4-15-3813/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-15-3813

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14.07.2015. a Tartu Kohtumaja, Kalevi 1, Tartu, kirjalikus menetluses Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number 4-15-3813 (2780,15,002827) Väärteoasi

N.T kaebus Lõuna Prefektuuri Tartu

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse 05.05.2015. a otsusele väärteoasjas nr 2780,15,002827

Menetlusalune isik, kaebuse esitaja N.T ik. XXX; elukoht: XXXX Kaitsja Piret Kägo Paulson Õigusbüroo OÜ Kesk 11, Põlva piret@ppaulson.eu Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 2 kohus otsustas:

tühistada osaliselt, s.o karistusmäära osas Lõuna Prefektuuri 05.05.2015.a. otsus väärteoasjas

2780,15,002827, millega karistati N.T LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720.- eurot. Mõista N.T-le karistuseks LS § 201 lg 2 järgi rahatrahv 132 trahviühikut, s.o 528.- eurot.

KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata rahatrahv 528.- eurot (viissada kakskümmend kaheksa eurot) tasumisele ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul järgmiselt: alates kohtuotsuse jõustumisest on N.T kohustatud tasuma 12 (kaheteistkümnel) järjestikusel kuul igakuiselt vähemalt 54.- eurot (nelikümmend neli eurot).

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole EE891010220034796011 või Swedbank kontole EE932200221023778606 või №rdea Bank kontole

EE701700017001577198 või Danske Bank kontole EE403300333416110002. Kohustuslik on märkida viitenumber . 10220155079426

Edastada käesolev otsus N.T, kaitsjale ja Lõuna Prefektuurile.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud

N.T karistati Lõuna Prefektuuri menetlusteenistuse 05.05.2015. a otsusega LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720 eurot. Otsuse kohaselt juhtis N.T 11.04.2015. a kella 18.09 ajal Tiigi teel, Võnnu alevikus,

Võnnu vallas, Tartumaal mootorsõidukit, omamata vastava B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles 15.04.2014. a politseiametnik Harras Tiisleri poolt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud.

21.05.2015. a esitas N.T kaitsja Piret Kägo kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse.

Kaebuse kohaselt menetlusalune isik tunnistab, et juhtis sõidukit eelnimetatud ajal ja kohas omamata vastava kategooria juhtimisõigust, kuid menetlusalune isik leiab, et tema käitumises esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. N.T oli teadlik sellest, et ilma juhtimisõigust omamata ei tohi ta sõidukit juhtida. Väärteootsuses nimetatud kuupäeval oli N.T majapidamises XXXX kulupõleng, mille tagajärjel tuli levis hoonetele ohtlikult lähedale. Tulekahju toimumise tõttu helistas N.T ema häirekeskusele 11.04.2015. a ennelõunasel ajal. Tulekahju toimumise fakt on seega Lõuna-Eesti Häirekeskuses fikseeritud. Kuigi õhtuks oli tulekahju suures osas likvideeritud, siis menetlusaluse isiku ja temaga koos elavate isikute (s.h kahe alaealise lapse)

ning ka naabrite elu ja tervise huvides otsustas menetlusalune isik organiseerida majapidamisse igaks juhuks juurde tulekustuteid juhuks, kui selgub, et tulekahju pole täiesti likvideeritud või kui kulu peaks uuesti süttima. Selleks otsustas N.T sõita XXX. Majapidamises ei olnud ka ühtegi teist isikut, kes oleks olnud suuteline sõidukit juhtima. Kuivõrd menetlusaluse isiku poolt sõidukiga läbitud vahemaa oli suhteliselt lühike ning päeval toimunud tulekahju tagajärjel eksisteeris endiselt reaalne oht, et kulu või ka hooned võivad süttida, siis leiab menetlusalune isik, et tegemist oli KarS § 29 sätestatud hädaseisundiga. Vastavalt KarS § 29 ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Menetlusalune isik leiab, et tagades enda ja teiste isikute elu ja vara ohutust on õigustatud tema poolt väärteo toimepanemine.

Sõiduki juhtimine juhtimisõigust omamata kujutab samuti kaudselt ohtu isikute elule, tervisele ja varale, kuid tulekahju puhkemise võimalus on kindlasti väga otsene ja suurem oht elule, tervisele ja varale võrreldes toimepandud väärteoga. Menetlusalune isik tundis sügavat muret enda ja pereliikmete elu ja tervise osas. Menetlusalune isik otsustas kustuteid hankida tuttava juurest XXXX, et ilma juhtimisõiguseta läbida võimalikult lühike vahemaa. Sõites autoga Tartusse kauplusesse olnuks oht, mida menetlusalune isik tekitas sõidukit ilma juhtimisõigust omamata juhtides, kindlasti suurem.

Juhul, kui kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumises esinevad väärteo tunnused, siis palub kaebaja kohtul kaaluda võimalust väärteoasja lõpetamiseks oportuniteedi põhimõttel V™S § 30 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus on 05.03.2014 otsuses nr 3-1-1-11-14 väljendanud, et süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. V™S § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. Riigikohtu 18.05.2012 otsuses nr 3-1-1-46-12 on Riigikohus selgitanud, et V™S § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse küll otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid väärteomenetluse seadustikus ei täpsustata väärteomenetluse otstarbekusega lõpetamise kriteeriume. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas. Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul.

Kaebaja leiab, et tema süü ei olnud suur, menetlusalune isik ei juhtinud sõidukit alkoholijoobes või kiirust ületades. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud teoga ei ole kellelegi tekitatud varalist kahju või tervisekahjustusi.

KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse määramisel tuleb arvestada karistuse üldja eripreventiivset eesmärki, seega on oluline, et isik tajuks teo keelatust, samuti peab karistus motiveerima isikut tulevikus seadusekuulekalt käituma. Avaliku huvi puudumine tähendab seda, et isiku karistamine ei ole üldega eripreventiivsetel eesmärkidel tingimata vajalik. N.T on teinud oma järeldused juba varasematest karistustest ning uskus siiralt, et tegutseb hädaseisundis.

Kui kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumises esinevad väärteo tunnused ning puuduvad alused väärteo lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, siis menetlusalune isik taotleb karistuse vähendamist ja karistuse ositi tasumise võimaldamist.

Menetlusalune isik ei oma hetkel kindlat ja stabiilset sissetulekuallikat töötasu näol. N.T teeb juhutöid ning sellest saadav sissetulek on hetkel võimaldanud isikul kuidagi toime tulla. Menetlusalune isik saab tasu juhutööde tegemise eest kaootiliselt, s.o saab tasu siis, kui on tööd ning tema keskmine kuu sissetulek jääb miinimumpalga piiridesse. N.T on Perekonnaseadusest tulenev ülelpidamiskohustus kahe alaealise lapse – K.P.kes läheb sügisest 2015. a esimesse klassi, ning K.P., kes käib hetkel lasteaias, suhtes.

Antud asjaolude valguses palub menetlusalune isik vähendada temale määratud rahatrahvi ning võimaldada selle tasumist osade kaupa, nt 40 eurot kuus.

Kaebuses nimetatud isikute (K. ja K.P.) ja menetlusaluse isiku vaheliste sugulussidemete olemasolu saab tuvastada rahvastikuregistri andmebaasis olevate andmete põhjal ning menetlusalune isik palub kohtul eelviidatud andmeid kontrollida rahvastikuregistri andmebaasist. Tulekahju toimumise fakti tõendamiseks palub menetlusalune isik kohtul nõuda Lõuna-Eesti

Häirekeskusest välja häirekeskuse andmebaasis fikseeritud andmed XXXX 11.04.2015. a toimunud tulekahju kohta.

30.06.2015. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht.

Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud N.T teos süüd ja õigusvastust välistavaid asjaolusid. Tema teos esinevad väärteotunnused LS § 201 lg 2 järgi. Talle omistatav tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline.

Kohtuväline menetleja ei leia, et tegu oleks pandud toime hädaseisundis. Häirekeskusele tehtud päringust nähtub, et viimane päästemeeskond lahkus sündmuskohalt 14.59. N.T peeti sõidukit juhtimast kinni kell 18.09 ehk natuke üle 3 tunni hiljem. Kui ta vajanuks tõesti tulekustuteid kulupõlenguks, siis leidnuks ta selle ajavahemiku jooksul viise, kuidas ise liiklusseadust rikkumata need kohale toimetada.

Kohtuväline menetleja ei leia, et menetlusaluse isiku süü oleks väike. LS § 201 lg 2 sanktsioon näeb ühe võimaliku karistusena ette aresti. Menetlusalune isik ei oma juhtimisõigust ja tal ei ole seda ka varasemalt olnud. Juhtimisõiguseta isik on ohuks liikluses. Üldteada on, et juhtimisõiguseta juhid on põhjustanud mitmeid traagiliste tagajärgedega õnnetusi. Liiklusseaduse koosseisud ei eelda tagajärgede saabumist ning teo karistatavus põhineb teo üldisel ohtlikkusel.

Eeltoodu alusel taotleb kohtuväline menetleja jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata, kuid on nõus trahvi ositi tasumise võimaldamisega.

13.07.2015. a saabus kohtusse kaebaja täiendav seisukoht kaebuse suhtes. Kaebaja jääb selles oma 21.05.2015. a esitatud seiskohtade ja taotluste juurde. Kaebaja leiab, et esinevad alused väärteoasja nr 2780,15,002827 lõpetamiseks VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Täiendava seisukoha järgi tõi sõiduki omanik 05.05.2015. a oma sõiduki Mitsubishi L 200, registreerimismärgiga XXX, N.T elukohta hoiule ning sõitis kaasreisijana töökaaslase sõidukiga tööle. Mootorsõiduk seisis N.T elukohas praktiliselt terve päeva. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule saadetud materjalidest (tunnistaja T.V.

ülekuulamise protokoll) nähtub, et politsei sai 05.05.2015. a kella 16:50 paiku teate selle kohta, et Võnnu alevikus sõidab joobes juht sõidukiga Mitsubishi L 200,

registreerimismärgiga XXX. Tegelikkuses ei kasutanud 05.05.2015. a päeval nimetatud sõidukit mitte keegi, sest sõiduki omanik viibis tööl ning sõiduki omanik ei andnud ka menetlusalusele isikule luba sõidukit kasutada, kuivõrd menetlusalusel isikul puudub vastava kategooria juhtimisõigus. Politseile edastatud info näol oli tõenäoliselt tegemist valekaebuse esitamisega isiku poolt, kellel oli sõiduki omanikuga kohtuvaidlus tsiviilasjas ning kättemaksuks hagiavalduse esitamise eest on ta esitanud veel teisigi avaldusi politseile eesmärgiga tekitada sõiduki omanikule võimalikult palju ebamugavusi, kuid esitatud avaldustes toimepandu ei ole tõendamist leidnud.

Kohtuväline menetleja on kohtule esitatud seisukohas väljendanud, et tulekahju kustutustööd lõpetati 14:59, kuid menetlusalune isik juhtis sõidukit 18:09 ajal, seega oli tal piisavalt aega leida võimalus tulekustutite hankimiseks muul viisil, kui seadust rikkudes. Menetlusalune isik nõustub, et tulekahju kustutati lõplikult ca kella 15:00 paiku, kuid reaalne süttimisoht eksisteeris jätkuvalt. Ka kohtuvälise menetleja poolt esitatud materjalidest nähtub, et päästeametnikud käisid tulekahju kustutamas kahel korral, kuna peale esimest kustutamist süttis kulu uuesti. Peale viimaste kustutustööde teostamist 14:59 hoiatasid tuletõrjujad menetlusalust isikut, et viimane põlenud alal n.ö silma peal hoiaks juhuks, kui kulu peaks uuesti süttima. Peale kustutustööde lõppemist oli menetlusalune isik toimunust šokis, ta muretses oma ema pärast, kellel on diagnoositud XXX ning kes põlengu tagajärjel tekkinud tervisliku seisundi halvenemisest tingituna oli toimetatud kiirabiga haiglasse.

Vahetult pärast kustutustööde lõppemist ei olnud menetlusalune isik piisavalt adekvaatne võtmaks vastu otsuseid. Peale mõningast toibumist meenus menetlusalusele isikule päästeametniku hoiatus selle kohta, et põlenud kohad vajavad jälgimist ning kulu võib uuesti süttida. Seejärel otsustaski kaebaja hankida tulekustuteid, et juhuks kui tulekahju uuesti puhkeb, eksisteeriks võimalus kustutustöödega alustada enne päästemeeskonna saabumist.

Menetlusalune isik sai teada, et tema tuttaval, kes elab XXX, on olemas tulekustuti, kuid nimetatud isik oli tarvitanud alkoholi ja ei saanud seetõttu neid N.T-le koju toimetada. Sõiduki Mitsubishi L 200, registreerimismärgiga XXX, omanik oli tööl hilise õhtuni ning menetlusalune isik leidis, et tema töölt saabumise hetkeks võinuks juba tulekustutite hankimiseks olla hilja. Menetlusaluse isiku isa on invaliid ja ei ole sellest tulenevalt võimeline sõidukit juhtima, menetlusaluse isiku elukaaslasel puudub juhtimisõigus ning ema viibis haiglas. Seega olles asjaolusid kaalunud, otsustas menetlusalune isik ise juhtida sõidukit ning hankida tulekustutid. Eeltoodust tulenevalt isik leiab, et tegutses hädaseisundis ning tema käitumine ei ole õigusvastane.

Kohtu seisukoht

V™S § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses.

V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid.

LS § 90 lg 1 p 1,3 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja isik, kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt LS §-le 91.

LS § 201 lg 1 järgi karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku poolt rahatrahviga kuni

200 trahviühikut või arestiga. LS § 201 lg 2 järgi karistatakse LS § 201 lg 1 sätestatud teo toimepanemise eest isikut, kes on mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.

Tunnistaja Tiit Voodi (Voot) ütluste kohaselt oli ta 11.04.2015. a teenistuses koos avariipolitseinik Siim Sakiga. Nad teostasid liiklusjärelevalvet Jõhvi-Tartu-Valga maanteel.

Kella 16.50 paiku said nad juhtimiskeskuselt väljakutse, et Võnnu alevikus liigub ringi roheline maastur Mitsubishi, registreerimisnumbriga XXX, mille juht võib olla joobes. Kella

18.09 ajal märkasid Võnnu alevikus sõidukit. Nad peatasid sõiduki patrullauto sinise-punase vilkuriga. Sõiduki juhiks osutus N.T, kes oli kaine, kuid kellel puudus B-kategooria juhtimisõigus. 11.04.2015. a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitu kinnitab tunnistaja ütlusi. Sellest nähtub, et N.T peeti politsei poolt kinni 11.04.2015. a ning tema kontrollimisel selgus, et tal puudub vastava B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.

Lisaks tunnistaja ütlustele ja juhtimise kõrvaldamise otsuses märgitule kinnitab N.T juhtimisõiguse puudumist 05.05.2015. a liiklusregistrisse tehtud päringu vastus.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et tunnistaja ütluste, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja liiklusregistri vastusega on tõendatud, et N.T puudus väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, millega ta rikkus LS § 90 lg 1 p 1,3 nõudeid. Arvestades asjaolu, et N.T oli 15.04.2014. a sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, mis nähtub nii väärteootsusest kui ka karistusregistri teatiselt, on N.T poolt LS § 90 lg 1 p 1,3 nõuete rikkumine õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 järgi.

Vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumist ei ole eitanud ka N.T.

Vastupidi, N.T on kaebuses kinnitanud, et oli teadlik, et ilma juhtimisõigust omamata ei tohi ta sõidukit juhtida. Kuivõrd 11.04.2015. a oli tema majapidamises aga kulupõleng, mis levis hoonetele ohtlikult lähedale, otsustas ta nii enda, laste kui ka naabrite elu ja tervise huvides organiseerida igaks juhuks majapidamisse tulekustuteid juurde. Seetõttu leiab menetlusalune isik, et pani rikkumise toime hädaseisundis KarS § 29 mõttes.

Hädaseisund on vahetu oht enda või teise isiku õigustatud hüvele, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile kahju tekitamisega. Oht on olukord, kus on põhjust karta õigushüve kahjustamist; see tuvastatakse objektiivse vaatleja poolt, s.t lähtuvalt ex ante keskmise inimese teadmistest. Oht peab olema vahetu. Vahetu ohu puhul on 3 tasandit: 1) akuutne oht (kahju lähemal ajal tekkimas); 2) kestev oht (pikka aega kastev olukord, kus kahju võib tekkida suvalisel hetkel); 3) tulevikus ähvardav oht (oht küll ähvardab, kuid on saabumas alles pikema aja pärast). Kujuteldava või kunagi tulevikus ähvardava ohu mõjul aga hädaseisundit ei teki (Riigikohtu 25.01.2001. a lahend nr 3-1-1-1-01).

Oht teeb vajalikuks päästetoimingukoosseisupärase teo, mis on vajalik ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Ka päästetoimingu vajalikkuse hindamine toimub . Päästetoiming ex ante

on vajalik, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ehk kohane ja kahjustatud õigushüve jaoks säästvaim. Toiming, selleks kasutatav vahend või toimimisviis on sobiv, kui see kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu õigushüvele, s.t päästab selle hüve. Sobivus tähendab ka, et õigushüve ähvardavat ohtu ei saa kõrvaldada teisiti kui teise õigushüve kahjustamisega. Kui ohu kõrvaldamine on võimalik teisiti, siis ei valinud isik sobilikku vahendit selles mõttes, et asus üldse alusetult hädaseisundisse (3-1-1-1-01). Hüve kahjustamisest loobumine ehk kollisiooni vältimine, aga ka väiksema kahju põhjustamine võib olla päästja jaoks võimalik ka põgenemise või abi kutsumise teel. Erinevalt hädakaitsest on hädaseisundi korral õigushüve päästetoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisund puudub, kui isik oli võimalus põgeneda või abi kutsuda (Riigikohtu 30.10.2006. a lahend nr 3-1-1-95-06). Samuti tuleb kaaluda isiku käsutuses olevaid muid päästetoiminguid ja küsida, kas oli olemas muu sobiv päästetoiming, mis toonuks kaasa väiksema kahju õigushüvedele. Hädaseisund ei tule üldse rakendamisele, kui konkreetses valdkonnas eksisteerib õiguslikult reguleeritud menetlus, nt tervishoiusüsteem, kohtupidamine jms.

Käesoleval juhul seisneb menetlusaluse vastuväide selles, et kuigi tema elukohas olnud kulupõleng oli õhtuks suures osas likvideeritud, otsustas ta juhuks, kui selgub, et põlengut ei saadud täielikult likvideeritud või see süttib uues, hankida lisaks tulekustuteid. Kuivõrd kedagi teist juhtimisõigusega ei olnud, otsustas ta ise alevikku tulekustuteid ostma minna. Vaidlust ei ole, et 11.04.2015. a N.T elukohas kulupõleng oli, kuid Häirekeskuse vastusega on lükatud ümber väide, et tuletõrjujad ei saanud seda likvideeritud. Häirekeskuse vastuse kohaselt oli sündmuse algus kell 12.10.51 ja lõpp 13.09.13. Päästjad käisid kohal kahel korral. Teist korda mindi kohale, kuna saadi hädaabiteade, et kustutatud alal on uuesti põlemine. Viimane päästemeeskond lahkus sündmuskohalt kell 14.59. Põlengu alaks oli 2 ha. Päästetööde juhi info järgi likvideeriti põleng 1c joa ja materdamise teel.

Kohtu hinnangul ei olnud N.T hädaseisundis. Isegi kui nõustuda, et oht kulupõlengu näol seisis vahetult ees, kuigi andmeid selle kohta ei ole, ei saa jaatada N.T hädaseisundi tekkimist. Juba viidatud lahendis nr 3-1-1-1-01 on Riigikohus märkinud, et hädaseisundit ei ole juhul, kui ähvardavat ohtu oli võimalik vältida mitte üksnes kuriteo tunnustega tegusid toime pannes, vaid ka teistsugust, seaduskuulekat käitumisviisi valides.

Õigusvastasust välistava asjaoluna käsitletaksegi hädaseisundit nimelt seetõttu, et isikul puudub objektiivselt igasugune alternatiivne võimalus ohtu vältida - ning isegi selle tingimuse täitmisel vaid juhul, kui tekitatud kahju on ärahoitavast kahjust väiksem.

Kuna antud asjas on teada, et hädakutsungi saamisel tulid päästjad kahel korral sündmuskohale kulupõlengut kustutama, siis ei olnud N.T alust eeldada, et kui kulu peaks kolmandat korda süttima, siis päästjad päästekutsungit saades põlengut kutsutama ei tule. Asjaolu, et päästjad oleks kutsungi saamisel kulupõlengut kustutama tulnud, välistab N.T hädaseisundi tekkimise. Samuti viitab kaebuses märgitu, et N.T otsustas igaks juhuks tulekustuteid juurde hankida, et N.T ise ei pidanud uue kulupõlengu tekkimist väga tõenäoliseks. Ta vaid arvestas selle võimalusega. Võimalusega arvestamist, kui puuduvad tõsikindlad viited kindlale eesseisvale ohule, ei saa pidada vahetuks ohuks, mis on hädaseisundi tekkimise eelduseks. Hädaseisundi puudumisel ei olnud N.T alust teise õigushüve kahjustamiseks, s.t puudub õigustus juhtimisõiguseta sõiduki juhtimiseks. Kui ka jaatada hädaseisundis olemist, ei saa pidada N.T poolt tehtud nn päästetoimingut sobilikuks, kuivõrd 2 ha suurusel maa-alal oleva kulupõlengu kustutamine ei ole kindlasti võimalik paari tulekustuti abil. Isegi mitte siis, kui majapidamises paar tulekustutit juba olemas oli. Tulekustutite vajaduse osas on kaebaja kaitsepositsioon kohtu hinnangul üldse laveeriv. Nimelt, kui kaebuses on kasutatud väljendit „juurde organiseerida“, millest võiks järeldada, et mõni tulekustuti oli majapidamises olemas, siis kaebuse täienduses sisalduvast kaitsepositsioonist nähtub, nagu ei oleks majapidamises ühtegi tulekustutit olnud.

Lisaks seab asjaolu, et N.T peeti sõiduki juhtimiselt kinni enam kui 3 tundi pärast viimaste päästjate lahkumist sündmuskohalt, kahtluse alla väited, et N.T juhtis sõidukit just tulekustutite toomise eesmärgil. Seda enam, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt saadi väljakutse tema Võnnu alevikus liikumise kohta juba kell 16.50. Seega oleks N.T, kes väidetavalt kartis kulupõlengu uut süttimist ja sellega kaasnevalt teiste elule ja tervisele kahju tekkimist, olnud piisavalt aega tulekustutitega koju naasmiseks, et kulu süttimisel selleks valmis olla. N.T aga ei läinud võimalikult kiiresti koju, vaid ta peeti kella

18.09 ajal politsei poolt kinni. Lisaks sellele seab kaebuses olevad väited kahtluse alla asjaolu, et N.T ei ole väärteoprotokolli antud ütlustes kordagi avaldanud, mis asjaoludel ta sõidukit juhtis. Ebaloogiline on, et N.T, arvates, et tegutseb hädaseisundis, ei avalda õigusvastasust välistavat asjaolu ta kinni pidanud politseiametnikele.

Kuigi kaebaja on kaebuse täienduses eksinud N.T-le süüksarvatava väärteo toimepanemise aja osas, esitades vastuväiteid, miks kaebaja ei saanud 05.05.2015. a kella

16.50 ajal Võnnu alevikus sõidukit juhtida, peab kohus võimalikuks nimetatud vastuväiteid analüüsida, kuna on aru saada, et vastuväiteid on esitatud menetletava sündmuse osas. Kaebaja on väitnud, et tema ega keegi teine ei saanud 11.04.2015. a kella 16.50 ajal sõidukit juhtida. Sõiduki omanik ei olnud selleks menetlusalusele isikule luba andnud, kuna N.T puudub juhtimisõigus. Politseile antud info, et keegi 16.50 sõidukiga alevikus ringi liikus, on ilmselt valekaebus isiku poolt, kes soovib sõiduki omanikule kätte maksta. Sellised väited on kohtu hinnangul ennastõigustavad ja pigem esitatud võimalikust karistusest pääsemiseks. Nimelt ei nähtu kaebusest ega selle täiendusest, et menetlusalusele isikule oleks ka hiljem antud luba sõiduki kasutamiseks, kuid hoolimata sellest ei takistanud see menetlusalusel isikul rooli istumast ja sõidukit juhtimast. Kaebusest ega selle täiendusest ei tule välja, kes oli N.T asemel juhiks, kes kella 16.50 ajal nimetatud sõidukiga Võnnu alevikus ringi liikus. Mitsubishiga, registreerimismärgiga XXX, liiklemine nimetatud ajal on tõendatud tunnistaja Tiit Voodi ütlustega. Võimaliku valekaebuse esitamine ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Seetõttu ei ole põhjust kahelda, et ka kella 16.50 ajal liikus Võnnu alevikus sõidukiga just N.T, kes oli Mitsubishi roolis ka kella 18.09 ajal, kui sõiduk politsei poolt kinni peeti.

Kuigi kohtu hinnangul puudub kahtlus, et 11.04.2015. a juhtis sõidukit N.T (nii kella 16.50 kui ka 18.09 ajal), selgitab kohus järgmist. Riigikohus on 14.01.2013. a lahendis nr 3-1-1-125-12 ja 18.06.2010. a lahendis nr 3-1-1-46-10 märkinud, et kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, kuid menetlusalune isik või tema kaitsja peavad looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks. Sarnast seisukohta on Riigikohus avaldanud ka 18.12.2007. a lahendis nr

3-1-1-85-07, nentides, et juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse tõendamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lahendis nr 3-1-1-46-10 on näitena toodud, et süüdistatav, kes väidab, et on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende tegemist tõendama või looma võimaluse nende kulutuse tegemist usaldusväärselt kontrollida. Sarnase tõendamiskoormise üleminek ei saa tulla kõne alla n-ö negatiivse asjaolu puhulei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist. Seega, kuigi kohtu hinnangul puudub igasugune kahtlus, kes 11.04.2015. a sõidukit juhtis ning puudub alus kahtlustada valekaebust, oleks kaebajal, kes leiab, et teatud isik on teinud politseile valekaebuse, tulnud kaebuse täiendusse märkida kahtluse all oleva isiku nimi. Sellisel juhul oleks kohus saanud teha politseile päringu, kes teatas 11.04.2015. a kella 16.50 ajal politseile Võnnu alevikus liikuvast Mitsubishist. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole isiku nime kaebuses märkinud, ei saa kohus nimetatud väidet täiendavalt kontrollida.

Öelnud eeltoodut rõhutab kohus, et ei pidanud omal algatusel nimetatud väidete kontrollimiseks täiendavate tõendite kogumist vajalikuks, sest kohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi menetlusaluse isiku süüdiolekus ei esine.

Kokkuvõtvalt tegi kohus kindlaks, et N.T puhul puuduvad süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud.

N.T on varem 15.04.2014. a sõiduki juhtimisel kõrvaldatud ning LS § 201 lg 1 alusel rahatrahviga karistatud. Käesolevas väärteoasjas on ta avaldanud, et oli teadlik, et ilma juhtimisõiguseta ei tohi sõidukit juhtida. Kohus ei ole tuvastanud juhtimisõiguseta juhtimist õigustavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku ütlustega tõendatud, et ta pani LS § 90 lg 1 p 1,3 nõude rikkumise toime tahtlikult.

Kohtu seisukoht karistuse osas

KarS § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt

(Riigikohtu 16.02.2015. a otsus nr 3-1-1-63-14; 17.05.2013. a nr 3-1-1-52-13). Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (16.05.2007. a lahend nr 3-1-1-14-07).

LS § 201 lg 2 näeb mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest isikule, keda on varem juhtimisel kõrvaldatud, karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja, lugedes tõendatuks LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise N.T poolt, on pidanud võimalikuks karistada teda 180 trahviühiku suuruse karistusega, s.t mõnevõrra keskmisest määrast kõrgema karistusega.

N.T on enne käesolevat rikkumist kahel korral väärteokorras karistatud: 08.11.2010. a LS § 741 lg 1, 7435 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut ja 12.05.2014. a LS § 201 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut. Mõlemad karistused on kehtivad, kuna N.T on tasumata nii 08.11.2010. a otsusega mõistetud karistus kui ka eelmise,

15.04.2014. a juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest mõistetud 200 euro suurune rahatrahv. Seega nähtub, et hoolimata varasematest karistustest ei ole N.T õigeid järeldusi teinud, vaid on jätkanud seadusrikkumistega. Samas ei ole ta väärteo toimepanemist eitanud, vaid on seda tunnistanud, hoolimata sellest, et on avaldanud, et oli enda arvates hädaseisundis. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka N.T perekonnale karistusega kaasnevaid võimalikke tagajärgi. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja seda, et N.T ei ole kindlat sissetulekut töötasu näol, kuid on kohustus pidada üleval oma kahte alaealist last, on kohtu hinnangul võimalik mõjutada teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma mõnevõrra väiksema karistusega, kui seda on pidanud võimalikuks kohtuväline menetleja. N.T on põhjendatud karistada rahatrahviga 132 trahviühiku ulatuses, s.o 528 eurot. Arvestades trahvi suurust ja N.T üldist majanduslikku ja perekondlikku olukorda, võib trahvi korraga tasumine ühekordse maksena olla tema jaoks raske. Seetõttu annab kohus talle KarS § 66 lg 2,3 alusel võimaluse tasuda see osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisest

12 kuu jooksul. N.T peab igakuiselt 12 kuu vältel tasuma trahvi katteks vähemalt

44 eurot.

Madis Kägu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/