3-13-768/125 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

31. juuli 2015, Pärnu Haldusasja number 3-13-768 Haldusasi

K. M kaebus Vändra Vallavalitsuse 16. jaanuari 2013 korralduse nr 8, 13. veebruari 2013 korralduse nr 36 ja

8. mai 2013 korralduse nr 127 tühistamise ning Vändra Vallavolikogu 20. novembri 2012 otsuse nr 59 osalise õigusvastasuse tuvastamise ning osalise tühisuse tuvastamise või alternatiivselt osalise tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 8. juulil 2015

Menetlusosalised

Kaebaja: K. M Esindajad: v.adv Martin Tamme, v.adv Merli Paddar Vastustaja: Vändra vald Esindaja: vallavanem J. R Kolmas isik: OÜ Egger ja Ko Esindaja: A Tamm RESOLUTSIOON

1. Jätta K. M kaebus rahuldamata.

2. Mõista K. Mlt OÜ Egger ja Ko kasuks välja menetluskulu 7 (seitse) eurot ja 30 senti. Muus osas jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

31. augustil 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

VAIDLUSALUSED HALDUSAKTID

1. K. M omandas 1993. aastal Kaisma külas M tn 13 asuva elamu. OÜ Egger ja Ko omandas 25. augustil 2003 Kaisma külas asuva lauda, sõnnikuhoidla ja küüni.

2. 20. novembri 2012 otsusega nr 59 (kd I, tl. 41) andis Vändra Vallavolikogu nõusoleku OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde kolmest katastriüksusest koosneva kokku ligikaudu 33,99 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks, lähtudes OÜ Egger ja Ko 15.

septembril 2003 esitatud avaldusest. Vändra Vallavalitsus andis 16. jaanuaril 2013 korralduse nr

8 (kd I, tl. 15), milles nõustus (lähtudes vallavolikogu eelnimetatud otsusest) kolmest katastriüksusest koosneva kokku 34,25 ha suuruse maa (edaspidi nimetatud ka Eskula maaüksus) erastamisega OÜ-le Egger ja Ko. 16. jaanuari 2013 korraldust nr 8 on Vändra Vallavalitsus osaliselt muutnud ja täiendanud oma 13. veebruari 2013 korraldusega nr 36 (kd I, tl. 16) ja 8. mai 2013 korraldusega nr 127 (kd I, tl 180). KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. K. M esitas 4. märtsil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta on hiljem menetluse käigus täpsustanud, täiendanud ja muutnud ning millega ta taotleb Vändra Vallavalitsuse 16. jaanuari 2013 korralduse nr 8, 13. veebruari 2013 korralduse nr 36 ja 8. mai 2013 korralduse nr

127 tühistamist, Vändra Vallavolikogu 20. novembri 2012 otsuse nr 59 punkti 1 õigusvastasuse tuvastamist osas, milles vallavolikogu andis nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks ning selle punkti tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist osas, milles vallavolikogu määras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse.

4. Kaebaja väitel on ta esitanud taotluse M 13 ehitiste juurde kuni 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks maareformi seaduse (MRS) § 221 lg 2 alusel, mida tõendab Kaisma Vallavalitsuse abivallavanem M. P poolt 29. jaanuaril 1997 väljastatud tõend nr 43 (kd I, tl. 22). Kaebaja selgitab, et M tn 13 krunt oli tänava kõige äärmine krunt, mis külgnes vahetult vabaks jääva maaga. Järgnevalt selgitab kaebaja, et pöördudes 2003. aastal Kaisma Vallavalitsuse poole, sai talle üllatuslikult teatavaks, et M 13 juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus on kadunud ning seda ajal, mil OÜ Egger ja Ko esitas omalt poolt avalduse loomakasvatushoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja märgib veel, et kuivõrd kadunud avaldusi ei leitud, esitas ta 26. oktoobril 2012 kordusavalduse kuni 14 ha suuruse maa erastamiseks.

5. Kaebaja leiab, et Vändra Vallavolikogu otsus ja vallavalitsuse korraldused Eskula maaüksuse ostueesõigusega erastamise kohta OÜ-le Egger ja Ko on õigusvastased, kuna nende haldusaktide andmisel ei ole arvestatud kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusega ning haldusaktides näidatud suuruses maa erastamine OÜ-le Egger ja Ko välistab kaebaja poolt taotletud maa erastamise kaebajale, sest kaebaja taotletud maa kattus osaliselt OÜ-le Egger ja Ko erastatava maaga.

6. Kaebaja selgitab, et 29. jaanuari 1997 tõendi kohaselt võeti kaebaja abikaasalt vastu kaks erastamisavaldust koos hooneregistri õienditega, millest ühe osas on erastamismenetlus lõpule viidud (katastriüksus 27601:001:0169). Kaebaja hinnangul tõendavad avalduse esitamist ka Kaisma Vallavalitsuse 14. aprilli 1999 korraldus nr 16 ning asjaolu, et Kaisma valla arhiivimaterjalide hulgas on taotlusega piiriettepanek nr AT0804280661 0,44 ha suuruse M 13 maaüksuse moodustamiseks. Kaebaja hinnangul tuleneb eeltoodust, et 1999. aastal käsitles Kaisma Vallavalitsus teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, ent kaebaja ei nõustunud maa mõõdistamisega, sest pakutud 0,44 ha ei vastanud tema poolt soovitud maa suurusele.

7. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (edaspidi VVm 1996/267) punktile 8 ja punkti 13 alapunktile

1, samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 19 lõikele 1 ja arhiiviseadusele ning leiab, et olukorras, kus vastustaja või vastustaja õiguseellane on tema avalduse kaotanud, ei saa kaebajalt nõuda, et ta tõendaks, et ta taotles avaldusega maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. Kaebaja hinnangul esineb siinkohal alus tõendamiskoormuse ümberpööramiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 59 lg 1 alusel ning vastustaja peab tõendama, et kaebaja ei taotlenud maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. Kaebaja leiab, et kuivõrd tema ning OÜ Egger ja Ko poolt erastamiseks taotletud maad osaliselt kattuvad, oleks vald pidanud MRS § 221 lg 21 kohaselt tegema neile ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks või viima läbi enampakkumise. Kaebaja toob välja, et 12. oktoobril 2012 kutsus Vändra Vallavalitsus kokku koosoleku muuhulgas kaebaja ning OÜ Egger ja Ko vahel kompromissi saavutamiseks, millega vald on sisuliselt aktsepteerinud, et kaebaja taotles sellise maa erastamist, mis kattub osaliselt OÜ Egger ja Ko poolt taotletud maaga.

8. Kaebaja heidab vastustajale ette uurimiskohustuse rikkumist, leides, et arvestades 29. jaanuari 1997 tõendi nr 43 olemasolu, pidanuks vallavalitsus välja selgitama, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks nimetatud tõendi alusel avaldused esitati. Siinkohal viitab kaebaja ka sellele, et Maa-Ameti kaardirakendusest saadud andmete põhjal on M 13 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise kuupäevaks nimetatud 17.12.1997, millise kuupäevaga avaldust ei ole aga ei kaebajal ega vastustajal. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd vald ei selgitanud välja kaebaja erastamisavaldusega seotud asjaolusid, on OÜ-le Egger ja Ko vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise otsustamine igal juhul õigusvastane.

9. Teiseks on kaebaja seisukohal, et vald ei ole 2012. aastal erastamismenetluses hinnanud loomakasvatushoonete tegelikku kasutamist ega selle ulatust. Kaebaja väitel ei kasuta OÜ Egger ja Ko loomakasvatushoonet sihtotstarbeliselt, vaid loomakasvatushoone on aastaid seisnud tühjana. Viidates MRS § 221 lõikele 22 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-09- 1904 ja 3-07-2588 leiab kaebaja, et selleks, et isikul oleks maa ostueesõigusega erastamise õigus, peaks loomakasvatushoone olema sihtotstarbelises kasutuses kogu erastamismenetluse vältel. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-96-08 leiab kaebaja, et vald pidi enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele.

