3-15-1243/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. juuli 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1243 Kohtuasi V.N.i kaebus Viru Vangla 25.02.2015 vastuse nr 6-10/3537-2 ja 13.04.2015 vaideotsuse nr 6- 12/50-2 tühistamiseks ning 26.01.2015 esitatud taotluse uuele lahendamisele kohustamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: V.N. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta V.N.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 31.08.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.02.2015 on Viru Vanglas (edaspidi vastustaja) koostatud otsus nr 6-10/3537-2 (tl 13), millega jäeti rahuldamata kinnipeetav V.N.i (edaspidi kaebaja) poolt isiklike asjade laost raadio väljastamiseks esitatud taotlus. 13.04.2015 vaideotsusega nr 6-12/50-2 (tl 17) ei rahuldatud ka nimetatud otsuse tühistamise ja taotluse uue lahendamise kohta ettekirjutuse tegemise nõuetega vaiet (tl 14-16).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 11.05.2015 koostatud kaebuses palus kaebaja, et kohus tühistaks 25.02.2015 otsuse nr 6-10/3537 ja 13.04.2015 vaideotsuse nr 6-12/50-2 ning kohustaks vastustajat taotlust uuesti lahendama. Ta ei nõustunud väitega nagu raskendaks raadio olemasolu läbiotsimist ja hõlbustaks keelatud esemete peitmist pidades niisugust põhjendust paljasõnaliseks. Õiguskantsleri 21.11.2012 seisukohale ja kahele Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile viidates leidis ta, et piirdudes kaalumisel üksnes enda kehtestatud jäikade reeglitega, on vastustaja kasutanud vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-s 2 sisalduvat diskretsioonivolitust mittetäielikult, mistõttu ei ole langetatud otsus õiguspärane.

3. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 30-31) ei nõustutud kaebusega, paluti see rahuldamata jätta ning selgitati, millistest õiguslikest alustest ja sisulistest põhjendustest lähtuvalt isiklik raadio Viru Vangla kodukorra punktiga 7.1.30 ära keelati. Seejuures leiti, et põhjendamine ja kaalumine on toimunud kodukorra seletuskirjas ning kuna keelatud esemed vastavad VangS § 15 lg-s 2 loetletud tunnustele, on keelamine olnud õigustatud ja õiguspärane. Kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri seisukohta osas märgiti, et vangla sellega ei nõustunud, kuna VangS § 31 lg 2 kohaselt peab elektriseade olema vajalik, raadio seda aga pole, sest Viru Vangla on ainus Eesti vangla, kus on raadio ehituslikult kõikides kambrites tagatud ja kinnipeetavatel võimalik kuulata kahe eestikeelse ja kahe venekeelse raadiojaama saateid. Riigikohtu lahendite seisukohti aga ei peetud asjakohasteks põhjusel, et need on tehtud enne kodukorra jõustumist, lisaks käsitleb üks ka televiisori keelamist, mis ei võimalda analoogia kasutamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas vangla on toiminud kaebaja isikliku raadio laost väljastamisest keeldumisel õiguspäraselt.

5. Kinnipeetavate õigusi isiklike elektriseadmete kasutamisel käsitleb VangS § 31 lg 2. Selles on kehtestatud, et kinnipeetaval võib olla vanglateenistuse ametniku loal isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ja korda ega häiri teisi isikuid ning kui tal pole kehtivat distsiplinaarkaristust elektriseadmete kasutamise nõuete rikkumise eest. Viru Vanglas reguleerib isikliku raadio kasutamist veel ka selle vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) punkt

7.1.30. Selles kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud signaali või levi edastaja või vastuvõtja ning nende tarvik, välja arvatud kambritesse sisseehitatud raadio, vanglateenistuse loal väljastatud ja vangla vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel kaasas olnud televiisor.

6. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel on tuginetud kodukorra punktile 7.1.30 ning lähtutud just selles sätestatud põhjendustest. Kuna nimetatud kodukorra puhul on tegemist vastava vangla sisemise korralduse eeskirju reguleeriva üldkorraldusega, ei saanud taotluse lahendaja selles kehtestatut tähelepanuta jätta ega teistsugust otsust langetada. Kodukord on kehtiv ja järgimiseks kohustuslik nii kinnipeetavatele kui vanglateenistuse ametnikele. Seetõttu ei saa vastavat korraldust anda ka kohus.

7. Kodukorra punktis 8.4.1 sätestatust tuleneb, et kinnipeetav saab esitada taotluse elektriseadme laost väljastamiseks alles peale seda, kui ta on esitanud vormikohase taotluse selle kasutamiseks ja saanud vastava loa. Taotluste vormid on kehtestatud kodukorra lisadega 2 ja 5. Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebaja oleks üldse esitanud niisuguse taotluse. Kaebusega vaidlustab ta otsust, milline tehti raadio isiklike asjade laost väljastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kuna eelnevalt juba esitatud järeldustel välistab kodukorra punkt 7.1.30 kehtestatu niisuguse taotluse rahuldamise, ei olnud vanglateenistuse ametnikul mingit kohustust ega vajadust ka midagi kaaluda ja ta võis piirduda üksnes nende põhjenduste esitamisega, mis lähtuvad kodukorra selle sätte olemasolust.

8. Vaides on kaebaja pidanud kodukorra punkti 7.1.30 raadiot puudutavat osa õigusvastaseks, kuid selle kehtetuks tunnistamist ei ole ta vanglalt nõudnud. VangS § 1’ lg 5 kohaselt võib kinnipeetav vangla haldusakti peale halduskohtusse pöörduda aga üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglale või justiitsministeeriumile ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohus peab kaebuse lahendamisel lähtuma selles esitatud nõuetest ega saa teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seaduseandja on küll andnud halduskohtumenetluse seadustiku § 120 lg 1 p-s 3 kehtestatuga võimaluse teha kaebajale ettepanek kaebuse muutmiseks, kui selles esitatud nõuded ei ole kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivad, kuid see saab toimuda vaid juhul, kui nõue oleks muudetud kujul lubatav. Antud juhtumi puhul see seda aga poleks, sest kaebaja ei ole läbinud kodukorra punkt 7.1.30 tühistamise nõude esitamise eelduseks olevat kohustuslikku kohtueelset menetlust.

9. Vaatamata eelnevas punktis nimetatule peab kohus vajalikuks puudutada alljärgnevalt raadio keelamise kohta kodukorras sisalduvat ka põhjalikumalt. See ei saa küll olla otsuse tegemise aluseks, kuid võib anda kaebajale siiski selgust.

9.1 VangS § 15 lg-s 4 sätestatuga on seaduseandja andnud vanglateenistusele õiguse ära keelata aineid ja esemeid, mis ei sisaldu justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 720 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi VSKE) §-s 64’ toodud keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS §

15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut või korda, ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, raskendavad oluliselt vangla hügieeninõuete täitmist või nõuavad sama seaduse § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba.

9.2 Kodukorra seletuskirjas põhjendati kõigi loetelus olevate esemete ja ainete keelamist ühiselt julgeoleku kaalutlustega. Seejuures leiti, et vangla julgeolek hõlmab ka ohtu kinnipeetavate ja vangla personali elule ja tervisele, vanglas kehtestatud korrale ja vangla inventarile ning korda ohustavad esemed on sellised, mis ei pruugi küll otse olla julgeolekule ohtlikud, kuid raskendavad oluliselt vanglal igapäevarežiimi tagamist või ei aita kaasa kinnipeetava taasühiskonnastamisele ehk tema adekvaatsete väärtushinnangute või maailmavaate kujunemisele. Samas käsitleti esemeid ja aineid ka eraldi. Signaali ja levi edastajate kohta kehtestatud piirangu osas märgiti, et need võimaldavad vaadata või kuulata saateid, mis ei ole vanglas aktsepteeritud ning lisati, et piirang ei saa rikkuda kinnipeetavate õigusi, sest praegu on vanglas nende info ja meelelahutusvajaduste rahuldamiseks lubatud piisavalt raadioja telekanaleid. Raadiote kohta märgiti lisaks veel, et Viru Vanglas on need kambrites ehituslikult tagatud, mistõttu isiklikku raadiot kambris vaja ei ole ning selgitati, et mittevajalikke esemeid kasutatakse tihtipeale ebaotstarbekalt ja kuna vangla on raadio kinnipeetavale taganud, siis on suur tõenäosus, et isiklikke raadioid ei kasutata sihipäraselt, näiteks ehitatakse see ümber, eemaldatakse sealt osi, mida kasutatakse tätoveerimisaparaadi tegemiseks, peidetakse keelatud esemeid jne. Veel märgiti, et kuna elektroonikaseadmeid on väga keeruline läbi otsida, kaasneb nende lubamisega alati risk ja järelikult ei anna kinnipeetavale mittevajaliku raadio lubamine talle erilist kasu, kuid vangla julgeoleku seab see suurel määral ohtu.

9.3. Niisugused põhjendused lähtuvad vangla julgeoleku kaalutlustest ja on seega asjakohased ning neid saaks pidada ka usutavateks ja piisavateks. Käesoleva vaidluse põhjustanud raadio ei kujuta iseenesest küll otsest ohtu vanglale ja seal viibivatele inimestele, kuid ohustab siiski vangla julgeolekut ja korda seeläbi, et raskendab oluliselt vanglaametnike tegevust oma igapäevaste kohustuste täitmisel. Puudub alus mitte uskuda väidet, et keelatud esemeid on võimalik teiste esemete, sealhulgas ka raadio sisse peita selliselt, et neid on raske avastada. Erinevat liiki esemete läbiotsimine võtab paratamatult aega ja nõuab vanglateenistuselt ressursside, sealhulgas täiendava tööjõu kasutamist, mis omakorda tähendab täiendavaid kulutusi või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Seega on erinevate esemete rohkuse, puhul vaieldamatult tegemist vangla julgeolekut ja korda ohustava olukorraga. Niisuguste esemete keelamine on vangla julgeoleku kindlustamise eesmärgi saavutamiseks igati kohane, sest vähendab raskesti kontrollitavate esemete kambrites hoidmist. Tegemist ei ole ka ebaproportsionaalse piiranguga, sest julgeolekuoht on piisavalt oluline asjaolu, et õigustada seda ohustada võivate esemete ja ainete keelamist. Piirang ei jäta kaebajat ilma eluks hädavajalikust, sest talle on väljastpoolt vanglat levitatava info saamine ja meelelahutus tagatud ka kambrisse sisse ehitatud raadiost tulevate saadete abil. Põhiseaduse §-st 32 tulenev igaühe õigus vallata, kasutada ja käsutada enda omandit vabalt ei ole piiramatu, sest seadusega võib sellele sätestada ka kitsendused. Kinnipeetava puhul saavad vastavad kitsendused olla sätestatud eelnevalt käsitletud VangS § 15 lg 4 kohaselt ka vanglateenistuse poolt kehtestatutena. Vanglateenistusele selle sätte kehtestamisega esemete ja ainete keelamise õigust andes on seaduseandja ilmselgelt silmas pidanud vajadust arvestada muuhulgas ka konkreetse vangla eripäradest tulenevaga. Ese või aine, mis võib olla ühes vanglas ohutu, ei pruugi omada samasugust tähendust mõnes teises vanglas, kus on ehituslikest erisustest, kinnipeetavate ja personali koosseisust, kinnipidamise režiimist või mistahes muust sarnasest tulenevalt teistsugune olukord.

9.4. Esemete ja ainete keelamise kohta tehtava otsustuse puhul on tegemist vangla laiaulatusliku kaalutlusõigusega. Niisuguse otsuse kohtuliku kontrollimise võimalused on halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg-s 3 kehtestatu kohaselt piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei või hinnata vastava otsustuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Viru Vangla direktori käskkiri, millega kinnitati selle vangla kodukord, on formaalselt õiguspärane. Käskkirja on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel vastavat pädevust omav isik ning see vastab üldistele vorminõuetele, sest sellest nähtub, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ja põhjuseks. Kuna esemete ja ainete keelamise üle otsustamise õigus on seaduseandja poolt antud üksnes justiitsministrile või vanglateenistusele, ei oma mingit tähendust see, kuidas hindavad neist tulenevaid julgeolekuriske kinnipeetavad ise.

10. Eeltoodud järeldustel pole ühelgi kaebaja nõudel alust ning Tartu Halduskohus peab jätma tema kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest maksnud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane