3-15-1740/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-15-1740

Määruse kuupäev

9. juuli 2015

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Istungil osalenud isikud

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus varjupaigataotleja M.S.A.’e

kinnipidamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Politsei- ja Piirivalveameti esindaja – Jaanika Karp ja Janika

Valge

Isik, kelle kinnipidamist taotletakse – M.S.A. (sündinud 14.

veebruaril 1985)

Juures olid istungisekretär Vilve Raud ja tõlk Eva-Louisa Radha’a

Resolutsioon

Anda luba varjupaigataotleja M.S.A.’e kinnipidamiseks ja

paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 9. juulist 2015

kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui kaheks kuuks. Kuni kinnipidamiskeskusesse

transportimiseni paigutada isik arestimajja.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 09.07.2015 Tartu Halduskohtule taotluse loa

saamiseks M.S.A.’e kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 punktide 1, 2 ja 4 alusel.

2. 08.07.2015 kell 02.10 pidas Koidula maanteepiiripunkti toimkond kinni kolm tumedanahalist

isikut (mehed) Koidula maanteepiiripunkti ootealal (Põlva maakond, Värska vald, Koidula küla)

Isikud olid läbimärjad ja ilma dokumentideta. Isikute edasise kontrollimise ja vestluse käigus

nimetas isik ennast M.S.A. (sündinud 14. veebruaril 1985 Liibanonis), Palestiina kodanik.

Elukoht Ain Hilwa, Hay Altiri, Saida, Liibanon. Isiku sõnade kohaselt on ta abielus, omab

algharidust ja on lõpetanud 3 klassi. Tema emakeeleks on araabia keel, muid keeli ei räägi.

Hariduselt ehitaja, töötanud ei ole. Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu peeti isik

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 3, § 15 lg 2 p 1, 2, 3; §

19 lg 1 alusel 8. juulil 2015 kell 02.10 kuni 48 tunniks kinni.

3. 8. juulil 2015 kell 12.20 avaldas isik PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt

sellele vormistati kinnipidamine VSS alusel ümber kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 1, 2, 4

alusel, millega peeti isik kuni 48 tunniks kinni. Varjupaigataotlus võeti vastu ja registreeriti nr

7001510127. Nimetatud taotluse suhtes ei ole PPA otsust teinud.

4. Esmalt esitas isik oma reisiteekonna ning passi kadumise kohta tõele mittevastavaid väiteid.

Pärast seda, kui talle näidati tema passi tükke, tunnistas ta, et valetas. Ta selgitas, et rebis passi

katki sellepärast, et kartis, et muidu saadetakse Venemaale või Liibanoni tagasi. Lõpuks tunnistas

isik ka seda, et Euroopa riik kuhu saabuda anti talle ette ja öeldi, et see on Eesti ning kästi

dokument hävitada ja varjupaika paluda.

5. Isik seletas, et alustas oma reisi planeerimist umbes maikuu alguses koos oma sõbraga, kelle

nimi on Z. A. keda isik tunneb umbes 6-7 aastat. Sõiduks hankis isik raha ja läks reisbüroosse,

et Vene viisa hankida. Z. hankis informatsiooni. Isiku vend, kes on Itaalias, saatis isikule 1000

USA dollarit Venemaale reisimiseks. Venemaale Moskvasse lennukiga saabudes 1. juulil 2015

läks isik ühte hotelli, kuhu jäi umbes 5-6 päevaks. Venemaal viibides kohtus isik paljude

süürlastega, kellega sai araabia keeles rääkida. Isik tutvus Venemaal ühe kurdiga, kelle nimi oli

A., tema ütles, et otsib isikuid, kes tahavad Eestisse minna. Isik seletas, et pidi talle maksma 1000

USA dollarit. Ebaseaduslik piiriületus oli ette kavatsetud. A. kirjeldas, kuidas tuleb ületada piir.

Kästi minna läbi metsa, tee peal pidi olema jõgi ja aed. A. toimetas kõik 3 isikut piirile selliselt,

et andis vajalikud korraldused autojuhile kuhu täpselt sõita ja pärast seda väljus autost ning

lahkus. Autoga sõideti kokku umbes 4 tundi, enne seda sõideti rongiga. Läbi metsa pärast jõe

ületamist liikusid isikud valguse suunas. Isik seletas, et kõik koos sel hetkel hävitati ka

dokumendid. Lõpuks jõudis isik koos kaaslastega autoparklani, kus piirivalvurid kõik isikud

kinni pidasid.

6. Antud hetkel puuduvad isikul ametlikud reisidokumendid, mis kinnitaksid, et tegu on just selle

isikuga ja ta on Palestiina kodanik. Isik tuvastati tema enda sõnade järgi ja Liibanoni Põgenike

kaardi järgi. Puuduvad ametlikud andmed tema isikusamasuse ja kodakondsuse kohta. Isik on

ise tunnistanud, et hävitas tahtlikult oma passi Eesti poolel. Tõmbas passist välja isikuandmete

lehe ja rebis selle tükkideks. Seega puuduvad PPA-l ametlikud andmed, mille alusel isikut ja

kodakondsust tuvastada ja kontrollida. PPA on seisukohal, et isik on tuvastatud alles seejärel, kui

ametliku päringu tulemusel Liibanoni saatkonda dokumenteeritakse isiku andmed ja puuduvad

ebakõlad Palestiina Põgenike Kaardil olevate isikuandmetega. Ära tuleb oodata ka dokumendi

ekspertiisi tulemused, alles seejärel on ära langenud kahtlus isiku samasuses või dokumendi

võltsimise osas ja edaspidise varjupaigamenetluse käigus isiku poolt antud ütlused ühtivad

dokumendil olevate andmetega.

7. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. M. S.

A. saabus Eestisse õigusvastaselt. Lähtudes ajalisest faktorist ei ole olnud võimalik kontrollida

isikuga seonduvaid andmeid, samuti leebema meetme rakendamine ei teeniks PPA taotletavat

eesmärki, sest leebem meede võib selle juhtumi asjaolusid arvesse võttes takistada

varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist ning tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis

õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusse paigutamist, mistõttu on isiku

kinnipidamine proportsionaalne. Hinnates seda koos põgenemis ohuga leiab PPA, et paigutamine

kinnipidamiskeskusse on põgenemisohu vältimiseks vajalik proportsionaalne meede.

8. Põgenemisohu hindamisel lähtub PPA asjaolust, et isiku isiklik tahe ja soov ei olnud leida

varjupaika just Eestis, vaid smugeldaja soovitas, et Eesti asub Venemaale lähedal ja sinna on

lihtne pääseda. Selline tegevus seab kahtluse alla isiku soovi paluda varjupaika Eesti Vabariigis.

Isik on menetluse käigus andnud ütlusi, mis ei ühti tema reisikaaslase Z. Z. S.'i ütlustega. M. S.

A. rääkis, et Eesti kohta hakati koos koguma informatsiooni juba Palestiinas. Z. Z. S. väitis, et

Eestisse suunduti eelkõige sellepärast, et seda soovitas smugeldaja, kuna Eesti asub Venemaale

kõige lähemal ja sinna on lihtne pääseda. M. S. A. selgitas, et piirini tõi isikud smugeldaja. Z. Z.

S. väitis, et smugeldaja ostis rongipiletid pani isikud rongile ja taksojuht toimetas isikud piirile.

Ei ole välistatud, et vabaduses viibides on isik siiski motiveeritud suunduma oma venna juurde

Itaaliasse. VSS § 68 p 8 sätestab eelduse, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni

peetud Eesti Vabariigi ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis

viibida.

9. Arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, ei ole PPA-l võimalik varjupaigataotlust

nõuetekohaselt menetleda ilma, et kaebajat kinni peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab

kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-des 1 ja 3, §-s 20, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-des 1 ja 3 sätestatud

asjaolude esinemine. Tarvilik on sooritada lisaks muid vajalikke menetlustoiminguid.

10. 9. juuli 2015 kohtuistungil selgitas M. S. A., et eesmärgiks oli jõuda riiki, kus saaks turvaliselt

elada. Kui Eestisse olid jõudnud, andsid nad end ise üles. Tal oli kehtiv pass ja Vene viisa. Isik

on seisukohal, et ei ole midagi valesti teinud.

Kohtu seisukoht

11. VRKS § 362 lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet võib

varjupaigataotlejat VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid

arvestades ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi kinnipidamiskeskuses või

ametiruumides. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat on vaja VRKS § 361

lõikes 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui

48 tundi, taotleb Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa

varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

12. VRKS § 361 lg 1 sätestab, et kui välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, võib varjupaigataotleja kinni

pidada VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alusel. Kinnipidamine peab olema kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil

varjupaigataotlejaga seotud olulisi asjaolusid.

13. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada

järgmistel alustel:

1) isiku tuvastamine või isikusamasuse kontrollimine;

2) isiku kodakondsuse kontrollimine või väljaselgitamine;

3) isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine;

4) varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine, eelkõige juhul,

kui on olemas põgenemise oht;

5) kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks;

6) riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmine;

7) isiku üleandmine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud

korras.

14. Kohus peab seega hindama, kas esinevad raskused järelevalvemeetmete tõhusal

kohaldamisel, kas VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud alused varjupaigataotleja kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks esinevad ning kas isiku kinnipidamine on kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti tuleb arvestada varjupaigataotlejaga seotud olulisi

asjaolusid. PPA on käesoleval juhul viidanud VRKS § 361 lg 2 punktidele 1, 2 ja 4. Seega peab

kohus kontrollima, kas käesoleval juhul nimetatud alused esinevad. Riigikohus on oma määruse

asjas nr 3-3-1-52-14 punktis 12 märkinud, et VRKS § 361 lg 2 punktide 1-5 ja 7 alusel

kinnipidamist saab põhjendada põgenemisohuga. Ühtlasi selgitas Riigikohus, et ei ole vajalik, et

põgenemisoht on reaalne, vaid kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada varjupaigataotlejat, kelle

põgenemise oht on väike. Määruse punktis 18 selgitas Riigikohus, et põgenemisohu tuvastamisel

ei suuda eelduslikult põgenemist tõhusalt ära hoida majutamiskeskusesse paigutamine või

järelevalvemeetmete kohaldamine ning sel juhul on kinnipidamiskeskusesse paigutamine

proportsionaalne.

15. Kohus ei kahtle, et PPA-l esineb vajadus varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, kuivõrd isik esitas varjupaigataotluse 8. juulil 2015 ning ta on olnud

kinni peetud alles poolteist ööpäeva. Varjupaigataotluse efektiivseks menetlemiseks peab PPA

võimalikult kiiresti tuvastama, ega tegemist ei ole ilmselt põhjendamatu varjupaigataotlusega või

kas esinevad muud varjupaigataotluse rahuldamist välistavad asjaolud. On selge, et niisuguse

menetluse käigus on vajalik varjupaigataotleja enda kohalolu eeldatavalt mitmetel

menetlustoimingutel. M. S. A. esitas esmalt valeandmeid oma reisi ning passi kadumise kohta.

Ta oli nõus oma väiteid korrigeerima alles pärast seda, kui talle näidati puruksrebitud lehte tema

passist, mis oli objektiivne tõend tõele mittevastavate ütluste andmise kohta. Järelikult on selge,

et isik on valmis esitama Eesti ametivõimudele tõele mittevastavaid andmeid ning ta on

ebausaldusväärne. Selgeid valeütlusi ei saa anda pelgalt väsimuse tõttu, nagu M. S. A.

kohtuistungil püüdis selgitada. Arvestada tuleb ka seda, et isiku vend elab Itaalias ning eluliselt

on usutav, et isiku eesmärk oli samuti sinna jõuda. Sellisel juhul tuleb pidada vähemalt

võimalikuks ka põgenemisohtu ning ei saa väita, et isiku põgenemise oht oleks väike. Seega on

kohtu hinnangul VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused käesoleval juhul täidetud. Seoses

asjaoluga, et PPA taotlusest ja isiku kohtuistungil antud ütlustest võib jääda erinev mulje selle

kohta, kas isik soovis endast ise ametivõimudele teatada või mitte, märgib kohus, et nimetatud

asjaoludest ei ole kohus põgenemisohtu tuletanud.

16. Kuivõrd kohus on ühe kinnipidamise aluse tuvastanud, ei võta kohus siduvat seisukohta, kas

esinevad ka VRKS § 361 lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused. Kohus nendib, et

isikul ei ole ühtegi kehtivat reisidokumenti, kuna ta on selle ise hävitanud, kuid olukorras, kus

on leitud isikule kuuluva passi tükid, ei ole üheselt selge, kas üksnes isikusamasuse ja

kodakondsuse kontrollimiseks eesmärgil oleks isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine

proportsionaalne. Eeskätt saab see sõltuda sellest, kui palju informatsiooni on passi tükkidelt

võimalik leida ning kas esineb kahtlus, et tegemist võis olla võltsitud passiga. Kohus rõhutab, et

pelgalt seetõttu, et tegemist ei ole enam formaalselt kehtiva reisidokumendiga selle rikutuse tõttu,

ei saa õigustada isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist, kui sellegipoolest on võimalik kätte

saada samaväärsed andmed samaväärse usaldusväärsusega võrreldes sama riigi rikkumata

dokumendiga.

17. VRKS § 29 lõike 1 kohaselt võib PPA varjupaigataotluse eesmärgipäraseks, efektiivseks,

lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks kohaldada taotleja suhtes järelevalvemeetmetena elamist

kindlaksmääratud kohas, ilmumist määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele, PPA

teavitamist elukohast eemal viibimisest kauem kui kolm päeva ning välisriigi reisidokumendi või

muu isikut tõendava dokumendi PPA-le hoiule andmist. Kohus nõustub PPA-ga, et

järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi käesoleval juhul olla tõhus. Vajalik on välja

selgitada ka varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, muuhulgas kontrollida

VRKS §-s 20, § 21 lõikes 1 ning § 22 lõigetes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist. Samuti on

järelevalvemeetmed oma olemuselt tõhusamad isikute suhtes, kelle identiteet on tõsikindlalt

teada ning kellel on olemas kehtivad reisidokumendid. Arvesse tuleb võtta ka isiku põgenemise

ohtu. Põgenemisohu korral on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik, kuivõrd teist

efektiivset meedet põgenemisohu vältimiseks ei ole ning see pole ka ilmselgelt mittemõõdukas.

18. Kuna VRKS § 29 lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad ning

esineb VRKS § 361 lg 2 punktis 4 sätestatud kinnipidamise alus, ei saa kohtu hinnangul

kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks. Leebem meede võib takistada asjaolude korrektset

tuvastamist ja varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Kohtu hinnangul on käesolevas

asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamist. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse

juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest § 361 lõikes 2 sätestatud

kinnipidamise aluse äralangemisel. Kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada isikuga

seotud olulised asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud varjupaigataotluse menetlemiseks ja vastava

otsuse tegemiseks, vabastatakse isik kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt. Seega rõhutab

kohus, et kohtu poolt isiku kuni kaheks kuuks kinnipidamiseks loa andmine ei võta PPA-lt

kohustust hinnata pidevalt isiku kinnipidamise aluste esinemist ning juhul, kui need langevad ära

enne kahe kuu möödumist, tuleb isik vabastada sõltumata sellest, kas varjupaigamenetlus on

lõppenud või mitte.

19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus VRKS § 362 lõike 2 alusel PPA taotluse ja annab loa

M. S. A.'e kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 9. juulist 2015 kuni

VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

kaheks kuuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik