3-15-72/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuli 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-72 Haldusasi Q.C. kaebus Siseministeeriumi 12.12.2014 otsuse nr 11-3/623-2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja – Q.C., lepinguline esindaja Jelena Karžetskaja; Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Janar Luts RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 22.07.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministeeriumi 12.12.2014 otsusega nr 11-3/623-2 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ kohaldati Q.C. (sündinud xx xx xxxx, Itaalia Vabariigi kodanik) suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kehtivusajaga 13.12.2014-13.01.2015.

2. Q.C. esitas 12.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Siseministeeriumi 12.12.2014 otsusega nr 11-3/623-2.

3. Tallinna Halduskohtu 04.02.2015 määrusega jäeti kaebus käiguta. Q.C.l tuli selgitada kaebuse eesmärke olukorras, kus sissesõidukeeld alates 14.01.2015 enam ei kehtinud (tl 18).

4. Q.C. teatas oma 19.02.2015 vastuses, et parandab kaebuses esitatud nõuet ning soovib Siseministeeriumi 12.12.2014 otsuse nr 11-3/623-2 õigusvastasuse tuvastamist, sest kavatseb hiljem nõuda eelnimetatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist (tl 20).

5. Tallinna Halduskohtu 23.02.2015 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 22). Vastustaja esitas 23.03.2015 omapoolse vastuse kaebuse kohta (tl 31-34).

6. Tallinna Halduskohtu 22.04.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sama määrusega anti menetlusosalistele vastavad tähtajad täiendavate taotluste, selgituste või menetlusdokumentide esitamiseks ning nendele vastamiseks ning määrati kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (tl 38). Tallinna Halduskohtu 08.06.2015 määrusega lükati kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg edasi ning uueks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajaks määrati 22.07.2015.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

7. Siseministeeriumi otsus ei ole õiguspärane, kuna see on vastu võetud HMS § 54 nõudeid rikkudes. Kaebaja arvates ei kujuta ta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Ka vastustaja ei ole ohu olemasolu tõendanud. Kaebaja leiab, et otsus rikub intensiivselt tema põhivabadusi ning sissesõidukeelu kohaldamise puhul on tegemist Euroopa Liidu kodaniku liikumisõiguse piiramisega.

8. Kaebaja hinnangul pidi vastustaja kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tõendama, et kaebaja tegu, mida vastutaja käsitleb ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule, reaalselt ja piisavalt tõsiselt ähvardab ühiskonna põhihuve. Kaebaja tegevust ei ole enne Irboska Klubisse kuulumist võimalik käsitleda ohuna riigi julgeolekule. Isegi kui tsiteerida mingit väidet Izborski Klubi lehekülgedelt, ei saa vastutaja tõendada, et kaebaja seal kirjeldatud vaateid pooldab. Samas ei ole vastustaja ka väitnud, et kaebaja oleks rikkunud Eesti seadusandlust või tema tegevus oleks suunatud otse Eesti Põhiseaduse või seaduste rikkumistele.

9. Vastustaja poolt rakendatud meedet ei saa lugeda sobivaks, vajalikuks ega mõõdukaks, mistõttu ei ole see kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega. Sissesõidukeeld kohaldati kehtivusajaga 13.12.2014-13.01.2015 eesmärgiga, et kaebaja ei saaks esineda 15.12.2014 Tallinna hotellis Meriton Grand Conference and SPA meediaklubiga Impressum korraldataval kohtumisõhtul ettekandega teemal „Kas Euroopal maksab karta Venemaad?” Ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti kaebajale kohtumisõhtu toimumise päeval s.o. 15.12.2014. Ettekirjutuse kohaselt pidanuks kaebaja Eestist lahkuma 29 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 12.01.2015. Sissesõidukeeld lõppes aga 13.01.2015. Eeltoodust nähtuvalt oli vastustaja andnud kaebajale põhimõtteliselt võimaluse Eestis viibimiseks kogu sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Kaebaja arvates oli keelu vajalikkus selle eesmärgi saavutamiseks küsitav. Siseministeerium on küll väitnud, et Impressumi kohtumisõhtu Tallinnas on ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule, kuid vaatamata sissesõidukeelu kohaldamisele ei keelatud üritust ära. Samuti ei ole ära keelatud kaebaja avaldatud raamatuid, teoseid ega töid ning need on kõigile kättesaadavad.

10. Kaebaja on seisukohal, et Siseministeeriumi otsus rikub Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artiklit 10, Kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19 ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahve 41 ja 45. Kaebaja on ajakirjanik ja poliitik, kes täidab oma ülesannet edastada teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Kaebaja ei olnud esimene, kes kirjutas olukorrast Ukrainas või Krimmis ja väljenditel ei olnud mingit negatiivset mõju Eesti riigile. Kaebaja ei avalikustanud salajasi dokumente ning tema raamatud ei sisaldanud isiklikke rünnakuid. Seega ei olnud kaebaja sõnavabaduse riive demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kaebaja hinnagul ei ole sissesõidukeeld riigi julgeoleku kaitse eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, mistõttu ei ole see keeld ka mõõdukas abinõu. Ühekuuline keeld ei pruugi suunata kaebajat muutma oma veendumusi ega loobuma klubi liikmelisusest. Ühiskonna kaitsmine teiste isikute vaadete/väljendite negatiivsete mõjude eest on ebamäärane eesmärk ega ole seetõttu piisavalt kaalukas põhjus intensiivse riive õigustamiseks.

11. Täiendavas 19.02.2015 seisukohas märgib kaebaja, et Siseministeeriumi otsusega tekitati talle kahju ning ta soovinb edaspidi esitada kaebuse tekitatud kahju hüvitamseks. Kuid enne kahju hüvitamise esitamist peab tuvastama avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest Siseministeeriumi 12.12.2014 sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr 11-3/623-2 on antud pädeva haldusorgani poolt, selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

13. Sissesõidukeelu kohaldamise näol on tegemist ennetava meetmega, mille võtmise saab otsustada olemasolevate andmete alusel isiku tulevikukäitumise kohta tehtava prognoosi põhjal. Sissesõidukeelu kohaldamine ELKS § 524 lg 3 alusel ei eelda kindlat teadmist, et isik kavatseb Eestis viibides toime panna süütegusid või muid Eesti õiguskorda ja julgeolekut kahjustavaid tegusid. Sissesõidukeelu kohaldamine on lubatud, kui olemasoleva teabe põhjal on võimalik teha järeldus, et isiku Eestis viibimine võib selliseid ohtusid endast kujutada. Ennetava meetme puhul tuleb selle õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist ehk arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist.

14. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega nagu kaebaja tegevust enne Irboska Klubi kuulumist pole võimalik käsitleda ohuhinnangu aspektist riigi julgeolekule ja seega enne Irboska Klubi liikmeks saamist olevad asjaolud ei ole asjakohased. Kõik sissesõidukeelu kohaldamise otsuses välja toodud asjaolud on asjakohased hindamaks kaebaja osalemise kavatsust 15.12.2014 Tallinnas korraldatud kohtumisõhtul ning osalemise ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. Vastustaja rõhutab, et asjaolud kogumis mõjutasid haldusorganit kujundama otsustust, millega kehtestati kaebaja suhtes sissesõidukeeld ja seda seetõttu, et ohuhinnang kujuneb erinevate üksikute asjaolude kogumis.

15. Vastustaja märgib, et kaebaja kohta kogutud teabe põhjal on põhjendatult alust arvata, et tegemist on isikuga, kes on Irboska Klubi liige ning jagab selle klubi vaateid. Irboska Klubi eesmärgiks on taastada Venemaa Nõukogude Liidu aegne suurus ja võimsus, kasutades selleks karmi ja konservatiivset poliitikat. Seega on kaebaja väide, et isegi tsiteerides mingit väidet Irboska Klubi leheküljelt, ei tõenda vastustaja sellega, et kaebaja seda pooldab, üksnes demagoogiline, kuna taolist eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma Eesti Vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust rikkumata. Kaebaja käitumine kujutas endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustanuks tema esinemise korral kohtumisõhtul üht ühiskonna põhihuvi ühiskonna sidususe näol. Kaebaja poolt levitatavate seisukohtade näol on tegemist maailmavaatega, mis vastandub üheselt Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.

16. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld oli vastustaja hinnangul kohane, kuna selle eesmärgiks oli vältida, et kaebaja saaks 15.12.2014 Tallinnas korraldatud kohtumisõhtul levitada väärarusaamu ning õõnestada riigi usaldusväärsust ja ühiskondlikku sidusust. Tulenevalt sissesõidukeelu kohaldamise otsusest ei saanud kaebaja nimetatud üritusel osaleda ja seega aitas nimetatud meede eesmärgi saavutamisele kaasa. Asjakohatu on kaebaja väide, et vaatamata sissesõidukeelu kohaldamisele üritus ära ei jäänud ega keelatud. Kuigi vaidlustatava sissesõidukeelu kohaldamise otsusega piirati kaebaja liikumisõigust Eesti Vabariigi territooriumile, on selle otsusega kaebajale langev koormav tagajärg märkimisväärselt väiksem kui otsusega saavutatud positiivne tulemus – riigi usaldusväärsuse ja ühiskonna sidususe alalhoidmine. Kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, samuti puudub isikul Eestis perekonnaelu. Lisaks piirati kaebaja liikumisõigust Eesti Vabariigi territooriumile väga lühikeseks ajaks, üheks kuuks.

