3-12-983/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

16. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-12-983 Haldusasi MK kaebus Kaitsepolitseiameti poolt 12.04.2012 pressikonverentsil avaldatud ebaõigeid andmeid sisaldava teabe ja kaebaja isikuandmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks ning alternatiivselt mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – MK, esindajad v.adv Magnus Braun ja v.adv Oliver Nääs Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, esindajad v.adv Allar Jõks ja v.adv Carri Ginter ja Teele Reedi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

26. mail 2015

RESOLUTSIOON Rahuldada MK apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-983 osas, millega mõisteti MK-lt Kaitsepolitseiameti kasuks välja menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Kaitsepolitseiameti menetluskulud tema enda kanda. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Mõista Kaitsepolitseiametilt MK kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 310 (kolmsada kümme) eurot ja 10 senti. Muus osas jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17. augustil 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-12-983 2(12) esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsepolitseiamet korraldas 12.04.2012 pressikonverentsi, millel tutvustas samal päeval avaldatud Kaitsepolitseiameti 2011. a aastaraamatut. Aastaraamatu osa „Põhiseadusliku korra kaitse“ alaosa „Venemaa nõndanimetatud kaasmaalaspoliitika“ sisaldab alapealkirja „Venekeelsete gümnaasiumide ärakasutamine“ all (lk-d 10-11) muu hulgas järgmist: „2007. aastal alanud venekeelsete koolide gümnaasiumiastet puudutav osaline üleminek eesti õppekeelele põhjustas teatud osa õpetajate ja lastevanemate seas vastumeelsust. Oma seisukohtade väljendamiseks loodi 2010. a sügisel MTÜ Vene Kool Eestis, mis ei suutnud vene kogukonnas laiemat toetust leida. /.../ Pärast Riigikogu valimisi YT asemel Tallinna abilinnapeaks saanud MK jätkas eelkäija üleminekuvastast tegevust, lisades senisele avalikule tegevusele varjatud vastutegevuse. MK eesmärgiks oli seejuures koondada venekeelseid noori ja näidata nende vastuseisu.

1. septembril 2011 algatas ta valgete lintide kandmise kampaania, linte jagasid äärmusrühmituse Notšnoi Dozor liikmed nii Tallinnas kui ka teistes Eesti linnades. Valge lindi kandmine pidi näitama vastuseisu eestikeelsele õppele, kuid seegi ei leidnud laialdast toetust ega mõistmist. Hoopis tuntumaks sai valge lint venelaste seas 2011. a lõpus Venemaa valimispettuste vastase võitluse sümbolina. Olles 2011 sügisel võtnud MTÜ Vene Kool Eestis enda kontrolli alla, korraldas MK selle nime alt kampaania allkirjade kogumiseks venekeelsete koolide toetuseks.

Kuigi kampaaniast loodeti samasugust edu nagu 2011. a novembris Lätis vene keele toetuseks kogutud üle 180 000 allkirja, jäi tulemus mitukümmend korda kesisemaks. Tulemust ei toonud ka kampaania silmatorkav kajastamine Tallinna Linnavalitsuse ajalehes Stolitsa (Pealinn) ning venekeelses telekanalis PBK. 2011. a oktoobris, novembris ja detsembris organiseeris MK äärmusrühmituse Notšnoi Dozor liikmete abiga Tallinnas mitu meeleavaldust õppekeele muudatuste vastu. Meeleavaldustele kaasati äärmuslaste kaudu mitukümmend koolinoort, kuid tooni andma jäid üritustel siiski kaitsepolitseile juba aastaid tuntud isikud.

Sihtrühm – gümnaasiumiõpilased ja nende vanemad -, keda õppekeel otseselt puudutab, jäi meeleavaldusel vähemusse. Sama moodi osalesid detsembris Tallinna Linnavalitsuse (täpsemalt MK) poolt MTÜ Vene Kool Eestis (täpsemalt MK) palvel korraldatud „üleriigilisel lastevanemate koosolekul“ peamiselt vanemad inimesed, sh mitmed tuntud Kremlimeelsed äärmuslased. Nõukogude Liidu venestuspoliitika osana loodud venekeelse haridussüsteemi ja vene keele eristaatuse säilitamine lähiriikides kuulub Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse prioriteetide hulka.

Seda tegevust toetab Eesti Venemaa kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu kaudu ka Venemaa suursaatkond Eestis. Sellega seoses on tähelepanuväärsed MK nii avalikud kui varjatud kontaktid Venemaa Suursaatkonna diplomaadi JT-ga, mida viimane võib kasutada

3-12-983 3(12) MK mõjutamiseks ja suunamiseks. On kahetsusväärne, et Venemaa mõjutustegevuses püütakse vahendina kasutada noori, kelle tulevik Eestis ja Euroopas sõltub ennekõike nende konkurentsivõimelisest haridusest.“ Pressikonverentsil vastas Kaitsepolitseiameti peadirektor ajakirjaniku küsimusele MK tegutsemise kohta Venemaa huvides, kui nii Venemaa kui MK võitlevad venekeelse koolihariduse säilitamise eest Eestis ning MK-l on kontaktid Venemaa saatkonna diplomaadiga: „Noh, me väidame täpselt nii palju kui raamatus kirjas on, me oleme tuvastanud, et, et K-l on kontakte Vene Föderatsiooni Suursaatkonna esindajatega ja, ja konkreetselt siis tõesti hr T-ga. Ja, ja samas kui vaadata K tegevust siin samas selle venekeelse haridussüsteemi säilimise nimele, siis, siis siin tõepoolest ju võib näha teatud paralleelle ja huvide kattumist, aga, aga kuna me nende kohtumiste juures ei, neid kohtumisi ei ole assisteerinud ja seal juures viibinud ei ole, siis siis selles mõttes, millest nad täpselt räägivad, meil, meil ülevaade puudub. Aga K on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus mida keegi muutnud ei ole ja mida mida riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma“ (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-video-kaitsepolitsei-vihjas-abilinnapeakolvarti-tegutsemisele-venemaa-huvides.d?id=64241721; kaebajat puudutava osa stenogramm I kd tl 65-66).

2. MK esitas Tallinna Halduskohtule 14.05.2012 kaebuse, mida kaebaja halduskohtus 18.10.2012 täpsustas ja mille halduskohus võttis menetlusse ja vaatas läbi järgmiste nõuete osas: 1) tuvastada Kaitsepolitseiameti poolt pressikonverentsil kaebajat puudutava teabe avaldamise õigusvastasus; 2) kohustada Kaitsepolitseiametit avaldama ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Kaitsepolitseiameti veebilehel ebaõigeid andmeid ümberlükkav teadaanne; 3) kohustada Kaitsepolitseiametit korraldama ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Kaitsepolitseiametis pressikonverents kaebajat puudutanud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks; 4) teise ja kolmanda nõude rahuldamata jätmise korral mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. 12.04.2012 toimunud pressikonverentsil on vastustaja avaldanud kaebaja kohta ebaõigeid, kaebaja au teotavaid andmeid. Vastustaja poolt esitatud faktiväited annavad avalikkusele aluse pidada MK seaduserikkujaks (mh kurjategijaks). Kaitsepolitseiametil lasub kohustus tõendada sellise faktiväite õigsust; seda ei ole tehtud. Isiku õiguspärase käitumise kohta teabe andmine ei enneta julgeolekuohte või kuritegusid. Pressikonverentsil avaldatu maalib kaebajast pildi kui isikust, kes ei ole lugupidamist ega positiivset hinnangut väärt. See kahjustab kaebaja kui poliitiku mainet ja usaldusväärsust. Vastustaja on avaldanud pressikonverentsil õigusvastaselt kaebaja isikuandmeid ja rikkunud ärakuulamisõigust. Vastustaja poolt väärtushinnangute avaldamine – kui esitatut nii mõista – on õigusvastane. Vastustaja pole tõendanud, et tal olid olemas tõesed andmed, mis andsid aluse kaebajat puudutavate väärtushinnangute avaldamiseks. Haldusorganile ei laiene PS §-st 45 tulenev õigus avaldada väärtushinnanguid. Seadustest sellist volitust vastustajale ei tulene.

3. Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja ei ole kaebajat pressikonverentsil õigusrikkumises süüdistanud. Kaebaja kohta andmete avaldamine aastaraamatus ei ole praeguse vaidluse ese. Vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kas MK kohta saab kasutada väljendit „mõjuagent“, vastas peadirektor RA: „Seda, seda mõjuagenti, eks seda saaks ikkagi sellisel juhul, kui meil oleks siin, oleks siin olemas mingisugune selge tegevus, mis läheb vastuollu siin EV seadusandlusega, mis siis oleks nagu mingisugune koosseis juba, tekiks kuskilt eks. Aga, aga noh tänasel päeval, tänasel päeval ta

3-12-983 4(12) on, ta on selgelt, hr K kasutab siin oma põhiseaduslikke õigus ja vabadusi, ja, ja, ja ta ei ole nagu nende kasutamisel läinud üle piiri, et ta on püsind nendes raamides ja, ja neid, neid õigusi ja vabadusi tuleb austada.“

Pressikonverentsil MK suhtes avaldatu näol oli tegemist väärtushinnanguga, mille ümberlükkamine pole õiguslikult võimalik. VÕS § 1047 lõike 4 alusel saab nõuda saab ainult ebaõigete andmete ümberlükkamist. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärsust. Sõna „võitlema“ iseloomustab, et MK tegevus ei piirdunud vaid PGS § 21 lg 3 sisalduva võimaluse tutvustamises, vaid kaebaja tegutses aktiivselt ja kasutas kõikvõimalikke vahendeid ja viise, et venekeelsed gümnaasiumid ei läheks üle eestikeelsele õppele.

Vastustajal ei olnud võimalik enne pressikonverentsi kaebajat ära kuulata, sest ei olnud võimalik ette näha, kelle kohta pressikonverentsil küsimusi esitatakse.

Vastustaja palus kaebajalt välja mõista Kaitsepolitseiameti menetluskulud, sest kaebaja ei suhtunud tõsiselt kompromissi otsimisse.

4. Tallinna Halduskohus jättis 07.08.2013 otsusega MK kaebuse rahuldamata ja mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 2300 €. Muus oas jättis halduskohus poolte menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus nõustus vastustaja põhiliste seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Küsimus sellest, kas kaebaja on tegutsenud viisil, mis andis alust vastustaja peadirektoril pressikonverentsil küsimusele selliselt vastata, ei ole vaidluse esemeks. Nimetatud küsimus on vaidluse all asjas nr 3-13-925. Kuigi halduskohtu otsus viidatud asjas pole jõustunud, saab lähtuda eeldusest, et aastaraamatus kaebaja kohta märgitu on tõene, kuna vastupidist ei ole siiani tõendatud. Kaebaja ise ei eita, et ta on väljendanud soovi PGS § 21 lg 3 alusel erandite tegemiseks ning ajakirjanduses avaldatu kinnitab seda.

Avalikkuse teavitamine oma tegevusest on avalikku võimu teostava asutuse ülesanne ja kohustus, korruptsioonivastase kuriteokahtluse kohta avalikkusele teabe edastamine on aga oluline avalik huvi. Seega oli vastustajal tulenevalt JAS §-dest 2 (lg 1), 3 (lg 1) ja 6, oma põhimääruse §-st 5 ja AvTS § 9 lg 1 p-st 4 seaduslik alus, pädevus ja õigus koostatud aastaraamatu tutvustamiseks pressikonverentsi korraldada. Vastustajal ei olnud võimalik piisavalt selgelt ette näha, milliste isikute kohta pressikonverentsil küsimusi esitatakse, mistõttu ei saanud kaebajat ka eelnevalt ära kuulata. Absurdne oleks nõuda kõigi aastaraamatus kajastatute ärakuulamist. Ärakuulamisõiguse rikkumise küsimus võiks tõusetuda seoses aastaraamatu koostamisega, kuid mitte selle tutvustamisega.

Kuna vastustaja on kohustatud andma avalikkusele teavet avalike ülesannete täitmisest, siis oli tal ka õigus ja eesmärgipärane töödelda kaebaja andmeid pressikonverentsil. Avalik huvi oli kaalukas, sest kaebaja oli Tallinna abilinnapea. Kohtul ei ole olnud võimalik kuulata/näha vaidlusalust pressikonverentsi tervikuna, mistõttu ei saa lugeda valeks vastustaja väidet, et kaebajast räägiti vaid ajakirjaniku küsimuse ajendil.

Peadirektori väljaütlemisest ei saa järeldada, et kaebajat peetakse kurjategijaks või kõigi seaduste vastu võitlejaks. Pressikonverentsil öeldu kontekst on selge, sest see nähtub nii aastaraamatust kui pressikonverentsil enne ja pärast selgitatust – PGS-s ette nähtud eestikeelsele õppekeelele üleminek. Seaduse täisnimetuse mittekasutamine ei saa kuidagi

3-12-983 5(12) kaebaja õigusi rikkuda. Vastustaja ei ole pressikonverentsil süüdistanud MK-t õiguserikkumise, rääkimata kuriteost, toimepanemises. Vastupidi, vastuseks ERR ajakirjaniku (MK) küsimusele, kas MK kohta saab kasutada terminit „mõjuagent“, vastas peadirektor RA pikalt selgitades muu hulgas: „Seda, seda mõjuagenti, eks seda saaks ikkagi sellisel juhul, kui meil oleks siin, oleks siin olemas mingisugune selge tegevus, mis läheb vastuollu siin EV seadusandlusega, mis siis oleks nagu mingisugune koosseis juba, tekiks kuskilt eks. Aga, aga noh tänasel päeval, tänasel päeval ta on, ta on selgelt, hr K kasutab siin oma põhiseaduslikke õigus ja vabadusi, ja, ja, ja ta ei ole nagu nende kasutamisel läinud üle piiri, et ta on püsind nendes raamides ja, ja neid, neid õigusi ja vabadusi tuleb austada.” Vastustaja on juba pressikonverentsil rõhutanud kaebaja poolset seaduse piirides tegutsemist.

Vastustaja ei ole esitanud pressikonverentsil kaebaja kohta faktiväiteid, sh valesid faktiväiteid. Väljaöeldu näol on tegemist väärtushinnanguga, mis ei ole ebakohane ega halvustav. Erinevalt faktiväitest ei ole väärtushinnangu ümberlükkamine VÕS § 1047 lg 4 alusel võimalik. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika.

Sõna „võitlema“ üksi ega koos sõnaga „aktiivselt“ ei ole negatiivse tähendusega, seda enam puudub alus pidada kõnealust sõna Eesti kultuurikeskkonnas halvustavaks, eriti kui võitlus toimub seaduste piires. Väljendusviis pressikonverentsil kaebaja tegevuse käsitlemisel ei olnud ebasünnis, vulgaarne, inimväärikust alandav või mõnitav vm moel kohatu. Et pressikonverentsil ei esitatud ka tegelikkusele mittevastavaid või moonutatud andmeid, siis vastustaja ei kahjustanud ega saanudki ülalnimetatud asjaoludel kahjustada kaebaja au ja head nime.

Vastustaja taotles menetluskulude väljamõistmist summas 3348,06 eurot. Pressikonverentside korraldamine ei ole vastustaja igapäevane põhitegevus. Kui Kaitsepolitseiamet peab olema võimeline ilma kõrvalise abita selgitama oma tegevuse kooskõla AvTS, HMS, JAS, IKS jm seadustega, siis õigusteoreetiliseks vaidluseks (faktiväide vs väärtushinnang) ja kohtumenetluslike spetsiifiliste küsimuste lahendamiseks (vastuväited kohtu tegevusele, kohtuniku taandamine, taotluste (sh põhija kõrvalnõuded) põhjendatus jms) on haldusorgan õigustatud kasutama sellealaste spetsialistide abi. Kaebajat esindas seejuures advokaat. Teiseks ei ole kaebaja tõsiselt suhtunud kompromissi otsimisse, mis oleks vältinud pikka kohtumenetlust ja vähendanud mõlemapoolselt kulutusi. Vastustaja oli valmis avaldama kirjaliku pressiteate, kus ta kinnitab, et 12.04.2012 toimunud pressikonverentsil peadirektor RA ei süüdistanud MK-t õigusvastases käitumises ega ühegi kuriteo toimepanemises. Sellega oleks avalikkuses hajutatud viimasedki kahtlused, et kaebaja „võitlemist“ võiks käsitada õiguserikkumisena, ning kaebaja kaebuse eesmärk, nagu kohus seda mõistab (s.o kaebaja au ja hea nime kaitse), oleks olnud saavutatud. Seevastu esitas kaebaja omapoolse ebarealistliku kompromissettepaneku, millega nõustumine oleks sundinud vastustajat võtma omaks seda ja vabandama selle eest, mida ta teinud ei ole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. MK palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 07.08.2013 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid, väites, et tal ei olnud võimalik tutvuda kogu pressikonverentsi salvestusega, kuigi see oli toimikus. Seejuures leidis halduskohus, et RA ei rääkinud pressikonverentsil kaebajast omal algatusel, kuigi halduskohus ei ole seda väidet kontrollinud.

3-12-983 6(12) Halduskohus on ebaõigesti määratlenud vaidluse eseme. Oluline oli välja selgitada, kas faktiväide, et kaebaja on olnud aktiivne võitlema seaduse täitmise või seaduse vastu, on õige või mitte. Seejuures lasub tõendamiskohustus vastustajal, sest kaebaja ei saa negatiivset asjaolu tõendada. Selliseid tõendeid ei ole esitatud ning halduskohus ei ole neid ka ise kogunud. Haldusasjas nr 3-12-925 vaieldakse erinevas küsimuses, sest kasutatud meediumid olid erinevad. Kui kohus pidas vajalikuks tugineda haldusasjas nr 3-12-925 tuvastatud asjaoludele, oleks tulnud ära oodata nimetatud kohtuotsuse jõustumine ja menetlus seniks peatada.

Kaebaja ei ole kunagi võtnud omaks, et ta võitleb aktiivselt seaduse või selle täitmise vastu. Seaduses sätestatud võimaluste kasutamine kooli venekeelse õppe jätkamiseks ei ole tegevus seaduse vastu.

Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et kohus ei ole vastustaja väiteid ja viiteid kohtupraktikale sisuliselt hinnanud. Kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Kui kohus leidis, et kaebajale ei heideta ette õigusrikkumist, siis ei saa väita, et tema kohta andmete avaldamine oli lubatud seetõttu, et korruptsioonivastaste kuritegude kohta andmete avaldamine on oluline avalik huvi.

Vastustajal olnuks õigus kaebaja kohta andmeid avaldada üksnes juhul, kui eksisteeris avalik huvi saada teavet ning avaldatud andmed olid kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kaebajat ei ole formaalselt süüdistatud üheski süüteos, ent Kaitsepolitseiameti poolt on lubatud andmete avaldamine vaid õigusvastase käitumisega seoses. Keskmine mõistlik kõrvaltvaataja on õigustatud arvama, et apellant on seotud mingisuguse õigusrikkumisega. Andmete õigsuse kontrollimine on tõendamata. Väärtushinnangute avaldamiseks puudub vastustajal pädevus.

Isegi kui haldusorgan avaldab väiteid, mis tsiviilisiku avaldatuna oleksid väärtushinnanguna käsitatavad, siis tulenevalt ühiskondlikust usalduspositsioonist tuleb haldusorgani väited klassifitseerida faktiväideteks. Vastasel juhul kaob ühiskonnast õiguskindlus seoses ametlike teadaannetega – isik peaks igal üksikjuhtumil eraldi hakkama analüüsima, kas haldusorgani teadaanne oli faktiväide või väärtushinnang. Väärtushinnangute avaldamine haldusorganite poolt on samal põhjusel lubamatu.

Kaebaja kohta avaldati pressikonverentsil faktiväide. Millegi vastu võitlemine on üldjuhul vägivaldne tegevus. Eesti keele seletavas sõnaraamatus peetakse võitlemiseks ka mingi eesmärgi nimel vaeva nägemist, ent seda näitlikustatakse üksnes halbade asjade vastu võitlemisega. Aktiivne tegevus on võimalik vaid füüsilises maailmas ning on tõendatav. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-145-07 punktis 13 on leitud: „isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta. Ka sellistel juhtudel on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav.“

Vastustaja väitel on tal õigus töödelda apellandi isikuandmeid ning avaldada apellandi osas väärtushinnanguid juhul, kui apellandi tegevus viitab tulevikus toimepandavale kuriteole ning kui õigushüve kahjustumine on tõenäoline. Sellest järeldub, et vastustaja arvates viitas kaebaja tegevus tulevikus kuriteo toimepanemisele ja selle kuriteo tulemusel õigushüve kahjustamine on tõenäoline.

Avaldatu oli kaebaja mainet kahjustav. Igasugune väljaütlemine, milles isikut seostatakse kuritegudega, on isiku mainet kahjustav.

3-12-983 7(12) Olukorras, kus Kaitsepolitseiameti aastaraamatus kirjutati kaebajast, oleks vastustaja saanud ette näha, et pressikonverentsil, mis selle aastaraamatu tutvustamiseks korraldati, küsitakse kaebaja kui poliitiku kohta. Seetõttu on ekslik väide, et ärakuulamisõigust ei olnud võimalik tagada, sest küsimus kaebaja kohta ei olnud ettenähtav.

Praegune vaidlus on väga sarnane vaidlusega kohtuasjas nr 3-12-960, milles sarnane kaebus suures osas rahuldati. Ringkonnakohtu seisukohad viidatud asjas on olulised ka praeguse vaidluse lahendamisel.

Kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamest. Vaidlus ei ole õiguslikult eriliselt keerukas. Menetluslikele taotlustele vastamine ei olnud samuti õiguslikult keerukas. Kaebaja ei ole oma menetlusõigusi kuritarvitanud. 05.09.2012 kompromissettepaneku kohaselt oli vastustaja valmis avaldama kirjaliku pressiteate enda veebilehel, mille kohaselt: „/.../Kaitsepolitseiamet kinnitab, et pressikonverentsil ei süüdistanud peadirektor Raivo Aeg kaebajat mitte üheski õigusrikkumises ega kuriteo toimepanemises/.../“. Kaebaja soovib asjas tuvastada, et kaebajat süüdistati faktiliselt kuriteos. Kompromissi sõlmimise korral jääks kaebaja eesmärk saavutamata. Kaebaja au ja väärikust ei saa taastada, kui vastustaja kinnitab, et ta ei ole neid kunagi rikkunud.

6. Kaitsepolitseiamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja Tallinna abilinnapeana vastutas gümnaasiumide eestikeelsele õppele ülemineku eest, ent tegutses avalikult selle vastu. Kaebaja vaidlustas vaid väidet, et ta tegutses eestikeelsele õppele ülemineku vastu varjatult. Apellant ei väida, et pressikonverentsil süüdistati teda süüteo toimepanemises. Poolte vahel ei ole vaidlust, et apellandile kuriteo toimepanemist ette ei heidetud. Seda kinnitasid apellandi esindajad ka haldusasjas nr 3-12-925. Vastustaja peadirektori väljenduses sisaldus nii faktiväide kui väärtushinnang. Faktiväide on tõdemus, et PGS on kehtiv seadus. Väärtushinnang on väide, et kaebaja võitleb aktiivselt seaduse täitmise vastu. Sõna „aktiivne“ väljendab hinnangut kaebaja tegevuse intensiivsusele. Sõna „võitlema“ iseloomustab, et kaebaja tegevus ei piirdunud vaid PGS § 21 lg-s 3 sisalduva võimaluse tutvustamisega, vaid kaebaja tegutses aktiivselt ja kasutas kõikvõimalikke vahendeid ja viise, et venekeelsed gümnaasiumid ei läheks üle eestikeelsele õppele. Seega oli vastustaja hinnang, et kaebaja tegutses pigem aktiivselt PGS-st tuleneva ühe eesmärgi – eestikeelsele aineõppele üleminek – vastu. Kaebaja ei ole väitnud, et tema tegevus oleks eestikeelsele õppele üleminekut toetav. Võitlus ei tähenda üksnes vägivaldset tegevust (vrd vaesuse või kuritegevuse vastane võitlus). Avalduse väärtushinnanguna käsitlemist õigustab ka kohtupraktika (asjades 2-08-76058, 2-13-13099, 3-12-960). Kaebaja soovib seega väärtushinnangu ümberlükkamist, mis ei ole aga VÕS § 1047 lg 4 alusel võimalik.

Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas Kaitsepolitseiameti aastaraamatus avaldatu oli õiguspärane või mitte. Pressikonverentsil ei öelnud peadirektor midagi enamat, kui aastaraamatus oli kirjas („väidame täpselt nii palju, kui aastaraamatus kirjas on“). Seega ei tuginenud väärtushinnang ebakohastele andmetele. Väärtushinnang ei olnud ka halvustav. Kaebaja on avalikult ja varjatult töötanud vastu haridusja integratsioonipoliitikale. Vastustaja peadirektor selgitas pressikonverentsil ja hilisemas intervjuus, et kaebajat ei süüdistata üheski õigusrikkumises. Mainekahju tekkimine ei ole ka tõendatud. Kaebaja valimistulemused pärast pressikonverentsi mainekahju tekkimist ei kinnita.

3-12-983 8(12) Eesti põhiseadusliku korra ja terviklikkusele kaitsmisele suunatud teabe avaldamine avalikkusele on oluline avalik huvi, millest Kaitsepolitseiamet on kohustatud avalikkust teavitama. Vastustajal on JAS § 6 punktist 3 tulenevalt pädevus koguda ja töödelda teavet sündmuste ja asjaolude kohta, mis võivad kaasa tuua Kaitsepolitseiameti uurimispädevuses olevate kuritegude toimepanemise. Vastustaja pidi hindama julgeolekuohtu ning sellest lähtudes otsustama, kas väärtushinnangu avaldamine aitab kaasa julgeolekuohu või kuriteo ärahoidmisele. Kohus ei saa eeldada, et vastustaja aastaraamatus kaebaja kohta andmete avaldamine oli õigusvastane ning see küsimus ei ole vaidluse esemeks. Aastaraamatus avaldatu piirest pressikonverentsil öeldu ei välju.

Vastustaja ei saanud ette näha, et pressikonverentsil küsitakse kaebaja kohta, seetõttu ei olnud kaebaja eelnev ärakuulamine võimalik. Puudub ka norm, mis kohustaks ärakuulamisõigust võimaldama. Enne aastaraamatu avaldamist on kaebajale ärakuulamisõiguse kasutamist võimaldatud.

Halduskohtu otsus on õige ja põhjendatud osas, millega mõisteti kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

8. Isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on (IKS § 4 lg 1). IKS § 5 kohaselt on isikuandmete töötlemine iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest. IKS § 11 lg 1 näeb ette, et juhul, kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud sama seaduse § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse alusel, sealhulgas sama paragrahvi lõike 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele sama seaduse teisi paragrahve. IKS § 11 lg 2 näeb ette, et isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi. IKS § 11 lg 3 kohaselt on andmesubjektil õigus igal ajal nõuda isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas sama paragrahvi lg-ga 2 ning andmete jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikustajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll.

9. Kaebaja isikuandmete töötlemiseks vastustajal kaebaja nõusolekut polnud ning see pole toimunud ajakirjanduslikul eesmärgil IKS § 11 lg 2 alusel. IKS § 14 lg 1 p 1 näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. IKS §11 lg 1 kohaselt ei reguleeri IKS isikuandmete töötlemist, kui see toimub muu seaduse alusel. JAS § 5 kohaselt on Kaitsepolitseiamet julgeolekuasutus. JAS § 2 lg 1 kohaselt on julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine. JAS § 3 lg-te 1 ja 2

3-12-983 9(12) kohaselt julgeolekuasutus kogub ja töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks, kasutades ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid, mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutab ta sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult vähe piirab, kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga. JAS § 6 p 1 kohaselt on vastustaja ülesandeks riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine ning selleks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine.

10. Vastustaja võib koguda ja töödelda isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta, kui on põhjendatud kahtlus, et käsitletavast tegevusest lähtub oht riigi põhiseadusliku korra püsimisele või territoriaalse terviklikkuse säilimisele. Tegemist ei saa olla tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust, vaid prognoosiga, mis tugineb kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Kuna vastustaja ülesanne on võtta ennetavaid meetmeid, ei saa sellisel juhul rääkida KarS 15. peatükis sätestatud kuriteokoosseisude elementide tuvastamisest. Ilmne on, et vastustajal peab olema laialdane õigus isikuandmete kogumiseks, vastasel korral poleks ennetava tegevuse läbiviimine võimalik – kui isikuandmete kogumisega alustada alles kuriteo tunnuste ilmnemisel, on võimatu kuritegu ennetada. Samas peab vastustaja isikuandmete avaldamise üle otsustades lähtuma JAS §-st 3 – kasutades ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid, mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutades sellist, mis isikute põhiõigusi võimalikult vähe piirab julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga võrreldes.

11. Pressikonverentsil ei ole avaldatud ühtegi kaebaja tegevust puudutavat faktiväidet, vaid väärtushinnanguid. Sellised hinnangud võivad olla ebakohased (kaebaja au teotavad) või ebaõigetele andmetele tuginevad. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt saab terminit „võitlema“ mõista ka kui mingi eesmärgi nimel vaeva nägema, end tugevasti pingutama (nt võidelda erakonna võimuletuleku eest). Seaduse vastu võitlemist ei saa ringkonnakohtu arvates mõista kui kehalist, vaid mentaalset tegevust. Faktiväitega oleks pressikonverentsil avaldatu näol tegemist juhul, kui väljenduses ei sisalduks (üksnes) vastustaja peadirektori hinnangut, vaid tegemist oleks kaebaja käitumise pelga kirjeldusega – oleks näidatud, mida kaebaja ütles, kirjutas, üle andis, millisel koosolekul osales, kellega suhtles vms.

12. Isikuandmeteks saab pidada vaid andmeid isiku kohta, neid väärtushinnangus aga ei sisaldu. Isikuandmete töötlemisega andmete avaldamisel tegemist ei olnud ning isikuandmete töötlemine sai üksnes eelneda andmete avaldamisele.

13. Ekslik on ka kaebaja väide, et sõnakasutusest tulenevalt peeti teda – või vähemalt loodi temast selline mulje – seaduserikkujaks üldiselt: RA-le esitatud küsimusest nähtub, et küsimus seostus Kaitsepolitseiameti aastaraamatus avaldatuga, nagu vastuski, ning puudutas kaebaja võitlust venekeelsetes gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Nimetatu ei saa mõistliku inimese jaoks olla arusaadav kui mistahes Eesti seaduste või kõigi seaduste vastu võitlemine. Pressikonverentsil öeldust ei nähtu hinnang, et kaebajat peetakse kurjategijaks või Kaitsepolitseiamet teda selles süüdistaks. Tõepoolest, Kaitsepolitseiameti ülesannete hulka kuulub ka riigivastaste kuritegude paljastamine ning väide, et ametnik, kes peab seadust täitma, võitleb aktiivselt selle vastu, võib ebaselge väljenduse tõttu põhjustada mitmeti mõistetavust, ent ebaselgus ei olnud sedavõrd suur, et tooks kaasa pressikonverentsil väärtushinnangu andmise õigusvastasuse.

14. Väärtushinnangu andmine Kaitsepolitseiameti poolt ei ole tingimata õigusvastane. Väärtushinnanguga, kui see teadlikult kahjustab isiku au ja head nime, riivatakse isiku PS §-s

17 sätestatud põhiõigust. Pressikonverentsil avaldatu võis ringkonnakohtu hinnangul kaebaja head nime kahjustada. Isiku seostamine avaliku võimu poolt riigi julgeolekut ohustava

3-12-983 10(12) tegevusega kahjustab eelduslikult isiku mainet. Maine kahjustumine on hinnanguline ning ei ole tõendatav. Asjaolu, kas hilisematel valimistel on kaebaja saanud piisavalt hääli, et osutuda valituks, ei ole kriteerium, mille põhjal hinnata, kas vastustaja poolt pressikonverentsil avaldatu kaebaja head nime kahjustas. Vastustaja eesmärgiks ei olnud ringkonnakohtu hinnangul soov kaebajat kahjustada. Selline subjektiivse tahtluse element on määrav, otsustamaks, kas väärtushinnang oli õiguspärane või mitte (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 3., täiendatud trükk, 2012, § 17 komm. 9). Hinnangu andmine seadusest tuleneva ülesande täitmiseks on õiguspärane. Olukorras, kus hinnangut ohu kohta riigi julgeolekule saab pidada piisavaks, oli selle ohu olemasolust teavitamine ja seeläbi ohu ennetamine eesmärgipärane. JAS § 21 sätestas pressikonverentsi korraldamise ajal, et Kaitsepolitseiameti politseiametnikul on oma ülesannete täitmisel õigus kohaldada politsei ja piirivalve seaduses sätestatud alustel ja korras järelevalve meedet ning vahetut sundi. Kaitsepolitseiametil on oma ülesannete täitmisel seadusega politseiasutusele antud õigused ja kohustused. Politsei ja piirivalve seaduse (samal ajal kehtinud redaktsioonis) § 712 lg 1 sätestas, et politseil on oma pädevuse piires õigus teha toiminguid, millega teavitatakse avalikkust või isikut ohust või korrarikkumisest (teadaanded, soovitused, hoiatused). Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et isikuandmete avalikustamine on lubatud vaid sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui see on vältimatult vajalik ohust või korrarikkumisest teavitamiseks. Viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud alus hõlmab ka väärtushinnangute avaldamist. Ohtu, et välisriik võib proovida värvata mõjuagendiks isikut, kelle huvid ja eesmärgid kattuvad vähemalt osaliselt välisriigi eesmärkidega, on ringkonnakohtu arvates võimalik vähendada või kõrvaldada sellise ohu kohta andmeid avaldades. Riiklik julgeolek sõltub haridusja integratsioonipoliitika edukusest ning venekeelse keeleruumi säilitamisele suunatud poliitika ei tööta kaasa venekeelse ühiskonna konsolideerimisele eesti ühiskonda ning võib viia rahvussuhete pingestumiseni ja sellega kaasnevate ohtudeni riigi julgeolekule (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2014 otsus asjas nr 3-12-960, p 14).

15. Halduskohus leidis ekslikult, et praeguse vaidluse lahendamisel ei ole oluline välja selgitada, kas Kaitsepolitseiamet oli kogunud andmeid – selliste isikuandmete kogumise lubatavust selgitas ringkonnakohus eespool –, mis kinnitasid kaebaja tegevusega seonduva ohu olemasolu. Väärtushinnangute avaldamise õiguspärasuse eelduseks on, et sellised andmed eksisteerivad. Tõendamiskoormus lasub seejuures vastustajal kui väärtushinnangute esitajal. Kuna vastustaja eesmärk pressikonverentsil ajakirjaniku küsimusele vastates venekeelsete gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuga seotud ohtude kirjeldamisel kattus Kaitsepolitseiameti aastaraamatus avaldatuga, leiab ringkonnakohus, et praeguse vaidluse lahendamisel saab tugineda ringkonnakohtu 16.07.2015 otsuses nr 3-12-925 tuvastatud asjaoludele (vt otsuse p 12), millest nähtuvalt oli Kaitsepolitseiameti poolt kaebajast lähtuva ohu olemasolu, nagu ka faktid, mille põhjal Kaitsepolitseiamet sai väita, et kaebaja suhtles Venemaa Föderatsiooni saatkonna esindajaga ning tegutses varjatult eesti õppekeelele ülemineku vastu, tuvastatud. Selle ohu vähendamiseks või kõrvaldamiseks andmete ja väärtushinnangute avaldamine oli proportsionaalne, arvestades ohu tõsidust, kaebaja tegevuse varjatud iseloomu ning etniliste konfliktide suurt eskaleerumise ohtu, mis võib viia riigi julgeoleku vastu suunatud ohu kasvuni üldiselt.

16. Praeguse asja lahendamist enne viidatud kohtuasjas tehtud lahendi jõustumist, tuginedes viidatud asjas kogutud tõenditele, õigustab menetluse kiire läbiviimise eesmärk (HKMS § 2 lg 2) ja asjaolu, et mõlemas kohtuasjas on samas menetlusosalised. Kohtuasjade liitmise korral ei oleks saanud kohus jõuda teistsugusele järeldusele.

17. Väärtushinnangute sõnastus ei anna alust pidada kaebaja käitumisele antud hinnangut ebakohaseks. Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitega asjas nr 3-12-925 tehtud otsusele selgitas, tegutses kaebaja Kaitsepolitseiametil olnud andmete kohaselt varjatult eesti õppekeelele

3-12-983 11(12) ülemineku vastu. Kuna see üleminek oli PGS eesmärk ning kaebaja tegevust, arvestades selle varjatud iseloomu ja ulatust, ei saa pidada tegevuseks üksnes vene keele kasutamiseks erandina loa laiemale saamisele suunatuks, ei olnud hinnang kaebaja tegevusele ebakohane.

18. Apellandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks, kes saaksid kinnitada, et kaebaja ei survestanud vene õppekeelega koole eestikeelsele õppekeelele üleminekust erandi saamiseks taotlusi esitama, ei olnud seetõttu ka asjakohane, sest varjatud tegevus on tõendatud. Tähtsust ei oma ka dokumentaalsed tõendid, mis apellatsioonimenetluses on esitatud ja mis kinnitavad vene õppekeelelt eesti õppekeelele üleminekuga seonduvalt probleemide olemasolu ja poliitiliste valikute võimalikkust ja lubatavust teisiti, kui PGS-s sätestatud.

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et ka juhul, kui vastustaja peadirektori pressikonverentsil öeldut mõista faktiväitena – eeldades, et väärtushinnang põhineb selle aluseks olevatele Kaitsepolitseiameti poolt tuvastatud faktidele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.05.2006 otsus asjas nr 3-2-1-161-05, p 12, kinnitab siiski, et ka sel juhul on tegemist väärtushinnanguga) –, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest isikuandmete töötlemine, sh avaldamine, toimus seaduse alusel (JAS §-d 3 ja 21, PPVS § 712 lg-d 1 ja 2), sellel oli legitiimne eesmärk ennetada ohtu riigi julgeolekule ja ära hoida riigi julgeoleku vastu suunatud kuritegude toimepanemist ning kasutatud abinõu – arvestades Kaitsepolitseiameti poolt kohtuasjas nr 3- 12-925 esitatud tõenditest nähtuvat ohtu – saab pidada proportsionaalseks, st pressikonverentsil avaldatu ei kahjusta kaebaja isikuõigusi ülemääraselt.

20. JAS § 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse samas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades sama seaduse erisusi. HMS § 40 lg 2 kohaselt tuleb enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, anda isikule võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Isikuandmete avalikustamise korral tuli vastustajal kaebajalt eelnevalt HMS § 40 lg 2 kohaselt arvamust küsida. Olukorras, kus aastaraamatu avaldamise eel on kaebajat teavitatud ohtudest, mis tema tegevusega riigi julgeolekule kaasnevad, ent isik seda tegevust jätkab, ei ole alust pidada ärakuulamisõigust rikutuks. Pressikonverentsi korraldamiseks ja aastaraamatus kirjutatu kommenteerimiseks täiendavalt kaebaja ärakuulamine vajalik ei olnud, sest kaebaja tegevuse õigustusi, ohu puudumist või selle kõrvaldamist kaebaja poolt senise tegevuse lõpetamise kaudu ilma kaebaja kohta väärtushinnanguid avaldamata oli kaebajal võimalik samavõrd selgitada ka enne vastustaja poolt aastaraamatu avaldamist. Ringkonnakohus selgitas 16.07.2015 otsuses asjas nr 3-12-925, et kaebaja ärakuulamisõigust aastaraamatu avaldamisel ei rikutud (vt otsuse p 13).

21. Apellant peab ebaõigeks ka menetluskulude väljamõistmist vastustaja kasuks. Halduskohus põhjendas menetluskulude väljamõistmist kaebaja poolt mitmete menetluslike taotluste esitamisega, mis muudavad vastustaja osalemise menetluses tavapärasest haldusorgani tegevusest väljapoole jäävate avalduste esitamise vajaduse tõttu keerukamaks, samuti kaebaja poolt mõistlikust kompromissist keeldumisega. Halduskohus märkis sedagi, et pressikonverentside korraldamine jääb haldusorgani igapäevasest tegevusest väljapoole. Ringkonnakohus halduskohtu neid seisukohti ei jaga ja leiab, et vastustaja kasuks õigusabikulude väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Halduskohtumenetluses lubatud taotluste esitamine ei toonud vastustaja jaoks kaasa välise õigusabi kasutamise vajadust. Nõuete valik, kohtuniku taandamise avaldus ja õigusteoreetilised küsimused kaebuse lahendamisel ei ole probleemid, mis õigustaksid välise õigusabi kasutamist. Kohtule esitatud nõuete valik ja vaidluse lahendamisel õigusteadmiste olemasolu – sh õigusteoreetiliste küsimuste lahendamiseks – ei ole tavapäratu. Pressikonverentsi korraldamist ei saa pidada haldusorgani tavapärasest tegevusvaldkonnast väljuvaks. Küsimus sellest, millises vormis haldusorgan oma tegevuse kohta teavet jagab, ei ole vaidluse lahendamisel oluline. Asutuse tegevuse avalikustamine on asutuse üks põhilistest kohustustest (PS § 44 lg 1). Vastustaja poolt

3-12-983 12(12) väärtushinnangute andmise üks eesmärk on kuritegude ärahoidmine, mis on vastustaja põhitegevus. Sellega seotud vaidlustes ei ole haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamine õigustatud. Kaebajale ei saa ette heita kompromissi sõlmimata jätmist. Vastustaja pakutud kompromissi tingimused ei olnud selgelt kaebaja eesmärgi saavutamiseks kohased. Kinnitus, et valeandmeid ei ole avaldatud, ei võimalda kõrvaldada või hüvitada kahju, mis väidetavate valeandmete esitamisega tekitati.

22. Halduskohtu otsus tuleb seetõttu tühistada osas, millega vastustaja kasuks mõisteti kaebajalt välja menetluskulud. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab Kaitsepolitseiameti menetluskulud halduskohtus tema enda kanda.

23. Halduskohtus taotles kaebaja vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 8575.30 € (menetluskulude nimekiri I kd tl 170). Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja menetluskulude väljamõistmist täiendavalt summas 517.40 € (arve nr 2015/04/088) + 499.20 € (arve nr 2014/10/037) + 634.40 € (arve nr 2014/01/028) + 1200 € (arve nr 2013/09/011) + 1079.52 € (arve nr 2015/05/014; arvet ega selle tasumist tõendavat dokumenti ei ole kohtule esitatud) + 265 € (riigilõiv) = 4195,52 €, lisaks ka halduskohtus kantud menetluskulud summas

472.80 €, mille väljamõistmist halduskohtus kaebaja ei taotlenud.

24. Halduskohtus kantud kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Nende menetluskulude väljamõistmine, mis seonduvad menetlusega halduskohtus, ent mille väljamõistmist seal ei taotletud, ei ole lubatud ka HKMS § 109 lg 1 alusel.

25. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 571 lg-te 3 ja 7 ning HKMS § 104 lg 1 kohaselt tuli kaebajal tasuda riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel 250 €. Ülejäänud osas saab kaebaja taotleda riigilõivu tagastamist (HKMS § 104 lg 5 p 1).

26. Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jaotada apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades (HKMS § 108 lg 2). Kuna kaebus jääb rahuldamata ning apellatsioonkaebus rahuldatakse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas, leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatuse hindamisel on oluline, kui suures ulatuses apellant oma eesmärgi saavutab. Selliseks ulatuseks, milles apellatsioonkaebus rahuldatakse, peab ringkonnakohus 10%. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 310.10 €.

27. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe