3-14-50838/31 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50838 Haldusasi JP kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 4350 eurot Menetlusosalised Kaebaja – JP Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50838 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.08.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50838 2(3) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JP esitas 03.03.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 8700 eurot. Taotluse kohaselt viibis JP ajavahemikel 16.03.2011-13.09.2012 ja 25.10.2012- 29.11.2013 kambrites, kus talle ei olnud tagatud 3 m2 põrandapinda. Taotleja ei saanud teha hommikuvõimlemist ega hästi liikuda. Ruumikitsikuse ja halva ventilatsiooni pärast kannatas ta õhupuuduse ja jõu kahanemise all. 2013. a hakkasid taotlejal käed rappuma ning tekkis valuja raskustunne maksatsoonis. Taotleja põeb C-hepatiiti ning vajab rohkem liigutamist ja värsket õhku. Tallinna Vangla jättis JP 03.03.2014 taotluse tähtaegselt lahendamata.

2. JP esitas 19.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles eelkirjeldatud asjaoludel mittevaralise kahju hüvitamist summas 8700 eurot (4350 eurot tervise kahjustamise ja 4350 eurot inimväärikuse alandamise eest). Vastavalt kaebaja 28.07.2014 avaldusele võttis halduskohus menetlusse kaebuse üksnes inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 4350 eurot.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.01.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning tuvastas, et Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes suletud osakonnas viibimise ajal kaebaja hoidmises kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 iga vastavas kambris kinni peetava isiku kohta, oli inimväärikust alandav ja õigusvastane (resolutsiooni p 1). Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot (resolutsiooni p 3). Osas, millega halduskohus kaebuse rahuldas, olid kohtuotsuse põhjendused alljärgnevad:

1) kaebaja viibis suletud sektsioonis 16.03.2011-16.06.2011 ja 19.05.2012-20.05.2012. Kui võtta aluseks pind isiku kohta ilma WC-ta, ei olnud kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda 33 päeva vältel (26 päeva oli põrandapinda kinnipeetava kohta 2,92 m2, 6 päeva 2,65 m2 ja 1 päev 2,38 m2). Kaebaja viibis kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, järjestikku maksimaalselt 20 päeva. Suletud osakonnas ei saanud kaebaja kasutada spordisaali ning tema liikumisvõimalused olid minimaalsed. Selle aja sees toimus kaebajal üks pikaajaline kokkusaamine ning sellesse perioodi jäid ka mõned eluviisi treeningu grupitöö kokkusaamised. Kui arvestada põrandapinna hulka ka WC, siis oleks suletud osakonnas viibimise ajal kokku vaid 7 päeva, mil põrandapind isiku kohta jäi veidi alla 3 m2. Kaebaja viibis enamiku päevadest 23 tundi kambrisse suletuna ning talle võimaldati kord päevas ühetunnine jalutuskäik piiratud alal (14 m2 suuruses jalutusboksis), mida kaebaja pidi jagama kuni viie teise kinnipeetavaga;

2) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt piisab inimväärikuse alandamise tuvastamiseks juba üksnes sellest, kui kaebajale oli kambris tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2 ning seega oli suletud osakonnas viibimise ajal kaebaja paigutamine kambritesse, kus see nõue ei olnud täidetud, õigusvastane;

3) kaebaja pidi inimväärikuse nõuetele mittevastavates tingimustes viibima võrdlemisi lühikest aega ning seejuures jäi suurema osa ajast ühe kinnipeetava kasutusse jääv põrandapind vaid napilt alla 3 m2. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks seoses vähese isikliku ruumiga kambris kaasnenud mingeid püsivaid negatiivseid tagajärgi ning kokkuvõttes pole alust eeldada, et võrdlemisi lühiajaline inimväärikust alandavates tingimustes viibimine tõi kaebajale kaasa märkimisväärseid hingelisi või füüsilisi kannatusi. Kaebaja rikutud õiguste heastamiseks on kohane tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasus (HKMS § 41 lg 5).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-50838 3(3)

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.01.2015 otsus osas, millega kaebus rahuldati. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus põrandapind oli alla 3 m2 kinnipeetava kohta, oli vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga ja õigusvastane. Riigikohus on 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 märkinud, et õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Hinnata tuleb, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil; 2) WC pind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“, mille p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda põrandapind ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust. EIK lahendites on WC pind arvestatud kambripinnast enamasti välja seetõttu, ei see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Käesoleval juhul asus WC kambris ning see oli eraldiseisev ruum, mille sai uksega sulgeda; 3) kaebajale oli tagatud põrandapinda rohkem, kui kehtiva siseriikliku õiguse miinimum ette nägi. Isegi siis, kui kambri üldpinnast arvata välja WC, oli siseriikliku õiguse miinimum täitmata vaid ühel päeval. Vangla ei ole siseriikliku õiguse norme rikkunud.

5. JP apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on nn kambripinna vaidlustega seonduvat põhjalikult käsitlenud 25.06.2015 otsuses nr 3-14-52725 (p-d 15-19) ning ei pea põhjendatuks oma seisukohti muuta. Kuna Tallinna Vangla oli eelnimetatud asjas menetlusosaline, ringkonnakohus oma põhjendusi siinkohal täiemahuliselt ei korda.

7. WC aluse pinna kambri pinna hulka mittearvestamist on ringkonnakohus lisaks haldusasjale 3-14-52725 käsitlenud ka asjades 3-13-821 ja 3-13-70245. WC suurus ning selle asumine kambris ei saa selle funktsiooni arvestades mingil viisil kambri ülerahvastatust leevendada.

8. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et kuigi siseriikliku õiguse kohaselt pidi kinnipeetavale tagama 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda see, et 2,5-3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta ei saa olla inimväärikust alandav. Kambri põrandapinna suurus kumuleerub teiste kinnipidamistingimustega. Käesolevas asjas ongi halduskohus õigusvastaseks tunnistanud vaid suletud sektsioonis viibimise ajal asumise kambrites, kus isiklikku põrandapinda oli alla

3 m2. Seejuures on halduskohus arvestanud väheste liikumisvõimalustega ning kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidnud, et rahalise hüvitise asemel on piisav, kui tunnistada vangla tegevus õigusvastaseks. Halduskohtu kaalutlused on asjakohased.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask