4-15-5453/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

4-15-5453

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juulil 2015.a Tallinnas, Liivalaia kohtumajas

Väärteoasja number

4-15-5453 (2302,15,009673)

Kohtunik

Katre Poljakova

Väärteoasi G.J

esitatud kaebus Politsei – ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 16.06.2015.a

koostatud kiirmenetluse otsusele nr 10220151126386 väärteoasjas nr 2302,15,009673;

Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: G.J , isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, epost: XXX; Kohtuväline menetleja: Politsei – ja Piirivalveamet Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklustalitus, asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn;

Asja läbivaatamine

Kaebuse lahendamine kirjalikus menetluses

Kohus juhindub

V™S § 120 lg 1; § 132 p 1, § 109 - § 111,

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata G.J poolt Harju Maakohu Liivalaia kohtumajale

30.06.2015.a esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 16.06.2015.a kiirmenetluse otsusele nr 10220151126386 väärteoasjas nr 2302,15,009673.

2. Jätta muutmata Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 16.06.2015.a kiirmenetluse otsus nr 10220151126386 väärteoasjas nr 2302,15,009673.

3. Käesolev kohtuotsus teha teatavaks kaebuse esitaja G.J-ile ja Politsei –

ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalitusele. Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

2

kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus

Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklustalituse 16.06.2015.a kiirmenetluse otsusega nr 10220151126386, väärteoasjas nr 2302,15,009673 karistati menetlusalust isikut G.J (G.J) LS § 227 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga 45 trahviühikut s.o summas 180.- eurot.

Väärteoasja nr 2302,15,009673 kiirmenetluse otsuse nr 10220151126386 kohaselt G.J 16.06.2015.a kella 15:52 ajal Harju Maakonnas, Merivälja tee, Lehiku tee ja Mähe tee vahel juhtis mootorsõidukit kiirusega 78 km/h +/- 3 km/h, kuid lubatud suurim kiirus sellel teelõigul oli 50 km/h, ületades selliselt lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h, rikkudes LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

30.06.2015.a esitas kaebuse esitaja G.J Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale

V™S § 115 nõuetele vastava kaebuse selle kohta, et tema soovib vaidlustada

väärteomenetluse nr 10220151126386 käigus koostatud otsust, lisatud oli juurde eelpool märgitud väärteoasja menetluse raames koostatud kiirmenetluse otsus. G.J selgitas kaebuses, et tema tunnistab liiklusrikkumist ja vabandab veelkord, kuid

ei nõustu määratud karistuse suurusega s.t sellega, et kiiruse ületamise eest mõisteti talle karistuseks rahatrahv 45 trahviühiku ulatuses, s.o summas 180 eurot ning soovib rahatrahvi vähendamist, kaebust palub ta kohtul läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kohtule esitatud kaebuses G.J selgitab kohtule, et tal on hetkel majanduslikult raske olukord ning puuduvad eelnevad rikkumised. Isik ei ole töötanud viimased pool aastat ja ei ole tööd leidnud. G.J kinnitab, et ta mõistab oma viga ja vabandab tehtud eest. G.J märgib, et 180 eurot on tema pere jaoks väga suur raha ja tal ei ole seda raha kuskilt võtta. Kohtuväline menetleja esitas 10.07.2015.a kohtule kirjaliku seisukoha, milles märgitakse, et tutvunud G.J esitatud kaebusega, väärteoasjas kogutud materjalidega asuvad nad

seisukohale, et G.J väärteoasja nr 2302,15,009673 menetluse käigus karistuseks mõistetud rahatrahvi vähendamiseks alused puuduvad. Kohtuvälise menetleja hinnangul on liikluskorraldust ja lubatud sõidukiirust reguleeritud selles, et vältida ohu saabumist või muuta selle tekkimise võimalus minimaalseks. Ohu vältimine on võimalik vaid siis, kui liiklejad järgivad liiklusreegleid ning käituvad sellele vastavalt. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses kohtuväline menetleja juhib tähelepanu sellele, et LS § 14

lg 2 sätestatu kohaselt kohustub liikleja järgime liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekitamist. Lohakus ja hoolimatus, mille tulemusena juht eirab temale pandud kohustust, võib endaga kaasa tuua väga raskeid tagajärgi. Kohtuväline menetleja märgib kohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et menetlusalusele isikule karistuse määramisel on arvestatud Riigikohtu suunistega ning asjaoluga, et määratud karistus

peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, märkides, et Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-77-11, p 11 osutanud sellele, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada

süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal

3

saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mis võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra.

Kohtuväline menetleja märgib kohtule esitatud kirjalikus vastuses, et LS § 227 lg 2 järgi karistati G.J väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 45 trahviühiku ulatuses, so 180 eurot. Maksimaalne rahaline karistus, mis saab määrata Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi on 100 trahviühikut so 400 eurot. Rahatrahv on määratud tasuda ositi kohtuvälise menetleja poolt. Kohtuväline menetleja selgitab vastuses, et otsuse tegemisel arvestas karistust kergendavate asjaoludega ning määras karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Alla sanktsiooni keskmist määra määratud karistus tagab ka karistuse üldpreventatiivsete eesmärkide täitmise.

Lähtudes eeltoodust on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata (tl 5-6).

Kohtuotsuse motiivid

Kohus, läbi vaadanud G.J esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna nimetatud soovi on avaldanud nii kohtuväline menetleja kui ka kaebus esitaja G.J. Kohus selgitab, et V™S § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata V™S §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata V™S § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. V™S § 133 p 4 kohaselt peab kohus vajalikuks välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6). G.J LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo osas leiab kohus järgmist: Kaebuse esitaja G.J ei eita, et tema pani toime õigusrikkumise, ta ei ole vaidlustanud seda, et ta sõitis kiirmenetluse otsuses nr 10220151126386 märgitud ajal ja kohas kiirusega 78 km/h +/- 3 km/h nii nagu seda on mõõtnud menetlustoimingut läbi viinud liikluspolitseinik Karl-Erik Pärn. Lisaks menetlusaluse isiku ütlustele on rikkumine fikseeritud ka salvestusel ning andmed on kantud kiirmenetluse otsusesse.

Käesolevas väärteoasjas on on tõendite hulka lisatud menetlusaluse isiku G.J ülekuulamise kohta koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, millisest nähtub, et menetlusele allutatud isik kinnitab kiiruse ületamist ning lisab, et tegi seda möödasõidul (tl 8).

Kohus leiab, et G.J poolt 16.06.2015.a kella 15:52 ajal mootorsõiduki juhtimine Honda CB 600 F reg nr XXX juhtimine kiirusel 78 km/h +-3 km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus tegelikkuses oli 50 km/h tunnis s.t lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 25 km/h on täielikult tõendamist leidnud ning tema suhtes LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud

väärtegu õigesti kvalifitseeritud. Samuti kinnitab menetlusaluse isiku G.J poolt liiklusalase väärteo toimepanemist käesoleva väärteoasja menetluse käigus kogutud tõend ja nimelt videosalvestis õigusrikkumise kohta, millise salvestise fail on talletatud 1 CD plaadile, milline on lisatud ja kohtule esitatud käesoleva väärteoasja materjalide juurde.

Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 kohaselt asulasisesel teel lubatud suurim sõidukiirus on 50 kilomeetrit tunnis.

Käesolevas väärteoasjas kohus loeb asjakohaseks kohtuvälise menetleja märkuse

Liiklusseaduse § 14 lg 2 osas, millise kohaselt kohustub liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et

vältida ohju ja kahju tekitamist. Arvestades teadmist, et teelõigul, kus menetlusalune isik

4

kiiruseületamise 16.06.2015.a kella 15:52 ajal sooritas oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, vaidlust märgitud faktis tekkinud ei ole, asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõuet, pannes selliselt toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ja tehes seda tahtlikult. Kohtu hinnangul selline isiku käitumine näitab viimase hooletut

suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse, seda vaatamata sellele, et isikut varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ei ole.

Menetlusalusele isikule mõistetud karistus

Kohus ei ole tuvastanud Raido Kolk õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Käesoleval hetkel G.J taotleb kohtult temale määratud rahatrahvi 45 trahviühiku s.o summas 180.- eurot vähendamist. Kohtule esitatud, G.J suhtes koostatud kiirmenetluse otsusest nr 10220151126386

nähtub, et G.J on selle kätte saanud 16.06.2015.a ning temale on selgitatud, et kiirmenetluse kohaldamisega väärteoprotokolli eraldi ei tehta. Samuti on viimasele selgitatud menetlusaluse isiku õigustest ja kohustustest. Väärteoasja materjalidest nähtub, et väärteoasja menetluse kestel G.J vastulauset ei esitanud.

Kohtule esitatud, G.J suhtes koostatud eelpool märgitud kiirmenetluse otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja arvestas G.J LS § 227 lg 2 nõuete rikkumise eest rahatrahvi ulatuse määramisel kergendava asjaoluna, et menetlusaluse isikul ei ole kehtivaid karistusi Liiklusseaduse rikkumiste eest. Samuti arvestas menetleja, et isik aitas igati kaasa menetluse läbiviimisel. Kergendava asjaoluna menetleja arvestas, et isik tunnistab oma süüd. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et kiiruspiirangud on kehtestatud ennekõike

liiklusohutuse tagamiseks ning, et isik peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Samuti peab kohus vajalikuks selgitada, et suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus. Kohus asub seisukohale, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamiseks ei saa olla ühtegi õigustust. Kohtu hinnangul oleks menetlusalune isik

G.J kohusetundliku juhina pidanud kinni pidama liikluspiirangutest ning olema

liikluses hoolikas ning kohusetundlik. Isik väidab, et ta ületas kiirust möödasõidul, sellistes

olukordades võib tekkida olukord, kus möödasõidu lõpetamiseks tuleks ületada lubatud

sõidukiirust, mis on aga lubamatu. Märgitud teadmist arvesse võttes oleks G.J

pidanud loobuma väärteo sooritamisest, sellega oleks viimasel olnud võimalus jätta toimepanemata temale inkrimineeritud väärteo. Kohus ei kahtle selles, et menetlusalusel isikul võib olla raske majanduslik seisund ja, et isikul puuduvad varem kehtivad karistusi Liiklusseaduse rikkumiste eest, kuid need märgitud faktid ei kaalu üle viimase poolt toime pandud rikkumise raskust.

Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukohast, mille kohaselt tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine ja seda 21–40 km/h 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul tuleb sanktsiooni keskmiseks määraks võtta 50 trahviühikut s.o 200 eurot, siis kohtupraktikas kehtiva arusaama kohaselt peab ka kohtuväline menetleja just selle karistuse määra karistuse määramisel n-ö aluseks võtma.

5

Seega, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, s.o 50 trahviühikut ning karistust ja raskendavate asjaolude puudumist, karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust, isiku rasket majanduslikku seisundit ning teadmist, et menetlusalusel isiku kehtivad väärteokaristused puuduvad asub kohus seisukohale, et G.J

kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises

määras mõned trahviühikud madalamal kui sanktsiooni keskmine on õiglane ja proportsionaalne ning vastab kõrgema astme kohtu suunistele. Kohtu hinnangul ei olnud G.J

süü väga suur ning märgitu on kajastub ka temale kohtuvälise menetleja poolt

määratud rahatrahvi suuruses, arvestades tegelikkuses teadmist, et märgitud väärteo toimepanemise eest karistatakse kuni 100 trahviühiku ulatuses või suisa sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega. Kohus selgitab veelkord, et karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval hetkel peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-40-04 ja nr 3- 1-1-99-06 avaldatule ja nimelt on Riigikohus märkinud, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut. Märgitut kohtuväline menetleja ka teinud on.

Kohus leiab, et kehtivate karistuste olemasolu on kõnekas asjaolu iseloomustamaks isiku õiguskuulekust ja seda tuleb uute karistuste mõistmisel ka arvesse võtta otsustamaks tõhusaima

karistusmeetme küsimust. Käesoleval hetkel ei ole ka kohtule vähetähtsaks teadmine, et

kaebuse esitaja G.J hoopis puuduvad kehtivad väärteokaristused, nimelt ei ole viimast karistatud ühegi liiklusalaste väärteo toimepanemises eest, märgitut toetab tema suhtes

väljastatud väärteoasja materjalide juurde lisatud ning märgitut peab karistusregistri õiend kohus menetlusalust isikut iseloomustavaks asjaoluks. Kohus asub seisukohale, et kohaldades G.J-ile LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusmäära ulatuses s.o 45 trahviühiku ulatuses rahatrahvi s.o summas 180 eurot on piisav mõjutamaks kaebajat käituma edaspidi ühiselukorraldust järgival arvestaval viisil, sest kohtu hinnangul kaebuse esitaja näol

ei ole tegemist isikuga, kes rikuks süstemaatiliselt õiguskorda. Lisaks sellele on menetleja määranud rahatrahvi ositi tasumise.

Märgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks

alused kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning jätab G.J esitatud kaebuse

temale määratud rahatrahvi vähendamiseks rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1; § 132 p 1, § 109 - § 111;

Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt)