3-14-50848/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50848 Haldusasi KK kaebus Tallinna linnasekretäri tegevusele KK 25.05.2014 toimunud Euroopa Parlamendi valmiste valijate nimekirja kandmata jätmisel Menetlusosalised Kaebaja – KK Vastustaja – Tallinna linn Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus KK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada KK apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50848.

2. Tunnistada Tallinna linnasekretäri poolt KK 25.05.2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja kandmata jätmine õigusvastaseks.

3. Jätta Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kohaldamata.

4. Mõista Tallinna linnalt KK kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.08.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-50848 2(4) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KK esitas 21.04.2014 Tallinna linnasekretärile taotluse, milles palus enda kandmist Euroopa Parlamendi valijate nimekirja. Taotluse kohaselt viibis KK kinnipeetavana Tartu Vanglas ning soovis valimistest osa võtta.

Tallinna linnasekretäri 23.04.2014 vastuse kohaselt koostab Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 20 lg 1 kohaselt nimekirja Siseministeerium. EPVS § 20 lg 3 p 1 kohaselt kuriteos süüdimõistetuid ning valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga vanglakaristust kandvat isikut valimisnimekirja ei kanta. KK pöördus 28.04.2014 Siseministeeriumi poole, kes edastas taotluse 05.05.2014 Tallinna Linnakantseleile.

Tallinna linnasekretär jättis 06.05.2014 KK taotluse rahuldamata. KK on kuriteos süüdi mõistetud ning kannab vanglakaristust, mistõttu ei saa linnasekretär EPVS § 4 lg 3 p 2 alusel valijate nimekirja taotletud muudatust teha. Linnasekretäri pädevuses ei ole hinnata vaidlusaluse sätte vastavust põhiseadusele ega rahvusvahelisele õigusele.

2. KK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus enda lisamist valijate nimekirja. Kaebaja leiab, et EPVS regulatsioon on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. protokolli art-ga 3, ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade koodeksiga valimisküsimustes ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 39.

3. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, mõistetud süüdi kuriteos ning kannab vanglakaristust. Vaidlus on EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 vastavuse üle rahvusvahelise ning Euroopa Liidu õigusega.

Kaebaja leiab, et eelviidatud sätted on vastuolus EIÕK 1. protokolli art 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega. Viidatud artikkel käsitleb vabu valimisi. EIK on leidnud, et konventsiooni säte ei tähenda absoluutset õigust kõikidel valida ning et valimisõiguse tagamisel on riikidel hindamisruum. Hindamisruum ei ole nii avar, et riik võiks kõiki vangistust kandvaid isikuid jätta ilma õigusest valida. Riigil on vastava küsimuse lahendamisel diskretsioon, kusjuures arvesse tuleb võtta vangistuse kestust ning süüteo iseloomu ja raskust. Kohus ei näe käesoleval juhul kaebaja suhtes vaidlusaluse regulatsiooni vastuolu rahvusvahelise ja EL õigusega. Kaebaja on kriminaalasjas nr X-XX- XXXXX süüdi mõistetud narkootilise ja psühhotroopse aine korduvalt suures koguses ebaseaduslikult käitlemises grupi poolt ning keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseaduslikus sisseja väljaveos grupi poolt. Kaebajale on mõistetud karistuseks 6 aastat vangistust. Seega on valimistel hääletamise keeld kaebaja suhtes ajutine ning kuriteo raskust arvestades proportsionaalne. Samadel põhjendustel ei ole EPVS sätted vastuolus ka ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 25.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-d 39 ja 40 annavad üksnes teise liimesriigi kodanikule õiguse Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi

3-14-50848 3(4) kodanikega samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust.

Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade raport ja koodeks ei ole siduvad õigusaktid. Koodeksist tulenevalt peab kuriteos süüdimõistetute valimisõiguse piiramisel arvestama järgmiste tingimustega: 1) see peab tulenema seadusest; 2) järgida tuleb proportsionaalsuse põhimõtet ja kandideerimisõigust võib piirata vähem rangetel tingimustel kui hääleõigust; 3) valimisõiguse äravõtmine peab olema seotud kuriteo raskusega. EVPS sätted on nende nõuetega kooskõlas. Nii viitab kuriteo raskusele see, et selle eest on mõistetud reaalne vanglakaristus ja see on pööratud täitmisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. KK palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.05.2014 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus. Apellatsioonkaebuses jääb kaebaja varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Õigusriigis ei saa valimisõiguse piiramine olla karistusõigusliku iseloomuga. Antud juhul ei ole seadusandja tahe ja eesmärk piirangu sätestamisel üheselt mõistetav.

5. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Riigikohtu üldkogu on 01.07.2015 otsuses hinnanud Riigikogu valimiste seaduse § 4 lg 3 ja § 22 lg 3, millega on sarnaselt EPVS-le piiratud kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute hääleõigust, põhiseaduspärasust. Üldkogu arvates tuleb kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piiramise esmaseks põhjuseks pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Samas ei saa hääleõigust piirata kergekäeliselt. Otsuse tegemine, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust piirata, on ennekõike seadusandja pädevuses. EIK on oma praktikas pidanud ebaproportsionaalseks automaatset, kõigile vanglakaristust kandvatele kinnipeetavatele kohalduvat hääleõiguse keeldu. Üldkogu leidis, et ka teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. Üldkogu asus seisukohale, et kuna isikud, kelle kaebuste alusel alanud kohtumenetlustes põhiseaduslikku järelevalve menetlus algatati, olid toime pannud raskeid kuritegusid, oli nende hääleõiguse piiramine proportsionaalne ning seega puudus Riigikogu valimiste seaduse asjakohastel sätetel vastuolu põhiseadusega.

7. Eelkäsitletud lahendi seisukohad on rakendatavad ka käesolevas asjas. EPVS kooskõla EL õigusega sõltub eelkõige sellest, kas kaebaja suhtes rakendatav piirang on proportsionaalne. Kuigi Riigikohus on leidnud, et ennekõike seadusandja on see, kes saab otsustada, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust piirata, on üldkogu siiski pidanud võimalikuks anda hinnang kaebajate poolt toime pandud süütegudele.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole EPVS sisalduva piirangu proportsionaalsus kaebaja suhtes ilmselge. Kaebajat on küll korduvalt süüdi mõistetud narkootikumidega seotud

3-14-50848 4(4) kuritegude eest, kuid hinnangu sellele, milline on sellise tegevuse mõju isiku valimisõigusele, saab otsustada eelkõige seadusandja.

8. Euroopa Liidu Nõukogu otsusest 2002/772/EÜ, Euratom tulenevalt kehtib nõukogu 20.09.1976 otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom sõnastuses, mille art 1 lg 3 näeb ette, et Euroopa Parlamendi valimised on otsesed, üldised ja vabad ning hääletamine on salajane. Seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas EIÕK 1. protokolli art-ga 3. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 6 lg 3 sätestab, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted. EL põhiõiguste harta art 39 sätestab: „Artikkel 39 Õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel

1. Igal liidu kodanikul on Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.

2. Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel.“ Ringkonnakohtu arvates saab neist sätetest koosmõjus harta preambuli 5. lõiguga tõlgendada ELTL-i ja selle osaks olevat hartat üksnes nii, et kõikehõlmav keeld võimaldada kuriteo eest süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatel kinnipeetavatel Euroopa Parlamendi valimistest osa võtta on EL õigusega vastuolus. Seda järeldust kinnitab kohtujuristi arvamus EL kohtu asjas C-650/13: Delvigne, p 120.

9. EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 on seetõttu vastuolus EL õigusega (ELTL art 6 lg 3, EL põhiõiguste harta art 39 lg 2, Euroopa Liidu Nõukogu 20.09.1976 otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3) ja tuleb jätta HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Nende sätete kohaldamata jätmise korral on Tallinna linnasekretäri poolt kaebaja valijate nimekirja kandmata jätmine õigusvastane.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et ka juhul, kui kohaldamata jäetud sätted oleksid vastuolus üksnes EIÕK 1. protokolli art-ga 3, oleks vastustaja toiming õigusvastane. Halduskohtu seisukoht, et siseriikliku seaduse ja välislepingu vastuolu korral peab haldusorgan kohaldama siseriiklikku seadust, ei võta arvesse PS § 123 lõiget 2. Õigustloovate aktide vastuolu korral tuleb ka täidesaatval riigivõimul tõlgendada norme, kohaldades neist ülimuslikku (lex superior derogat legi inferiori põhimõte). EIÕK viidatud sättest tulenevalt tulnuks linnasekretäril kanda kaebaja valijate nimekirja ka olukorras, kus EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kehtisid.

11. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskulud 15 eurot (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask