2-12-20250/84 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuli 2015 Tartus

Tsiviilasja number

2-12-20250

Tsiviilasi

AVT Service OÜ hagi Hansatruck OÜ vastu võlgnevuse

18 530 eurot väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 140,70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 02. detsembri 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Hansatruck apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Hansatruck OÜ (registrikood: 11420969);

esindaja vandeadvokaat Katrina Juhkami;

Vastustaja (hageja): AVT Service OÜ (registrikood:

11983856); esindaja Ants Kuningas;

Kolmas isik (Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2015

määrusega menetlusest kõrvaldatud): QBE Insurance

(Europe) Limited Eesti filiaal (registrikood 11392150),

esindaja Kaspar Vahtre

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 02. detsembri 2014 otsus

osaliselt: väljamõistetava sissenõutavaks muutunud

viivise arvestamise perioodi ja väljamõistetava

viivise suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ja

menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni

p 4). Teha tühistatud osas uus otsus, millega

vähendada väljamõistetavat viivist 141,01 euro

võrra ja jätta osas, milles hageja oma nõuet

vähendas, menetluskulud hageja kanda.

2. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 02. detsembri

2014 otsus muutmata.

3. Lugeda Viru Maakohtu 02. detsembri 2014

resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1.Hagi rahuldada osaliselt.

3.2.Välja mõista Hansatruck OÜ-lt AVT Service OÜ

kasuks põhinõudena 11140 (üksteist tuhat ükssada

nelikümmend) eurot ja 77 senti, viivis perioodi eest

15. september 2011 kuni 08. mai 2012 summas 577

(viissada seitsekümmend seitse) eurot ja 11 senti,

kokku 11717 (üksteist tuhat seitsesada seitseteist)

eurot ja 88 senti.

3.3. Välja mõista Hansatruck OÜ-lt AVT Service

kasuks viivis põhinõude rahuldamata osalt (seisuga

02. detsember 2014 moodustas põhinõue 11 140, 77

eurot)

alates

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 94 sätestatud

viivisemääras, millele lisandub 8% aastas.

3.4. Jätta kõik menetluskulud, mis on seotud haginõude

vähendatud

osaga,

Hansatruck

OÜ

kanda.

Ülejäänud menetluskuludest jätta 32 % AVT

Service kanda ja 68 % Hansatruck OÜ kanda.

3.5. Jätta kolmanda isiku QBE Insurance (Europe)

Limited

Eesti

filiaal

menetluskuludest

68%

Hansatruck OÜ kanda ja 32 % QBE Insurance

(Europe) Limited Eesti filiaal enda kanda.

4. Hansatruck OÜ apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

5. Lugeda kohtuotsuse jõustumisel Hansatruck OÜ-le

tagastatuks järgmised tõendid: Silberauto Eesti AS

arve, Scania Eesti AS arve, Hansatruck OÜ

käibedeklaratsiooni väljatrükid 2011. a mai, juuli,

oktoobri ja detsembri kohta.

Menetluskulude jaotus

Jätta kõik menetluskulud ringkonnakohtus apellandi

Hansatruck OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AVT Service OÜ (hageja) esitas 22. mail 2012 hagiavalduse Hansatruck OÜ (kostja) vastu

teenustasu 18 530 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5 651,65

eurot ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt viivise 0,1% päevas

väljamõistmiseks. Hageja vähendas 11. juulil 2012 nõuet põhinõude ja viivise osas ning palus mõista

kostjalt välja põhivõlgnevuse 11 140,77 eurot ja viivise 305 päeva eest (kuni hagiavalduse

esitamiseni) 3 397,93 eurot ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni viivise

0,1% päevas põhinõudelt.

Hagiavalduse kohaselt sooritas kostjale kuuluv veok MB Actros, reg nr XXX 23. märtsil 2011 Poolas

liiklusavarii. Auto andis remonti ja kalkulatsiooni koostamiseks hagejale üle kostja tegevjuht Anna

Sidorenko.

Kindlustusandja QBE Insurance Limited Eesti filiaal valis veoki taastamiseks hageja õiguseellase

Sinitta AS töökoja, andes selleks 16. mail 2011 välja dokumendi „Otsus kahjujuhtumi kohta“. Sinitta

AS remondibaas anti käitisena hagejale üle 13. juulil 2011 koos kõigi õigustega, sh ühes õigusega

esitada klientidele nõudeid ja arveid.

Hageja väljastas 14. juulil 2011 kostjale arve nr Z110714/00009 summas 18 530 eurot. Algne arve

oli suunatud kindlustusandja QBE nimele, kuid kostja palus arve teha ümber enda nimele, sest

maksjaks olevat kostja. Kindlustusandja kinnituse kohaselt hüvitatakse kahju, s.o remondikulu,

kostjale, mistõttu väljastas hageja uute rekvisiitidega arve kostjale e-posti teel. Kostja kirjutas

14. juulil 2011 arvele alla, aktsepteerides hageja maksetingimusi, sh pakkumist leppida kokku

viivises 0,1% kalendripäevas tähtajaks tasumata summalt. Kostja ei ole arvet kokku lepitud

kuupäevaks tasunud.

Remonditud veok väljastati kostjale 18. juulil 2011. Kostja esitas hagejale pretensioone töö kvaliteedi

kohta, kuid keeldus maksmast arvet ka osas, mille kohta ta ei olnud pretensioone esitanud. Hageja

võttis veoki uuesti remonti augustis 2011 väidetavate pisipuuduste kõrvaldamiseks, mis kõrvaldati ja

veok tagastati kostjale 14. septembril 2011. Kostja ei tasunud ka seejärel kokkulepitud teenustasu.

Hageja kostja tasaarvestust ei tunnista. Hagejale ei ole kätte toimetatud ühtegi tasaarvestusavaldust.

Tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja

väidetav kahju tuleneb sellest, et kostja auto ei saanud remonditööde ajal osaleda rahvusvahelistel

vedudel. Hageja ei tunnista sellist kahjunõuet, kostja veoki mitteosalemist väidetud rahvusvahelistel

vedudel ei põhjustatud mitte hageja tegevus, vaid mõistlik aeg avarii kahjustuste likvideerimisele.

Vaidlusalune veok osales pärast esmast remonti ka rahvusvahelisel veol. Seetõttu on kostja väited

veoki kasutamise võimatusest kahju tekkimise kohta ilmselgelt põhjendamatud. Kostja peamine huvi

kogu töövõtu ajal on olnud suunatud üksnes sellele, et liiklusavarii tagajärgede remondi käigus

asendataks ka veoki need osad, mis ei saanud liiklusavarii käigus kahjustada.

Kostja vastuväited poolte vahel töövõtulepingulise suhte puudumise kohta on alusetud. Puudub

vaidlus, et kostjale kuuluva avariilise sõiduki taastas hageja. Töö hinnakalkulatsioon esitati kostja

kindlustusandjale, kes aktsepteeris hagejat teenuse osutajana. Isegi juhul, kui kindlustusandja suunas

kostja teenust saama hagejalt, oli see kostja ja kindlustuse vaheline kokkulepe, mille alusel kostja

nõustus veokit remontima hageja juures. Kostja on esitanud kindlustusandjale kinnituskirja selle

kohta, et on veoki kätte saanud ja soovib remondi maksumuse hüvitamist. Seega on kindlustusandja

QBE Kindlustus üksnes finantseerija ja kostja töövõtu tellija.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja esitas koos vastusega hagile

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas osaliselt oma kohustuse mittetäitmisest tuleneva

kahjunõude hageja vastu summas 9 283,98 eurot. Kostja väitel oli tasaarvestusavaldus hagejale kätte

toimetatud, on jõus ja ei ole vaidlustatud. Peale tasaarvestamist kandis kostja hagejale üle 7 389,23

eurot.

Poolte vahel ei ole sõlmitud töövõtulepingut. Hageja osutas kostjale teenuseid vaid põhjusel, et

kindlustusandja valis veoki taastamiseks hageja. Kostja proovis leppida kindlustusandjaga kokku, et

veoki taastaks teine äriühing, kuid kindlustusandja sundis kostjat kasutama hageja teenuseid.

Ekslik on hageja väide, et kostja kirjutas 14. juulil 2011 arvele alla, aktsepteerides hageja

maksetingimusi, sh pakkumist leppida kokku viivises 0,1% kalendripäevas tähtajaks tasumata

summalt. Kostja allkirjastas arve-saatelehe, mis on väljastatud QBE Insurance Limited Eesti filiaalile.

Saatelehele on kirjutatud, et veok on kätte saadud, kuid ei ole kirjutatud, et kostja oleks

maksetingimustega nõus. Kuna hageja valis kindlustusandja, siis remonttööde eelarve

kooskõlastamine toimus kindlustusandja ja hageja vahel ning kostja ei ole isikuks, kes peaks eelarve

suurust vaidlustama

Ei vasta tõele hageja väide, et hageja on võtnud veoki uuesti remonti väidetavate pisipuuduste

kõrvaldamiseks. Auto oli remonditud väga madala kvaliteediga ja oli kasutuskõlbmatu. 11. augustil

2011 toimus kostja, hageja ja kindlustusandja esindajate kohtumine, kus tuvastati piisavalt puudusi

auto täiendavaks remontimiseks. Kohtumise tulemusena koostati akt ja hageja nõustus oma

mittekvaliteetse töö parandama. Hageja pidi lõpetama remonttööd 11. juuliks 2011, kuid rikkus

kokkulepitud kuupäeva ning tagastas kostjale veoki alles 14. septembril 2011. Kostja ei saanud

osaleda rahvusvahelistel vedudel ja tal tekkis kahju seetõttu, et hageja kaks kuud parandas

mittekvaliteetset remonti. Kostja on hageja nõude summas 9 283,98 eurot tasaarvestanud ja selles

osas puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 02. detsembri 2014 otsusega hagi osaliselt, mõistis Hansatruck OÜ-lt

välja AVT Service OÜ kasuks põhivõlana 11 140,77 eurot, viivise perioodi 22. juuli 2011 kuni

08. mai 2012 eest 718,12 eurot, kokku 11 858,89 eurot ja viivise põhinõude rahuldamata osalt (s.o

11 140,77 eurot seisuga 02. detsember 2014) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase

täitmiseni VÕS § 94 sätestatud viivisemääras, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Maakohus jättis 32% menetluskuludest AVT Service OÜ kanda ja 68% Hansatruck OÜ kanda.

Kolmanda isikuna kaasatud QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaali menetluskuludest jättis

maakohus 68% Hansatruck OÜ kanda ja 32% QBE Insurance (Europe) Limited Eesti Filiaal enda

kanda.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 1

mõistes, millega hageja kohustus teostama kostja veokile remondi ja kostja kohustus töö eest tasuma

vastavalt hageja väljastatud arvele.

Vaidlust ei ole, et kostja sõiduki remont teostati hageja remonditöökojas. Otsuse kostja sõiduki

remontimiseks hageja töökojas tegi kostja kindlustusandja vastavalt Sõidukikindlustuse tingimuste

S21-2/2005 p-le 8.8. (II kd tl 36–38,), mis olid kostja ja kindlustusandja vahelise kindlustuslepingu

lahutamatuks osaks. Seega oli kindlustusandjal lepingust tulenev õigus määrata kostja sõiduki

remondi teostaja. Kostja nõustus kindlustusandja valitud teenusepakkujaga ega vaidlustanud

kindlustusandja otsust. Peale remondi lõppemist võttis kostja esindaja A. Sidorenko töö vastu, mida

kinnitab 18. juuli 2011 märge arve-saatelehel, mille hageja esitas kostjale teostatud tööde eest

tasumiseks (I kd tl 12–13). Kohtule esitatud e-kirjadest (I kd tl 43, 51–54, 74) nähtub, et kostja on

esitanud hagejale pretensioone seoses töö kvaliteediga ning hageja on suurema osa puuduseid

kõrvaldanud. Kostja on parandatud töö vastu võtnud 14. septembril 2011 (I kd tl 73). Kostja on

07. oktoobril 2011 tasunud hagejale remondi arve alusel 7 389,23 eurot (I kd tl 42).

Maakohus leidis, et VÕS § 637 lg-st 3 ja 4 tulenevalt muutus hageja tasunõue sissenõutavaks

18. juulist 2011, kui kostja esindaja vaatas töö üle ja andis veoki kättesaamise kohta allkirja (I kd

tl 13). Kostja on 07. oktoobril 2011 tasunud hagejale remondi arve nr Z110714/00009 alusel 7 389,23

eurot (I kd tl 42), seega on tasumata 11 140,77 eurot. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita

vastavalt lepingule. Kuna kostja ei ole lepingust tulenevat kohustust 11 140,77 euro ulatuses täitnud,

on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel õigus kostjalt nõuda rahalise kohustuse täitmist.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töövõtulepingust tulenev põhivõlgnevus 11 140,77 eurot.

4.2. Maakohus leidis, et kostja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on alusetu.

Kostja esitas VÕS § 197 lg 1 ja 2 ja § 198 alusel hagejale tasaarvestusavalduse. Vaidlust ei ole, et

hageja on kostja tasaarvestusavalduse (I kd tl 39–41) kätte saanud. Kostja kahju nõue 9 283,98 eurot

tuleneb kostjal saamata jäänud tulust 8900 eurot veoki täiendava remondi ajal, mil veokit ei saanud

kasutada vedude tegemiseks, kuludest, mis on seotud peale veoki vastuvõtmist avastatud puuduste

väljaselgitamisega 87,97 + 136,01 = 223,98 eurot ja kuludest 160 eurot, mis tulenevad veoki juhi

saatmisega Narvast Tallinnasse autot remondist ära tooma.

Maakohus, tuginedes VÕS § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 2 ja § 642 lg-le 1 leidis, et töövõtulepingu korral

on kahju hüvitamine piiratud selliselt, et tellija võib töövõtjalt nõuda vaid töövõtulepingu esemeks

olnud asja väärtuse vähenemise hüvitist, kui väärtuse vähenemine toimus töö lepingutingimustele

mittevastavuse tõttu. Kahju suurus piirdub sel juhul töö puuduste kõrvaldamiseks tehtud kulutustega.

Seega ei kuulu kahjuna hüvitamisele saamata jäänud tulu, mis tekkis seetõttu, et töös puuduste

kõrvaldamise ajal ei saanud tellija asja kasutada. Kostja väited, et ta on teinud kulutusi Scania Eesti

arve alusel 87,97 eurot ja Silberauto Eesti arve alusel 136,01 eurot ning kulutused autojuhile 06. juulil

2011 summas 80 eurot ja 09. septembril 2011 summas 80 eurot, ei ole tõendatud. Maakohus leidis,

et kostjal puudub hageja vastu kahju hüvitamise nõue summas 9 283,98 eurot, millega tasaarvestada

töövõtulepingust tulenevat hageja nõuet kostja vastu. Tasaarvestuse olukorda ei ole tekkinud.

4.3. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude osaliselt.

Maakohus nõustus kostja vastuväitega, et kostja esindaja poolt allkirja andmist arve-saatelehele

sõiduki kättesaamise kohta ei saa lugeda kokkuleppeks viivise määra osas. Arve-saatelehel

nr Z110714/00009 (I kd tl 13) on märgitud eraldi täidetav rida „Arve ja maksetingimustega nõus,

olen kauba kätte saanud“. Kostja esindaja on jätnud selle rea tühjaks. Arve ja maksetingimustega

nõustumiseks oleks piisanud vaid allkirjast ette täidetud kohale, kuid kostja esindaja tegi märkuse

vaid töö vastuvõtmise kohta. Sellest tulenevalt ei saa kostja esindaja kinnitust töö vastuvõtmise kohta

arve-saatelehel nr Z110714/00009 tõlgendada VÕS § 20 sätestatud nõustumusena kokkuleppe

sõlmimiseks viivise osas. Kuna poolte vahel puudub kokkulepe viivisemäära osas, kuulub

kohaldamisele VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär.

Vaidlust ei ole, et kostja võttis valmis töö vastu 18. juulil 2011, hageja poolt esitatud arvel märgitud

tähtaeg arve tasumiseks oli 21. juuli 2011. Peale nimetatud kuupäeva muutus hageja tasu nõue

sissenõutavaks. Kostja täitis hageja nõude 07. oktoobril 2011 7 389,23 eurot ulatuses, tasumata on

11 140,77 eurot. Sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 11 140,77 eurot on perioodi 22. juuli

2011 kuni 08. mai 2012 eest 718,12 eurot.

Maakohus tuvastas, et hageja põhinõue kostja vastu on kohtuotsuse tegemise aja seisuga 11 140,77

eurot ja seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista TsMS § 367 alusel viivis põhinõude

rahuldamata osalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 94

sätestatud määras, millele lisandub 8 % aastas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja Hansatruck OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus osas, millega maakohus hagiavalduse rahuldas ning mõistis apellandilt vastustaja

kasuks välja kokku 11 858,89 eurot ja lisanduvad viivised, ning menetluskulude jaotuse osas.

Apellant palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) lõppesid poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, s.o 9 283,98 eurot. Kuivõrd vastustaja

vastutas puudustega remonttööde teostamise eest, võttis ta veoki uuesti remonti. Nimetatu ei välista

ega piira apellandi saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet, mis tekkis seetõttu, et vastustaja ei

teostanud lepingutingimustele vastavat tööd kokkulepitud ajaks, s.o 06. juuliks 2011. Rikkumine, mis

annab apellandile aluse nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, ei ole mitte puudustega töö teostamine,

vaid täitmisega viivitamine. Täitmisnõude esitamine ei välista täiendavalt tekkinud kahju hüvitamise

nõuet. Asjaolu, et VÕS-i eriosa sisaldab iga lepinguliigi osas erisätteid, ei tähenda, et eriosas

reguleerimata küsimuses ei saa tugineda üldosa vastavatele normidele. Poolte vahel on tegemist

lepingulise suhtega. Saamata jäänud tulu ja puhtmajandusliku kahju hüvitamist piiratakse

lepinguväliste võlasuhete korral;

2) on üllatuslik maakohtu järeldus, et apellant ei ole tõendanud kulude kandmist Scania Eesti arve

alusel 87,97 eurot ja Silberauto Eesti arve alusel 136,01 eurot, kokku 223,98 eurot, ning autojuhile

tehtud kulutusi 06. juulil 2011 summas 80 eurot ja 09. septembril 2011 summas 80 eurot. Maakohus

ei ole TsMS § 3401 lg-t 1 rikkudes teinud apellandile ettepanekut tema nõude aluseks olevaid

asjaolusid

tõendada,

mistõttu

esitab

apellant

kohtuotsuses

osundatud

tõendid

apellatsioonimenetluses;

3) on vastustaja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega ning see tuleb jätta rahuldamata.

Olukorras, kus pooltevahelise vaidluse aluseks on vastustaja poolt tema kohustuste rikkumine ning

täitmisega viivitamine, ei ole põhjendatud jätta vastutus apellandi kanda, kellel on lisaks tekkinud

vastustaja tegevuse tulemusena oluline kahju;

4) ei selgu otsusest, kas hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel on aluseks võetud esialgne või

vähendatud haginõue. TsMS § 150 lg 5 kohaselt hageja hagist loobumine ei piira kostja õigust nõuda

hagejalt tema menetluskulude, muu hulgas tasutud riigilõivu tervikuna väljamõistmist TsMS § 168

lg-s 4 sätestatud korras. Kõik enne nõudest osalist loobumist tekkinud menetluskulud peaksid jääma

vastustaja kanda. Samuti ei ole põhjendatud, et apellant kannab kolmanda isiku menetluskulud

arvestades, et kolmanda isiku kaasamist menetlusse taotles vastustaja.

Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega tasaarvestava nõude suuruse tõendamiseks järgmised

uued tõendid: Silberauto Eesti AS arve summas 163,21 eurot (ilma käibemaksuta), millest kuulub

vastustaja poolt hüvitamisele üksnes 87,97 eurot, ning Scania Eesti AS arve summas 274,44 eurot

(ilma käibemaksuta); apellandi käibedeklaratsiooni väljatrükid 2011. a mai, juuli, oktoobri ja

detsembri kohta. Apellant on tasaarvestanud saamata jäänud tulu 8 900 eurot kahe kuu kohta.

Nimetatud saamata jäänud tulu arvestuse aluseks on apellandi teise analoogse veokiga reaalselt

teostatud veod perioodil 12. juuli 2011 kuni 14. september 2011.

6. AVT Service OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu

otsus muutmata.

Vastuse kohaselt:

1) tuleb apellatsioonkaebusele lisatud tõendid jätta tähelepanuta ja apellandile tagastada, kuna

apellant ei ole põhjendanud takistust, miks ta ei saanud neid tõendeid esitada maakohtu menetluses.

Tõendid ei ole asjakohased ja nende alusel ei ole võimalik apellandi väiteid sisuliselt tõendada;

2) leidis maakohus õigustatult, et apellandi nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on alusetu.

Saamata jäänud tulu kui kahju, mis tekkis selle tõttu, et töö puuduste kõrvaldamise ajal ei saanud

tellija tellitud asja kasutada, ei kuulu hüvitamisele;

3) on viivisnõue põhjendatud ja ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Seadusest tulenev viivis ei saa

olla vastuolus hea usu põhimõttega.

7. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel menetlusse kaasatud QBE Insurance (Europe)

Limited Eesti filiaal vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Kolmas isik nõustus vastustaja seisukohtadega, kuid leidis, et ei ole põhjendatud

jätta kolmanda isiku kulud apellandi kanda, kuivõrd kolmanda isiku kaasamist taotles vastustaja.

Kolmas isik palus jätta enda menetluskulud apellandi kanda või alternatiivselt selle isiku kanda, kelle

kahjuks teeb kohus lõppotsuse. Kolmas isik taotles TsMS § 216 lg 5 alusel enda menetlusest

kõrvaldamist, millise taotluse ringkonnakohus rahuldas 31. märtsi 2015 määrusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu

osaliselt tühistada resolutsiooni p 2 osas sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise perioodi ja

väljamõistetud viivise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab viivise välja perioodi eest 15. september 2011 – 08. mai 2012 summas 577, 11 eurot.

Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust maakohtus.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele

osaliselt.

9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles hagi on

rahuldatud ning ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vastavas

ulatuses.

Kuigi kostja on maakohtu menetluses eitanud poolte vahel töövõtusuhte olemasolu, on maakohus

sellise õigusssuhte poolte vahel tuvastanud. Apellatsioonkaebuses on kostja oma seisukohta muutnud

ning nõustunud, et tegemist on lepingulise suhtega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolse

õigussuhte kvalifitseerimisega ja lähtub vaidluse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatust.

10. Asja materjalidest nähtub, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku töövõtulepingut. Pooled

vaidlevad kostja kohustuse üle maksta hagejale töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluv tasu. Hageja

on remontinud 2011. aastal kostjale kuulunud avariilise veoki MB Actros, reg nr XXX . Kostja veok

toimetati puksiirteenuse abil hageja töökotta pärast Poolas toimunud avariid ja töö teostamiseks

koostas hageja kalkulatsiooni, mille kiitis heaks ka kostja kindlustusandja, kes on kindlustussumma

kostjale avariiga tekitatud kahju eest tasunud.

Asjas kogutud tõendeid (tunnistaja P. Lindi ütlused (II kd lk 43 pöördel), kostja pretensioon

02. augusti 2011 e-kirjas (I kd lk 43, auto täiendav remont hageja poolt) kogumis hinnates saab

ringkonnakohus järeldada, et kuigi kostja esindaja võttis 18. juulil 2011 tehtud töö esmakordselt

vastu, oli üleantud töö (auto) puudustega ja ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Seetõttu vastutas

hageja töövõtjana töö lepingutingimustele mittevastavuse eest.

VÕS § 642 lg 1 kohaselt vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas

töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb

alles pärast seda. Tellija peamine õiguskaitsevahend töövõtjapoolse nõuetekohase täitmatajätmise

korral on lepingu täitmise nõue ja just lepingu täitmise nõude apellant tellijana ka esitas ning hageja

on selle nõude 14. septembriks 2011 täitnud ja puudused töös kõrvaldanud.

Töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise eest ettenägevate VÕS-i sätete

eesmärk on eelkõige tagada nn tellija ekvivalentsihuvi rahuldamine, st see, et tellija omandatud töö

väärtus vastaks selle eest töövõtjale makstud tasule. Kahju hüvitamise nõude esitamise korral on

seega tellijale kahju hüvitamise peamine eesmärk kompenseerida tellijale töö puudustest tingitud asja

väärtuse vähenemine. Sellist kahju nõuet ei ole apellant vastustajale esitanud.

Apellant väidab, et kuna tehtud töö ei vastanud selle esmasel üleandmisel lepingutingimustele, tekkis

apellandile kahju saamata jäänud tuluna. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud juhul ei

kuulu hüvitamisele kahju, mis võis tellijal tekkida seetõttu, et töös puuduste kõrvaldamise ajal ei

saanud tellija asja kasutada. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 2 ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles

kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise

kohustus tekkis. Pooled leppisid kokku avariilise sõiduki taastamisremondis mõistliku tähtaja jooksul

tellija kindlustusandja poolt heakskiidetud hinnakalkulatsiooni alusel ning töövõtja ei pidanud

kandma riski, et avariilise sõiduki remondisoleku ajal tuleb tal hüvitada tellijale viimase poolt

saamata jäänud tulu. Asjaolusid arvestades ei oleks see antud juhul mõistlik riskijaotus võlasuhte

poolte vahel.

Apellant väidab, et temale on kahju saamata jäänud tulu näol tekkinud seetõttu, et vastustaja ei ole

täitnud oma lepingulisi kohustusi tähtaegselt (st 06. juuliks 2011). Apellant on esitanud maakohtu

menetluses erinevaid väiteid töö teostamise tähtaja osas.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega vastuses apellatsioonkaebusele, et käesoleval juhul ei

olnud pooled kokku leppinud töö teostamise tähtajas ja töö tuli teostada mõistliku aja jooksul.

Vastupidist ei ole apellant tõendanud. Seega ei ole põhjendatud ka apellandi väide, et töö

teostamisega algselt 18. juuliks 2012 ja lõplikult 14. septembriks 2011 oli vastustaja lepingut tähtaja

osas rikkunud. Kuna lepingu rikkumist tähtaja osas ei ole toimunud, töö teostamine toimus mõistliku

aja jooksul, siis puudub apellandil ka esmane eeldus kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Seega puudub apellandil kahju hüvitamise nõue, mida vastustaja nõudega tasaarvestada. Kostja on

töö vastu võtnud, tasu nõue on muutunud sissenõutavaks. Apellandil ei ole õigust talle esitatud arve

täies ulatuses tasumisest keelduda.

11. Lisaks saamata jäänud tulu nõudele sisaldab apellandi kahju nõue ka kulutuste hüvitamise nõuet.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole oma väiteid kulutuste tegemisel

kolmandatele isikutele ja auto tühisõitudele tõendanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik

tuvastada selles osas kahjunõude rahuldamiseks vajalike eelduste olemasolu.

12. Ringkonnakohus ei arvesta apellandi poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud tõenditega.

Maakohus andis pooltele lõpliku tähtaja tõendite esitamiseks kuni 29. aprillini 2014 (I kd lk 182).

Eelnevalt oli hageja vaidlustanud kostja kahju hüvitamise nõude ja avaldanud (I kd lk 59), et „ kostja

poolt väidetud nn veoki puuduste kõrvaldamised kolmandate isikute juures ei ole aktsepteeritavad,

sest veoki väljumisel hageja töökojast selliseid nähtavaid puudusi ei fikseeritud“ Kostjat esindas

maakohtu menetluses advokaat, mistõttu pidi kostjale olema arusaadav vajadus esitada oma väidete

tõendamiseks asjakohased tõendid, sh kolmandatest isikutest teenusepakkujate arved, arvamused jms

tõendi, kui kostja pidas oma kahjuks kulutust kolmandate isikute teenustele.

11. juuli 2012 menetlusdokumendis on hageja vaidlustanud ka kostjal saamata jäänud tulu olemasolu,

mistõttu pidanuks kostja esitama ka selles osas kõik asjakohased tõendid samuti hiljemalt maakohtu

poolt määratud tõendite esitamise lõpptähtajaks.

Uue tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses põhjendama. Kui pool uue tõendi esitamist

ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta. Vastaspool ei ole uute tõendite vastuvõtmisega nõus.

Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole uute tõendite, mis olid talle ilmselt kättesaadavad juba

maakohtu menetluse ajal, esitamist alles apellatsiooniastmes, piisavalt põhjendanud ning need

tõendid tuleb jätta tähelepanuta ja lugeda apellandile tagastatuks kohtuotsuse jõustumisel.

13. Apellant taotleb alternatiivselt, kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole saamata jäänud tulu

nõudmine töövõtulepingu rikkumise korral siiski võimalik, jätta rahuldamata vastustaja viivisenõue.

Maakohus luges hageja nõude sissenõutavaks alates 18. juulist 2011, kui töö anti kostjale

esmakordselt üle. Samas on maakohus tuvastanud, et arve tasumise tähtaeg oli 21. juulil 2011 ja

arvestas viiviseid tasumata põhinõudelt alates 22. juulist 2011.

Töövõtja tasunõude sissenõutavust reguleerib VÕS § 637 lg-d 3-5. VÕS § 637 lg 4 kohaselt muutub

töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö vastuvõtmisega, kui töö vastuvõtmine on poolte vahel kokku

lepitud või kui see on tavaline. Maakohus ei ole nõude sissenõutavuse hindamisel arvestanud, et asjas

puudub vaidlus, et tellija võttis töö lõplikult vastu alles 14. septembril 2011, mistõttu muutus töövõtja

tasunõue sissenõutavaks alates sellest ajast.

Kui asuda ka seisukohale, et kostja tellijana võttis 18. juulil 2011 vastu puudustega töö, millega

kaasnes ka töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumine, tuleb arvestada tellija õigusega VÕS § 111

lg 1 kohaselt keelduda töövõtjale puudustega töö eest vastavas osas tasu maksmisest. Sellise

vastuväite tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik

keeldumine.

Ringkonnakohus peab eeltoodut arvestades põhjendatuks tühistada maakohtu otsus viivise

arvestamise algusaja ja kuni 08. maini 2012 arvestatud ja kostjalt välja mõistetud viivise summa

osas. Viivist tasumata põhinõudelt saab arvestada alates 15. septembrist 2011.

Perioodil 15. september 2011 kuni 31. detsember 2011 tuleb viivist arvestada 107 päeva eest ja

viivisesumma on (11140, 77x 8,25%/365x107) 269,44 eurot. Seega moodustab sissenõutavaks

muutunud viivis perioodil 15. september 2011 kuni 08. mai 2012 kokku 269, 44 + 307, 67 = 577, 11

eurot ja maakohtu poolt apellandilt välja mõistetud sissenõutavaks muutunud viivist tuleb vähendada

141,01 euro võrra.

Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited viivise vähendamiseks alust.

14. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus on määranud ebaõigesti hagihinnaks

30945, 10 eurot. Hagi on esitatud 23. mail 2012. Sel ajal kehtinud TsMS § 133 lg 2 kohaselt ei

arvestatud hagihinna arvutamisel kõrvalnõudeid. Maakohus on selles osas ekslikult viidanud TsMS

§ 133 lg 2 regulatsioonile, mis kehtib alates 01. juulist 2012 ja mille kohaselt arvestatakse hagihinna

arvutamisel ka kõrvalnõuete suurust. TsMS § 137 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamise puhul

on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust, mistõttu tuleb ka

ringkonnakohtus tsiviilasja hinna määramisel arvestada üksnes põhinõude suurust ja kaebuse ulatust.

Kuigi TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg, siis

nõude vähendamine hageja poolt muudab hagihinda. Tsiviilasja hind nii maa- kui ka ringkonnakohtus

on 11 140, 70 eurot.

15. Maakohus on menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 163 lg 1 alusel arvestanud hagi

rahuldamise ulatust kõigi nõuete osas ja jätnud kostja kanda 68 % poolte menetluskuludest ja hageja

kanda 32% menetluskuludest. Apellandi väitel ei selgu maakohtu otsusest, kas maakohus on hagi

rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel võtnud aluseks esialgse või vähendatud haginõude.

Apellandi väitega tuleb nõustuda. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse

osas ja jätab kõik poolte menetluskulud maakohtus, mis on seotud haginõude vähendatud osaga,

hageja kanda. Ülejäänud osas tuleb poolte menetluskulude jaotamisel järgida maakohtu määratud

jaotist.

Ringkonnakohus rahuldab küll apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid üksnes väga väikeses ulatuses (ca

1%), mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1

alusel apellandi kanda.

16. Maakohus kaasas menetlusse hageja taotlusel iseseisva nõudeta kolmanda isiku hageja poolel,

kelle ringkonnakohus kõrvaldas menetlusest 31. märtsi 2015 määrusega. Kolmas isik esitas

ringkonnakohtule taotluse jätta kolmanda isiku menetluskulud apellandi kanda.

TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole

vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud

vastavalt seaduses sätestatule. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kui vastaspool ei pea kulusid

hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. Maakohus on kolmanda isiku

menetluskulude jaotamisel seaduses sätestatuga arvestanud ning sama põhimõte kehtib ka

ringkonnakohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus rahuldas kolmanda isiku taotluse ja kõrvaldas ta

menetlusest ei anna alust otsustada kolmanda isiku menetluskulude osas teisiti. Kuna kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ka kolmanda isiku võimalikud menetluskulud

ringkonnakohtus jätta apellandi kanda.

17. Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud oleksid

rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja

sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS §

177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja

ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite

esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14, p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud

tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja

materjalide alusel.

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/