011 arveid

kogusummas 1049,67 eurot ja vahetult enne üüriperioodi lõppu ajavahemikus

30.09.2011 – 30.06.2012 arveid kogusummas 3773,18 eurot. On arusaamatu, millest

selline summade erinevus on tingitud. TTÜ Elektroenergeetika Instituudi andmetel

on keskmise pere aastane elektrikulu 3500-5500kWh piires (ilma elektrikütteta),

korterelamutes vastavalt madalam ja eramutes kõrgem. See teeb pere ühe kuu

keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Kuna kõnealust üüripinda köeti nii

kaminaküttega kui ka elektriküttega, siis on kostja jaoks aktsepteeritav, et ühe kuu

elektritarbimine võis olla maksimaalselt kuni 800 kWh. Kostjal tekkisid alates 2011.

aasta detsembrist vastuväited esitatud elektriarvetele. Kohtuistungil selgitas kostja, et

tasumata elektriarveid on summas 3059,16 eurot.

11. Tõele ei vasta, et kostja on jätnud tegemata lepingu p-s 3.3 kokku lepitud

parendustööd.

12. Kostja palub tunnistada tühiseks 02.06.2012 hagejaga sõlmitud võlaleping summas

5500 eurot, kuna see on sõlmitud olulise eksimuse mõjul. Kostja eksimuseks oli

arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras.

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

Esimese astme kohtu otsus

13. Harju Maakohus tegi 25.03.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5500 eurot, viivised 5500 eurot ning jättis

menetluskulud kostja kanda.

14. Kohus on seisukohal, et 03.06.2012 dokument on deklaratiivne võlatunnistus

üürilepingust tuleneva võlgnevuse kinnitamiseks.

15. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse

täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse

kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui

sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest

loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-21-06, p 15). Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-

06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).

16. Käesoleval juhul ei ole pooled väitnud ning miski ei viita sellele, et 03.06.2012

kokkuleppe sõlmimisega soovisid pooled luua iseseisvat kohustust.

17. Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu

andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas

on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub

ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele.

Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu

olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal

ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele

kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise

tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast

ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest

tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-

14, p 26).

18. Kohus leiab, et kostja ei ole täies mahus põhistanud võlatunnistuse aluseks oleva võla

puudumist ning, et hageja on esitanud nõutavad selgitused ning tõendid, mistõttu ei

ole võla tõendamiskoormus hagejale üle läinud. Hageja selgituse kohaselt koosnes

võlatunnistuse aluseks olenev võlgnevus tasumata elektriarvetest summas 3000 eurot

ning ülejäänud osas tasumata üürist ning hüvitisest tegemata jäänud parendustööde

eest.

19. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingu järgi pidi kõrvalkulusid, sealhulgas

elektrienergia kulu, tasuma kostja ning, et kostja jättis tasumata elektriarveid summas

3059,16 eurot. Kostja väitel ei pidanud ta elektriarveid esitatud summas tasuma, sest

hoone elektrisüsteem ei olnud nõuetekohane.

20. Vastavalt VÕS § 278 lg 1 p 3 kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus,

mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, võib üürnik /---/

nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. VÕS § 276 lg 1 sätestab üldreegli, et

üürileandja peab hoidma asja lepingujärgses seisundis. Lepingujärgse seisundi saab

sisustada VÕS § 77 kaudu. Vastavalt VÕS § 77 lg-le 1 võlgnik peab kohustuse täitma

lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise

kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma

asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega kui lepingu kehtivuse

ajal kaotab üüriese VÕS § 77 lg 1 järgi nõutavad omadused ja seda ei ole põhjustanud

üürnik, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kahjunõude võib üürnik

VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada üüri- või kõrvalkulude nõudega. Seega on kostja

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

väide, et tal võis olla õigus mittenõuetekohase elektrisüsteemi tõttu keelduda

elektriarvete tasumisest õiguslikus mõttes asjakohane.