17. Vastustaja leiab, et sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtust, kuidas ja mis tingimustel on kohaldatud lahkumisettekirjutust. Kuna kaebaja täitis vabatahtlikult lahkumisettekirjutuse samal päeval kui ettekirjutust kohaldati ehk 15.12.2014, siis ei saa ka väita, et sissesõidukeelu kohaldamise otsus ei saavutanud oma eesmärki.

18. Vastustaja hinnangul ei riku sissesõidukeelu kohaldamise otsus Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artiklit 10, kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artiklit 19 ning põhiseaduse paragrahve 41 ja 45, sest sõnavabadus ei ole õigus, mida ei oleks võimalik piirata. Põhiseaduse § 45 kohaselt on üheks võimalikuks piiramisaluseks vajadus kaitsta avalikku korda. Ka Euroopa inimõiguste ja vabaduse kaitse konventsiooni artikkel 10 ning kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti artikkel 19 sätestavad sõnavabaduse võimalikud piiramisalused.

19. Kuigi kaebaja on leidnud, et ühekuuline sissesõidukeeld ei pruugi suunata kaebajat muutma oma veendumusi ega loobuma Irboska Klubi liikmelisusest on vastustaja hinnangul selline väide asjakohatu. Põhiseaduse § 41 lg 1 kohaselt on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Tegemist on reservatsioonita põhiõigusega. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld oli suunatud sellele, et kaebaja ei saaks levitada väärarusaamu ning õõnestada riigi usaldusväärsust ja ühiskondlikku sidusust, mitte sellele, et sundida teda muutma oma veendumusi või loobuma Irboska Klubi liikmelisusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Siseministeeriumi 12.12.2014 otsust nr 11-3/623-2, millega kohaldati Q.C. (sündinud xx xx xxxx, Itaalia Vabariigi kodanik) suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kehtivusajaga 13.12.2014-13.01.2015. Arvestades asjaolu, et sissesõidukeeld kehtis üksnes perioodil 13.12.2014-13.01.2015, täpsustas Q.C. 19.02.2015 oma esialgset kaebust ning taotles vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist. Taoliselt on kaebus ühtlasi ka menetlusse võetud (tl 22). Küsimus oli selles, et haldusakte, millel ei ole enam sisulist toimet, üldjuhul tühistada ei saa. Sellistes olukordades on võimalik taotleda tagantjärele vastavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamist. Tuvastamiskaebuse esitamise või tuvastamiskaebusele ülemineku eeldusena vaadeldava põhjendatud huvina on kaebaja nimetanud edaspidi esitatavat kahju hüvitamise nõuet. Kohtupraktikas on tulevikus esitatavat võimalikku kahju hüvitamise nõuet üldjuhul põhjendatud huvina ka aktsepteeritud kui tegemist ei ole ilmselgelt perspektiivitu hüvitamiskaebusega. Õigusvastase sissesõidukeelu kehtestamise korral ei saa aga asuda etteulatuvalt seisukohale, et sellest tuleneva kahju tekkimise võimalus oleks üleüldse välistatud ja et vastav hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Lähtuvalt eeltoodust ja asjaolust, et põhjendatud huvi võib lugeda teoreetilisest aktsepteeritavaks, on tuvastamiskaebus lubatav ning Siseministeeriumi 12.12.2014 otsuse nr 11-3/623-2 õiguspärasuse küsimust tuleb hinnata.

21. Siseministeeriumi 12.12.2014 otsus nr 11-3/623-2, millega kohaldati kaebaja suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu, on antud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 lõike 1 alusel ja kooskõlas sama seaduse § 31 lõikega 3 ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 524 lõigetega 2 ja 3.

22. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka VSS) § 31 lg 1 kohaselt pidi otsustama sissesõidukeelu kohaldamise valdkonna eest vastutav minister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik põhjendamatu viivituseta. Seonduvalt Siseministeeriumi või ministeeriumi ametnike pädevusega, ei ole käesolevas haldusasjas vaidlust olnud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse 31. paragrahvi kolmandas lõikes on toodud ära loetelu asjaoludest, mida sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel tuleb arvestada. VSS § 31 lg 3 kohaselt arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, välismaalase vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, mis väärivad kaitsmist, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase perekonnaliikmetele, välismaalase sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni elamisloa omamist ning muid asjassepuutuvaid kaalutlusi.

23. Euroopa Liidu kodaniku seaduse (edaspidi ka ELKS) § 524 lg 2 sätestab, et Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele võib kohaldada tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusajaga kuni

10 aastat. ELKS § 524 lg 3 kohaselt võib kohaldada Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme suhtes sissesõidukeeldu, kui on põhjendatult alust arvata, et nende isikute Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või avalikku korda või teiste isikute tervist, sest isik on nakatunud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 21 lõikes 8 nimetatud haigusesse.

24. Hinnates menetlusosaliste väiteid ja selgitusi ning esitatud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Sissesõidukeelu kohaldamine on toimunud õigustatult ning kooskõlas VSS § 31 lõikega 3 ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 524 lõigetega 2 ja 3. Kaebaja leiab, et sissesõidukeeluga piirati liikumisvabadust, et oht julgeolekule ja avalikule korrale jäi tõendamata ja et meede ei olnud ka proportsionaalne ega eesmärgipärane, kuid seonduvalt terviseseisundi-, perekonnaelu-, majanduslike ja muude sidemete arvesse võtmata jätmisega ei ole vastustajale etteheiteid tehtud.

Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et Siseministeerium on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 31 lõikes 3 sätestatut arvestanud. Mis puutub aga võimalikku ohtu, siis on vastustaja märkinud vaidlustatud haldusakti järeldusi puudutavas osas, et sissesõidukeeld on ennetav meede, mis tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte. Kohus nõustub eelnimetatud seisukohaga. Sissesõidukeelu kohaldamisel on tegemist ennetava meetmega, et vältida ohtliku olukorra teket.

See tähendab ühtlasi ka seda, et kaebaja etteheited seonduvalt sõnavabaduse ning väidete tõendamata jätmisega ei ole otseselt asjassepuutuvad. Kaebaja on viidanud ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 10, mille kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, kuid sama artikli teises lõikes on täpsustatud ja selgitatud, et nende vabaduste kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus ning seetõttu võidakse selle kohta seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

Sissesõidukeelu kohaldamise otsus baseerubki seadusel ning selles mõttes see konventsiooniga vastuolus ei ole. Samuti ei ole see vastuolus kaebaja poolt viidatud 1991. aastal vastu võetud kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 19, sest nimetatud artikli kolmanda punkti alapunktide a ja b kohaselt võib oma arvamuse avaldamise õiguse kasutamine olla seotud mõningate kitsendustega, mis peavad olema kehtestatud seadusega ja olema hädavajalikud teiste isikute õiguste ja reputatsiooni austamiseks ning riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise ja moraali kaitsmiseks.

See ei ole vastuolus ka põhiseaduse paragrahvidega 41 ja 45, sest ideede, arvamuste, veendumuste ja muu informatsiooni levitamist võib seadusega avaliku korra kaitseks piirata. Antud juhul ei olegi vastustaja sundinud kaebajat oma arvamusi ja veendumusi muutma, küll aga kohaldanud sissesõidukeeldu, mis põhineb selgel õiguslikul alusel. Tegemist on ennetava meetmega.

25. Vaidlustatud haldusaktis on toodud välja ka need asjaolud, mille pinnalt sissesõidukeeldu kohaldati ning vastavad järeldused ja põhjendused. Kohus järgib neid, mis tähendab seda, et lähtuvalt HKMS §

165 lõikest 2 ei ole kõigil aspektidel vaja enam üksikasjalikult peatuda. Taoliste otsustuste juures on Siseministeeriumil ulatuslik kaalutlusruum, kusjuures sissesõidukeelu adressaadiks olevale välismaalasele ei pea ärakuulamisõigust tagama ning sissesõidukeelu otsust ei pea ka põhjendama. Eelnimetatu tuleneb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 301 lõigetest 1 ja 3. Samas ei tähenda see seda, et sissesõidukeelu kohaldamist ei võiks mõistlikult põhjendada ning antud juhul on vastustaja seda ka teinud. Taoliste vaidluste puhul kontrollib kohus peamiselt seda ega vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mida aga antud juhul ei nähtunud.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik