3-13-2371/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuli 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2371 Haldusasi OÜ Polli Prügila kaebus SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 18.07.2013 otsuse nr 1-25/180 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – OÜ Polli Prügila, esindaja v.adv Paul Keres; Vastustaja – SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, volitatud esindaja K. F RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 15.07.2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus rahuldas 18.07.2011 otsusega nr 1-25/204 OÜ Polli Prügila taotluse projekti „Polli ladestusalaga jäätmekäitluskeskuse rajamine“ rahastamiseks.

2. SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 18.07.2013 otsusega nr 1-25/180 tunnistati eelnev taotluse rahuldamise otsus nr 1-25/204 kehtetuks (tl 37-46). SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 17.10.2013 vaideotsusega nr 1-16/6 jäeti OÜ Polli Prügila vastav vaie rahuldamata (tl 47-62).

3. OÜ Polli Prügila esitas 18.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 18.07.2013 otsuse nr 1-25/180 tühistamise nõudes (tl 2-11).

4. Tallinna Halduskohtu 06.01.2014 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 64).

5. Tallinna Halduskohtu 13.04.2015 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 114).

6. Tallinna Halduskohtu 12.06.2015 määrusega lükkas kohus kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja edasi ja määras uueks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajaks 15.07.2015 kell 16.00.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

7. Kaebaja leiab, et SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) otsus ei ole õiguspärane, sest selle täitmine ei ole õiguslikus ega faktilises mõttes võimalik, see põhineb valel materiaalõiguslikul alusel, otsuse tegemisel on kohaldatud materiaalõigust valesti ning jäetud kohaldamata usalduskaitse ja kaalutlusõiguse põhimõtted.

8. Vastutaja on otsuse materiaalõiguslike alustena viidanud nii struktuuritoetuste seaduse § 18 lg 6 punktile 1 kui ka haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 punktile 2. Tegemist on kattuvate reguleerimisaladega. Kaebaja hinnangul ei saa nimetatud aluseid kohaldada kumulatiivselt. 18.07.2011 otsuse nr 1-25/204 saab tunnistada kehtetuks üksnes STS § 18 lg-s 6 sätestatud alustel ning 18.07.2013 otsuse nr 1-25/180 õigusliku alusena on asjakohane üksnes STS § 18 lg 6 p 1. Kuna 18.07.2013 otsus nr 1-25/180 põhineb valel õiguslikul alusel ning selle põhjendustest ei nähtu, kas KIK-i hinnangul oleks 18.07.2011 otsuse nr 1-25/204 kehtetuks tunnistamine olnud põhjendatud ka üksnes STS § 18 lg 6 punkti 1 alusel, ei ole selle õiguspärasus STS § 18 lg 6 punkti 1 osas ka kontrollitav. Seega on otsus nr 1-25/180 õigusvastane.

9. Kaebaja leiab, et KIK-i käsitus M. L 04.03.2013 e-kirjast ja T. V 28.05.2013 e-kirjast on väär ning kumbki neist STS § 18 lg 6 (ega HMS § 66 lg 2 p 2) tähenduses uue asjaoluna käsitatav ei ole. Vastustaja on käsitanud „uue asjaoluna“ kahte e-kirja - M. M 04.03.2013 e-kirja, milles märgitakse, et kõnealuse projekti võiks ehitada üles vastavuses Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuses 2012/21/EL sätestatud nõuetega, millisel juhul ei ole teavitamist (riigiabi loa taotlust) vaja ja T. V 28.05.2013 ekirja, milles teatatakse, et juhul kui kõnealust projekti toetatakse, tehakse seda kooskõlas otsuses sätestatud nõuetega.

10. Kaebaja arvates on KIK eksinud kui märkis, et õiguskindluse taotlus esitati tulenevalt Polli Prügila OÜ sellekohasest soovist. Polli Prügila OÜ ei ole otsuse nr 1-25/204 punkti 10 kunagi põhjendatuks pidanud, mida kinnitab ka vaide esitamine 15.08.2011. Asjaolu, et kaebaja võttis vaide 02.02.2012 seoses haldusasjaga nr 3-11-2241 tagasi, ei väära see mis tahes viisil kaebaja vastuseisu 18.07.2011 otsuse nr 1-25/204 punktile 10.

11. Kaebaja hinnangul ei välista 04.03.2013 e-kiri mis tahes viisil 18.07.2011 otsuse nr 1-25/204, sealhulgas selle punkti 10 eelduste täitmist. Samuti nähtub eelnimetatud kirjast üheselt, et Euroopa Komisjon ainult viitas otsuse olemasolule ning tõi esile mõned selle kohaldamise eeldused, kuid selle tegeliku kohaldamise vajaduse jättis liikmesriigi otsustada. Kuna KIK-il puudus arusaam, millist seisukohta 04.03.2013 e-kirjas avaldatakse, on vastustaja põhjendamatult leidnud, et 04.03.2013 ekirja tuleb tõlgendada vääralt Polli Prügila OÜ kahjuks ning 18.07.2011 otsus nr 1-25/204 tuleb tunnistada kehtetuks. Seejuures ei saa mitte miski 04.03.2013 e-kirjas märgitust olla käsitatav uue asjaoluna STS § 18 lg 6 (ega HMS § 66 lg 2 p 2) tähenduses, sest Euroopa Komisjon ei andnud selles e-kirjas hinnangut riigiabi olemasolu või selle andmise lubatusele, vaid viitas pelgalt otsuse olemasolule ning tõi esile mõned selle kohaldamise eeldused.

12. Kaebaja märgib, et 18.07.2013 otsuse punktis 13 on KIK asunud seisukohale, et meetme määruse järgi õiguspäraselt antud rahuldamisotsuse täitmiseks on vaja rakendada uusi nõudeid ja tingimusi. Kaebaja leiab, et on kõik meetme määrusest tulenevad nõuded täitnud ning KIK on Polli Prügila OÜ toetuse maksmise taotluse õiguspäraselt rahuldanud. 28.05.2013 e-kiri seda ümber ei lükka. Asjaolu, et kõnealuse projekti raames antav toetus on 28.05.2013 e-kirjaga loetud riigiabiks ning selle andmisel on lubatud lähtuda otsuse nõuetest, ei saa ega tohi olla asjaolu, mille riisikot peaks kandma Polli Prügila OÜ. STS § 18 lg 6 p-i 1 (ega HMS § 66 lg 2 punkti 2) alusel ei saa võtta tagasiulatuvalt arvesse uusi, ligi kaks aastast pärast taotluse rahuldamise otsuse tegemist haldusorganile ühest e-kirjast väidetavalt siduvaks saanud nõudeid. Kaebaja hinnangul ei saa 28.05.2013 e-kiri ega miski selles märgitust olla käsitatav uue asjaoluna STS § 18 lg 6 p 1 (ega HMS § 66 lg 2 p 2) tähenduses.

13. KIK 18.07.2011 otsuse nr 1-25/204 punkti 15.5 kohaselt pidi Polli Prügila OÜ esitama kolme kuu jooksul s.o. 18.10.2011 LHV Panga kinnituskirja koos laenu väljastamise tingimustega laenu väljamaksete tegemise kohta toetuse saaja omafinantseeringu katteks MTÜ Lõuna Eesti Olmejäätmete Ümbertöötlemise Arenduskeskusele. Kaebaja leiab, et olukorras kus AS Ragn-Sells oli 18.07.2011 otsuse vaidlustanud ja mille täitmise kohus esialgse õiguskaitse korras 31.10.2011 määrusega peatas, puudus LHV Panga kinnituskirjal, mille eesmärgiks oli tagada omafinantseering, igasugune tähendus. Sellises olukorras ei saa kinnituskirja esitamist Polli Prügila OÜ-lt nõuda ega selle puudumisel haldusakti kehtetuks tunnistada. Kaebaja selgitab, et ei täitnud KIK-i 18.07.2011 otsuse punktis 15.5 nimetatud tingimust vaid üksikute päeva jooksul (19.-31.10.2011). Alates 31.10.2011 ei olnud aga selleks enam alust. Kaebaja arvates nüüd, ligi kaks aastat hiljem LHV Panga kinnituskirja puudumisele viitamine kui „uuele asjaolule“ STS § 18 lg 6 p 1 (või HMS § 66 lg 2 p 2) tähenduses on seega ilmselgelt väär, otsitud ja pahatahtlik.

14. Kaebaja arvates ei ole sarnaselt LHV Panga kinnituskirjale „uute asjaoludena“ käsitatav ka Iru prügipõletusjaama rajamine, ladestatavate segaolmejäätmete koguste väidetav vähenemine ega ehitushindade väidetav muutumine, mistõttu on 18.07.2013 otsus materiaalselt õigusvastane.

15. Kaebaja leiab, et KIK on asunud ekslikule seisukohale, justkui välistaks Polli Prügila OÜ omanikeringi koosnemine kohalikest omavalitsustest Polli Prügila OÜ käsitamise iseseisva isikuna HMS § 67 lg 1 tähenduses ning Polli Prügila OÜ usaldusega arvestamise vajaduse. Ka 18.07.2013 otsuse põhjendustes puuduvad mis tahes kaalutlused seoses 18.07.2011 otsuse kehtetuks tunnistamise tagajärgedega Polli Prügila OÜ-le ning 18.07.2011 otsuse andmisest möödunud ajaga. Seega on KIK rikkunud HMS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust teostada kaalutlusõigust olulisi (st käesoleval juhul HMS § 63 lg-s 3 nimetatud) asjaolusid arvestades. Kaebaja on ca kahe aasta vältel kandnud seoses 18.07.2011 otsuse tegemisele eelnenud menetlusega ja eelnimetatud otsuse endaga olulisi kulusid, mis osutuvad kehtetuks tunnistamisel kasutuks. Seega on 18.07.2013 otsus materiaalselt õigusvastane ka kaalutlusvigade tõttu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja on seisukohal, et 18.07.2013 otsuses ei ole tehtud kaalutlusvigu, mis tingiksid selle kehtetuks tunnistamise. Vastustaja leiab, et on tunnistanud 18.07.2011 otsuse kehtetuks õiguspäraselt, viidates eelkõige STS § 18 lg 6 p-le 1 ja HMS § 66 lg 2 p-dele 1 ja 2. Samuti on 18.07.2013 otsuse põhjendustes sisuliselt käsitlenud HMS § 66 lg-st 1 ning HMS § 66 lg 2 p-st 3 ja STS § 18 lg 6 p-st 3 tulenevaid aluseid haldusakti kehtetuks tunnistamisele, kuigi jätnud eeltoodud õiguslikele alustele viitamata, mis aga ei muuda tegelikku õiguslikku alust ega haldusakti õigusvastaseks. HMS § 58 kohaselt ei mõjutanud see asja sisulist otsustamist.

17. Kaebaja väitel ei saa STS § 18 lg 6 ja HMS § 66 lg 2 aluseid kumulatiivselt kohaldada ja tulenevalt lex specialis derogat legi generali reeglist oleks võinud 18.07.2011 otsuse kehtetuks tunnistada üksnes STS § 18 lg-s 6 sätestatud alustel. Vastustaja on aga seisukohal, et põhimõtet lex specialis derogat legi generali kohaldatakse normide vastuolu korral, kuid käesoleval juhul need normid vastuolus ei ole. Vastustaja arvates oli korrektne viidata samaaegselt HMS § 66 lg 2 p-le 1 ja STS § 18 lg-s 6 sätestatud kehtetuse alustele.

18. Vastustaja leiab, et 18.07.2013 otsus on õiguslikult ja faktiliselt põhistatud ja kontrollitav. Selles on korrektselt võetud aluseks STS § 18 lg 6 p 1 ja HMS § 66 lg 2 p 2, otsuse punktides 20, 24-25, 28- 30, 33-36 on põhjendatud, mis on need uued asjaolud STS § 18 lg 6 p 1 ja HMS § 66 lg 2 p 2 tähenduses, mille korral ei oleks taotluse rahuldamise otsust tehtud. Samuti on otsuses (punkt 36) põhjendatud, mis on turuolukorra osas need uued asjaolud STS § 18 lg 6 p 1 ja HMS § 66 lg 2 p 2 tähenduses, mille korral ei oleks taotluse rahuldamise otsust tehtud.

19. Järeldus sellest, et projekti toetamine tuleb lugeda riigiabiks ja et see asjaolu on saanud teatavaks pärast rahuldamisotsuse tegemist, on õige, sest kui see asjaolu oleks olnud teada juba otsuse tegemise ajal, ei oleks saanud otsust sellisel kujul teha enne, kui on kohaldatud meetme määruse § 15 lg-s 2 sätestatud menetlust (riigiabi loa küsimine). Seetõttu ei saa 18.07.2011 otsuse punktis 10 sätestatud eeldus, et toetust ei loeta riigiabiks, enam täituda. Toetuse riigiabiks olemist tõendab veel asjaolu, et kaebaja konkurent AS Ragn-Sells vaidlustas 18.07.2011 otsuse kohtus haldusasjas 3-11-2241 ja vaidles sellele väga aktiivselt vastu, esitades mh ka kaebuse Euroopa Komisjonile.

20. Kaebaja väited, et taotleja oli kõik meetme määrusest tulenevad nõuded täitnud, ei ole õiged. Nimelt peaks riigiabiks olemise puhul eelnema taotluse rahuldamise otsusele ka riigiabi andmise luba vastavalt meetme määruse § 15 lg-le 2. Selleks aga, et anda toetust üldhuviteenuse hüvitisena komisjoni otsuse 2012/21/EL alusel, peaks olema enne läbi viidud 04.03.2013 e-kirjas viidatud menetlus. Need eeldused olid 18.07.2011 täitmata. Seoses väitega, et Euroopa Komisjoni otsus 2012/21/EL kehtestati alles pärast rahuldamisotsuse tegemist ja seega ei saanud seda aluseks võtta, märgib vastustaja, et enne seda otsust kehtis tema eellasena samaväärne Euroopa Komisjoni otsus 2005/842/EÜ, mida oleks saanud aluseks võtta, kui meetme määruses ja/või taotlemisel oleks kohe võetud seisukoht, et tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega.

21. STS § 22 punkti 12 kohaselt peab toetuse saaja tagama projekti eesmärgi saavutamiseks vajaliku vara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise infrastruktuuri või tootlikusse tegevusse investeerimise puhul vähemalt viie aasta jooksul. 18.07.2013 otsuses viidatakse selle otsuse alusena ärakuulamiskirjale seda kirja täies mahus tsiteerimata. Nimetatud kirja punktides 16-17 ja 18.07.2013 otsuse punktides 28-35 ongi põhjendatud, et teiseks tühistamisotsuse aluseks on taotleja/projekti jätkusuutlikkuse tõendamatus ja tagamatus muutunud olukorras. Kaebaja sellele sisuliselt vastu ei vaidle, olles vaid seisukohal, et see asjaolu oleks pidanud vastustajale olema teada juba varem ja seetõttu ei saa STS § 18 lg 6 p 1 enam kohaldada, mis tähendab sisuliselt, et kaebaja sooviks toetuse maksmist teadaolevalt jätkusuutmatule isikule/projektile lihtsalt seepärast, et jätkusuutmatus oli juba algusest peale teada ja et see ei ole uus asjaolu. Jätkusuutlikkuse ja omavahendite olemasoluga seondub ka LHV Panga kinnituskirja küsimus. Määratud tähtaja jooksul kinnituskirja esitamata jätmist võiks pidada vähetähtsaks, kui muus osas võiks projekti jätkusuutlikkust pidada tõendatuks ja LHV panga toetus projektile oleks reaalselt eksisteerinud. Kuna aga 18.07.2013 otsuse tegemiseni sellist kinnituskirja ei esitatud ning projekti jätkusuutlikkus oli muutunud olukorras ilmselt ebarealistlik, omandab LHV kinnituskirja puudumine selles kontekstis olulise tähenduse. Nüüd tagantjärele on ilmnenud, et vastupidiselt Polli Prügila OÜ väidetule (vaata Polli Prügila OÜ 01.07.2011 kirja, tl 109) ei andnudki LHV pank kinnituskirja (seda ei esitatud ärakuulamise ega vaide raames).

22. Vastustaja leiab, et 18.07.2013 otsus on õiguspärane tuginedes ka HMS § 66 lg 2 p-le 3, STS § 18 lg 6 p-le 3 ning HMS § 66 lõikele 1. Ainuüksi 18.07.2011 otsuses sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu võis 18.07.2011 otsuse kehtetuks tunnistada.

23. Kui eeldus, et toetuse andmine ei ole riigiabi, ei ole õige, siis oli 18.07.2011 otsus selle tegemise hetkel vastuolus meetme määruse § 15 lg-ga 2 ja § 9 lg-ga 3. Määruse § 15 lg 2 sätestab, et kui meetme raames antav toetus on riigiabi, siis taotluse rahuldamise otsust ei tehta enne, kui Euroopa Komisjon on teinud vastava lubava otsuse. Taotluse menetlemise ajal asus Polli Prügila OÜ seisukohale, et toetus ei ole riigiabi. Käesolevaks ajaks on selgunud, et see eeldus ei olnud õige. Seega on 18.07.2011 otsuse kehtetuks tunnistamine õiguspärane ka HMS § 66 lg 1 kohaselt.

24. Usalduskaitse küsimust on käsitletud 18.07.2013 otsuse punktides 21-23. Antud juhul ei ole kaebajal usalduse kaitset üldse tekkinudki, kuna ta pole oma käitumist vastavalt haldusaktile mingilgi viisil muutnud ega polekski tohtinud muuta. Vastavalt HMS § 67 lg 4 p-le 3 ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele muuhulgas, kui isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust. Haldusakti kehtetuks tunnistamise olulisust on kaalutud. Asjassepuutuvat avalikku huvi on käsitletud 18.07.2013 otsuse p-des 21-23, seega on otsus põhjendamisnõuetega kooskõlas.

25. Täiendavas 11.05.2015 selgituses märgib vastustaja, et talle teadaolevalt on käesolevaks ajaks Polli Prügila OÜ omanike hulgast lahkunud Tartu, Valga ja Viljandi linnad. Nimetatud omavalitsused ei ole pöördunud KIK-i poole avaldustega, millest nähtuks, et nende hinnangul vajab jäätmemajandus muutunud turuolukorras endiselt taolist investeeringut. Ka pärast 06.02.2014 kohtule vastuse esitamist teatavaks saanud arengud jäätmeturul toetavad vaidlustatud otsuse B-osas esitatud seisukohti. Prügilates ladestatud segaolmejäätmete kogused on 2013-2014 aastatel märkimisväärselt vähenenud, mis kinnitavad ilmekalt vaidlustatud otsuse punktides 28-32 esitatud seisukohta. Keskkonnaministeeriumi 08.05.2015 kirja nr 10-3.4/15/3981-2 (tl 124) kohaselt on Eestis tänaseks loodud piisav võimalus kogu tekkiva olmejäätmekoguse taaskasutamiseks, seega puudub vajadus ladestusalade juurde ehitamiseks. Aastal 2014 võeti vastu uus jäätmekava, milles ei peeta enam vajalikuks prügila rajamist Kagu-Eestisse.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 18.07.2013 otsust nr 1-25/180 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega tunnistati kehtetuks SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 18.07.2011 otsus nr 1-25/204, millega oli kaebaja taotlus projektile „Polli ladestusalaga jäätmekäitluskeskuse rajamine“ toetuse saamiseks ja rahastamiseks teatud tingimuste täidetavuse eeldusel 2011. aastal rahuldatud. Vastustaja asus seisukohale, et 2013. aastaks oli tekkinud riigiabiga seonduvate vastuolude ja muutunud eelduste tõttu olukord, mida teades ei oleks taotlust 2011. aastal rahuldatud, mis tähendab seda, et projekti eesmärki ei ole enam võimalik saavutada, kusjuures ei ole tõendatud ka seda, et projekti elluviimiseks võetava laenu teenindamiseks ja ladestusalaga jäätmekäitluskeskuse igapäevaseks ja nõuetekohaseks käitamiseks võiks tekkida piisavalt tulu. Vaidlustatud haldusakti andmise alusena on viidatud Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 18 lõike 6 punktile 1 ja haldusmenetluse seaduse § 66 lõike 2 punktidele 1 ja 2.

27. Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi ka STS) § 18 lõike 6 punkti 1 kohaselt võib taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistada, kui ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi ka HMS) § 66 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel võib haldusakti, mis selle andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis või kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Vastustaja märgib veel täiendavalt, et sisuliselt on juhindutud ka Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 18 lg 6 punktist 3 ning haldusmenetluse seaduse § 66 lõikest 1 ja § 66 lg 2 punktist 3, kuigi vastavaid viiteid ei ole haldusaktis otseselt välja toodud.

28. Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse § 18 lõike 6 punktis 3 on sätestatud, et taotluse rahuldamise otsuse võib kehtetuks tunnistada ka siis, kui toetuse saaja ei täida taotluse rahuldamise otsuses või õigusaktides sätestatut või ei kasuta toetust ettenähtud tingimustel ning haldusmenetluse seaduse § 66 lg 1 kohaselt võib tunnistada õigusvastase haldusakti, arvestades sama seaduse §-s 67 (usalduse arvestamine) sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 punkt 3 sätestab, et haldusakti, mis selle andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud.

29. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ei ole erinevatele õigusnormidele viitamisel ja nendest juhindumisel päris järjekindel küll olnud, kuid samas tuleb vastustajaga nõustuda, et üksikud vormivead või vaieldavused või liigsed viited ei anna lähtuvalt haldusmenetluse seaduse paragrahvist

58 haldusakti tühistamiseks põhjust, kui sisuliselt oli varasema taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise alus olemas. Seega tuleb antud juhul kontrollida ja hinnata põhiliselt seda kas 18.07.2011 vastu võetud taotluse rahuldamise otsuse nr 1-25/204 kehtetuks tunnisatmise alus või alused olid olemas, kas vastustaja ei teinud seejuures olulisi kaalutlusvigu ja kas seejuures ei eiratud õigusvastaselt kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise suhtes.

30. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, seejuures kogumis ning nende vastastikuses seoses, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et OÜ Polli Prügila kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et vaidlustatud haldusakti andmise ajaks 2013. aastal oli tekkinud olukord ning ilmnenud asjaolud, mida teades ning mille korral ei oleks taotlust 2011. aastal rahuldatud. See tähendab ühtlasi seda, et varasema haldusakti võis STS § 18 lõike

6 punkti 1 ning HMS § 66 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel kehtetuks tunnistada. Siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et STS § 18 lg 6 punkti 1 ja HMS § 66 lg 2 punktide 1 ja 2 puhul ei ole tegemist konkureerivate regulatsioonidega ning täiendaval viitamisel haldusmenetluse seaduse sätetele mingisuguseid vastuolusid ei tekkinud. Kaebaja vastupidine väide ei ole põhjendatud. Ühtlasi on vastustaja märkinud, et haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseid oli enam kui üks ning seda ka siis kui asutakse näiteks seisukohale, et (esialgse) taotluse rahuldamise otsuse nr 1-25/204 puhul oli tegemist üldse õigusvastase haldusaktiga.

Kokkuvõttes on vastustaja lähtunud siiski sellest, et 2011. aastal vastu võetud taotluse rahuldamise otsus vastaval ajahetkel õigusvastane ei olnud ning viidanud tulenevalt eelnimetatust vaidlustatud haldusakti resolutsiooni ja lühikokkuvõtet kajastavas 39. punktis STS § 18 lg 6 punktile 1 ja HMS § 66 lg 2 punktidele 1 ja 2, mis seostuvad õiguspäraste, mitte aga õigusvastaste haldusaktide kehtetuks tunnistamisega. Vastasel korral ei oleks saanud 18.07.2011 otsust nr 1-25/204 ilma ettenähtud menetluse eelneva läbiviimiseta taolisel kujul vastu võtta.

Nimetatud seisukohaga võib nõustuda, sest riigiabiks kvalifitseerumise või mittekvalifitseerumise küsimus jäeti otsuses nr 1-25/204 lahtiseks. Nimetatud haldusakt oli tingimuslik ja selle kümnenda punkti kohaselt oli vaja Euroopa Komisjoni eelnevat kinnitust, et projekti toetamine ei ole riigiabi. Nähtuvalt otsuse nr 1-25/204 kümnenda punkti esimesest lausest alustati Euroopa Komisjonile vastava teatise esitamist vastustaja ning kaebuse esitaja koostööna. Toetuse saaja ei tohtinud projekti tegevusega enne alustada kui Euroopa Komisjon on andnud kinnituse selle kohta, et tegemist ei ole riigiabiga.

Projekti abikõlbulikkuse periood pidi algama pärast Euroopa Komisjoni vastavasisulise kinnituse saamist. Antud juhul ei ole Euroopa Komisjonilt sellekohast kinnitust saadud. Selles menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka ei ole. Kaebaja on viidanud küll 04.03.2013 e-kirja võimalikule vastuolulisusele või mitmetimõistetavausele ning asunud seiskohale, et selgitava e-kirja sisu ei saanud käsitada uue asjaoluna, kuid kokkuvõttes ei ole see enam väga tähenduslik olukorras, kus esialgse taotluse rahuldamise otsuse nr 1-25/204 punktis 10 nimetatud ametlik kinnitus või riigiabi andmise luba jäi saamata.

Seega väljendus täiendvalt ilmnenud asjaolu selles, et taotluse rahuldamise eelduslik tingimus jäi täitmata, aga isegi siis kui asuda seisukohale, et saamata jäänud Euroopa Komisjoni kinnitust kui eelduslikku tingimust ei saa arvestada hiljem muutunud faktilise asjaoluna HMS § 66 lg 2 p 2 tähenduses, ei muutuks sellest kokkuvõttes ning vaidluse sisulises tähenduses midagi, sest taotluse (esialgse) rahuldamise otsuse võis kehtetuks tunnistada ka STS § 18 lg 6 p 1 ja HMS § 66 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja väide, mille kohaselt ei ole ta otsuse nr 1-25/204 kümnenda punkti põhjendatusega tegelikult kunagi nõus olnud, ei ole asjassepuutuv.

Haldusasja materjalist ei nähtu, et seda punkti oleks muudetud. Arvestades asjaolu, et Euroopa Komisjoni kinnitus jäi saamata, on vastustaja asunud eelnimetatu ning ka muutunud olukorra pinnalt seisukohale, et taolise projekti toetamise puhul oleks tegemist lubamatu riigiabiga. Seega oli otsuse nr 1-25/204 kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Nimetatud haldusakti võis tunnistada kehtetuks ka seetõttu, et toetuse saaja kohustusi kajastavas punktis 15.5 nimetatud LHV Panga kinnituskiri koos laenu väljastamise tingimustega jäi tähtaegselt esitamata.

Selle sisulist tähendust on vastustaja kajastanud vaidlustatud haldusakti punktis 27 ning kohus nõustub sellega, samuti sellega, et vastav tingimus oli oluline ja et üksnes selle tingimuse täitmata jätmisega oleks võinud kaasneda otsuse nr 1-25/204 kehtetuks tunnistamine. Kaebaja on küll viidanud 31.10.2011 esialgse õiguskaitse määrusele haldusasjas 3-11-2241, millega oleks hiljem võinud kinnituskirja esitamata jätmist mingisuguse perioodi jooksul ka õigustada, kuid selleks ajaks oli nimetatud kinnituse esitamiseks antud 3-kuuline tähtaeg nagunii möödas.

31. Kohus nõustub üldjoontes ka vastustaja nende põhjendustega, mis seostuvad varasema otsuse nr 1-25/204 kehtetuks tunnistamisega tulenevalt muutunud jäätmeturu olukorrast, kuid see ei ole enam väga tähenduslik olukorras, kus eelnevalt nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise alused on niigi piisavas ulatuses ilmnenud ja kohus on vastustaja sellekohaste seisukohtadega nõustunud. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et antud juhul ei saanud isiku usaldusega haldusakti kehtima jäämise suhtes arvestada. Haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 punktide 2 ja 3 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis või kui isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust. Antud juhul tuleneb (esialgse) taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise võimalus perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse paragrahvist 18, samuti 18.07.2011 toetuse saamisele suunatud otsuse nr 1-25/204 tingimustest. Kaebajal oli täitmata ka haldusaktiga seotud lisakohustus panga kinnituskirja esitamata jätmise näol. Usaldusele tuginemise võimalust ei saanud kaebajal tekkida ka haldusmenetluse seaduse § 67 lg 2 pinnalt, sest taotluse (esialgse) rahuldamise otsuse alusel ei ole saadud vara, mida oleks olnud võimalik haldusakti kehtima jäämist usaldades ära kasutada. Vastustaja on 18.07.2013 otsust nr 1-25/180 ka piisavalt põhjendanud. Kaebaja vastupidise väitega ei saa nõustuda. Samuti ei ilmne haldusaktist selle võimalikku tühistamist tingivaid olulisi kaalutlusvigu, mis tähendab seda, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik