3-14-52571/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-52571

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.07.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-52571 Haldusasi A.Z. kaebus Tallinna Vangla 24.09.2014 vastusele nr 5- 18/14/17556-3 ja kahju hüvitamiseks (inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused)

Menetlusosalised Kaebaja – A.Z. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.Z. kaebus osaliselt.

2. Tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus (kaebaja hoidmine kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 2,5 m2) oli õigusvastane.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 13.08.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-14-52571

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.10.2014 saabus Tallinna Halduskohtule A.Z. kaebus järgmiste nõuetega: - tühistada Tallinna Vangla direktori asetäitja Jarno Jakobsoni 24.09.2014 vastus kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/17556-3; - tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus ajavahemikul 02.03.2012 – 05.06.2013 (416 päeva vältel), mis seisnes A.Z. paigutamises kambritesse, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta, kus nädalas võimaldati vaid üks 20-minutiline dušikord, kambrites puudus soe vesi, kaetud õhuakende tõttu oli raskendatud õhuvahetus ning kambrist väljas võimaldati viibida vaid jalutuskäigul boksis, mille pindala on alla 15 m2, on kogumis inimväärikust alandav ning seega õigusvastane; - hüvitada A.Z.le Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega ajavahemikul 02.03.2012 – 05.06.2013 (416 päeva) tekitatud mittevaraline kahju summas 7055,36 eurot. Lisaks nõudis kaebaja enda vabastamist riigilõivu tasumisest ning riigi õigusabi korras advokaadi määramist enda esindamiseks halduskohtumenetluses.

2. 06.11.2014 määrusega jättis Tallinna Halduskohus A.Z. riigi õigusabi taotluse rahuldamata, vabastas A.Z. kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning võttis kaebuse menetlusse.

3. 04.12.2014 esitas Tallinna Vangla vastuse A.Z. kaebusele. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta A.Z. kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Tallinna Vangla märkis, et vastustaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

4. Tallinna Halduskohus leidis 23.03.2015 määruses, et asi tuleb läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendava tähtaja menetlusdokumentide esitamiseks ning tegi teatavaks otsuse kuulutamise aja.

KAEBAJA (A.Z.) NÕUE JA SEISUKOHAD

5. Tallinna Vanglale esitatud (registreeriti 18.06.2014) kahju hüvitamise taotluses nõudis A.Z. mittevaralise kahju hüvitamist summas 7055,36 eurot seoses tema hoidmisega ebainimlikes tingimustes. A.Z. väitel oli talle ajavahemikul 02.03.2012 – 05.06.2013 (416 päeva) Tallinna Vanglas viibides tagatud põrandapind ebapiisav (tlk 11 ja 67 pöördel). Lisaks märkis kaebaja, et Tallinna Vanglas võimaldatakse vaid üks 20-minutine dušikord nädalas, kambrites puudub soe vesi, kaetud õhuakende tõttu oli raskendatud õhuvahetus ning kambrist väljas võimaldati viibida vaid üks tund päevas. A.Z. leidis, et kirjeldatud tingimustes hoidmisega alandati tema inimväärikust. Kaebaja lähtus kahjunõude esitamisel eeldusest, et kohtupraktikas oli avaldatud seisukoht, mille kohaselt kambripinna vähesuse korral on „EIK teinud kohtuasjas Torregiani ja teised vs. Italia“ nn „piloot projekti raames näidiseks kõigile Euroopa Liidu riikide kohtutele, kuid ka samaaegselt kõigile konventsiooniga liitunud maade kohtutele“. Kaebaja põhjendas summa suurust lisades, et endine justiitsminister H. Pevkur tõdes avalikult oma intervjuus ning kinnitas, et riigil lasub 516 euro suuruse summa väljamaksmise kohustus. Kinnipidamistingimused olid kogumis inimväärikust alandavad.

6. Kohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et tema hoidmine Tallinna Vanglas on käsitletav piinamise ning alandava kohtlemisena. Kohtukaebuses nimetas kaebaja, et kitsastes tingimustes hoidmine pikema perioodi vältel mõjus depressiivselt, põhjustas hingelisi üleelamisi, ahistuse tunnet, nõrkust alakoormatusest, stressi ja meeleolu langust. Kedagi ei tohi PS § 18 ls 1 kohaselt piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Ta soovib väärikuse alandamise eest kahju hüvitamist rahas, kuna kambri pind oli vähene ja esinesid muud asjaolud, mis kinnitavad ebainimlikes tingimustes kinnipidamist.

3-14-52571

Ajavahemikul 02.03.2012 – 05.06.2013 Tallinna Vanglas viibides ei olnud talle kambris tagatud piisavat põrandapinda, Tallinna Vangla võimaldas tal vaid ühel korral nädalas duši all käia, kambrites puudus soe vesi, kaetud õhuakende tõttu oli õhuvahetus raskendatud ning kambrist väljas võimaldati viibida vaid jalutuskäigul üks tund päevas.

7. Kaebaja märgib lisaks, et tal puudus võimalus võimelda ja oma tervise eest hoolitseda ning üks kord päevas toimunud jalutuskäiku 15 m2 suuruses jalutusboksis ei saa lugeda piisavaks ruumija õhupuuduse kompensatsiooniks.

8. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kogumis olid inimväärikust alandavad ning peab proportsionaalseks ja õiglaseks hüvitiseks 7055, 36 eurot.

VASTUSTAJA (TALLINNA VANGLA) SEISUKOHT

9. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja on seisukohal, et tuvastamist pole leidnud vangla tegevuse õigusvastasus ega kaebuse esitajale vangla tegevuse tulemusel kahju tekkimine. Seega puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

10. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 02.03.2012-05.06.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 321 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,70 m2 -2,90 m2 ja 135 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,20 m2 -16,90 m2. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega.

11. Ülaltoodust nähtub, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest A.Z.le on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

12. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites (v.a kartserikambrid, kus WC ei olnud kambrist eraldatud), milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et talle ei oleks võimaldatud ettenähtud dušikorda. Seega kaebuse esitajale duši võimaldamise sagedus oli kooskõlas kehtiva õigusega. Kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

13. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus

3-14-52571

lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Lühiajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebuse esitaja regulaarselt. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

14. Kaebuses märgitud ajavahemikul viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna. Vastavalt VangS § 90 lg-le 3 vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Lisaks jalutuskäikudele oli kaebajal võimalik liikuda, kui ta oli hõivatud muude tegevustega. 29.03 – 30.04.2012 osales kaebuse esitaja sotsiaalprogrammis „Eluviisi treening“. Ajal, mil toimusid sotsiaalprogrammi kohtumised, oli kaebuse esitajal võimalik viibida kambrist väljas. 02.05.2012 võimaldati tal alustada riigikeele õppega ning alates 13.02.2012 osaleda sotsiaalprogrammis „Suitsetamisest loobumine“. Samas nähtub kinnipeeturegistrist, et kaebuse esitaja neid võimalusi ise ei soovinud kasutada, kuna ta on neist liikumise lisavõimalustest ise loobunud vastuse lisa nr 5 tlk 78). Ajal, mil kinnipeetav osaleb õppetöös või sotsiaalprogrammi kohtumisel, on tal võimalik viibida kambrist väljas ja selle kasutamine on vajalik, kui isik leiab, et tema liikumisvajadus on rahuldamata, siis ei saaks isik loobuda vangla loodud võimaluste kasutamisest.

15. Tallinna Vangla hinnangul ei tule kambri põrandapinnast maha arvestada ei tualeti ega ka mööblialust pinda.

16. Vastustaja leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

17. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. A.Z. ei ole esitanud vanglale suulisi ega ka kirjalikke pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kinnipidamistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal kinnipidamistingimuste osas pretensioone ei olnud.

18. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks.

19. Vastustaja leiab, et riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

3-14-52571

20. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, analüüsinud poolte esitatud seisukohti ning uurinud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt.

22. Vaidlust ei ole selles, et A.Z. viibis kaebuses esitatud ajavahemikul Tallinna Vanglas ning et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalikõiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

23. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on alandanud tema inimväärikust.

24. Menetlusosalised on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel järginud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat piinamise keeldu, eelkõige kas kaebaja kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad isikliku ruumi vähesuse ja puudulike olmetingimuste tõttu.

25. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.

26. Seega tuleb ennekõike võtta seisukoht selles, kas Tallinna Vangla tagas kaebaja kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse.

27. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtiva redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2.

3-14-52571

VSkE § 7 lg 1 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuuluvad: (1) ühevõi kahekordsed voodid; (2) isiklike asjade hoiukoht; (3) laud; (4) istekoht igale kinnipeetavale; (5) võimaluse korral valjuhääldi;

(6) riidenagi; (7) võimaluse korral pesemiskoht; (8) võimaluse korral WC.

28. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

29. Kaebaja on oma kahjunõudes vanglale ette heitnud esmalt vähest kambri pinda, mis vähendas tema liikumisvõimalusi ja sama on kaebaja nimetanud ka oma kohtukaebuses. Lisaks leidis kaebaja, et kuna ka muud tingimused olid halvad, siis ei olnud pikka aega tagatud inimväärsed kinnipidamise tingimused. Kaebaja nimetas, et Tallinna Vanglas võimaldatakse vaid üks 20-minutine dušikord nädalas, kambrites puudub soe vesi, kaetud õhuakende tõttu oli raskendatud õhuvahetus ning kambrist väljas võimaldati viibida vaid üks tund päevas.

30. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest (RKHK 10.10.2013 otsus asjas 3-3-1- 38-13, p 21). EIK on leidnud, et ruumipuudus kambrites koos piiratud liikumisvabadusega väljaspool kambrit ja selle ajavahemiku pikkusega, mil kaebaja neis tingimustes elas, kujutab endast tõsist faktorit, mida tuleks arvesse võtta määratlemaks, kas vaidlusalused kinnipidamisolud olid artikli 3 seisukohast “alandavad” (nt Karalevičius vs Leedu, nr 53254/99 (07.04.2005) punktid 36-39). Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (RKHK 10.09.2009 otsus asjas 3-3-1-24-09, p 9). Inimväärikust alandavaks saab Riigikohtu hinnangul pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 20.09.2010 nr 3-3-1-3-10, p 9). Kaebaja ei nimetanud vangla poole pöördumises konkreetseid kannatusi ega tagajärgi tema tervisele, ehkki kohtukaebuses on kaebaja nimetanud, et kitsastes tingimustes viibimine koos muude tema poolt nimetatud tingimustega põhjustas kannatusi.

31. Hindamaks seda, kas arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta on piisav, on vaidlusaluseks küsimuseks esmalt, kas kambrisse jääva WC pindala ning kambri sisustuse (mööbli) alla jäävat põrandapinda saab arvestada kambripinna hulka. Vangla leiab erinevalt kaebajast, et WC olemasolu ei vähenda kambri pinna suurust ja WC olemasolu kambris on kinnipidamistingimuste hindamisel positiive asjaolu.

32. Kohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, ehkki VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub see (võimalusel) kambri sisustusse ja see ei sõltu sellest, et WC olemasolu kambris on kinnipidamistingimustes iseenesest positiivne asjaolu. WC ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) arvates ei saa kinnipeetavate elamispinna miinimumnõuete täitmisel arvestada kambrisisese tualeti pinda (vt näiteks Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05 – 06.06.2012, p 53) ning samal seisukohal on põhimõtteliselt ka EIK, nt Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK pole samuti pidanud põhjendatuks arvestada WC-alust pinda kambri põrandapinna hulka. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Samasugusele seisukohale on asunud kohtupraktika ka Eestis ning nt Tallinna

3-14-52571

Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-13-70245 seda seisukohta kinnitanud. Lisaks viidatakse selles lahendis täiendavalt ka varasematele lahenditele. Tallinna RK märgib, et „Halduskohus leidis õigesti, et tualeti alune pind tuleb arvata kambri pinna hulgast välja ning kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma tualeti kui eluruumi püsivalt kasutamise võimalust arvestamata. Samasugusele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses nr 3-14-50078 (p 11), 04.05.2015 otsuses nr 3-14-51366 (p 11) ja Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsuses asjas nr 3- 13-1610 (p 11)“. Kohus lähtub seetõttu vastustaja nendest andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

33. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kambripinna suurust hinnates puudub vajadus arvata arvestuslikust kambripinnast välja mööbli alla jääv põrandapind. Kohus leiab, et mööbel on kambri kui eluruumi oluliseks osaks ning igapäevaeluks vajalik. Mööblialuse pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asutud ka varasemas kohtupraktikas, mil nt Tallinna Ringkonnakohtu 18. 12. 2014. a otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) anti hinnang arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasuse kohta; ka nt Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-14- 52725). Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks. Mööbli arvestamine võib kinnipidamistingimuste kui terviku hindamisel omada vanglapoolse rikkumise raskuse hindamisel tähendust ja on kohtu arvates positiivse efektiga, kuna tagab inimväärsemad elutingimused. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kui kambris on kasutada WC, siis on kinnipeetava elukorraldus soodsam, kui kambris WC puuduks ning juhul, kui kambris on olemas WC ja mööbel, võib sõltuvalt asjaoludest nende olemasolu pigem muuta kinnipidamistingimusi inimväärsemaks, kui need seal puuduksid. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus otsuse tegemisel kambripinnast, millest on maha arvatud WC- pindala (juhul, kui see asus kambris), kuid millest ei ole maha arvatud mööblialust põrandapinda. Põrandapinna piisavuse osas ei saa aluseks võtta justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg-t 6 (kehtis kuni 31.12.2013), mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kuna see ei olnud kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3, põhiseaduse §-ga 18 ega VangS § 41 lg-ga 1 (Tallinna Ringkonnakohtu lahend haldusasjas nr 3-13-70245).

34. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate A.Z. paigutamise ja kambrite täituvuse kohta (tl 72-76). Täiendavalt on kohtu algatusel täpsustatud andmed saadud vanglalt 13.07.15.a. tlk 88. Vangla andmetest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, iga kambri suurus nii koos WC pindala kui ka ilma WC pindalata, kambris viibinud isikute arv iga kuupäeva kohta ning kambri põrandapind ühe isiku kohta (ruutmeetrites).

35. Kohus siinkohal selgitab, et vastustaja esitatud tabelist oli ekslikult välja jäänud kaebaja paiknemine 15.03.2012; 12.04.2012; 20.06.2012; 02.11.2012; ning 21.01.2013. Kohus eelnevalt nimetas, et puuduvad andmed edastas vastustaja 13.07.2015 (tl 88). Kohus arvestab täpsustatud andmetega.

3-14-52571

36. Vastustaja on märkinud, et kaebaja oli „ajavahemikul 02.03.2012-05.06.2013 paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, kus talle 321 päeval oli tagatud põrandapind alla 3 m2 vahemikus 2,70 m2-2,90 m2 ja 135 päeval üle 3 m2 vahemikus 3,20 m2-16,90 m2. Seega Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind.“

37. Vastustaja toodud arvestuslik kambripind isiku kohta on arvutatud eeldusel, et kambripinna hulka arvestatakse ka WC-pind. Lähtudes kohtu väljendatud seisukohast, et tualeti pindala ei saa arvestada kambripinna hulka, ei ole vastustaja väide, et kaebajale tagati kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal siseriiklikus õiguses ettenähtud põrandapind, täpne. Lisaks peab kohus vajalikuks täpsustada, et ajavahemik 02.03.2012 – 05.06.2013 koosneb 461 päevast, mitte 416 nagu märkis kaebaja või 456 (321+135) nagu märkis vastustaja (ilmselt põhjusel, et paiknemise tabelis polnud kajastatud juba viidatud 5 päeva).

38. Võttes aluseks kambripinna ilma WC-pinnata, viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil 117 päeval kambris, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli suurem kui 3 m2.

344 päeval oli kaebaja kambris, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui

3 m2. Nimetatud 344 päeva jooksul oli 199 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi vähem kui 2,5 m2 (varieerudes 2,46 – 2,48 m2).

39. Kohus nõustub vastustajaga selles, et EIK praktika põrandapinna suuruse küsimuses on olnud ajaperiooditi erinev ning kambripinna vähesusest tulenevaid tagajärgi on uuritud seotult muude faktoritega, et hinnata kohtlemise kooskõla EIÕK artikliga 3. ja arvestada tuleb ka siseriikliku kohtupraktikaga. Nii on siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Riigikohus on oma hiljutises määruses 15.06.2015 (määrus nr 3-3-1-20-15) märkinud, et „Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsiooni.

See sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus leidis, et kuigi ühe kinnipeetava kohta vähem kui 2,5 m2 suuruse põrandapinna osaga kambris viibimine pika aja kestel võib kujutada endast inimväärikuse alandamist, pole tegemist inimväärikust riivava olukorraga, kui isik sai vabal ajal oma osakonnas piisavalt liikuda või olla väljaspool kambrit muul põhjusel“. Seoses EIK lahendiga Tunis vs Eesti selgitas Riigikohus, et see on tehtud konkreetsete asjaolude pinnalt ning ei ole ülekantavad kõigile kinnipeetavate kaebustele.

3-14-52571

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on korduvalt leidnud, et kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest artikli 3 rikkumise tuvastamist (eelviidatud Ananyev jt vs Venemaa) aga ka nt Blejuşcă vs Rumeenia, nr 7910/10 (19.03.2013) p 41. Euroopa Inimõiguste Kohus on samas leidnud ka seda, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise (vt Muršić vs.

Horvaatia, nr 7334/13 (12.03.2015). Seega ei ole EIK viimati viidatud hiljutises lahendis pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2, kui seda kompenseerivad muud tegurid. Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes. Vastustaja ongi kohtule esitanud andmed ka selle kohta, missugused olid kaebaja kinnipidamise muud tingimused.

Seega nähtub, et siseriiklikus kohtupraktikas (viidatud riigikohtu otsus nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

Tuginedes Riigikohtu ja EIK praktikale saab väita, et kaebaja kinnipidamine ajal, mil talle oli kambris tagatud vähem kui 2,5 m2 põrandapinda siseriikliku õiguse kohaselt (see on 199 päeva), on õigusvastane.

40. Kuna kaebaja viibis ka kambrites, kus talle oli tagatud rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2 põrandapinda, analüüsib kohus kaebaja nimetatud asjaolusid kogumis, so milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil kogumis. Kaebaja oli vahistatu, seetõttu on ebapiisavast põrandapinnast tingitud mõju vahistatu suhtes tugevam võrreldes nende vanglas kinnipeetavatega, kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt.

41. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (VangS § 90 lg 4). Seega nähtub, et erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires vähemalt nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Ka on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Suhtlemisvõimaluste puudumisele kaebaja viidanud ei ole.

3-14-52571

Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (VangS § 94 lg 1). Kohtule nähtub, et kaebaja on seda võimalust kasutanud. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5), mida kaebaja samuti kasutas, kuna vastupidist kaebaja ei märgi. Vahistatu režiimi eripärast tingitult on aga neil piiratumad sportimisvõimalused. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes põrandapinna suurusest ei saa eeldada kõigil juhtudel inimväärikuse alandamist, kui kinnipidamistingimused olid kogumis rahuldavad. Antud juhtumil on kaebaja viibinud osa ajast küll vähese pinnaga kambrites, kuid kaebajale oli vangla andmetel tagatud liikumine väljaspool kambrit ja tagatud oli ettenähtud jalutamine värskes õhus, viimane kohustus tulenev seadusest. Vangla esitatud andmete kohaselt kasutas kaebaja kokkusaamise võimalusi nii lähedastega suhtlemiseks kui ka suhtlemiseks advokaadi ja ametnikega. Vastavalt nähtub viimastega suhtlemist (29 korda e 29 päeval ) ja suhtlemist lähedastega (11 korda 9 päeval). Seda kinnitavad kohtule tlk

69 -71 esitatud andmed (arvates 08.06.12 – 04.06.13). Liikumisvõimalusi pakkus seadusega tagatud jalutuskäik 1 t värskes õhus (igapäevaselt) ja kaebaja ei nimeta, et need jäid ära. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja oli hõivatud sotsiaalprogrammis osalemisega 29.03-30.04.12 („Eluviisi treening“). Kaebajale oli võimaldatud lisaks arvates 02.05.12 õppimine (riigikeel) ning alates

13.02.12 osalemine sotsiaalprogrammis „Suitsetamisest loobumine“, kuid nagu kinnipeeturegistri andmed kinnitavad ja vangla väidab, jättis ta need võimalused kasutamata. Kohus leiab, et kuigi kaebajal oli valikuõigus, ei saa kaebaja iseenesest vanglale ette heita, et nende tegevusvõimaluste kasutamist vangla poolt ette ei nähtud. See tähendab, et vangla oli organiseerinud tegevused, mis võimaldasid kinnipeetaval viibida senisest enam väljaspool kambrit. Vangla ongi selliselt püüdnud vahistatu liikumisvõimalusi avardada ning kui kaebajal oli tegelik vajadus liikuda senisest enam, siis on ta olemasolevad võimalused jätnud kasutamata omal algatusel, st ta saanuks olla ise siiski ka väheste võimaluste korral veelgi aktiivsem. Kuigi menetlusosalised ei ole kohtule täpsustanud, kas ka nt usuliste vajaduste korral, mil oli tagatud kohtumine kaplaniga, saanuks konkreetselt käesoleva kaebaja liikumisvõimalusi avardada, võib eeldada, et see oli võimalik. Kuna tagatud oli suhtluses sotsiaaltöötajaga, psühholoogi ja meditsiinipersonaliga, võib samuti eeldada, et ka nende väheste võimaluste kasutamisel ei pidanud kaebaja viibima üksnes suletud kambris. Kokkuvõttes saab märkida, et isik, kes vajab enam liikumist peab kasutama kõiki pakutud tingimusi ja võimalusi ning kui ta neid ei kasuta, siis ei saa kohus lugeda, et talle on liikumise lisavõimalused tagamata. Iseenesest asjaolu, et jalutusboksid ei võimalda aktiivset sportimist, ei viita veel sellele, et nt lihtsaid võimlemisharjutusi ei saanud tervise huvides sooritada

1 tunni jooksul kambrist väljapool või siis periooditi kambris viibides, st vastavalt perioodide võimalustele.

42. Ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale vähendab praegusel juhul oluliselt aga asjaolu, et muud tingimused olid normaalsed. Nagu nähtub juba eelnevast, on vanglas tagatud kinnipeetavale erinev hõivetegevus ja kaebajale oli tagatud õppimisvõimalused, osalemine sotsiaalprogrammides, suhtluses sotsiaaltöötajaga, psühholoogi ja meditsiinipersonaliga. Ühtlasi oli seeläbi tagatud regulaarne meditsiiniline ja psühholoogiline abi. Kaebaja sai laenutada raamatuid (laenamine kahe nädala tagant raamatukogust), väljastati ajalehed. Toit oli tagatud 3 korda päevas ja jalutuskäik 1 t värskes õhus igapäevaselt. Vangla võimaldas kambrisse loa alusel TV, raadiod, meelelahutusesemeid, vahistatule olid lubatud ka pakid, kaks korda kuus oli võimalik poekülastus. Kaebaja on saanud pakke (tlk69). Usuliste vajaduste korral oli tagatud kohtumine kaplaniga. Kaebaja ei ole märkinud, et erinevad hõivetegevused jäid tagamata. Kui ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, siis oli võimalik kirjavahetus lähedastega, helistamine ja lühiajalised kokkusaamised.

3-14-52571

Vangla ongi kokkuvõttes kinnitanud, et lisaks olid muud üldised tingimused inimväärsed ja ei esinenud äärmuslikke juhtumeid, mis EIK poolt on esile toodud, kui inimväärikust alandavad.

Kaebaja enda kaebus nii vanglale kui ka kohtule on üldsõnaline, mistõttu sai vangla esile tuua, et kambrites, milles viibis kaebaja oli WC, vajalik mööbel, kunstlik valgustus ja kambrites olid osaliselt avatavad aknad loomuliku ventilatsiooni tagamiseks. Aknad tagasid loomuliku valguse ja kambri tuulutamise. Kambrite laes on 2 valgustit. Lisaks seinalambid WC ja kambriukse kohal öövalgustusena. Kambrid olid köetud keskküttesüsteemist, mis tagas ruumides nõutava õhu, niiskuse ja soojuse. Kambrites olid kraanikauss ja veega WC ja sooja veega pesemine oli tagatud duši kasutamisega kord nädalas. Voodipesu vahetati kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Tagatud oli öörahu puhkamiseks kella 22.00-06.00, infovahetus ja mõningane meelelahutus. Kui ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, siis oli võimalik kirjavahetus lähedastega, helistamine ja lühiajalised kokkusaamised. Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (RKHK 10. septembri 2009 otsus, p 9). Ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale vähendab praegusel juhul oluliselt kohtu arvates asjaolu, et muud kinnipidamise tingimused olid normaalsed.

43. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega: so ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; sooja vee puudumine kambris; kord nädalas sooja veega pesemise võimalus. Seega kontrollib kohus neid tingimusi, mille puudulikkusele kaebaja viitab. Kuigi kaebaja nimetas veel nende tingimuste seas 1 tunnist viibimist värskes õhus, saab kohus siinkohal märkida, et vastavalt on selline norm seaduses ning jalutuskäigu nõue on täidetud.

44. Seotult ebapiisava valgustuse ja ventilatsiooniga nimetab kohus järgmist. Ventilatsiooni kohta on vangla esitanud andmed, mille kohaselt on Tallinna Vangla kambrites osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon. Tallinna Vangla on seda pidanud kinnitama kohtutele erinevates menetlusdokumentides erinevates kinnipidamistingimuste õiguspärasuse üle peetavates kohtuvaidlustes ja vangla viitab fotomaterjalidele, mis on kättesaadavad. Kuna aga kaebaja ei ole ise eitanud õhutusavade ja sundventilatsiooni olemasolu, vaid peab õhuvahetust takistatuks avade ette paigutatud metallkonstruktsioonide tõttu, siis märgib kohus, et ka siinkohal kaebaja ise ei viita ühelegi konkreetsele juhtumile, mida kohus saaks kontrollida. Kui akende ees on trellid või ka metallkonstruktsioon, mis varjutab nt valgust, ei vii see veel järelduseni, et õhuvahetus kambris on nende konstruktsioonide läbi võimatu või takistatud. Kuna kambrite aknad on vaatamata trellidele avatavad, siis iseenesest trellide ja metallkonstruktsioonid olemasolu ei takista õhu liikumist. Samas on kambrites lisaks akna avamise võimalusele olemas sundventilatsioon. Piisav valgustus tagatakse loomuliku ja kunstliku valgusega üheskoos, seega on täidetud VangS §

45 lg-st 1 tulenev nõue, st et ruumi piisav valgustatus kindlustatakse kambris oleva akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Isegi neil mõningatel päevadel või juhtudel, kui aknast ei lange piisavalt nt loomulikku valgust, on kambrites ka kunstlik valgustus, mis tagab normaalse elutegevuse pimedamala ajal. Lisaks märgib kohus, et kaebaja on esitanud oma nõude siis, kui väidetavad rikkumised on juba toimunud ja täpsem kontroll on võimatu. Vastavalt ei ole kaebaja ka ise suutnud esile tuua, millistele konkreetsetel juhtudele ta sooviks viidata. Kohus siinkohal nimetab, et trellide ja metallkonstruktsioonide kasutamine võib häirida ja põhjustada ka ebamugavust, ent nii kinnipidamine kui ka järelevalve tagamine vanglas teenib üldise

3-14-52571

julgeoleku eesmärki ning tingituna sellest saab kohus selgitada lisaks, et vanglas tuleb kasutada vältimatult trelle/piirdeid. Julgeolek ja turvalisus tähendab, et vangla peab tagama miinimumnõuded, mis välistavad kinnipeetavate põgenemise, omavahelise keelatud suhtlemise, isikute ohutuse jne, antud juhul on nende toimingute kogumis ette nähtud ka erinevate metallist piirete kasutamine, nt trellide näol akendel. Kui need ei takista õhu liikumist, siis ei teki sellest ka probleeme. Kaebaja kambrites on olnud akna avatavad osad ja lisaks on kambrites sundventilatsioon. Kui erinevates kambrites on kasutusel erinevad piirdeid, siis ei nähtu kaebaja kaebusest ja pöördumisest vangla poole, et õhuringluse osas oleks tekkinud ka reaalselt tema kasutada olnud kambrites probleeme. Esteetilises plaanis aga nende kasutamine tekitab ehk ka ebameeldivust, kuid ka see ei oleks sellist iseloomu, mis viitaks väärikuse alandamisele, kuna kinnipidamisasutusel on oma spetsiifilised ülesanded ja eesmärgid. Kohus nimetas, et metallrestide/piirete kasutamine on antud juhul vajalik ning kooskõlas legitiimse tegevuse eesmärkidega, mis ei moonuta kinnipeetava põhiõigusi ega vabadusi, vähemalt ei nähtu seda kaebaja esitatud kaebusest. Puuduliku valguse või ventilatsiooni mittetoimimise osas ei ole kaebaja varasemalt vangla poole pöördunud. Kui oleks esinenud tõsine juhtum ja rikkumine, siis oleks kohane õiguskaitsevahend olnud kohene pöördumine vanglaametnike poole. Selliseid tõendeid kohtule ei esitatud. Kaebaja pole sellistele pöördumistele ka kohtumenetluse viidanud. Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades üldjuhul nii toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest.

45. Kaebaja on õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ebapiisavat pesemisvõimalust. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kaebaja ei väida, et seda õigusnormis nimetatud miinimumtaset poleks vastustaja temale taganud. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS §

50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

46. Seoses sooja vee puudumisega kambris on vastustaja selgitanud, et veekeedukann ei kuulu keelatud esemete hulka ning seda on võimalik endale osta. Nähtub, et ostmisvõimaluse puudumisel saab kasutada vanglas vangla poolt antud veekeedukanne, mis viitab vangla soovile vältida ennekõike kinnipidamistingimustega kaasnevaid ebamugavusi ja neist tulenevat võimalikku kahju.

47. Eelmärgitust tulenevalt märgib kohus, et arvestada tuleb, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Kaebaja osas polnud täidetud EIK praktikast tulenev nõue (vähemalt 3 m2 põrandapinda), kuid need perioodid vaheldusid ja kaebajal oli kasutada ka enam pinda, samas oli täidetud kehtiva riigisisese õiguse nõue.

48. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohtu hinnangul ei ole vaatamata vähesele kambripinnale siiski alandatud kaebaja inimväärikust. Kinnipeetav peab vangla julgeoleku huvides taluma mitmesuguseid piirangud, kuid piirangute kasutamine ei ole kollektiivne karistamine ega piinamine. Ebameeldivused, mida kaebaja pidi seoses kambripinna vähesusega taluma, ei olnud sellised, mis selgelt oleksid kaebaja toodud

3-14-52571

asjaoludel vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, so et tema kinnipidamise käigus oleks ületatud teatud raskusastme. EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. EIK praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs.

Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valašinas vs.

Leedu, nr 44558/98). Midagi sarnast kaebuse esitajaga ei ole toimunud ning nagu kaebajast võib aru saada, on ta vangla poole pöördunud peaasjalikult põhjusest, et ta sai aru, justkui oleks kõigil juhtudel tagatud kambri pinna küsimusest tingitult rahaline hüvitis. Nii see aga käesoleva kohtu arvates ei ole ja kohtule ka ei nähtu, et kaebaja oleks eriliselt kannatanute rühmas, kuigi kaebaja on alles kohtukaebuses märkinud kannatusi. Kohus leiab, et nendele viitamine on liialt üldine ja paljasõnaline. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks oma tegevusega kahjustanud kaebaja tervist.

Eluliselt ei ole usutav, et täiendav liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine võiks kinnipeetava tervist kahjustada, kui muud kinnipidamise tingimused olid täidetud. Vangla ja kohtu poole pöördumises märkis kaebaja kaasnevaid üleelamisi üldiselt, samuti ei ole ta kohtule esitanud tõendeid tervise kahjustamise kohta, kuid kaebaja ei ole ka viidanud menetluses selliste tõendite olemasolule, mida kohus saaks kontrollida. Vastustaja oli selle esile toonud, kuid kaebaja jättis need asjaolud tähelepanuta. Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu.

Riigikohus on tõlgendanud RVastS § 9 lg-t 1 selliselt, et väärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RVastS § 7 lg 4, § 9 lg 2, VÕS § 134 lg 2 kahju tekitamise ajal, kuni 30. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis). Kuna kaebaja ei ole ka kohtumenetluses välja toonud tagajärgi, mida oleks võimalik käsitada tervise kahjustamisena, siis nimetab kohus siinkohal, et kuigi valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada, on üldjuhul piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise.

Siiski märgib kohus täpsustavalt, et mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01. 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohus juba viitas, et RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju hüvitamine ja mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kaebaja küll viitab tervise kahjustamisele, kuid siinkohal kohus selgitab lisaks järgmist. Kaebaja ei ole kohtueelses ega kohtumenetluses välja toonud tagajärgi, mida oleks võimalik käsitada tervise kahjustamisena, vaid ta on viidanud sisuliselt tervise kahjustamise ohule või siis ilmingutele, mille sisu ta täpsemalt ei olegi avanud.

Samas ei selgu, millega täpsemalt kaebaja neid ilminguid seostab. Ta nimetab, et soovib õhupuuduse kompensatsiooni, seega võib mõista, et kaebaja heidab ette pigem sundventilatsioonile viitavat probleemi või siis vähese jalutamise aja probleemile, st mis ei olegi vahetult seotud kambri pinna suurusega, so kohtusse pöördumise põhiküsimusega.

3-14-52571

Seega tuli kohtul kontrollida, kas vangla tegevusega alandati kaebaja inimväärikust ja põhjustati kaebajale seeläbi mittevaralist kahju. Kuna kohus leidis, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis ning üldiselt olid kaebaja kinnipidamise tingimused kogumis normaalsed, oli kompenseerivaid positiivseid momente ning tingimused olid problemaatilised vaid osa ajast (kambripinna suuruse osas), siis eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja kinnipidamine ajal, mil talle oli kambris tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, on õiguspärane. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles see puudutab kinnipidamist kambrites, kus kaebajale oli tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda.

49. Seega tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kohus tunnistab kaebaja hoidmise kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 2,5 m2, õigusvastaseks. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Seega peab kohus eelnevalt välja selgitatud asjaolusid arvestades praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist, mil arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta oli väiksem kui 2,5 m2.

50. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja poolt menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, muid kulunõudeid ta ei ole esitanud. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Karin Kalmiste Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.09.2016 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada A.Z. apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. juuli 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52571 osas, milles kohus jättis Tallinna Vanglalt A.Z. kasuks välja mõistmata hüvitise mittevaralise kahju eest. Teha selles osas asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt A.Z. (isikukood xxxxxxxxxxxx) kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 500 (viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. A.Z.le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.