2-13-26792/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ele Liiv, Kaija Kaijanen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.07.2015, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-26792

Tsiviilasi

TN hagi AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal

vastu kahju hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

23 779,76 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali (endine

ärinimi

BTA

Insurance

Company

SE

Eesti

filiaal)

apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): TN (isikukood

xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano

Saareväli (e-post: xxxxx.xxxxxxxxx@xxxxx.xx )

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AAS BTA Baltic

Insurance Company Eesti filiaal (registrikood 11223507,

asukoht

Lõõtsa

2B,

Tallinn),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Madis Saar (e-post: xxxxxxxx@xxxxx.xx )

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 21.03.2014 otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis AAS

BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks põhinõudena välja

kahjuhüvitise 8 434,39 eurot ületavas osas, viivise seisuga 21.märts 2014 576,77

eurot ületavas osas ja viivise alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude täieliku

tasumiseni protsendina summalt, mis ületab 8 434,39 eurot, VÕS § 133 lg 1 teises

lauses sätestatud määras ning jaotas menetluskulud.

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

2. AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.

Hagi rahuldada osaliselt.

3.2.

Mõista AAS BTA Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks

põhinõudena kahjuhüvitis summas 8 434,39 eurot.

3.3.

Mõista AAS BTA Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks välja

seisuga 21.märts 2014 sissenõutavaks muutunud viivitusintress (viivis)

summas 576, 77 eurot ja viivis alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude

(8 434,39 eurot) tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

3.4.

Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 28.05.2013 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus, arvestades

hagi hilisemat täpsustust, mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena kahjuhüvitis

22 626 eurot ja 21 senti ning põhinõude osalt (16 868 eurot ja 79 senti) alates

4.06.2010 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras arvestatud viivise (28.05.2013 seisuga moodustas sissenõutavaks muutnud

viivis hageja arvestuste kohaselt 3851 eurot ja 52 senti).

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 3.06.2007 liiklusõnnetus Kuusalu vallas, milles osalesid

hagejale kuuluv sõiduk Nissan X-Trail (hageja sõiduk), registreerimismärgiga xxxxxx,

mida

juhtis

SD,

ning

mootorratas

Suzuki

GSX

1100F

(mootorratas),

registreerimismärgiga xxxx, mida juhtis AT. Liiklusõnnetuse käigus saadud kahjustuste

tulemusena tuli hageja sõiduk lugeda hävinenuks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS)

§ 34 lg 1 tähenduses. Hageja sõiduki suhtes oli sõlmitud kohustuslik liikluskindlustuse

leping kostjaga (liikluskindlustuse tavaleping nr C289116300/1) ning selle kohta oli

väljastatud liikluskindlustuse tavalepingu poliis nr C0031380396. Mootorratta valdaja

tsiviilõigusliku vastutuse oli kindlustanud SI AS.

3. 5.06.2007 teavitas hageja liiklusõnnetusest kostjat kui oma kindlustusandjat, esitades

liikluskahju hüvitamise avalduse. Kostja asus kahjujuhtumit käsitlema. Paralleelselt

alustas

liiklusõnnetuse

asjaolude

väljaselgitamiseks

Põhja

Politseiprefektuur

kriminaalmenetlust, mille käigus esitati süüdistus liiklusõnnetuse põhjustamises hageja

sõidukit juhtinud SD-ile. Harju Maakohus mõistis 16.02.2011 otsusega kriminaalasjas

nr 1-10-4566 (jõustus Riigikohtu 27.07.2011 määrusega) SD-i liiklusõnnetuse

põhjustamise süüdistuses õigeks.

4. 9.03.2011 esitas hageja kirjaliku taotluse SI AS-ile kui liiklusõnnetuses osalenud ja

kahju põhjustanud mootorratta kindlustusandjale, nõudes tekitatud kahju hüvitamist.

SIAS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas kahjunõuet

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

aegunuks. Hageja vaidlustas maksmisest keeldumise kindlustuse vaidluskomisjonis,

mille 20.09.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hageja

pöördus seejärel kohtu poole, Riigikohus tuvastas 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-

2-1-7-13 hageja nõude aegumise. Riigikohus jättis otsusega hageja hagi ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtumenetlusse oli kaasatud iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel kostja (st BTA Insurance Company SE Eesti filiaal).

Riigikohus viitas otsuse p-s 44 võimalusele esitada kahjunõue kostja vastu viimase

seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

5. Hageja esitas kostja vastu nõude kindlustusandja seaduses sätestatud kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja leidis, et kostja ei teavitanud SI AS-i

kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 järgi, samuti ei teavitanud kostja hagejat LKindlS §

38 lg 6 kohaselt kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle

aegumistähtajast. Samuti on kostja hageja hinnangul rikkunud LKindlS § 38 lg-st 5

tulenevaid kahju käsitluse kohustusi. Hageja leidis, et kui kostja oleks LKindlS §-s 38

sätestatud kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud kahju hüvitamiseks

kohustatud kindlustusseltsini ning tulenevalt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud

Riigikohtu otsuses esitatust oleks hageja olnud eeldatavasti õigustatud saama

kindlustushüvitist. Seega esineb kostja kohustuste täitmata jätmise ning hageja hüvitise

mittesaamise vahel põhjuslik seos. Kahjuhüvitise õigusliku alusena tugineb hageja

VÕS §-le 1043 ja §-le 1057.

6. Hagejale tekitatud kahju suurus seisneb esiteks saamata jäänud kahjuhüvitises, mis

koosneb hävinenud sõiduki maksumusest 16 500 eurot, sõiduki liiklusõnnetuse

sündmuskohalt äratoimetamisega seotud kulus 173 eurot ja 90 senti ja sõiduki väärtuse

kindlaksmääramiseks eksperdile makstud tasudes 194 eurot ja 89 senti. Hageja

loovutas sõiduki jäänuki hoidmiskulude katteks tasulise valvega hoiukoha valdajale 20

000 krooni (1278,23 euro) eest. Seega oli hagejal õigus saada hävinenud sõiduki eest

kindlustushüvitist 15 221 eurot ja 77 senti (16 500 – 1278,23) ning lisaks

hoidmiskulude katteks 1278 eurot ja 23. Kokku on hageja sõidukiga seotud kahju

suuruseks (15 221,77 + 1278,23 + 173,90 + 194,89) 16 868 eurot ja 79 senti. Hageja

nõudis kostjalt sõidukikahju osas ka viiviste tasumist LKindlS § 45 lg 4 kohaselt alates

4.06.2010. Hageja kahju seisneb ka tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusega kaasnenud

menetluskuludes kokku summas 5757 eurot ja 42 senti, mis jäid hageja kanda.

7. Hageja leidis, et kuivõrd kostja osales tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna ning oli teadlik hageja võimalikust nõudest kostja vastu,

saab kostja käesolevas menetluses uusi või teistsuguseid väiteid, taotlusi või tõendeid

esitada üksnes juhul, kui esinevad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 214 lg-s

4 sätestatud alused.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu, palus hagi jätta rahuldamata ja vähendada hagejale

makstavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel 100%. Kostja hinnangul ei leidnud ka

tsiviilasja nr 2-11-46631 menetluses lõplikult lahendust juhtumi asjaolud, mis

puudutavad 3.06.2007 toimunud liiklusõnnetuses osalenud juhtide omavahelist

vastutust. Seetõttu vaidlevad pooled selle üle, kas SI AS-il oli kohustus hüvitada

hagejale tekkinud liikluskahju 100%. Seega tuleb lahendada sõidukite valdajate

vastutuse küsimus käesolevas menetluses. Kostja hinnangul tuleb sõidukit juhtinud

isiku käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule ja otsustada, kas

on põhjendatud temale makstava kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 139 alusel.

9. Hageja väite peale, et kostja jättis täitmata LKindlS § 38 lg-st 4 tuleneva kohustuse

edastada pärast liiklusõnnetuse teate saamist vastuvõetud teade liiklusõnnetuse

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

pooltele, kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile, märkis

kostja, et 5.06.2007 pöördus hageja isiklikult kostja poole ja koostas kirjalikult

liiklusõnnetuse kahjuteate ning temale kuuluvat sõidukit juhtinud SD esitas kirjaliku

seletuse. 21.06.2013 pöördus kostja poole mootorratast juhtinud AT ja koostas

kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate. Liiklusõnnetuse kahjuteade on edastatud Eesti

Liikluskindlustuse Fondi liikluskindlustuse registrile 8.06.2007. Formaalne nõude

täitmata jätmine ei saanud hagejale mingit kahju tekitada, kuna ta suhtles isiklikult

kostja töötajaga ja sai temalt ammendavaid selgitusi. Kuivõrd hageja pöördus koos

tema sõidukit juhtinud isikuga kostja poole, siis hageja esitatud kahjuteate kirjalikult

edastamata jätmine hageja sõidukit juhtinud isikule ei ole rikkumine antud seaduse

sätte tähenduses. Samuti ei tulene kostja tegevusest ka LKindlS § 38 lg-te 5 ja 6 nõuete

rikkumine. Esmaste dokumentide alusel oli vastutavaks kindlustusandjaks kostja ning

kostjal ei olnud kohustust edastada teadet SI AS-ile.

10. Kostja leidis, et hagejal tulnuks kaasata kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse

mitte kolmanda isiku, vaid kaaskostjana. Hageja, kes kasutas menetluses

professionaalset õigusabi, oleks pidanud nägema ette aegumise kohaldamise võimalust

juba alates kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebusest ja sellega kaasnevaid

menetluskulusid. Kostja ei vastuta hageja menetlusliku vea eest ega pea hüvitama

kulusid, mis tekkisid hagejal sellest, et ta ei kaasanud kostjat tsiviilasjas nr 2-11-46631

hagimenetlusse poolena.

Esimese astme kohtu otsus

11. Harju Maakohus rahuldas 21.03.2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitise 22 626 eurot ja 21 senti ja otsuse tegemise

hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude esemeks oleva kohustuse osa

täitmisega viivitamise eest 1153 euro ja 55 sendi ulatuses ja VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise alates 22.03.2014 tasumata põhinõude osalt (16 868

eurot ja 79 senti) kuni põhinõude täitmiseni 16 868 euro ja 79 sendi ulatuses. Muus

osas jättis maakohus hageja viivisenõude rahuldamata. Menetluskuludest jättis

maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 14% hageja kanda ja 86% kostja kanda.

12. Kohus leidis, et kindlustusandja vastutus võiks põhineda VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1

p-l 7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud LKindlS § 38 lg-test 4˗6

tulenevaid kindlustusandja kohustusi või mõnda neist ning kui on, siis kas need

rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga. Samuti vaidlevad pooled

selle üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa liiklusõnnetuse toimumises ning

liikluskahju tekkimises. Sellest sõltub, kas ja millises ulatuses olnuks SI AS kui

liiklusõnnetuses

osalenud

mootorratta

valdaja

tsiviilvastutuse

kindlustusandja

kohustatud hüvitama hagejale liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju tsiviilasjas nr 2-11-

46631 menetletud hagi alusel. Pooled on eri meelt ka selles, kuivõrd piirab tsiviilasjas

nr 2-11-46631 toimunud menetlus (mis lõppes Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-

7-13) kostja vastuväidete ning tõendite ja taotluste esitamise õigust käesolevas

tsiviilasjas.

13. Menetlus tsiviilasjas nr 2-11-46631 lõppes Riigikohtu otsusega, millega jäeti hageja

nõue SI AS-i vastu rahuldamata, kuna hageja nõue oli LKindlS § 42 lg 1 ja TsÜS § 150

lg 1 järgi aegunud. Kohus tuvastas, et hageja sai kahjust ja kahju põhjustanud isikust

(mootorratturist) teada liiklusõnnetuse toimumise päeval, 3.06.2007 või õnnetusest

teatamise päeval, 5.06.2007. Hagi SI AS-i vastu esitas hageja 29.09.2011. Samuti on

Riigikohtu lahendiga tuvastatud, et SI AS-i ei ole hageja kahju hüvitamise nõudest

enne 9.03.2011 teavitatud. Nende asjaolude osas on tsiviilasjas nr 2-11-46631 tehtud

otsus TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt kostjale kohustuslik ning nende üle ei saa

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

käesolevas menetluses enam vaielda. Kostja saab käesolevas menetluses vaielda selle

üle, milline oli kummagi sõidukijuhi osa liikluskahju tekkimises ning kas esinesid

alused SI AS-i makstava kindlustushüvitise vähendamiseks.

14. Kohus märkis, et liiklusõnnetuse mõlemad osapooled on teatanud LKindlS § 38 lg 1

kohaselt kostjale liiklusõnnetusest. Kohtu käesolevas menetluses tuvastatu põhjal ei ole

kostja teatanud kahjujuhtumist vastavalt LKindlS § 38 lg 4 nõuetele SIAS-ile ega

teavitanud hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kirjalikult kahju hüvitamise nõude

esitamise kohustusest ega selle aegumistähtajast. Kostja ei ole menetluses väitnud ega

tõendanud, et ta oleks selliseid toiminguid teinud. Kohtu hinnangul eksisteerib

eelnimetatud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 rikkumise ning hagejal tekkinud kahju vahel

põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes. Nende rikkumiste tõttu ei asunud SIAS

kahjujuhtumit ise menetlema ning hageja võimalik nõue SI AS-i vastu aegus. Kui

kostja oleks oma kohustused täitnud, oleks hageja nõue jõudnud SI AS-ini LKindlS §

42 lg-st 1 tuleneva aegumistähtaja jooksul. Kohus leidis, et samuti on kostja jätnud

kohaselt täitmata LKindlS § 38 lg-st 5 tulenenud kohustused, kuid poolte esitatu põhjal

ei ole kohus veendunud, et need rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal väidetavalt

tekkinud kahjuga.

15. Kostja võimaliku rikkumise põhjusliku seose hindamiseks hagejal tekkinud kahjuga

tuvastas kohus, kas üldse ja millises ulatuses olnuks SI AS kohustatud hagejale kahju

hüvitama. Kohus leidis, et vaidlustamata asjaolude põhjal tuleb järeldada, et hageja

liikluskahju tekkimise üheks põhjuseks oli mootorratta kui suurema ohu allika

käitamisel realiseerunud risk. Samas osales liiklusõnnetuses ka hageja sõiduk kui

suurema ohu allikas. Teisiti öeldes on kaks suurema ohu allikat tekitanud kokkupõrkes

teineteisele vastastikku kahju. Mootorratta juhi AT kui mootorsõiduki otsese valdaja

vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1˗5) ei ole käesolevas asjas kohtu

hinnangul esile toodud. Seega tekkis hagejal VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue

mootorratta valdaja ja SI AS-i vastu. Kostja pole menetluses ka vastupidist väitnud.

Kohtu hinnangul ei saa asja materjalide hulgas olevate tõendite põhjal järeldada, et

hageja sõidukit juhtinud SD-i osa kahju tekkimisel oleks oluliselt suurem kui

mootorratta juhi oma, samuti ei ole tuvastatavad sõidukitest lähtunud riskide olulised

erinevused. Seega peaks kumbki sõidukivaldaja praegusel juhul teisele tekitatud kahju

täies ulatuses hüvitama. Järelikult ei oleks saanud ka SI AS hagejale makstavat

liikluskahju hüvitist vähendada.

16. Kohus leidis, et hageja sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem mootorrattast

ning hageja sõiduk kokkupõrke toimumise hetkel seisis või liikus väga väikese

kiirusega (maksimaalselt 10 km/h). Mootorratta liikumiskiirus enne kokkupõrget ei ole

samas tuvastatav. Kummagi sõiduki tehnilise korrasoleku kohta tõendid puuduvad.

17. Kohtu hinnangul annavad asja materjalid alust arvata, et kokkupõrge toimus

mootorratta suunavööndis, st et hageja sõiduk oli juba alustanud manöövrit. Eeltoodut

arvestades rikkus hageja sõidukit juhtinud SD toona kehtinud LE § 156 nõudeid, mille

järgi pidi rööbasteta sõiduki juht vasakule või tagasi pöörates andma teed juhile, kes

sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. Sõidukijuhi

sooritatav pööre vasakule on objektiivselt potentsiaalselt ohtlik manööver ning

vallandas ka praegusel juhul edasise sündmuste ahela. Samas ei võimalda

olemasolevad tõendid järeldada, et SD-i alustatud manööver oli toimunud avarii

ainsaks põhjuseks. Tõenditest nähtuvad andmed ei ole piisavad, järeldamaks, et

mootorratturil ei olnud SD-i alustatud manöövri tõttu enam mõistlikult võimalik

õnnetust vältida. AT puudus õnnetuse toimumise ajal vajalik mootorratta

juhtimisõigus. Tõendite põhjal ei saa välistada, et vajaliku kogemuse ja

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

juhtimisõigusega mootorrattajuht oleks suutnud õigeid sõiduvõtteid rakendades

liiklusõnnetuse toimumist vältida.

18. Eeltoodut arvestades tulnuks hageja tsiviilasjas nr 2-11-46631 esitatud hagi (nõude

aegumist arvestamata) tõenäoliselt rahuldada ning SI AS-il tulnuks liikluskahju

hagejale täies ulatuses hüvitada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõiduki hävimisest

tuleneva varakahju suurus on 16 868 eurot ja 79 senti. Kostja on kinnitanud seda

27.11.2013 toimunud eelistungil (vt I kd, tl 201). Ülaltoodu põhjal leidis kohus, et kui

nõue ei olnuks aegunud, oleks hageja eelduslikult pidanud saama SI AS-ilt sellises

ulatuses kahjuhüvitise.

19. Kohus märkis, et on tõendatud, et hageja kandis tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlemise

tõttu 5757 eurot ja 42 senti kulusid. Kohtu hinnangul esineb põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4) hageja kantud menetluskulude ja kostja seadusest tulenevate kohustuste rikkumise

vahel. Kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, oleks tsiviilasjas nr 2-11-

46631 hageja nõue eeldatavasti täies ulatuses rahuldatud ning menetluskulud oleks

jäänud SI AS-i kanda.

20. Kostja rikutud LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevate kohustuste eesmärk on muu

hulgas kindlustusvõtja kaitsmine sellise kahju eest, mille hüvitamist hageja praegusel

juhul nõuab. Samuti leidis kohus, et kostja on hagejale põhjustatud kahju tekkimises

süüdi, leides, et kostja on käitunud LKindlS § 38 lg-te 4 ja 6 eiramisel vähemalt

hooletult. VÕS § 104 lg-le 3 viidates leidis kohus, et mõistlik isik kostja olukorras

oleks pidanud teatama kahjujuhtumist LKindlS § 38 lg 4 nõuete järgi SI AS-ile ning

teavitama hagejat LKindlS § 38 lg 6 kohaselt kirjalikult kahju hüvitamise nõude

esitamise kohustusest ja nõude aegumistähtajast.

21. Kohtu hinnangul ei esine aluseid kostjalt nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks, sh

VÕS § 139 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei saa VÕS § 139 lg 1 kohase asjaoluna

arvestada kostja leitut, et hageja võinuks kostja tsiviilasja nr 2-11-46631 menetlusse

kaasata kaaskostjana, mis oleks kahju vähendanud või ära hoidnud.

22. Kohus leidis, et hageja esitatud viivisenõue n-ö sõidukikahju summalt (16 868 eurot ja

79 senti) alates 4.06.2010 kuni vastava kahju hüvitamise kohustuse täitmiseni VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud määras on põhjendatud üksnes osaliselt. Kuna viivist nõutakse

kahju hüvitamisega viivitamise eest, tuleb arvestada ka VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut,

mille esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud, sh kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist

alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha

sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Esitatud tõenditest ei

nähtu, et hageja oleks teatanud kostjale oma nõudest enne käesoleva tsiviilasja esemeks

oleva hagi esitamist. Seetõttu saab viivist praegusel juhul arvestada alates hagi

esitamisest 28.05.2013.

23. Kokku on otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 1153 eurot ja 55

senti, mille kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldas kohus TsMS §-

st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.03.2014 kuni põhinõude täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

24. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses palus

kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

Vastus apellatsioonkaebusele

25. Vastustaja vaidles kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

Vahepealne menetluse käik

26. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus apellandi

kanda.

27. Riigikohus rahuldas 10.06.2015 otsusega kassatsioonikaebuse osaliselt ning tühistas

Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

28. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu

21.03.2014 otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis AAS BTA Baltic

Insurance Company Eesti filiaalilt TN kasuks põhinõudena välja kahjuhüvitise

8 434,39 eurot ületavas osas, viivise seisuga 21.märts 2014 576,77 eurot ületavas osas

ja viivise alates 22.märtsist 2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni protsendina

summalt, mis ületab 8 434,39 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

ning jaotas menetluskulud.

29. Hageja esitas kohtusse kostja vastu hagi kahju hüvitamiseks, maakohus rahuldas hagi

osaliselt. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, seega on maakohtu otsus jõustunud osas,

millega kohus jättis hageja hagi rahuldamata. Hagiavalduses tugines hageja

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele. Menetluse käigus täpsustas hageja,

et hageja ja kostja suhet võib tõlgendada nii lepingulise, kui ka lepinguvälise suhtena.

Hageja jättis poolte õigussuhte kohtu kvalifitseerida.

30. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevas:

-

03.06.2007 toimus liiklusõnnetus Kuusalu vallas, milles osalesid hageja sõiduk,

mida juhtis SD, ning mootorratas, mida juhtis AT.

-

Liiklusõnnetuse käigus saadud kahjustuste tulemusena tuli hageja sõiduk lugeda

hävinenuks LKindlS § 34 lg 1 tähenduses.

- Hageja sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli kohustuslikus korras kindlustatud kostja

poolt liikluskindlustuse tavalepinguga; mootorratta valdaja tsiviilvastutus oli

kindlustatud SI AS-i poolt.

- 05.06.2007 teavitas hageja liiklusõnnetusest kostjat, kui oma kindlustusandjat,

esitades liikluskahju hüvitamise avalduse; kostja asus kahjujuhtumit käsitlema.

- Liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamise käigus alustatud kriminaalmenetluses

esitati hageja sõidukit juhtinud SD-ile süüdistus liiklusõnnetuse põhjustamises, kuid

Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-4566 (jõustus Riigikohtu

27.07.2011 määrusega) mõisteti SD nimetatud süüdistuses õigeks.

- 09.03.2011 esitas hageja kirjaliku taotluse SI AS-ile, kui liiklusõnnetuses osalenud ja

kahju põhjustanud mootorratta kindlustusandjale, nõudes tekitatud kahju hüvitamist.

- SI AS keeldus hagejale kindlustushüvitise maksmisest, kuna pidas kahjunõuet

aegunuks. Hageja vaidlustas maksmisest keeldumise kindlustuse vaidluskomisjonis,

mille 20.09.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hageja

pöördus seejärel kohtu poole, Riigikohtu 19.03.2013 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13

tuvastati hageja nõude aegumine. Riigikohus jättis otsusega hageja hagi ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtumenetlusse oli kaasatud iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolele kostja (st AAS BTA Insurance Company Eesti

filiaal).

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

31. Hageja leiab hagis, et kostja on rikkunud mh LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud

kohustusi. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 8 lg 1 teisest lausest tulenes, et

liikluskindlustuse

lepingu

tingimused

tulenevad

liikluskindlustuse

seadusest.

Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud lahendis leidnud, et liikluskindlustuse

lepingu tingimusteks on ka LKindlS § 38 lg- d 4 ja 6. TsMS § 693 lg 2 järgi on

Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama

asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

32. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Sama lõike teise lause kohaselt saab lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud kohustuse

eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Kuna

LKindlS § 38 lg-d 4 ja 6 on liikluskindlustuslepingu tingimusteks ja VÕS § 1044 lg 2

esimene lause sätestab põhimõtte, et kui kannatanu ja kahju tekitaja vahel on

lepinguline suhe, omavad lepingulise vastutuse reeglid deliktiõigusliku vastutuse

suhtes erisätete staatust, siis ei tule ei tule käesolevas asjas konkureerivate nõuete

esitamine deliktiõiguslikul alusel kõne alla ning hageja saab kahju hüvitamist nõuda

lepinguõiguslikul alusel. Seega on maakohus nõude valesti kvalifitseerinud. TsMS §

436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt on nõude õigusliku aluse kvalifitseerimine kohtu

ülesanne sõltumata poolte väidetest.

33. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised:

-

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole

VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav;

-

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal

ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127

lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

34. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKindlS § 38 lg 4 sätestas, et liiklusõnnetuse teate

saanud kindlustusandja peab edastama vastuvõetud teate liiklusõnnetuse pooltele,

kahju tekitanud isiku kindlustusandjale ja liikluskindlustuse registrile. Sama paragrahvi

kuuendast lõikest tulenes, et kindlustusandja peab kannatanut esimesel võimalusel

kirjalikult teavitama kirjaliku nõude esitamise kohustustest ning LKindlS § 42 lg-s 1

sätestatud tähtaegadest.

35. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja pöördus 05.06.2007 kostja poole ja koostas

kirjalikult liiklusõnnetuse kahjuteate. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti

tuvastanud, et kostja jättis kohaselt täitmata LKindlS § 38 lg-test 4 ja 6 tulenevad

kohustused, kuna kostja ei teatanud SI AS-ile kahjujuhtumi toimumisest ega teavitanud

ka hagejat kirjalikult kahju hüvitamise nõude esitamise kohustusest ega selle

aegumistähtajast. Seega rikkus kostja poolte vahel sõlmitud lepingut. Asjas pole

esitatud tõendeid, et rikkumine on vabandatav. Asjaolu, et kostja ei teadnud, kumb

liiklusõnnetuse osapooltest on liikluskahju tekitanu ja kumb kannatanu, ei välista

lepingu rikkumisest tulenevat kostja vastutust. Ekslik on kostja seisukoht, et hageja ja

liiklusõnnetuse teise poole poolt esitati ainult kahjuhüvitamise avaldused. Hageja poolt

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

05.juunil 2007 kostjale esitatud avalduses (I kd, tlk 11-12) sisaldus nii liiklusõnnetuse

tead kui ka kahju hüvitamise nõue.

36. Ringkonnakohtu arvates on maakohus sisuliselt õigesti leidnud, et juhtide osalus

õnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne. Maakohus on tuvastanud õigesti

asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid ja põhjendatult leidnud, et olemasolevad tõendid

ei võimalda järeldada, et SD alustatud manööver oli toimunud avarii ainsaks põhjuseks.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et ainuüksi AT

ütlused tema juhitud sõiduki kiiruse kohta ei ole veenvad. Ekspertiisiga sõiduki kiirust

välja selgitada ei olnud võimalik. Asjas ei ole tõendamist leidnud ka see, et AT kiirust

ületas, seega ei ole võimalik õnnetuse põhjuseks lugeda kiiruse ületamist. Maakohus ei

ole sellist seisukohta ka avaldanud. Asjas puudub vaidlus selles, et AT-l puudus

õnnetuse

toimumise

ajal

vajalik

mootorratta

juhtimisõigus.

AT

ütlustest

(kriminaaltoimiku I kd, tlk 55 pöördel) nähtub, et mootorratta ostis ta õnnetusele

eelnenud õhtul ja õnnetuse toimumise päeval tegi proovisõitu, et kontrollida, kas ratas

on ülevaatuse jaoks korras. Arvestades asjaolusid, et AT-l puudus juhtimisõigus ning ta

juhtis suurel kiirusel (maakohtu otsuses märgitud kui maanteekiirus) sõidukit, mille ta

alles eelmise õhtul oli soetanud, leidis maakohus õigesti, et esitatud tõendite põhjal ei

saa välistada, et vajaliku kogemuse ja juhtimisõigusega mootorratta juht oleks temal

oodatavat hoolt rakendades suutnud õigeid sõiduvõtteid rakendades liiklusõnnetuse

toimumist vältida. Sellest tulenevalt on kostja seisukoht, et mootorratturil polnud

mingit võimalust kokkupõrget vältida, ekslik, sest vajaliku juhtimisõiguse ja -

kogemusega juht oleks tõenäoliselt adekvaatsemalt saanud liiklussituatsiooni hinnata

sh näiteks liikumise trajektoori muuta. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse

seisukoht, et AT-le liiklusreeglite rikkumist ette heita ei saa. Maakohus on tuvastanud

ja selle üle puudub poolte vahel ka vaidlus, et AT rikkus õnnetuse toimumise ajal

kehtinud LS § 20 lg-st 1 tulenevat keeldu.

37. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti hinnanud ja hinnangut

ammendavalt põhjendanud selles osas, et puuduvad sõidukitest lähtunud riskide

olulised erinevused. Maakohus on võrrelnud sõidukite masse ja seda, et hageja sõiduk

kas seisis või liikus väga väikese kiirusega, samal ajal mootorratas sõitis suurel

kiirusel. Sõidukitest lähtunud riskide hindamisel ei saa aluseks võtta ainuüksi nende

masside vahet.

38. VÕS § 139 lg 1 järgi kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kahju

tekkimist osaliselt ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab peetakse silmas

eelkõige olukordi milles kahju tekkis osaliselt suurema ohu allika tõttu, mille

valitsejaks on kannatanu. Ohtudeks, mille eest kannatanu vastutab, on sellised ohud,

mida konkreetne suurema ohu allikas oma olemuse tõttu käibesse kaasa toob.

Liiklusõnnetuse puhul tuleb kahjuhüvitise otsustamisel arvestada ka kahjustatud isiku

enda liiklusvahendist tulenevat tavapärast liiklusriski. Maakohus leidis, et kui juhtide

osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate

riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies

ulatuses hüvitama. Maakohus on seda seisukohta avaldades viidanud Riigikohtu

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 p-le 33. Maakohus ei arvestanud selle otsuse

parandusmäärusega. 26.03.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 parandusmääruse kohaselt

tuleb otsuse p 33 viimane lause lugeda kirja panduks sõnastuses:“ Kui juhtide osalus

õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi

erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuse hüvitama.“

Käesolevas asjas leidis tõendamist, et sõidukite juhtide osalus õnnetuse põhjustamises

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

oli enam-vähem võrdne, seetõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et kumbki

sõidukivaldaja peab teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Kuna sõidukite

juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne oleks hageja poolt SI

AS vastu esitatud nõue sõiduki hävinemisest tuleneva varakahjuga seoses, juhul kui

hagi ei oleks olnud aegunud, eeldatavalt rahuldatud 50 % ulatuses so summas

16 868,79 eurot:2 = 8 434,39 eurot.

39. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena

kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Kostjale pidi olema ettenähtav, et kui hageja

teade liiklusõnnetuse toimumise ja kahju hüvitamise nõude kohta kindlustusandjale

õigel ajal ei laeku, siis võib kindlustusandja hilinenult esitatud nõudele esitada

aegumise vastuväite ja kahju hüvitamisest keelduda.

40. Eelpooltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejale tekkis sõiduki hävinemisest tulenev

varakahju, kuna SI AS ei asunud kahjujuhtumit menetlema ning hageja nõue SI AS

vastu aegus. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud

kahju on sellise asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda

conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat

sündmust toimunud. Selleks saab kasutada käesolevas asjas asendamismeetodit ning

selle kohaselt vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks

käitunud hageja poolt soovitud viisil. SI AS ei asunud kahjujuhtumit menetlema

seetõttu, et kostja ei teatanud SI AS-ile kahjujuhtumist ega kahju hüvitamise nõudest.

Samuti ei teavitanud kostja hagejat kirjalikult kirjaliku nõude esitamise kohustusest ja

nõude aegumistähtajast. Seega on hagejal tekkinud sõiduki hävinemisest tuleneva

varakahju ja kostja lepingu rikkumise vahel põhjuslik seos.

41. Hageja leiab, et kostja põhjustas kahju ka selle tõttu, et hageja pidi kandma kulutused

seoses

tsiviilasja

nr

2-11-46631

menetlusega

Harju

Maakohtus,

Tallinna

Ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Need kulud moodustavad kokku 5757,42 eurot, sh

kohtumenetluses tasutud riigilõivud summas 2625,26 eurot, hageja lepingulise esindaja

kulud 2282,26 eurot ja 850 euro ulatuses hagejalt 04.06.2013 määrusega välja

mõistetud vastaspoole menetluskulud. Kostja poolt lepingu rikkumine, hagejale kahju

tekkimine on eelpooltooduga tõendamist leidnud. Hageja poolt SI AS vastu esitatud

hagi oleks eeldatavalt 50 % ulatuses rahuldatud, seega ei oleks tema kanda jäänud

sellises ulatuses menetluskulude kandmise kohustust. Sellest tulenevalt on põhjusliku

seose olemasolu kostja poolt kohustuse rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel,

seoses hageja kantud menetluskuludega, ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud.

42. VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes

kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu

sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse

tõttu. Käesolevast asjast nähtub, et paralleelselt sellega, kui hageja teavitas kostjat

liiklusõnnetusest ja esitas liikluskahju hüvitamise avalduse alustati liiklusõnnetuse

asjaolude väljaselgitamiseks kriminaalmenetlus. Harju Maakohtu 16.02.2011 otsusega

kriminaalasjas 1-10-4566 mõisteti SD liiklusõnnetuse põhjustamise süüdistuses õigeks.

Harju Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu 27.07.2011 määrusega. Peale SD-i

õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist informeeris kostja hagejat, et liikluskahju

hüvitamiseks peab ta nõude esitama SI AS-ile. 09.03.2011 esitas hageja kirjaliku

taotluse SI AS-le, kui liiklusõnnetuses osalenud ja kahju põhjustanud mootorratta xxxx

kindlustusandjale, nõudes hagejale tekitatud kahju hüvitamist. SI AS keeldus hagejale

kindlustushüvitise maksmisest kuna pidas kahjunõuet aegunuks. Hageja esitas kaebuse

kindlustuse vaidluskomisjonile. Kindlustuse vaidluskomisjoni 20.09.2011 otsusega

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-13-26792

asjas nr 7-1/11/116 jäeti kaebus rahuldamata, kuna leiti, et hageja nõue on aegunud.

Hageja esitas hagi Harju Maakohtule, kus SI AS tugines sellele, et hageja nõue on

aegunud. Vaidlus läbis kõik kolm kohtuastet. Riigikohtu 19.03.2013 otsusega

tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 muudeti alama astme kohtu põhjendusi, ning leiti, et hageja

nõue on aegunud ja hageja hagi on õigesti jäetud rahuldamata.

43. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus arvestanud VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3

sätestatuga ning see on kaasa toonud kostjalt ebaõigesti kahjuhüvitise summas 5757,42

eurot ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmise. Kahju ettenähtavuse reegli puhul

taandub küsimus kahju hüvitatavuse kohta lõppastmes sellele, milliseid riske võib

üldreeglina võlgniku jaoks tüüpiliseks ning nende riskide realiseerumisest tulenevat

kahju seega objektiivselt ettenähtavaks pidada. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et

hageja hagi SI AS vastu oli perspektiivitu, hageja hagi jäeti rahuldamata ja selle

tulemusena jäid menetluskulud hageja kanda. Kahju ettenähtavuse reegli puhul peab

võlgnik ette nägema kahju liiki ning põhimõttelist ulatust. Ringkonnakohus on

seisukohal, et üldjoontes perspektiivitu vaidluse pidamisest tekkinud menetluskulud

teise isikuga, kui hageja kahju, ei saanud kostjale lepingu sõlmimise ajal olla

ettenähtav. Kuna lepingu kaitsealas on tavaliselt vaid lepingu sõlmimise ajal

mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid, siis ei kuulu kahju hüvitamisele ka VÕS § 127 lg

2 järgi.

44. Eeltoodud põhjendustel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 8 434,39 eurot. Kostja

maakohtu poolt esitatud viivise arvestamise aluseid ei ole vaidlustanud, kuna

maakohus mõistis viivise välja vaid sõiduki hävinemisest tulenenud varakahju osas

ning nimetatud kahju kuulub kostja poolt hüvitamisele 50 % ulatuses, siis on ka

viivisenõue põhjendatud 50 % ulatuses so summas 576, 77 eurot.

45. 30.06.2015.a tegi kostja ettepaneku kaaluda kohtul menetluse peatamist kuni

kohtulahendi tegemiseni Riigikohtu menetluses olevas kohtuasjas nr 3-2-1-64-15.

Kostja põhjendas oma ettepanekut sellega, et Riigikohtu menetluses olevas kohtuasjas

nr 3-2-1-64-15 anti asi lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule

kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks mh VÕS § 139 tõlgendamise ja

vastutuse jagamise osas liiklusõnnetuse korral. Ringkonnakohus osutab, et menetluse

peatamise alused on sätestatud TsMS IX. osas. Käesolevas asjas puudub alus

menetluse peatamiseks.

Menetluskulude jaotus

46. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 ning arvestades vaidluse

olemust, leiab ringkonnakohus, et poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Ele Liiv

Kaija Kaijanen