21. Pooled ei ole üürilepingus kokku leppinud hoone elektrisüsteemile esitatavaid

nõudeid, mistõttu peab kohus lähtuma elektrisüsteemile tavapäraselt esitatavatest

nõuetest. Elektrisüsteemi tavapäraseks nõudeks on eelkõige see, et elektrisüsteem

funktsioneerib sihtotstarbeliselt. Iseenesest võib nõustuda kostja eeldusega, et

olemasolevate elektritarbijate kohta selgelt ülemäärane energiakulu võib viidata

elektrisüsteemi veale. Eelkõige on kostja selgitanud, et see võib tähendada elektri

„leket“, näiteks põrandaküttel võib olla vigastatud küttekaabel ja seetõttu võib elekter

kanduda küttekaablist väljapoole

22. Samas leiab kohus, et kostja ei ole põhistanud asjaolu, et hoone elektrisüsteem oli

vigane. Kohus ei nõustu kostjaga, et hoone elektrisüsteemi puudulikkust näitab

elektriohutusseaduse § 11

viidatud

nõuetekohasuse tunnistuse puudumine.

Elektriohutusseaduse järgi on nõuetekohasuse tunnistuse puudumise tagajärjed

haldusõiguslikud, mitte eraõiguslikud. Nõuetekohasuse tunnistuse puudumine võib

tuleneda sellest, et omanik ei ole selleks vastavat taotlust esitanud või lihtsalt sellest,

et ehitis ehitati enne elektriohutusseaduse jõustumist. Elektriohutusseaduse § 50 lg 1

kohaselt enne seaduse jõustumist turule lastud elektriseade või -paigaldis peab

vastama selle ehitamise või kasutusele võtmise ajal kehtinud nõuetele. Samuti ei

tähenda nõuetekohasuse tunnistuse olemasolu automaatselt seda, et elektrisüsteem on

korras, sest viga võib tekkida pärast tunnistuse väljastamist.

23. Kohus ei nõustu ka kostja väitega, et elektrisüsteemi puudulikkust näitab, et alates

2011 septembrist hakkasid energiaarvete summad järkjärgult ja põhjendamatult

tõusma. AS Eesti Energia poolt kinnitatud perioodi 12.11.2008 – 30.06.2012

väljavõttest nähtub tõepoolest, et alates 2011 septembrist hakkasid energiaarvete

summad tõusma. Tabelist nähtuvalt on elektritarbimine olnud aadressil XXXXXXXX

XXX XXX, Tallinn alates 2008 novembrist kuni 2011 augustini stabiilne ning olulisi

summaarseid erinevusi ei saa täheldada. Alates 2011 aasta septembrist hakkavad

kuluarvete summad järsult tõusma – kui siiani oli ühe kuu keskmine elektrikulu 50 –

100 eurot, siis 2011 aasta septembris tõusis kulu järsult 155,03 euroni, seejärel

oktoobri kulu 233,37 euroni, novembri kulu 325,62 euroni, detsembri kulu 468,87

euroni. Hageja on õigest viidanud, et segadused elektrinäitudega tulenesid sellest, et

kostja ei teavitanud näitusid ning need määrati kindlaks prognoosi alusel. Eelviidatud

väljavõtte

kohaselt

on

kõik

näidud

kuni

kuupäevani

23.03.2012

olnud

prognoosnäidud. Juba sel põhjusel ei saa esitatud näitudest kindlaid järeldusi teha,

sest ei ole selge, millal esitati viimati tegelik näit. Seda ei muuda kostja poolt viidatud

asjaolu, et Põhjaranniku artiklis pealkirjaga „Elektrinäidu prognoosimine hoiab kokku

aega“ on Eesti Energia esindaja väljendanud üldist seisukohta, et prognoos võib alati

olla veidi erinev kliendi tegelikust tarbimisest – nii alla- kui ülespoole -, kuid reeglina

ei ole erinevused üldsegi suured. Viidatud seisukoht on antud üldiselt ega välista

teistsuguste juhtumite esinemist. Hageja on näidanud, et 02.02.2012 tehti

tarbimiskohta XXXXXXXX XXX XXX kontrollkäik AS Eesti Energia poolt, mille

käigus kontrolliti arvesti korrasolekut ja võeti kontrollnäit, mil selgus, et tegelik näit

ehk tegelik tarbimine tarbimiskohas XXXXXXXX XXX XXX, on olnud oluliselt

suurem võrreldes prognoosnäitudega. 27.03.2012 teostas AS Eesti Energia uue

kontrollkäigu ja kontrollis ka arvesti seisukorda. Tööülesannete aktist nähtub, et

arvesti on korras ja näitude erinevus tulenes sellest, et kostja ei esitanud tegelikke

arvesti näite. Seega saab kontrollkäikude aktidest teha järelduse, et 2011 aastal

koostatud prognoosnäidud olid tegelikule tarbimisele mittevastavad. Sellises

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

olukorras ei ole põhjendatud koostatud elektrinäitude dünaamika alusel järeldada, et

elektrisüsteem oli vigane

24. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hoone pikaajaline energiatarbimine on nii

suur, et tehniliselt ei ole see võimalik ja sellest nähtub, et elektrisüsteem oli vigane.

Kostja on välja toonud, et üüripinna asukohaga Tallinnas Pirita linnaosas

XXXXXXXX XXX XXX eluruumide pindala on kokku 142,50 m2 (köetav pind).

Kostja on esile toonud TTÜ elektroenergeetika instituudi andmetel on ühe kuu

keskmiseks elektrikuluks 290-460 kWh. Elektrinäitude väljavõttest nähtub, et kostja

on kogu kasutamise perioodi jooksul 30.11.2009 – 03.06.2012 kasutanud elektrit

näidust 76024 kWh näiduni 127303 kWh, mis teeb kogu tarbimiseks 51 279 kWh.

Jagatuna see perioodi pikkusele ehk 30 kuule, on igakuiseks tarbimiseks 1709 kWh.

Kohtu arvates ei ole põhjust väita, et aastane elektrikulu 1709*12=20508kWh ei

vastaks elektriküttega eramu energiakulule. Vaidlust ei ole selles, et eramus oli

kütteallikatena kamin ja elektriküte ning kostja leibkonnas oli 4 inimest. Elektriküte

on teadaolevalt väga energiamahukas kütteliik ning see võib pere elektrikulust

moodustada märgatavalt suurema osa kui kõik muud tarbijad kokku. Elektritarve

sõltub ka maja soojustamisest ning majas elavate inimeste arvust, samuti

temperatuurist. On võimalik, et kostja küttis vähem kaminaga ning rohkem elektriga.

Seega, isegi lähtudes eeldusest, et keskmise pere ühe kuu keskmiseks elektrikuluks on

kuni 460 kWh ei saa esiteks nõustuda sellega, et keskmine aastane elektrikulu

keskmises elektriküttega eramus ei võiks olla 20 500 kWh ning kindlasti ei saa

nõustuda järeldusega, et konkreetselt üüriobjektiks olnud eramus ei võiks tavapärane

aastane elektrikulu olla 20 500 kWh.

25. Tulenevalt tõendamiskoormusest ei pidanudki hageja esile tooma, milline oli maja

soojustus ning muud elektritarbimist määravad tegurid ega esitama andmeid, mis

oleks võimaldanud võrrelda elektritarbimist piirkonna keskmisega. Sellised asjaolud

ei olnud välistavalt hageja kontrolli all või tema mõjusfääris, vaid neid oleks saanud

edukalt esitada ja tõendada ka kostja. Nende asjaolude osas lasus tõendamiskoormus

tulenevalt deklaratiivse võlatunnistuse iseärasusest kostjal.

26. Kostja ei ole tõendanud üürinõude ja parendustöödes tuleneva nõude puudumist.

Hageja väitel on üürinõue ja parendustööde tegemata jätmisest tulenev

võlatunnistuses kajastatud nõue kostja vastu 5500 - 3059,16 = 2440,84 eurot. Kostja

on väitnud, et maksimaalne üürnõue saab olla 646,36 eurot. Kostja väitel on ta

tasunud lepingu kehtivuse ajal üüri summas 7981,64 euro. Kostja esitatud SEB panga

väljavõte kinnitab kõiki tasumise, v a 29.11.2009 makse 9000 krooni, eurodes 575,20

eurot. Seega on tõendatud, et kostja on tasunud üüri 7406,44 eurot, järelikult on

tasumata üüri 8628 -7406,44 = 1221,56 eurot. Parendustööde tegemata jätmisest

tuleneva nõude osas on kostja üldsõnalisel märkinud, et tööde tegemata jätmine ei

vasta tõele. Sellega ei ole kostja täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust

põhistada võla puudumist. Kostja ei ole esile toonud, milliseid töid pidi kostja tegema

ja milliseid töid neist kostja tegi, kuigi need asjaolud pidid olema kostjale teada ning

neid asjaolusid sai paremini tõendada kostja, mitte hageja. Seega tuvastab kohus, et

võlatunnistuses kajastus üürivõlg 1221,56 eurot ning 1219,28 eurot hüvitis tegemata

parendustööde eest.

27. Kostja vastuväidetest nähtuvalt on kostja 02.06.2012 tehingu tühistanud, lähtuvalt

asjaolust, et nimetatud tehing on sõlmitud eksimuse tõttu (TsÜS § 92 lg 3 p 1 ja p 3),

mis tulenes eelkõige ebaõigetest andmetest elektritarbimise arvestamisel. Kostja

eksimuseks oli arvamus, et lepingu sõlmimisel oli hoone elektrisüsteem korras.

Kohus on tuvastanud, et hoone elektrisüsteem oli töökorras, seega puudusid kostjal

materiaalsed alused võlatunnistuse tühistamiseks eksimuse tõttu.

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

28. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise 5500 eurot. 02.06.2012 sõlmitud

võlalepingus on kokkulepitud viivisemääraks 1 % ehk 4,58 eurot iga viibinud päeva

eest. Kostja ei ole hageja viivise arvestust vaidlustanud. Juhindudes VÕS § 113 lg-st

1 mõistab kohus kostjalt viivise hageja kasuks välja 5500 euro ulatuses.

29. Hageja menetluskulud 1456,40 eurot, moodustavad riigilõiv 500 eurot ja

õigusabikulud koos käibemaksuga 956,40 eurot. Kohtu hinnangul on hageja esitanud

menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses ja need kuuluvad kostjalt

väljamõistmisele.

Apellatsioonkaebus

30. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta kõik

menetluskulud hageja kanda.

31. Maakohus on jätnud osaliselt apellandi poolt esitatud vastuväited ja tõendid

hindamata, niisamuti on täitmata jäetud kohtu selgitamiskohustus, mis on kaasa

toonud apellandi menetluslike õiguste rikkumise.

32. Apellant leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse

norme – TsMS § 392 lg 4, TsMS § 436 lg 1, § 436 lg 4 ja § 442 lg 8.

33. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kohtusse nõudega pöördunud isik, s.o IS ei olnud

tegelikkuses üürilepingu pooleks, vaid üksnes üürileandja L-RO esindajaks lepingu

sõlmimisel. Seega ei ole IS-l üürilepingust tulenevat nõuet AG vastu ning kohus on

vääralt tuvastanud lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel. Kuivõrd üürilepingu

pooled olid L-RO ja AG, siis on sisutühi ka AG poolt allkirjastatud võlatunnistus, sest

tal pole üürilepingust tulenevat võlgnevust IS ees. TsMS § 392 lg 4 kohaselt oleks

kohus pidanud kontrollima hagi menetlusse võtmise õigsust ja menetluse lubatavuse

eeldusi, st välja selgitama, kas hagejal on hagi esitamise õigus.

34. Harju Maakohus pole analüüsinud kõiki apellandi poolt esitatud väiteid ja tõendeid,

mis on käsitletav menetlusnormi olulise rikkumisena TsMS § 442 lg 8 mõistes.

Apellandi seisukohti on kohus analüüsinud valikuliselt ja pealiskaudselt. Sealjuures

on jäetud põhjendamata, miks ei nõustu kohus apellandi väidetega.

35. Näiteks

tõi

apellant

03.03.2015

menetlusdokumendis

esile,

et

kui

juba

elektripaigaldise isolatsioon ei ole piisav, on vigastatud või valesti paigaldatud ja ei

vasta nõutud normidele, tekib nn. parasiittarbimine (voolu leke). Selline voolu leke

võib tekkida näiteks valesti paigaldatud või vigastatud elektrilisest veeboilerist,

valesti paigaldatud või vigastada saanud põrandaküttest ja ka kõikvõimalikest

ühenduskaablitest. Seda, kas isolatsioon on korras või mitte kontrollitakse

isolatsioonitakistuse mõõtmise käigus, mis aga kahjuks on hagejal (s.o vastustajal)

tarbimiskohas teostamata. Kui vastustaja väidab ja tugineb sellele, et kõik

elektriseadmed olid korras, siis oleks ta tuginedes elektriohutusseaduse §-le 11 lg 1 p

1 pidanud esitama nõuetekohasuse tunnistuse. Nõuetekohasuse tunnistus peab olema

väljastatud ja kattuma nimetatud elamispinna üürimise ajavahemikuga. Kuivõrd

apellant oli hoones üksnes üürnikuks, siis ei olnud tal võimalik nõutavat kontrolli

teostada, sest igasugused liitumislepingud olid vastustaja nimel ning apellandile ei

jagatud isegi asjakohast infot.

36. Apellandi hinnangul näitab nõuetekohasuse tunnistuse puudumine seda, et omanik ei

olnud oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud ning vastavat taotlust esitanud.

Kohatu on kohtu oletus sellest, et ehitis ehitati enne elektriohutusseaduse jõustumist

(jõust. 20.07.2007), sest pooled pole sellele tuginenud. See aga tähendab TsMS § 436

lg 4 rikkumist, sest otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele

eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

37. Maakohus on rikkunud oma selgitamiskohustust. Apellant esitas kohtule kõik talle

kättesaadavad ja teadaolevad argumendid ning tõendid selles osas, et tõendada hoone

elektrisüsteemi vigasust. Menetluse käigus ei juhtinud kohus mitte kordagi apellandi

tähelepanu sellele, et elektrisüsteemi nõuetelevastavuse kontrollimiseks oleks

apellandil võimalik paluda kohtuliku ekspertiisi teostamist. See tähendab, et kohus

jagas küll poolte vahel tõendamiskoormise ära, kuid ei selgitanud apellandile, kuidas

tal oleks võimalik tõendada elektrisüsteemi nõuetele mittevastavust. Apellandi poolt

menetluse käigus esitatud väiteid ja tõendeid hindas kohus paljasõnaliseks.

38. Apellandi hinnangul võis kohus eksida ka tõendamiskoormise jaotamisel ning

elektrisüsteemi nõuetelevastavuse tõendamiskoormis lasub hoopis vastustajal (s.o

hagejal). Apellant leiab, et negatiivse asjaolu (s.o et elektrisüsteem ei vastanud

nõuetele) tõendamine on tunduvalt komplitseeritum ning piiratum, mistõttu on

ebamõistlik nõuda, et apellant seda tõendaks.

39. Apellandi hinnangul oli vastustajal oluliselt lihtsam tõendada elektrisüsteemi

korrasolekut. Arvestada tuleb asjaoluga, et süsteem fikseerib elektrinäidu ka siis, kui

see on rikkis. Vastustaja ei tõendanud süsteemi ohutust ning korrasolekut (s.t seda, et

arvestid vastavad nõuetele). Arusaamatuks jääb, kuidas sai kohus lõppkokkuvõttes

nentida elektrisüsteemi nõuetelevastavust ning samas möönda, et iseenesest võib

nõustuda, et olemasolevate elektritarbijate kohta selgelt ülemäärane energiakulu võib

viidata elektrisüsteemi veale. Säärased seisukohad on vastuolulised ning ei ole

apellandi hinnangul lubatavad.

40. Kohus pole põhjendanud, miks on jäetud tähelepanuta apellandi poolt 03.03.2015

kohtuvaidluse teesides esile toodu, mille kohaselt oli elektritarbimine olnud aadressil

XXXXXXXX XXX XXX alates 2009 novembrist kuni 2011 augustini stabiilne ning

olulisi summaarseid erinevusi ei saanud varem täheldada. Alates 2011 septembrist

hakkasid 2011 kuluarvete summad põhjendamatult ning järsult tõusma – kui siiani oli

ühe kuu keskmine elektrikulu 50-100 eurot, siis 2011.a. septembris tõusis kulu järsult

155,03 euroni, seejärel oktoobris 233,37 euroni, novembris 325,62 euroni ja

detsembris juba 468,87 euroni. Kõikide eelnimetatud kuude kulud oli arvestatud

endiselt prognoosnäitude alusel, kuid seletamatul kombel hakkasid kulud järjest

suurenema igal kuul kuni 2011 augusti ja detsembri kuude elektrikulu erines peaaegu

5 korda. See oli ka momendiks, mil apellant keeldus põhjendamatult kõrgeid

kuluarveid edasi tasumast, sest ta ei olnud oma tegelikku energiatarbimist tõstnud.

Seega ei ole apellandi hinnangul võimalik energiakulu arvete suurenemist põhjendada

tavapärasest suurema kasutusega, energiateenuse kallinemisega või väidetavalt

näitude ebatäpsusega, sest ka varasemalt koostati elektriarveid prognoosnäidu alusel.

41. Apellant leiab, et ta oli täitnud oma n-ö põhistamise kohustuse, loonud mõistliku

kahtluse nõude puudumise võimalikkusest ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-14

kohaselt oleks elektrisüsteemi nõuetelevastavuse tõendamiskoormis pidanud üle

minema vastustajale. Niisamuti selgitas, et pöördus isiklikult AS Eesti Energia poole

selgituste saamiseks, kuid teda keelduti teenindamast, sest apellant pole AS Eesti

Energia lepinguline klient.

Vastustaja seisukoht

42. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda.

Protokolli parandamise taotlus

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

43. Hageja esitas taotluse 19.06.2015 a kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kostja

leidis, et hageja taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata.

44. Ringkonnakohus, tutvunud protokolli parandamise taotlusega, leiab, et taotlus on

põhjendatud osaliselt. Parandada tuleb protokolli päises olev tsiviilasja number ja

numbri 2-13-44209 asemel tuleb lugeda õigeks numbriks 2-13-44229.

45. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu

protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või

võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et ülejäänud osas vastab

protokoll TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja

vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes

dokumentides. Kohus selgitab, et eeltoodust tulenevalt ei pea kohtuistungi protokoll

kajastama kõike, mida pooled või kohus istungil avaldavad. Protokoll ei ole

stenogramm. Protokolli parandamiste taotlustest ei nähtu, et protokollimata on jäänud

asjas tähtsust omavad hageja seisukohad, mida kirjalikes ja suuliselt väljendatud

seisukohtades pole avaldatud. Kohus on seisukohal, et protokollimata pole jäänud

asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.

Ringkonnakohtu seisukoht

46. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alus maakohutu otsuse tühistamiseks. Maakohtu

otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väidetele vastab kohus järgmiselt.

47. Apellatsioonkaebuses leiab apellant, et maakohtu poolt jäeti tähelepanuta, et

kohtusse nõudega pöördunud isik ehk hageja ei olnud tegelikult üürilepingu pooleks,

vaid üksnes üürileandja L-RO esindajaks lepingu sõlmimisel. Sellest tulenevalt leiab

kostja, et hagejal ei ole üürilepingust tulenevat nõuet kostja vastu, kohus on vääralt

tuvastanud lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel ning sisutühi on kostja poolt

allkirjastatud võlatunnistus. Ringkonnakohtu arvates on kostja etteheited maakohtule

põhjendamatud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja sõnaselgelt vastuses

hagiavaldusele avaldanud, et puudub vaidlus poolte vahel 25.11.2009.a üürilepingu

sõlmimises Tallinnas Pirita linnaosas XXXXXXXX XXX XXX asuva eramu

kasutamiseks ning et pooled lõpetasid üürilepingu kirjalikul kokkuleppel

03.06.2012.a (I kd, tlk 62). Seega on kostja hageja hagiavalduses esitatud väite

õigeks võtnud TsMS § 231 lg 2 mõttes. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et

tegelikult ei sõlminud pooled üürilepingut, on menetluses esitatud uus väide. TsMS §

652 lg 4 järgi peab pool oma kaebuses uue asjaolu esitamist põhjendama ja kohtu

nõudel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda

või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt

vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

Apellatsioonkaebuses kostja uue asjaolu esitamist ei põhjendanud. Seetõttu tuleb

kostja uus väide jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et

üürilepingu võib sõlmida ka suuliselt, seega ei välista asjaolu, et kostjal oli sõlmitud

kirjalik üürileping hageja abikaasaga, hagejaga üürilepingu sõlmimist.

48. Ringkonnakohtu arvates ei ole kohus jaganud tõendamiskoormist valesti. Kostja

allkirjastas võlatunnistuse ja seetõttu oli võla puudumise tõendamise koormis kostjal.

Kostjal ei olnud tsiviilasjas võla puudumise tõendamise võimalused piiratud.

Ainuüksi asjaolu, et teisel poolel on kergem tõendeid esitada, ei pööra ringi

tõendamiskoormist. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

49. Apellatsioonkaebuse väited, et kohus on rajanud otsuse asjaolule, millele pooled pole

tuginenud, on põhjendamatud. Kostja väidete kohaselt näitas hoone elektrisüsteemi

puudulikkust elektriohutusseaduse §-s 11 viidatud nõuetekohasuse tunnistuse

puudumine. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud, asudes seisukohale, et

elektriohutusseaduses nõutud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse puudumine

paigaldise puudust ei tõenda, samamoodi nagu ei tõenda tunnistuse olemasolu

paigaldise vastavust, sest elektrisüsteemi viga võib tekkida pärast tunnistuse

väljastamist. Kuna kostja tugines vaidluses ise elektriohutusseaduses sätestatud

elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistuse vajalikkusele, tuli kohtul esitada selle

väite kohta seisukoht.

50. Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei ole põhistanud asjaolu, et hoone

elektrisüsteem on vigane. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et

elektrisüsteemi puudulikkust ei saa tõendada üksnes selle nõuetekohasuse tunnistuse

puudumisega või sellega, et energiaarvete summad hakkasid tõusma. Asjas puudub

vaidlus, et energiaarved tõusid kooskõlas sellega, kuidas Eestis ilmastikuolud

muutusid talvisemaks. Maakohus on tuvastanud, et AS Eesti Energia poolt teostati

2012.a alguses 2 korda kontrollkäik ja kontrolliti arvesti seisukorda ning selle jooksul

tuvastati, et arvesti on korras.

51. Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole

analüüsinud kõiki apellandi poolt esitatud väiteid ja tõendeid. Konkreetselt tõi kostja

kaebuses esile, et maakohus ei ole käsitlenud elektripaigaldise nõuetekohasuse

tunnistuse vajalikkust seoses isolatsioonitakistuse mõõtmisega. Maakohus on otsuse

p-des 18 ja 19 käsitlenud elektrisüsteemile esitatavaid nõudeid ning seda, kas

elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistusega on võimalik elektrisüsteemi viga

tõendada. Seega on maakohus kostja väiteid ja nende kohta esitatud tõendeid

analüüsinud.

52. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus selgitamiskohustust, jättes

kostjale selgitamata, et elektrisüsteemi nõuetelevastavuse kontrollimiseks oleks

apellandil võimalik paluda kohtuliku ekspertiisi teostamist. Kostja selline seisuoht on

ekslik. 20.10.2014.a määrusega (I kd, tlk 115-118) jättis kohus rahuldamata kostja

taotluse kohustada hagejat tellima Pärnamäe tee 75 Tallinnas asuvale eramule

elektrisüsteemi tehniline kontroll. Samas määruses selgitas maakohus, et kohtul on

menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi

nõudvate asjaolude selgitamiseks. Maakohus märkis, et kostja ekspertiisi taotlenud ei

ole. Seega ei ole apellatsioonkaebuse väited maakohtu poolt selgituskohustuse

täitmata jätmise kohta põhjendatud.

53. Maakohus mõistis hagi rahuldamise tõttu kostjalt välja hageja menetluskulud

riigilõivu summas 500 eurot ja õigusabi kulu 956,46 eurot (koos käibemaksuga).

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaebuses ei

põhjendanud kostja, miks ta leiab, et maakohtu otsus menetluskulude jaotamise ja

rahalise kindlaksmääramise osas on ebaõige. Menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (Riigikohtu lahend 3-2-1-171-12). Ringkonnakohus, kontrollides

hageja esindaja töö mahtu maakohtus, arvestades tsiviilasja kestvust ning keerukust,

leiab, et praegusel juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Seetõttu on

maakohtu otsus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas õige.

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-44229

54. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg 1 jätab

ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda.

55. Hageja esitas menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldused

19.06.2015 ja 25.06.2015. Avalduse kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid

järgmiselt:

eurot

(koos

käibemaksuga)

vastuse

koostamise

eest

apellatsioonkaebusele tunnihinnaga 60 eurot, 380 minuti eest ja 19.06.2015

kohtuistungil osalemise eest 20 eurot (ilma käibemaksuta), tunnihinnaga 60 eurot 20

minutit ning apellandi menetluskulude kindlaksmääramise nimekirjale vastuväidete

koostamine ja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks tunnihinnaga 60 eurot,

124 minutit kokku 124 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja palub kostjalt

väljamõistetud menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni välja mõista viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

56. Kostja vaidleb hageja menetluskulude avaldusele vastu, leides, et vastuse

koostamiseks kulutatud aeg on ülepaisutatud. Apellant on seisukohal, et 3 tundi on

maksimaalne aeg, mis sai kuluda apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks.

57. Ringkonnakohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei

ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja

vajalikkus. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebusele vastuse

koostamine rohkem kui 6 tunni ulatuses on ilmselgelt ülepaisutatud ajakulu. Vastuse

2-l lehel on hageja tsiteerinud apellatsioonkaebust. Vastuse sisulises osas tuli hagejal

esitada seisukoht kostja uutele väidetele üürilepingu sõlminud pooltega seoses ja

kohtu poolt väidetavalt selgitamiskohustuse rikkumisega seoses. Ülejäänud väited

olid esitatud juba maakohtus. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

apellatsioonkaebusele vastuse koostamise mõistlikuks ajakuluks tuleb lugeda 3 tundi.

Kohtuistungil olnud esindaja ajakulu 20 minutit on põhjendatud. Ringkonnakohtu

arvates ei ole põhjendatud ajakuluks protokolli parandamise taotluse esitamine, kuna

sisulises osas jäi taotlus rahuldamata. Protokollis oleva tsiviilasja numbri parandamise

taotluse võinuks esitada hageja ise. Menetluskulude avalduse esitamise ja vastaspoole

menetluskulude

avaldusele

vastamise

ajakulu

on

põhjendamatu.

Kuna

menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja

need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole

tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes. (RK lahend 3-2-

1-4-15 p 13). Sarnaselt saab menetlusosaline esitada ka ise vastuväiteid vastaspoole

menetluskuludele.

58. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonimenetluses põhjendatud hageja esindaja kulu 3

tundi ja 20 minutit. Tunnihind 60 eurot on ringkonnakohtu arvates mõistlik. Seega

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista esindajakulu summas 200 eurot (ilma

käibemaksuta), 240 eurot (koos käibemaksuga). Kooskõlas hageja taotlusega ja

juhindudes TsMS § 177 lg 4 tuleb kohtulahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Tiit Kollom

Ande Tänav