10. Kaebaja hinnangul on Vändra Vallavalitsuse 13. veebruari 2013 korraldus nr 36 ja 8. mai 2013 korraldus nr 127 õigusvastased ka veel seetõttu, et selliste 16. jaanuari 2013 korraldust nr

8 parandavate ja täpsustavate korralduste andmiseks puudub õiguslik alus. Samuti leiab kaebaja, et 16. jaanuari 2013 korralduse hilisem parandamine on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 55 lõikest 1 tuleneva nõudega, et haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-85-07.

11. Kaebaja hinnangul on Vändra Vallavolikogu 20. novembri 2012 otsus nr 59 õigusvastane. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-07-2588, leiab kaebaja, et vallavolikogu nõusolek MRS § 221 lg 22 kohaselt on menetlustoiming, mis on aga õigusvastane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja esitatud erastamisavaldusega ning on jäetud tuvastamata loomakasvatushoonete sihipärane kasutamine. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-07-2588, saab nimetatud otsust kaebaja hinnangul teisalt käsitada ka eelhaldusaktina Vändra Vallavalitsuse 16. jaanuari 2013 korralduse nr 8 osas, milles see esitab katastriüksuste ligikaudsed suurused. Kaebaja viitab VVm 1996/267 punktile 13 ning leiab, et ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine kuulub linnaja vallavalitsuse, mitte volikogu pädevusse ning seetõttu on volikogu otsus vastavas osas tühine. VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vändra vald vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et vaidlustatud otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd kaebaja väide, et ta esitas taotluse M 13 hoone juurde kuni 50 ha suuruse maa erastamiseks, ei ole tõendatud. Vastustaja toob välja, et M. P nimel väljastatud tõendist nr 43 ei selgu, millise ehitise juurde või kui suure maa erastamiseks vastavad avaldused esitati. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

13. Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud OÜ Egger ja Ko vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, tõendamaks M 13 hoone juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ning esimene dokument, kust kaebaja selline soov nähtub, on 15. novembril 2011 Vändra Vallavalitsusele esitatud selgitustaotlus. Kolmas isik viitab Maa-ameti 26. märtsi 2012 kirjale, millest nähtub, et isegi kui kaebaja M 13 hoone juurde maa ostueesõigusega erastamist taotles, siis 0,4 ha ulatuses, ent mitte rohkem. Kolmanda isiku hinnangul ei saa kuni 50 ha suuruse maa erastamise avalduse esitamist tõendada 29. jaanuari 1997 tõend nr 43, kuna sealt ei nähtu, millise maa suhtes seal nimetatud taotlused esitati. Kolmas isik peab kummastavaks kaebaja etteheiteid endise Kaisma valla aadressil seoses dokumentide säilitamise kohustuse rikkumisega ning toob välja, et kaebaja ise oli 1999. aasta oktoobrist 2001. aasta novembrini Kaisma Vallavolikogu esimees ning 2011. aasta detsembrist 2007. aasta novembrini oli Kaisma vallavanemaks kaebaja poeg A M, aastatel 2008-2009 oli aga Kaisma vallavanemaks kaebaja ise.

14. Kolmas isik toob välja, et Kaisma Vallavolikogu liikmetele 2001. aasta algul esitatud nimekirjast (kd I, tl. 157) nähtub, et V M on esitanud 29. jaanuaril 1997 kaks avaldust. Kolmanda isiku hinnangul ühe avalduse puhul oli tegemist avaldusega maa erastamise ehitise juurde, mille V M kinkis 24. detsembril 1997 A M ning teine avaldus puudutas praeguse Järvesauna kinnistu maatükki, samas kui M 13 hoone juurde maa erastamise kohta pole ühtki avaldust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Vaadanud läbi menetlusosaliste seisukohad ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et K. M kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et oleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud avalduse käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktides nimetatud maaga kattuva maa ostueesõigusega erastamiseks. Seetõttu ei saa selle maa erastamine OÜ-le Egger ja Ko rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi, millest tulenevalt ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel vaja eraldi hinnata seda, kas OÜ Egger ja Ko tegeleb põllumajandustootmisega maa ostueesõigusega erastamist õigustavas ulatuses või mitte.

16. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikest 2 tulenevalt oli maa ostueesõigusega erastamise avaldusi võimalik esitada 1. jaanuarini 1998. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996 määrusega nr

267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (VVm 1996/267) punkti 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. VVm 1996/267 punkti 10 alapunkti 2 kohaselt tuli sellises avalduses ära märkida taotletava maa asukoht, ligikaudne suurus ja taotletava maakasutuse otstarve ning ehitise omandamise andmed, kui ostueesõigusega erastatavat maad taotletakse olemasolevate ehitiste juurde. Juba eelviidatud punkti 8 kolmandas lauses on sätestatud avalduse saanud kohaliku omavalitsuse kohustus esitatud avaldused registreerida ning väljastada avalduse esitajale tõend avalduse vastuvõtmise kohta. Samas on sätestatud, et tõendis peab olema näidatud avaldaja nimi, avalduse registreerimise aeg ja registreerimisnumber ning avalduses näidatud erastatava maa asukoht ja pindala.

17. Leian, et eelnimetatud sätetest tulenevalt saab mingisuguse konkreetse maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise fakti põhimõtteliselt tõendada üksnes avalduse vastu võtnud kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud tõendiga, kust peab nähtuma, kes ja millise (asukoht, ligikaudne suurus) maa ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitas. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida esitatud avalduste võimalikule kaduma minemisele või muule säärasele väitele tuginevaid hilisemaid vaidlusi maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu üle. Teisisõnu on eeltoodud sätete eesmärk vältida just selliseid vaidlusi, nagu käesolev. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud isik pidi hoolitsema selle eest, et ta saaks avalduse esitamisel kohalikult omavalitsuselt nõuetekohase tõendi selle kohta, et ta on avalduse esitanud ning kui ta sellist ka ei saanud (ent avalduse esitaski), ei saa ta hiljem tugineda sellele, et talle antud tõend ei olnud nõuetekohane või oli puudulike andmetega, nagu käesoleval juhul. Selline avalduse vastu võtmise kohta avalduse esitamisest tekkiva subjektiivse õiguse sisu kajastava tõendi esitamise kohustus oli mõeldud muuhulgas selleks, et haldusorgani poolt oma kohustuste mittenõuetekohase täitmise või lihtsalt dokumentatsiooni ebarahuldava korralduse tõttu kaduma läinud avalduse tähtaegset esitamist ja selle sisu oleks võimalik hiljem üheselt tõendada.

18. Kaebaja on käesoleva kohtumenetluse raames esitanud kaks tõendit maa ostueesõigusega erastamise avalduste vastu võtmise kohta. Esiteks Kaisma valla abivallavanema M. P poolt 29. jaanuaril 1997 V M väljastatud avaldus nr 43 (kd I, tl.22) ning teiseks sama ametniku poolt K. Mle 23. detsembril 1997 väljastatud tõend nr 166 (kd III, tl. 78). Kummastki tõendist ei nähtu, millise maa ostueesõigusega erastamiseks need esitatud on. Kuivõrd tõendite kohaselt on koos avaldusega vastu võetud vastavalt hooneregistri õiendid või ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, siis võib eeldada, et tegemist võis olla avaldustega maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste juurde. Samas ei selgu avaldustest, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist väidetavalt vastu võetud avaldused puudutasid. Veelgi enam, tõenditest ei nähtu, kui suure maa erastamist avaldustega taotleti. Neil asjaoludel ei saa need tõendid tõendada M 13 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ei kaebaja poolt käesoleva kohtumenetluse käigus väidetud 12 ha või kuni 50 ha ulatuses.

19. Jään käesolevas asjas 28. mail 2015 tehtud määruses võetud seisukohale, et tunnistajate ütlustega ei ole võimalik maa ostueesõigusega erastamise avalduse sisu tõendada, sest VVm 1996/267 punktisest 8 ja 10 tulenevalt on vastava kirjalikus vormis avalduse esitamise ja selle sisu kohta lubatavaks tõendiks avalduse vastu võtnud haldusorgani kirjalik tõend ehk sisuliselt on õigusaktis sätestatud kohustuslik tõendi vorm. Vastasel juhul kaotaks VVm 1996/267 punktides 8 ja 10 sätestatu tähenduse. Kõrvuti avalduse esitamise faktiga on avalduse sisu oluline muuhulgas seetõttu, et VVm 1996/267 punktist 7 tulenevalt ei olnud maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitajal õigust avalduses märgitud erastatava maa suurust hiljem muuta.

20. Isegi kui leiaks tõendamist, et kaebaja on muuhulgas esitanud Kaisma Vallavalitsusele avalduse just M 13 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, ei oleks siiski võimalik kuidagi järeldada soovi erastada maad olgu siis 12 või 50 hektari ulatuses. Sellist soovi saaks kaebaja tõendada vaid vastava sisuga avalduse vastu võtmist kinnitava tõendiga, ent sellist tõendit kaebajal ei ole. Märkisin juba käesolevas asjas 28. mail 2015 tehtud määruses, et isegi kui muude allikate põhjal (nt. tulenevalt asjaolust, et sellesisulise avalduse alusel on maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid tehtud) on tuvastatav, et mingisuguse tahteavalduse ehitise juurde maa erastamiseks on ehitiste omanik esitanud, saaks seda avaldust ennast või selle vastu võtmist kinnitavat nõuetekohast tõendit vahetult hindamata äärmisel juhul eeldada, et taotletud on maa erastamist kas krundi piires või ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. See tähendab, et eeldada saaks äärmisel juhul ehitise juurde vähima vajaliku maa erastamise soovi ning sedagi tulenevalt vaid asjaolust, et maareformi eesmärk oli põhimõtteliselt ühendada ehitised ja nende alune maa ühtseks kinnisomandiks (ehitise omaniku kasuks maale hoonestusõiguse seadmise võimalus oli maareformi seaduse eesmärgi valguses ilmne erand). Seevastu olukorras, kus vaidlusaluse maa erastamiseks on teine isik (antud juhul OÜ Egger ja Ko) tõendatult esitanud tähtaegselt nõuetekohased avaldused, ei saaks ka kaebaja poolt mingisuguse avalduse esitamise fakti tõendatuks lugemise korral eeldada tema soovi erastada maad rohkem kui ehitise juurde minimaalselt vajalik. Põhimõtteliselt ei saaks ilmselt vallavalitsusele ette heita ka mistahes muudele, tõenditest mitte tulenevatele eeldustele tuginemist, kui see ei kahjustaks mõne teise isiku subjektiivseid õigusi. Käesoleval juhul kahjustaks aga eeldus, et kaebaja taotles 12 ha või kuni 50 ha ulatuses maa erastamist selgelt OÜ Egger & Ko õigusi ja huve. Vallavalitsuse poolt kaebaja huvides eelnimetatud eeldusest lähtumine oleks sisuliselt tähendanud maa ostueesõigusega erastamise seisukohast olulise asjaolu tuvastamist kolmanda isiku kahjuks, ilma, et asjaolu selliselt tuvastamine mingitel veenvatel tõenditel tugineks.

21. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kaebaja või tema perekonnaliikmete (poja, abikaasa) omandis oli Kaisma vallas erinevaid ehitisi (praegusel Järvesauna kinnistul (27601:001:0169) ja Järve kinnistul (27601:001:1069) paiknevad ehitised), mistõttu ei saa V M või K. M poolt mingisuguse teadmata sisuga maa ostueesõigusega erastamise fakt tõendada avalduse esitamist M 13 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Seonduvalt 29. jaanuari 1997 tõendiga nr 43 on kolmas isik selles osas oma 17. juuni 2013 seisukohas (kd I, tl. 149) esitanud täiesti loogilise seletuse, mille kohaselt puudutaski üks V M poolt 29. jaanuaril 1997 esitatud avaldustest praeguse Järvesauna kinnistu maad ning teine praeguse Järve kinnistu maad. Kolmas isik on selle selgituse kinnituseks esitanud ka väidetavalt Kaisma Vallavolikogu liikmetele 2001. aastal välja jagatud nimekirja (kd I, tl. 157). Möönan, et selle nimekirja autentsust ei ole võimalik kontrollida ning pole teada, kelle poolt või mis asjaoludel see koostatud on. Samas ei ole kaebaja omalt poolt esitanud ühtki kolmanda isiku selgitusest ja tõendist paremat tõendit, mis lubaks arvata, et kaebaja või tema abikaasa on esitanud avalduse 12 ha või veelgi suurema maa erastamiseks M 13 ehitiste juurde. Tõendina saab käsitada V M poolt uuendatud haldusmenetluse käigus Vändra Vallavalitsusel esitatud seletust (kd II, tl. 186). Selle seletuse tõendusväärtus ei ole iseenesest põhimõtteliselt väiksem tunnistajana antud ütluste omast, ent tekkinud olukorras ei saa seda pidada usaldusväärseks. V M on kaebaja abikaasa ning otseselt huvitatud vaidluse lahendamisest kaebaja kasuks. Ainuüksi sellest, et kaebaja tegeles 1997. aastal küüslaugukasvatusega ja vajas maad rohkem kui M 13 nö krundi maa, ei saa teha järeldust maa ostueesõigusega erastamise avalduse sisu kohta.

22. Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja peaks antud juhul tõendama, et kaebaja ei ole esitanud 50 ha maa erastamise avaldust. Isegi halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) §

59 lg 1 ja 4 alusel ei saa panna teisele poolele kohustust tõendada negatiivset asjaolu, mille tõendamine pole põhimõtteliselt võimalik. Selgitasin kohtuistungil, et M. P allkirjastatud tõendites kajastatud avalduse sisu osas on kaebaja ja vastustaja tõendamiskoormus võrdne, ent kumbki neist ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid. Olukorras, kus kumbki pool pole suutnud esitatud avalduse sisu veenvalt tõendada, tuleb lugeda, et kaebaja väidetud sisuga avalduse esitamine ei ole tõendatud. Selles olukorras ei saa vaidlusalust asjaolu lugeda tuvastatuks kaebaja kasuks juba seetõttu, et see tähendaks samas vastava asjaolu tuvastamist kolmanda isiku kahjuks, kellel ometi selles asjas mingit tõendamiskoormust olla ei saa.

23. Leian siiski, et kaebaja väitele 12 ha või kuni 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegse esitamise vastu räägivad ka muudest toimikus olevatest dokumentidest nähtuvad asjaolud. Esiteks ei nähtu, et kaebaja oleks M 13 maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetluse osas mistahes aktiivset huvi üles näidanud enne 2011. aasta lõppu. See on kummaline ja eluliselt ebaloogiline, olukorras, kus kaebaja perekonnaliikmete omandis olnud ja Kaisma külas paiknenud teiste ehitiste juurde maa erastamine oli lõpule viidud varem. Samuti ei ole vaidlust, et enne Kaisma valla ühinemist Vändra vallaga oli kaebaja ise ning kaebaja poeg A M pikka aega Kaisma valla organite olulistel ametikohtadel. Kaebaja kohtuistungil antud selgitus, et oma elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise küsimusega ei tegeletud selleks, et mitte korruptiivset muljet jätta, ei ole eluliselt usutav. Veelgi enam, ka haldusasjas nr 3-07-2588 tehtud kohtuotsustest ning seal vaidluse all olnud vallavolikogu otsuse tegemise ajale eelnenud materjalidest nähtub, et OÜ-le Egger ja Ko maa erastamise küsimuse lahendamisel keskenduti üksnes küsimusele sellest, kas viimane vastab MRS § 221 lg 22 tunnustele ehk kas tegemist on põllumajandusliku tootmisega tegelenud isikuga, ent ühtki viidet pole sellele, et OÜ Egger ja Ko

15. septembri 2003 maa ostueesõigusega erastamise taotluses näidatud maa ostueesõigusega erastamiseks oleks esitatud konkureerivaid taotlusi. Seegi on kummaline olukorras, kus aastatel 2001-2007 oli Kaisma vallavanema ametikohal kaebaja poeg ning hiljem ka kaebaja ise. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja tõepoolest oli esitanud avalduse OÜ Egger ja Ko poolt esitatud avalduses nimetatud maa erastamiseks, ei kajastunud sellise avalduse esitamise fakt üheski OÜ- le Egger ja Ko maa erastamist puudutanud arutelus. Nii näiteks ei nähtu kolmanda isiku poolt esitatud Kaisma Vallavalitsuse 7. aprilli 2005 istungi protokollist (kd I, tl 88) ja 12. detsembri 2005 istungi protokollist (kd I, tl. 90), samuti Kaisma Valla arengukomisjoni 24. aprilli 2007 koosoleku protokollist (tl 91, kd I), et kordagi oleks arutlusel olnud küsimus, kas OÜ-le Egger & Ko on võimalik taotletud suuruses maad erastada seoses konkureerivate avaldustega. Samas oli neil koosolekutel kohal toona vallavanema ametis olnud A M, kellele oleks pidanud kaebaja soov M 13 juurde maad krundist suuremat maad erastada, ometi teada olema. Samuti on kolmas isik põhjendatult viidanud Kaisma vallavalitsuse 19. augusti 2003 korraldusega 55/2 kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise maatükkide plaanile (kd I, tl 165), millelt nähtuvalt on vald määratlenud M 13 krundiga piirneva maatüki (maatükk VP-3) vaba põllumajandusmaana. MRS § 22 lg 2 kohaselt on vaba põllumajandusmaa näol tegemist erastamisele kuuluva maaga, millele ei ole esitatud ostueesõigusega erastamise taotlusi. Kaisma Vallavalitsuse 27. jaanuari 2004 kirjast nr 5128 (kd I, tl 163), mille on samuti allkirjastanud vallavanemana A M, nähtuvalt on ka selle koostamise ajal käsitatud kõnealust maatükki VP-3 vaba põllumajandusmaana. Ma ei soovi eelöelduga väita seda, et pelgalt sugulussidemed õigustaks järeldust, et üks isik peab olema teadlik teise tegevusest või huvidest, küll aga seda, et kaebaja ja A M vahelisi suhteid (mõlemad osalesid valla juhtimises, kolmanda isiku väitel, millele kaebaja pole vastu vaielnud, elasid kuni 2007. aastani samas majapidamises jne) ei saa vastupidist eeldada. Seetõttu ei saa eluliselt usutavaks pidada, et vallavanemana tookord tegutsenud A M ei olnud teada kaebaja soov erastada sedasama maad, mida soovis erastada ka OÜ Egger & Ko.

24. Selle kohta, mis asjaoludel on koostanud Maa-ameti 26. märtsi 2012 kirjas (kd I, tl 12) nimetatud piiriettepanek nr AT0804280661, ei ole midagi teada. Samuti ei ole teada, mis asjaoludel või tegelikult isegi millisel õiguslikul alusel on antud Kaisma Vallavalitsuse 14. aprilli 1999 korraldus nr 16 (kd I, tl. 123), kus on märgitud, et M 13 (omanik) keeldub maa mõõdistamisest. Kaebaja ei ole muuhulgas esitanud mistahes tõendeid ega ka põhistatud väiteid selle kohta, et ta oleks M 13 ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisega seoses üleüldse enne 2011. aasta novembrit mingisuguseid etteheiteid, vastuväiteid vms esitanud. Igal juhul ei kajasta vallavalitsuse 1999 korraldus nr 16 ei maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamist ega seda, kui suure maa erastamist keegi seal loetletud ehitiste omanikest taotles.

25. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega vallavalitsuse uurimiskohustuse rikkumise kohta. Soovides maksma panna oma õiguse maa ostueesõigusega erastamisele, pidi kaebaja tõendama, et ta on vastava avalduse esitanud. Iseenesest on usutav, et maareformi puudutava dokumendihalduse korraldus ja muu sellega seotud asjaajamine Kaisma vallas oli 1990-ndate lõpuaastatel kaugel nõuetekohasest, et käesolevas asjas vaidluse all olevate haldusaktide andmise menetluses ei olnud tegelikult ei vallavalitsusel ega volikogul mingeid reaalseid võimalusi selgitada välja väidetavalt kadunud avalduse sisu ega selle kadumisega seotud asjaolusid.

26. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole võimalik tuvastada, et K. Ml oleks tekkinud subjektiivne õigus nõuda vaidlusalustes Vändra Vallavalitsuse korraldustes nimetatud maa ostueesõigusega erastamist, ei saa selle maa erastamine OÜ-le Egger ja Ko kaebaja õigusi rikkuda. Kuna HkMS §

44 lg 1 kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda vaid oma õiguste kaitseks, ei saa kaebaja vaidlustada maa erastamist kolmandale isikule pelgalt selle võimaliku objektiivse õigusvastasuse argumendil ehk tugineda üksnes sellele, et kolmas isik ei vasta tegelikult MRS § 221 lõikes 22 sätestatud tunnustele või et vallavalitsus pole kolmanda isiku vastavust nõuetekohaselt kontrollinud. Seetõttu ei ole käesoleva kaebuse lahendamiseks vajalik eraldi hinnata seda, kas kolmas isik nõuetekohaselt põlumajandustootmisega tegeleb ja Kaisma külas asuvat lauta sihipäraselt kasutab. Samuti ei ole kaebuse lahendamiseks vaja analüüsida Vändra Vallavolikogu

20. novembri 2012 otsuse nr 59 õiguslikku iseloomu ega selle õiguspärasust. Ka see otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku.

27. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud. Kolmas isik, kes osales menetluses vastustaja poolel, vaieldes kaebusele vastu, on taotlenud 60 euro suuruse õigusabikulu ning 20 euro suuruse sõidukulu välja mõistmist. Leian, et kolmanda isiku õigusabikulu ei ole käsitatav menetluskuluna. Menetluskuluks on HkMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud. Advokaadibüroo Legalia õigusnõustajad ei olnud kohtumenetluses kolmanda isiku esindajateks ega osalenud menetluses nõustajatena (HkMS §

36 lg 2). Kohtumenetluse tarbeks õigusteenuse osutajalt konsultaisooni ostmise kulu, ilma, et õigusteenuse osutaja menetlusosalist kohtumenetluses esindaks või kohtus nõustajana esineks, ei saa käsitada menetluskuluna HkMS § 103 lg 1 p 1 järgi. Kolmanda isiku sõidukulu tuleb lugeda menetluskuluks osaliselt. Menetluskuluna ei saa käsitada kaebaja transpordikulu seoses õigusabi saamisega, küll aga sõidukulu kohtuistungile. Menetluskulu taotluses nimetatud teepikkus kolmanda isiku tegevuskohast Pärnusse, kus toimus kohtuistung ja tagasi, (104,9 km) on avalikult kättesaadava maps.google.com kaardirakenduse järgi usutav. Kolmanda isiku esindaja poolt transpordiks kasutatud sõiduki Ford Fiesta 1,3 (51 kW=68hj) keskmine kütusekulu näib avalikult kättesaadavate andmete1 kohaselt olevat ca 5,8 l/100 km, seega on mõistlik kütusekulu, millest saab eelnimetatud trajektoori puhul rääkida 5,8x104,9/100x1,199≈7,30 eurot. See kulu tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 21 juuni 2016 kohtuotsuse

RESOLUTSIOON:

1. Jätta K. M apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. juuli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-13-768 muutmata.

2. Jätta K. M ja Vändra valla menetluskulud nende endi kanda.

3. Mõista K. M-lt OÜ Egger ja Ko kasuks välja menetluskulud summas 339 (kolmsada kolmkümmend üheksa) eurot ja 88 senti.

Riigikohtu 06 oktoobri 2016 kohtumääruse

RESOLUTSIOON:

Jätta K.M kassatsioonkaebus Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 6 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjon arvata HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.