3-15-1573/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuli 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-1573 Haldusasi Lõuna Prefektuuri volitatud esindaja taotlus varjupaigataotleja XXXXXXXX kinnipidamiseks ja Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18. juuni 2015. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus XXXXXXXX määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja XXXXXXXX Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. juuni 2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) esitas 18. juunil 2015 Tartu Halduskohtule taotluse XXXXXXXX kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36² lg 2 alusel, kuna teda on vaja kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, kodakondsuse kontrollimiseks või välja selgitamiseks ning varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude välja selgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (VRKS § 36¹ lg 2 p 1, 2 ja 4).

Taotluse kohaselt fikseeris Lõuna prefektuuri Piusa kordoni kaamera 17. juunil 2015 kell 14.52 Võru maakonnas Meremäe vallas kontrolljoonest umbes 1 km kaugusel kahe tundmatu isiku liikumise Eesti Vabariigi sisemaal. Kell 15.20 pidas Piusa kordoni toimkond kinni kaks araabia keelt rääkivat dokumentideta meessoost isikut. Edasise vestluse käigus ütles üks isik enda nimeks XXXXXXXX . Isik peeti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel kuni 48 tunniks kinni. 17. juunil 2015 avaldas isik soovi varjupaiga saamiseks. Nimetatud taotluse suhtes ei ole PPA otsust teinud.

2 2. Tartu Halduskohus andis 18. juuni 2015. a määrusega loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 18. juunist 2015 kuni VRKS § 36¹ lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohtu seisukohad olid järgnevad: Käesoleval juhul puudusid isikul dokumendid ja ta tuvastati tema enda ütluste alusel. Puudusid ametlikud andmed tema nime ja kodakondsuse kohta. Isik ei pruukinud olla see, keda ta väitis end olevat. Seega oli põhjendatud tema kinnipidamine VRKS § 36¹ lg 2 p 1 ja 2 alusel. Halduskohus ei kahelnud, et PPA-l esines vajadus varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, kuivõrd isik esitas varjupaigataotluse 17. juuni 2015 hilisõhtul. Halduskohus pidas isiku põgenemise ohtu tõenäoliseks. Tema kaaslase ütlustest selgus, et tegelikkuses oli nende mõlema eesmärgiks jõuda läbi Soome Vabariigi Rootsi Kuningriiki. Vabaduses viibides oleks isikul võimalik jätkata oma teekonda ilma vahepealse dokumendikontrollita. Seega olid ka VRKS § 36¹ lg 2 p 4 kohaldamise eeldused täidetud. VRKS § 29 lg 1 kohaselt võib PPA varjupaigamenetluse eesmärgipäraseks, efektiivseks, lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks kohaldada taotleja suhtes järelevalvemeetmena elamist kindlaksmääratud kohas, ilmumist määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele, PPA teavitamist elukohast eemal viibimisest kauem kui kolm päeva ning välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi PPA-le hoiule andmist. Halduskohus nõustus PPA-ga, et järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi käesoleval juhul olla tõhus. Vajalik on välja selgitada ka varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Seejuures tuli arvesse võtta, et põgenemisohu korral on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik, kuivõrd teist efektiivset meedet põgenemisohu vältimiseks ei ole ning see pole ka ilmselgelt mittemõõdukas. Kuna käesoleval juhul esinesid VRKS § 36¹ lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud kinnipidamise alused, ei saanud kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Halduskohus leidis, et leebem meede võib takistada asjaolude korrektset tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt. Halduskohus rõhutas, et kinnipidamise aluste äralangemisel enne kahe kuu möödumist, tuleb isik vabastada sõltumata sellest, kas varjupaigamenetlus on lõppenud või mitte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Määruskaebuse esitaja esitas 22. juunil 2015 määruskaebuse, milles palub oma kinnipidamise määruse ülevaatamist, enda vabastamist ning lubamist Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Määruskaebuse esitaja andis end ise politseile üles ja tegi nendega koostööd. Kinnipidamine tuli talle üllatusena. Määruskaebuse esitaja väidab, et on Süüria põgenik, kelle elu on kodumaal sõja tõttu ohus. Ta saadeti kohtu ette ilma advokaadita, mistõttu ta ei saanud end kaitsta. Määruskaebuse esitaja väitel on kohtlemine kinnipidamiskeskuses väga ekstreemne ja karm. Vaimne olukord on seal laastav ning side perega on katkenud. Määruskaebuse esitaja nõuab inimlikku kinnipidamist. Kinnipidamiskeskus on võrreldav vanglaga, kuna akende ees on võred, ametnikud võivad tulirelvi kasutada, infovahetus õiguskaitseasutustega ning sugulastega mobiili ja interneti teel on piiratud, kohtumenetluste ajal ei pakuta õigusalast kaitset ning kiireloomulise õigusabi saamist ei soodustata.

4. PPA leiab vastuses määruskaebusele, et asja uueks läbivaatamiseks puudub vajadus ning Tartu Halduskohtu määrus tuleb jätta muutmata. PPA on seisukohal, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, mis vastab VRKS § 361 p 1, 2 ja 4 alustele ei ole käesoleva hetkeni ära langenud ja rahulolematus kinnipidamiskeskuses valitsevate tingimustega ei ole kinnipidamiskeskusest vabastamise aluseks.

3

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6. Halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks VRKS § 36² lg 2 alusel. Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik VRKS § 36¹ lg 2 p 1, 2 ja 4 alusel. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on piisaval määral põhjendanud, miks kinnipidamiskeskusesse paigutamine on nimetatud alustel vältimatu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustik § 203 lg 2, § 201 lg 4).

7. Kuna kinnipidamiskeskusesse paigutatakse muuhulgas isikud, kelle puhul on olemas põgenemise oht, peavad kinnipidamiskeskuse tingimused aitama põgenemist vältida. Seetõttu on isikute vabadust piiratud võretatud akendega ning ametnikud on relvastatud. Siseministri 16. oktoobri 2014. a määruse nr 44 „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ 7. peatükis on sätestatud kirjavahetuse ja sidevahendite kasutamise võimalused. Välismaalane võib päevakavas sätestatud vabal ajal kasutada oma rahaliste vahendite eest kinnipidamiskeskuse poolt selleks ettenähtud telefoni.

8. Mis puudutab õigusabi saamist, siis määruskaebuse esitaja esitas halduskohtule koos määruskaebusega riigi õigusabi taotluse, mille halduskohus jättis 8. juuli 2015. a määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et määruskaebuse esitaja võimalused oma õiguste kaitseks on ilmselt vähesed ja seega ei ole talle riigi õigusabi määramine põhjendatud. Seega ei saanud riigi õigusabi puudumine tingida ka halduskohtu 18. juuni 2015. a määruse õigusvastasust.

9. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18. juuni 2015. a määruse muutmata.

10. Kuna vaidlusalune küsimus on kiireloomulise iseloomuga, lahendas ringkonnakohus asja lähtudes analoogiast HKMS § 210 lg 1 ls-ga 3 üheliikmelises koosseisus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene