4-15-3162/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-3162

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juulil 2015.a Tallinnas, Liivalaia kohtumajas

Väärteoasja nr

4-15-3162 (2302,15,006118)

Kohtunik

Katre Poljakova

Väärteoasi esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti V.I

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 17.04.2015.a

koostatud kiirmenetluse otsusele nr 10220132847972 väärteoasjas nr 2302,15,006118;

Kohtumenetluse pooled , isikukood: Menetlusalune isik: V.I XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXX, epost: XXX; Kohtuväline menetleja: Politsei – ja Piirivalveamet Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus liiklustalitus, asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn;

Asja läbivaatamine

Kaebuse lahendamine kirjalikus menetluses

Kohus juhindub

V™S § 120 lg 1; § 132 p 1, § 109 - § 111,

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata V.I poolt Harju Maakohu Liivalaia kohtumajale

05.05.2015.a esitatud kaebus Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 17.04.2015.a kiirmenetluse otsusele nr 10220132847972 väärteoasjas nr 2302,15,006118.

2. Jätta muutmata Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 17.04.2015.a kiirmenetluse otsus nr 10220132847972 väärteoasjas nr 2302,15,006118.

3. Tagastada V.I-le tema poolt ekslikult Rahandusministeeriumi Swedbank

AS kontole EE062200221059223099 28.04.2015.a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 15.- (viisteist) eurot.

4. Käesolev kohtuotsus teha teatavaks kaebuse esitaja V.I-le ja Politsei – ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalitusele. Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsus:

Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse 17.04.2015.a kiirmenetluse otsusega nr 10220132847972, väärteoasjas nr 2302,15,006118 karistati menetlusalust isikut V.I (V.I) LS § 227 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga 65 trahviühikut s.o summas 260.- eurot. Väärteoasja nr 2302,15,006118 kiirmenetluse otsuse nr 10220132847972 kohaselt V.I 17.04.2015.a kella 19:12 ajal Harju Maakonnas, Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa 52 km juhtis mootorsõidukit kiirusega 122 km/h +/- kuid lubatud suurim kiiru sellel teelõigul oli 90 km/h, ületades selliselt lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, rikkudes LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. Kohtumenetluse poolte seisukohad: 28.05.2015.a esitas kaebuse esitaja V.I Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale teate selle kohta, et tema soovib vaidlustada väärteomenetluse nr 10220132847972 käigus koostatud otsust, jättes kaebuse teate juurde lisamata, esitades üksnes riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse, eelpool märgitud väärteoasja menetluse raames koostatud kiirmenetluse otsuse, koopia enda juhilubadest ning väljavõtte 17.04.2015.a olnud ilmastiku tingimuste kohta. (kd I tl 1-5) 05.05.2015.a Harju Maakohus jättis V.I 28.04.2015.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale esitatud dokumendid Politsei – ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

Liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.04.2015.a kiirmenetluse otsusele nr 10220132847972 läbivaatamata ja käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva arvates määruse kättesaamisest, kohustades V.I esitama Harju Maakohtule alates 10 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest V™S § 115 nõuetele vastav kaebus. (kd I tl 6-7) Samal päeval s.o 05.05.2015.a esitas kaebuse esitaja V.I Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale V™S § 115 nõuetele vastava kaebuse, millises viimane selgitas, et tema tunnistab liiklusrikkumist, kuid ei nõustu määratud karistuse suurusega s.t sellega, et kiiruse ületamise eest mõisteti talle karistuseks rahatrahv 65 trahviühiku ulatuses, millisest tingituna taotleb ta määratud rahatrahvi vähendamist 30 trahviühiku võrra s.t 35 trahviühikuni s.o summas 140 eurot ning rahatrahvi tasumise pikendamist 7 päeva võrra kohtuotsuse jõustumisest, kaebust palub ta kohtul läbi vaadata kirjalikus menetluses.

Kohtule esitatud kaebuses V.I kinnitab, et 17.04.2015.a kella 19.00 paiku sõitis ta Tallinnasse, märkides, et ilmastikuolud olid väga head, nähtavus oli väga hea. Tallinn – Tartu

– Võru – Luhamaa maantee umbes 52-55 kilomeetril sõitis tema ees veoauto, mille sõidukiirus kõikus 80-85 km/h vahel, lubatud sõidukiirus oli seal aga 90 km/h s.t veoauto sõidukiirus ei olnud ühtlane. Kaebuse esitaja V.I selgitab kohtule, et tema otsustas veoautost mööduda just seetõttu, et veoauto sõidukiirus oli ebaühtlane. Ta valis möödasõiduks pika sirge teelõigu ning enne möödasõidu alustamist veendus ta möödasõidu ohutuses. Vastutulevad sõidukid puudusid. Enne möödasõidu manöövri alustamist näitas ta suunatuld, informeerimaks kaasliiklejaid plaanitavast möödasõidust.

Kohtule esitatud kaebuses V.I märgib, et kui ta oli veendunud, et tagumised kaasliiklejad ei plaani alustada möödasõitu ja teha muid manöövreid, liikus ta vastassuuna sõiduritta, suurendades sõidukiirust, et sooritada möödasõit mõistliku aja jooksul ja ohutult. Ta möödus veoautost ning reastus tagasi oma sõiduritta ja vähendas sõidukiiruse lubatud kiiruspiirangusse s.o 90 km/h. Kinnitab ta seda, et liikluspolitseinik S. Kullamaa mõõtis möödasõidu sooritamise ajal ta sõidukiiruseks 117 km/h s.t ta ületas sõidukiirust 27 km/h.

Kohtu tähelepanu juhib ta sellele, et tema V.I on omanud B-kategooria juhtimisõigust alates 12.07.2005.a, samuti on ta omandanud B1, C1, C, D1 ja D kategooria juhiload. Kinnitab ta seda, et osaleb igapäevaselt liikluses seetõttu oskab ta hinnata liiklusolukordi ja sooritada vajadusel ohutuid möödasõidu manöövreid. Kaebuse esitaja märgib kohtule esitatud kaebuses, et V™S § 227 lg 2 määratud karistuse suhtes on tegemist eripreventiivse eesmärgiga s.t keskendutakse individuaalsele õigusrikkujale ja tegeletakse korduvrikkumiste tõkestamisega.

Kohtu tähelepanu juhitakse teadmisele, et eripreventsiooni kohaselt on karistuse eesmärgiks konkreetse õigusrikkuja selline mõjutamine, mis hoiab teda uusi õigusrikkumisi toime panemast. Kaebuse esitaja V.I juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-14-07 ja nr 3-4-1-2-05. Nimelt on Riigikohus märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb ka prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke ning karistus peab vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumisest hoiduma ning kaitsma õiguskorda.

V.I kinnitab kohtule esitatud kaebuses, et tema on arusaanud oma väärteo toimepanemisest ning teinud sellest järeldused. Ühtlasi märgib V.I kohtule esitatud kaebuses, et liikluspolitseinik Sander Kullamaa oleks pidanud karistuse määramisel arvestama ka tema – V.I 10 aastast sõidukogemist, rikkumise ajal ilmastikuolusid ja möödasõidu ohutust ning faktilist asjaolu, et tegemist oli ta esimese liikluseeskirjade õigusrikkumisega. (kd I tl 10-11) V.I kinnitab kohtule esitatud kaebuses, et tema tunnistab oma süüd, kahetseb oma tegu ning on märgib, et tema on teinud rikkumisest omad järeldused.

Kaebuse esitaja V.I juhib kohtu tähelepanu faktile, et tema on eelnevalt osalenud igapäevases liikluses eeskujulikult. Ta ei õigusta oma tegu, kuid ta leiab, et 10 aastase sõidukogemuse puhul, ohutu möödasõidu manöövri puhul on esimese õigusrikkumise eest määratud karistus liiga suur s.t määratud karistus ei vasta õigusrikkumisele. (kd I tl 11 pöördel) Kohtuväline menetleja esitas 15.05.2015.a kohtule kirjaliku seisukoha, milles märgitakse, et tutvunud V.I esitatud kaebusega, väärteoasjas kogutud materjalidega asuvad nad seisukohale, et V.I-le väärteoasja nr 2302,15,006118 menetluse käigus karistuseks mõistetud rahatrahvi vähendamiseks alused puuduvad.

Kohtuväline menetleja hinnangul kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest, märkides, et teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses kohtuväline menetleja juhib tähelepanu sellele, et LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest ning seadus ei sisalda erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 1 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 lg 3 peab juht kohandama oma sõidukit kiiruse olukorrale vastavaks. Kohtuväline menetleja selgitab, et KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärgedega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte või, kas ületati lubatud sõidukiirust tähelepanematusest. Kohtuväline menetleja on asunud seisukohale, et kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam – ja ülemmäära tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu sellele, et liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, seda seisukohta toetab menetleja hinnangul ka statistika, mille põhjal on koostatud Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm s.t riik taunib menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, märgitut ilmestavad ka sagedased meediakajastused. (kd I tl 19)

Kohtuväline menetleja märgib kohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et menetlusalusele isikule karistuse määramisel on arvestatud Riigikohtu suunistega ning asjaoluga, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, märkides, et

Riigikohus on lahendites nr 3-1-1-99-09, nr 3-1-76-07 osutanud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut.

Kohtuväline menetleja juhib kohtu tähelepanu sellele, et karistusregistri andmete kohaselt V.I väärteo toimepanemise ajal kehtivaid väärteokaristusi ei olnud. Lisaks karistuse määramisel on kohtuväline menetleja kohustatud arvestama õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele – avalikkusele normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu.

Kohtuväline menetleja märgib kohtule esitatud kirjalikus vastuses, et LS § 227 lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 sätestatu kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist märgitud paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest 1 kuust kuni 3 kuuni. Lähtudes eeltoodust on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et vaidlustatud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsus on seaduslik ja põhjendatud, V.I-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning ühtlasi arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid, millisest tulenevalt taotleb kohtuväline menetleja kaebuse rahuldamata jätmist. (kd I tl 20) Kohtuotsuse motiivid: Kohus, läbi vaadanud V.I esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna nimetatud soovi on avaldanud nii kohtuväline menetleja kui ka kaebus esitaja V.I. Kohus selgitab, et V™S § 123 lg 2 järgi arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata V™S §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata V™S §

110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. V™S § 133 p 4 kohaselt peab kohus vajalikuks välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. (vt RKKKo 3-1-1-16-14, p 6). V.I LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud väärteo osas leiab kohus järgmist: Käesoleval hetkel ei ole kohtule vähetähtsaks teadmine, et kaebuse esitaja V.I ei eita, et tema pani toime õigusrikkumise.

Kaebuse esitaja V.I on kohtule esitatud kaebuses üksikasjalikult selgitanud, kuidas tema talle kiirmenetluses etteheidetud ajal s.o 17.04.2015.a kella 19.00 paiku sõites Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maantee 52-55 km, kus lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h hakkas tegema möödasõitu teel liikunud veoautost, millise sõidukiirus oli ebaühtlane.

Kaebuse esitaja V.I on kinnitanud, et tema möödasõidu ohutuks teostamiseks suurendas sõidukiirust ning olles möödasõidu lõpetanud vähendas oma sõiduki sõidukiiruse lubatud kiiruspiirangusse. (kd I tl 10 pöördel) Käesolevas väärteoasjas kaebuse esitaja V.I ei ole vaidlustanud seda, et tema ei oleks kiirmenetluse otsuses nr 10220132847972 märgitud ajal ja kohas sõitnud kiirusega 117 km/h nii nagu seda on mõõtnud menetlustoimingut läbi viinud patrullpolitseinik Sander Kullamaa. (kd I tl 11 ja tl 24) Kohus asub seisukohale, et käesolevas väärteoasjas on kogutud mitmeid usaldusväärseid tõendeid – tunnistaja M. Mitt 17.04.2015.a antud ütlused, menetlusaluse isiku V.I 17.04.2015.a antud ütlused, kiirusmõõturi kasutamise protokoll, videosalvestis 17.04.2015.a sündmuse kohta, nimetatud tõendite loetelu on ära toodud ka kiirmenetluse otsuse lahtris lisatud muud tõendid ja andmed. Antud väärteoasja menetluse raames on 17.04.2014.a tunnistajana üle kuulatud Maris Mitt, kes on siis ütlusi andndud selle kohta, et 17.04.2015.a kell 19.12 fikseeris ta Tallinn – Tartu – Võru

– Luhamaa mnt 52 km nende sõiduki ees möödasõidu manöövri sooritanud Škoda reg nr XXX liikluskiiruseks suunaga Tallinn 122 km/h, mis ületas suurimat 90 km/h lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra. Juhile V.I tutvustati ka radari näitu ja viimane oli rikkumisega nõus; (kd I tl 22 ja 22 pöördel)

Käesolevas väärteoasjas on on tõendite hulka lisatud menetlusaluse isiku V.I ülekuulamise kohta koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, millisest nähtub, et menetlusele allutatud isik kinnitab kiiruse ületamist möödasõidul; (kd I tl 23)

Samuti on väärteoasja materjalide juurde lisatud 17.04.2015.a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll, milliselt nähtub, et eelpool märgitud kuupäeval kella 19.12 ajal on V.I poolt juhitud sõiduauto Skoda reg nr XXX kiiruseks mõõdatud 122 km/h +-5 km/h s.t lõpliku tulemiga 117 km/h ning seda teelõigul, kus lubatud suurimaks sõidukiiruseks oli 90 km/h. (kd I tl 24) Ülalmärgitud tõenditele sh ka kaebuse esitaja avaldatule tuginedes asub kohus seisukohale, et V.I poolt 17.04.2015.a kella 19.12 ajal mootorsõiduki juhtimine Skoda Superb reg nr

XXXjuhtimine kiirusel 122 km/h +-5 km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus tegelikkuses oli 90 km/h tunnis s.t lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h on täielikult tõendamist leidnud ning tema suhtes LS § 227 lg 2 järgi inkrimineeritud väärtegu õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul on nii kaebuse esitaja V.I selgitused toime pandud väärteo kohta kui ka tunnistaja M. Mitt antud ütlused ning kiirusmõõturi kasutamise protokollis sisalduv info omavahel riimuvad ning toetavad menetlusaluse isiku poolt LS § 227 lg 2 väärteokoosseisule vastava väärteo toimepanemist. Samuti kinnitab menetlusaluse isiku V.I poolt liiklusalase väärteo toimepanemist käesoleva väärteoasja menetluse käigus kogutud tõend ja nimelt videosalvestis õigusrikkumise kohta, millise salvestise fail on talletatud

1 CD plaadile, milline on lisatud ja kohtule esitatud käesoleva väärteoasja materjalide juurde.

Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt asulavälisel teel lubatud suurim sõidukiirus on 90 kilomeetrit tunnis. Käesoleva väärteoasja menetluse raames V.I ise on kinnitanud, et tema möödasõitu sooritades suurendas sõidukiirust; (kd I tl 10 pöördel), märgitut kinnitab kohtu hinnangul ka videosalvestisel kajastatu.

Käesolevas väärteoasjas kohus loeb asjakohaseks kohtuvälise menetleja märkuse

Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 osas, millise kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini kui liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Sama paragrahvi lg 1 sätestab, et juht peab järgima LS § - s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Arvestades teadmist, et teelõigul, kus menetlusalune isik möödasõitu 17.04.2015.a kella 19.12 ajal sooritas oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 km/h, vaidlust märgitud faktis tekkinud ei ole, asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet, pannes selliselt toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ja tehes seda tahtlikult. Kohtu hinnangul selline isiku käitumine näitab viimase hooletut suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse, seda vaatamata sellele, et isikut varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud ei ole.

Menetlusaluse isiku karistus: Kohus ei ole tuvastanud V.I õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Käesoleval hetkel V.I taotleb kohtult temale määratud rahatrahvi 65 trahviühiku s.o summas 260.- eurot vähendamist.

Kohtule esitatud, V.I suhtes koostatud kiirmenetluse otsusest nr 10220132847972 nähtub, et V.I on selle kätte saanud 17.04.2015.a ning temale on selgitatud, et kiirmenetluse kohaldamisega väärteoprotokolli eraldi ei tehta. Samuti on viimasele selgitatud menetlusaluse isiku õigustest ja kohustustest. Väärteoasja materjalidest nähtub, et väärteoasja menetluse kestel V.I vastulauset ei esitanud. Kohtule esitatud, V.I suhtes koostatud eelpool märgitud kiirmenetluse otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja arvestas V.I-le LS § 227 lg 2 nõuete rikkumise eest rahatrahvi ulatuse määramisel kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku V.I puhtsüdamlikku kahetsust s.t menetlusaluse isiku avaldatud süü tunnistamist, samuti võttis kohtuväline menetleja karistuse mõistmisel arvesse teadmist, et V.I näol on tegemist isikuga, keda ei ole varasemalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. (kd I tl 21)

Kohus ei pea kaebuse esitaja V.I esitatud selgitust, selle kohta, et väärteotoimepanemise s.t lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ajal oli väga head ilmastikuolud ja nähtavus ning, et märgitu peaks olema kohtuvälise menetleja poolt arvesse võetud väärteo toimepanemise eest mõistetava karistuse määramisel asjakohaseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et kiiruspiirangud on kehtestatud ennekõike liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Samuti peab kohus vajalikuks selgitada, et suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus ning seda tuleb kasutada siis kui terviseseisund, nähtavus, ilmastikuolud jmt faktorid seda võimaldavad. Kohus asub seisukohale, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamiseks ei saa olla ühtegi õigustust. Kohtu hinnangul oleks menetlusalune isik V.I kohusetundliku juhina pidanud ette nägema, et väärteo toimepanemise hetkel märgitud liiklusolukorras – veoautost möödasõitu tehes – võib tekkida olukord, kus möödasõidu lõpetamiseks tuleks ületada lubatud sõidukiirust, mis on aga lubamatu. Märgitud teadmist arvesse võttes oleks V.I pidanud loobuma möödasõidu sooritamisest, sellega oleks viimasel olnud võimalus jätta toimepanemata temale inkrimineeritud väärteo. Kohus ei kahtle selles, et menetlusalusel isikul võivad olla head või väga head mootorsõiduki juhtimise kogemused, märgitud kinnitab kahtlemata menetlusaluse isiku sellekohane taust s.t menetlusalune isik omab motoorsõiduki juhtimise õigust pikaajaliselt ning viimasel puuduvad liiklusalaste rikkumiste eest ettenähtud karistused (kd I tl 14, 25), kuid need märgitud faktid ei kaalu üle viimase poolt toime pandud rikkumise raskust.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ja selgitab kaebuse esitajale, et Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Mootorsõiduki juhtimise eest, kui juht eirab lubatud suurima sõidukiiruse hoidmist karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia vahemikuga arvestades alam ja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Kohus asub samuti kohtuvälise menetlejaga ühisele seisukohale selles, et üldteada on ka asjaolu, et sageli liikluses hukkunud ning vigastada saanute arvu seostatakse suures osas just lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eiramisega seoses. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika ja ilmestavad ka sagedased meediakajastused.

Riigikohtu kohtupraktikas välja kujunenud seisukohast, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja seda 21–40 km/h 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul tuleb sanktsiooni keskmiseks määraks võtta 50 trahviühikut s.o 200 eurot, siis kohtupraktikas kehtiva arusaama kohaselt peab ka kohtuväline menetleja just selle karistuse määra karistuse määramisel n-ö aluseks võtma.

Seega, võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra, s.o 50 trahviühikut ning karistust ja raskendavate asjaolude puudumist, karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust ning teadmist, et menetlusalusel isiku kehtivad väärteokaristused puuduvad asub kohus seisukohale, et V.I-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras mõned trahviühikud kõrgemal kui sanktsiooni keskmine on õiglane ja proportsionaalne ning vastab kõrgema astme kohtu suunistele. Kohtu hinnangul ei olnud V.I süü väga suur ning märgitu on kajastub ka temale kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suuruses, arvestades tegelikkuses teadmist, et märgitud väärteo toimepanemise eest karistatakse kuni 100 trahviühiku ulatuses või suisa sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohus selgitab veelkord, et karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval hetkel peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-40-04 ja nr 3- 1-1-99-06 avaldatule ja nimelt on Riigikohus märkinud, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut. Märgitut kohtuväline menetleja ka teinud on

Kohus leiab, et kehtivate karistuste olemasolu on kõnekas asjaolu iseloomustamaks isiku õiguskuulekust ja seda tuleb uute karistuste mõistmisel ka arvesse võtta otsustamaks tõhusaima karistusmeetme küsimust. Käesoleval hetkel ei ole ka kohtule vähetähtsaks teadmine, et kaebuse esitaja V.I hoopis puuduvad kehtivad väärteokaristused, nimelt ei ole viimast karistatud ühegi liiklusalaste väärteo toimepanemises eest, märgitut toetab tema suhtes väljastatud väärteoasja materjalide juurde lisatud (kd I tl 25) ning karistusregistri õiend märgitut peab kohus menetlusalust isikut iseloomustavaks asjaoluks.

Kohus asub seisukohale, et kohaldades V.I-le LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusmäära ulatuses s.o 65 trahviühiku ulatuses rahatrahvi s.o summas 260 eurot on piisav mõjutamaks kaebajat käituma edaspidi ühiselukorraldust järgival arvestaval viisil, sest kohtu hinnangul kaebuse esitaja näol ei ole tegemist isikuga, kes rikuks süstemaatiliselt õiguskorda.

Märgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks alused kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning jätab V.I esitatud kaebuse temale määratud rahatrahvi vähendamiseks rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Arvestades teadmist, et kaebuse esitamine ning kohtutu poolt kaebuse läbi vaatamine kaebemenetluses on riigilõivu vaba, siis kuulub kaebuse esitaja V.I poolt ekslikult tasutud riigilõiv summas 15.- eurot selle tasujale tagastamisele.

Kohus juhindub V™S § 120 lg 1; § 132 p 1, § 109 - § 111;

Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt)