3-14-50956/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 09. juuli 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-50956 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 39,50 eurot, tulenevalt asjaolust, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – I.A. Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus tunnistada vangistusseaduse § 12 lg 1 põhiseaduse § 10 ja § 18 vastuolus olevaks osas, milles see ei kohusta vanglas eraldi kambrites hoidma suitsetajaid ja mittesuitsetajaid. 3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. 5. Asendada avalikustatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28.05.2014 esitas I.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toimingute - kaebaja hoidmine kambris nr 29, kus on põrandapinda vähem kui 4 m2 kinnipeetava kohta ja mille olmetingimused ei vasta nõuetele - õigusvastasuse tuvastamiseks.

21.08.2014 määrusega võttis kohus I.A.i kaebuse menetlusse.

2

2. 13.11.2014 esitas kaebuse esitaja kohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks. Kaebuse esitaja soovis esitada kohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu nõudega mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 654 eurot, tulenevalt asjaolust, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele.

Kaebuse esitaja on esitanud Tallinna Vanglale vastava kahju hüvitamise nõude 25.08.2014, mille Tallinna Vangla jättis oma 03.11.2014 otsusega nr 5-18/14/22983-2 rahuldamata.

28.01.2015 määrusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks ning määras menetlusosalistele täiendavad tähtajad seisukohtade esitamiseks.

3. 06.02.2015 esitas kaebaja kohtule täiendavad seisukohad ja taotluse, milles soovib vähendada taotletava hüvitise suurust 39,50 euroni.

26.05.2015 määrusega otsustas kohus jätkata I.A.i kaebuse menetlust Tallinna Vangla vastu nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 39,50 eurot, tulenevalt asjaolust, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele. Sama määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. Kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista kaebaja kasuks mittevaraline kahju summas 39,50 eurot, seoses sellega, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambris nr 29, milles ei olnud tagatud nõuetekohane põrandapind ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele. Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt. 4.1. Kaebaja selgitab esmalt, et viibis Tallinna Vanglas kambris nr 29 alates 20.11.2013- 22.07.2014, kus on põrandapinda vähem kui 4 m2 ja mille olmetingimused ei ole kooskõlas CPT, Euroopa Vanglareeglistiku ega Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustega 2011 aastast. 4.2. Nimelt oli kümne kinnipeetava peale 31,2 m2 põrandapinda. Kambril on kaks avatavat akent 1,4x1,8 m ja katlamaja küte. Kambrist on juurdepääs WC-le ja külmale veele rühmas. Sinna juurde kuulub koridor ca 54-56 m2, mida kasutab kaheksakümmend inimest, st koridori pindala on 0,7m2 ühe inimese kohta. Samas rühmas on olemas veel kaks sarnast kambrit nr 34 ja 27. Kambri nr 27 üldpind on 29,3m2 üheksale inimesele. Kaebaja leiab, et sellised tingimused ei vasta nõuetele – peaks olema tagatud vähemalt 4 m2 isiklikku pinda. Lisaks puudub rühmas kuum vesi, puudub rahu ja võimalus üksindusse tõmbuda, puuduvad kõrvatropid. Kaebaja väidab, et kõik suitsetavad – seda nii WC kui kambris. Kaebaja märgib veel, vangistusseadus ei tee vahet suitsetavate ja mitte suitsetavate kinnipeetavate paigutamisel, kuigi peaks, kuna suitsetamine on väga tugev pahe ja kõik teevad seda 10-12 korda päevas, See on aga otseses vastuolus põhiseaduse (PS) § 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1, tubakaseaduse (TubS) § 30 lg 2 p 1. Suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmine ühes kambris on sobimatu. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VangS § 12 lg 1 osas, milles see ei kohusta suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse paigutama.

3

Lisaks puudus kaebaja väitel Tallinna Vangla IV salgas teises sektsioonis televiisoriruum (televiisor koridoris ei anna võimalust selle jälgimiseks – jalutajad segavad), mängimiseks mõeldud arvuti (ilma internetita), puhkeruum, telefoni kabiinid (lisaks on telefoni järjekorrad pikad), dušš, võimlemisvõimalus (spordiseadmed). Jalutushoovi suurus on 215 m2 kaheksakümne kinnipeetava jaoks. Ka ei ole raamatute, ajakirjade nurka ning kaupluse teenuseid saab kasutada ainult kaks korda kuus. Olmemüra on suur. Kambris puudub ventilatsioon (ainult loomulik ventilatsioon on). Külma vee allikas ei asu kambris, vaid rühmas, külm vesi on talvel ebamugav. WC potte on rühmas 3 ja seda 80-86 kinnipeetava kohta. Põrandapinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka koridori üldpind, mida ühel aja hetkel kasutasid ca 30-35 kinnipeetavat. Kontaktisiku vastuvõtt toimub ainult 8:00-09:00, mis anna võimalust rahulikult suhelda. Isikliku ruumala puudumine avaldab tõsist mõju inimese psüühilisele seisundile. Kaebaja leiab, et tema hoidmisega eelpool kirjeldatud tingimustes, mida tuleb hinnata kumulatiivse mõju aspektist lähtuvalt, tekitati kaebajale hirmutunnet ja hingepiinu. Sellega alandati kaebaja inimväärikust. Inimväärikuse mõiste sisustamisel tuleb lähtuda EIK asjakohasest praktikast. 4.3. Kinnipeetavad tekitavad olmemüra terve ööpäeva kestel – öösel norskavad, käivad wc-s, kell 05:00 ja 04:00 lähevad tööle, karjuvad, suitsetavad jne. Seega rikutakse ka öörahu. Kõrvatropid ei ole lubatud. 4.4. Kaebaja leiab, et rikutud on ka võrdsuse põhimõtet, kuna kambris nr 27 ja 44 on pidevalt 8-9 kinnipeetavat aga kambris nr 29 on kümme kinnipeetavat. Samuti märgib kaebaja, et Tallinna Vangla tingimused ei ole võrdsed Tartu või Viru Vangla tingimustega. Tartu Vanglas on dušš kambris, igasugused sportimise võimalused, arst tuli 5 minuti jooksul, häirenupp oli kambris, värsked ajalehed viis päeva nädalas, interneti kasutamise võimalus, söök on parem, ventilatsioon olemas, samuti suurem õhuaken ja soe vesi. 4.5. Oma kaebuse õiguslike põhjendustena viitab kaebaja CPT/Inf/2001 p 28 ja 29, samuti PS §-dele 12, 18, 3, 123, VangS §41 lg 1, EIÕK art 3 ja Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustele 29.03.2011 p 4, 4.1. Euroopa kohtu lahenditest viitab kaebaja järgmistele lahenditele: 1) lahend nr 62353/09 Marin Vasilescu vs Rumeenia; 2) lahend nr 68492/10; 68786/11 Scarkat vs Rumeenia (Vangistustingimused kogumis võivad olla vastuolus artikli 3 nõuetega. Kui isiklik ruum on alla teatud standardi, siis võib iseenesest olla tegemist artikli 3 rikkumisega.) 3) lahend nr 19730/10 Toma Barbu vs Rumeenia; 4) lahend nr 8968/08 Jirsak vs Tšehhi Vabariik; (kinnipidamisasutuses isikliku ruumi suurus vahemikus 3 – 4 m² toob kaasa vajaduse hinnata vangistustingimusi kogumis) 5) lahend nr 429/12 Tunis vs Eesti; 6) lahend nr 41653/05 Kochetkov vs. Eesti p 39, p 47; 7) lahend nr 40907/98 Affaire Dougoz vs Kreeka p 46; 8) lahend nr 47095/99 p 102 Kalashnikov vs Venemaa; 9) lahend nr 41035/98 Kehayov vs Bulgaaria p 64;

4

10) lahend nr 5310/71 p 162 Iirimaa vs UK; (Kaebaja märgib, et kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestvusele ka füüsilist ja vaimset mõju, isiku sugu, vanust (kaebaja on 52 aastane) ja tervislikku seisundit.) 11) lahend nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia; 12) lahend nr 2346/02 Pretty vs England p 52; (peab arvestama kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju.) 13) lahend nr 5774/10 Mandic; Jovic vs Sloveenia; (vt p 77-80 ja p 11 külm ja soe vesi, p 17 dušs iga päev 10 min, p 20 jalutuskäik 2 tundi kolmekümne kinnipeetava kohta 610 m2, ja spordiruum 17 m2 nelja kinnipeetava jaoks kaks korda nädalas.) 14) lahend nr 33228/05 Florin Andrei vs Rumeenia; 15) lahend nr 69095/10 Fehér vs Ungari; 16) lahend nr 32800/12 Aurel Rodulescu vs Rumeenia. 17) lahend nr 102/02 Benedictov vs Venemaa p 37; 18) lahend nr 13054/12 Bujorean vs Rumeenia (Riigi rahalised probleemid ei vabanda inimväärikusele sobivate kinnipidamistingimuste mittetagamist); 19) lahend nr 53709/11 A.F. vs Kreeka (kinnipidamistingimuste tõendamisel saab tugineda rahvusvaheliste organisatsioonide raportitele isikliku ruumi suuruse osas. Kaebaja märgib, et Eesti Valitsuse vastusega CPT raportile Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05.2012 on tõendatud, et Tallinna Vanglas ei olnud tagatud kinnipeetavatele isiklikku ruumi 4m2 põrandapinda kinnipeetava kohta). Suitsetamise osas viitab kaebaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-30-14 ja 3-3-1-6-14. 4.6. Kaebaja lisab, et kohus teeb iga mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral individuaalse otsuse arvestades riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 9 ja 13 sätestatut. 4.7. Mittevaralise kahju nõude summa arvestuse osas selgitab kaebaja, et kuivõrd 158 päeva jooksul oli kambris 10 kinnipeetavat ja selles tulenevalt oli põrandapinda 3,13 m2 ja koridori pinda 56 m2 80 kinnipeetava kohta so 0,7 m2 ühele isikule, siis hüvitise väljamõistmine on põhjendatud nende 158 päeva eest. Lisaks täpsustab kaebaja, et kuna kinnipeetavad suitsetasid ainult kella 23:00-00:15 (00:30) vahel ja läksid tööle 04:00 ja 05:00 ajal, siis oli häire 1-2 tunni jooksul ööpäevas. Kaebaja arvutab kahju nõude summat järgmiselt: 3 eurot x 158 päeva x 2:24 =39,50 eurot. 4.8. Kaebaja taotleb, et tema ja teiste kinnipeetavate nimed oleks kohtuotsuses märgitud initsiaalidega. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 5.1. Tallinna Vangla leiab, et vangla tegevus kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29, kus põrandapinda isiku kohta oli vähem kui 4 m2, ei olnud õigusvastane. VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus (alates 01.01.2014 3 m2 põrandapinda). Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema kuni 31.12.2013 vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja alates 01.01.2014 3 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

5

5.2. Vastustaja edastas kohtule tabelina vormistatud andmed I.A.i paiknemise kohta Tallinna Vanglas tema poolt kaebuses märgitud perioodi ja kambri osas. Neist nähtub, et I.A. viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 21.11.2013-07.03.2014 ja 31.03.2014-22.07.2014 Tallinna Vanglas elusektsioonis 4-2 kambris nr 29. Tegemist on avatud sektsioonis paikneva kambriga, milles kogu päevase aja jooksul (ajavahemikus kella 06.00-22.00) on kambrite uksed avatud ja kinnipeetavatel võimalik vabalt liikuda oma elusektsiooni piires. Eelnimetatud tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas oli I.A. kambris nr 29 paigutatud järgmiselt:

Kamber Kambri pind m2 Periood Kambri täituvus Põrandapind m2 isiku kohta 29 31,2 21.11.2013- 07.03.2014 (107 päeva) 10 inimest (62 päeva) 9 inimest (42 päeva) 8 inimest (3 päeva) 3,13 3,47 3,90 29 31,2 31.03.2014- 22.07.2014 (114 päeva) 10 inimest (96 päeva) 9 inimest (16 päeva) 8 inimest (2 päeva) 3,13 3,47 3,90 Kokku 221 päeva. Eeltoodud tabelist nähtub, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul kambris nr 29 viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind, mis olenevalt päevast oli vahemikus 3,13 m2 - 3,90 m2. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 5.3. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (alates 01.01.2014 3m2). Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale,

6

millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.2009. 5.4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…] Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ 5.5. Tallinna Vangla lähtus VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale igapäevaselt vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (tegelikult oli kambris tagatud põrandapind vahemikus 3,13- 3,90 m2), millest ei ole maha arvestatud mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. 5.6. Tabelist nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. 5.7. Vastustaja vaidleb vastu kaebuse esitaja väitele, et tänapäevaseks standardiks Euroopa Liidus on 4 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. 5.8. Seoses kambri nr 29 olmetingimustega on Tallinna Vangla seisukohal, et selleks, et tuvastada haldusorgani tegevuse õigusvastasus, peab eksisteerima konkreetne õiguslikult siduv norm, mille haldusorgan oleks järgimata jätnud. Käesoleval juhul jääb Tallinna Vanglale arusaamatuks, milliseid konkreetsed õigusaktide sätted on vangla I.A.i paigutamisega kambrisse nr 29 täitmata jätnud ja milles seisneb I.A.i arvates üleüldse vangla tegevuse õigusvastasus. Tallinna Vangla on seisukohal, et ei CPT, Euroopa Vanglareeglistik ega Õiguskantsleri soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme. Nimelt on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1- 95-08 tehtud määruse punktis 8 märkinud, et „soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1). Tallinna Vangla peab vajalikuks märkida, et vangistuse ja eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t. teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul

7

kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust valida endale meeldivat kambrit, kambrikaaslast ja eluosakonda. Samuti on Tallinna Vangla seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises elukambris on kinnipeetavatele tagatud suurem põrandapind kui oli tagatud kaebuse esitajale kambris nr 29. Nimelt on Riigikohus oma 26.05.2008 lahendis nr 3-3-1-20-08 punktis 24 märkinud, et „seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Tallinna Vangla rõhutab, et I.A.ile on tagatud õigusaktide nõuetega kooskõlas olev kambripind. Kaebuse esitaja on Tallinna Vanglale esitanud ka küsimusi kambrite nr 27 ja 44 põrandapinna ja seal viibivate kinnipeetavate arvu kohta. Tallinna Vangla märgib, et kambri nr 27 põrandapinna suurus on 29,3 m2 ja kohtade arv 9 (põrandapind maksimaalse täituvuse korral seega 3,26 m2) ning kambris nr 44 on põrandapinda 27,8 m2 ja 9 kohta (põrandapind seega 3,09 m2 kinnipeetava kohta). Arvestades asjaolu, et kambrid nr 27 ja 44 on väiksema üldpinnaga kui kaebuse esitaja kamber nr 29, ongi seal ka väiksem kohtade arv ja seega isikute arv. Samas kambrite maksimaalse täituvuse korral on kaebuse esitaja kambris tagatud isegi suurem põrandapind isiku kohta (3,13 m2), kui kaebuse esitaja poolt viidatud kambris nr 44, kus põrandapinda isiku kohta on 3,09 m2. Eeltoodud arvestades on kaebuse esitaja väited võrdsuspõhimõtte rikkumise kohta ka kohatud. Tallinna Vangla ei nõustu ka kaebuse esitaja väidetega kambri olmetingimuste õigusvastasuse osas. Kaebuse lisana on I.A. esitanud Õiguskantsleri 07.04.2014 kirja nr 7-4/140443/1401559, milles Õiguskantsler on analüüsinud kambri nr 29 olmetingimuste ja põrandapinna õigusvastasust. Õiguskantsler on asunud seisukohale, et „kogutud teabe põhjal ei saa sedastada, et Tallinna Vangla oleks Teid Teie avalduses kirjeldatud moel kohelnud viisil, mida saaks pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks EIÕK artikli 3 ja PS § 18 lause 1 tähenduses või rikkunud kehtivat õigust. […..] Asjaolu, et osad kinnipeetavad töötavad nn erirežiimiga (tavatutel kellaaegadel, ei ole iseenesest faktor pidamaks kinnipidamistingimusi inimväärikust alandavateks“. Tallinna Vangla nõustub antud seisukohaga. 5.9. Seoses kaebuse esitaja esitatud küsimustega elamistingimustega selgitas vastustaja järgmist (lisades küsimuse): 5.9.1. Mitu kinnipeetavat töötavad sööklas ja millal nad lähevad tööle? Kinnipeetav I.A. viibis kambris nr 29 perioodil 21.11.2013-22.07.2014, kus sõltuvalt päevast viibis kokku 8-10 kinnipeetavat. Kambris nr 29 samal ajaperioodil viibinud kinnipeetavatest oli sööklas töötavaid 6 ja nende tööle saatmine toimus ajavahemikul 4.30-5.15. Tallinna Vangla märgib, et mitte kõik 6 inimest ei töötanud sööklas samal perioodil, vaid see varieerus päeviti. Tallinna Vangla märgib, et erirežiimil mittetöötavatel kinnipeetavatel, sh kaebuse esitajal oli samas võimalik oma ööund jätkata ka ajal, mil erirežiimil töötavad isikud pidid tööle minemiseks ärkama. Nimelt on varahommikune tööleminek ja äratus korraldatud selliselt, et see võimalikult vähe häiriks isikuid, kellel puudus vajadus nii varaseks ärkamiseks. 5.9.2. Kas WC on olemas kambris või väljaspool? Elusektsioonis 4-2, kus paikneb ka kamber nr 29, asub WC väljaspool kambrit. 5.9.3. Mitu WC potti on üldse olemas ja mitu kinnipeetavat kasutas WC potti? (3tk, 80 kp)

8

Kaebuse esitaja on juba enda poolt esitatud küsimusele ka ise vastanud. Elusektsioonis 4-2 oli 3 wc-potti, kohti elusektsioonis kokku on 85. Tallinna Vangla märgib, et mitte kõik kambrid ei ole kõikidel päevadel maksimaalselt täidetud, mistõttu tegelik kinnipeetavate arv elusektsioonis on väiksem. 5.9.4. Kas WC järjekord on pikk pärast kella 22.00? Tallinna Vangla selgitab, et öösel võimaldatakse kinnipeetavatel WC-s käia järjekorra alusel. Isik, kes soovib minna öörahu ajal wc-sse, vajutab valvuri kutsunginupule. Valvur võimaldab kinnipeetavatel wc-d külastada järjekorra alusel juhul, kui soovijaid on mitmeid. Tallinna Vangla hinnangul ei ole üldjuhul ootejärjekorrad öisel ajal WC külastamiseks pikad ja ei ületa 30 minutit. Ootejärjekorra pikkus varieerub sõltuvalt ööst ja sageli ootejärjekordi ei tekigi. 5.9.5. Kas kinnipeetav A. G. ja A. M. oli määratud distsiplinaarkaristusi kambris suitsetamise eest november-detsember 2013? A. M., kellega I.A. viibis koos kambris nr 29, on Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga nr 1799-d karistatud distsipliinirikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15 ajal kambris nr 29 suitsetamises. Rohkem distsiplinaarkaristusi A. M. perioodil 2013 november-detsember kambris suitsetamise eest määratud ei ole. Ajavahemikul november 2013 – jaanuar 2014 on A. G. karistatud ühel korral distsiplinaarkorras kambris nr 29 suitsetamise eest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga nr 1797-d määrati A. G. distsiplinaarkaristus rikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15 paiku kambris nr 29 suitsetamises. Vastustaja teavitab, et rohkem antud ajaperioodil A. G. distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Tallinna Vangla selgitab, et VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida ning alates 15.02.2011 jõustunud lõige 3 sätestab, et kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Arvestades, et vanglas on suitsetamist lubavateks kohtadeks jalutusboksid ja –hoovid ning sinna paigutatakse kinnipeetavad üksnes jalutuskäigu ajaks, siis tohivadki kinnipeetavad korda järgides suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal jalutusboksis või –hoovis. Kinnipeetavaid, kes eelmärgitud keelust üle astuvad, karistatakse distsiplinaarkorras. Tallinna Vangla märgib, et vanglateenistus tegeleb järjepidevalt suitsetamise regulatsioonist kinnipidamise kontrolliga. 5.9.6. Kas kambris nr 29 on sooja vett nõude pesemiseks ja 4-2 salgas? Kambris nr 29 asub kraanikauss, millest tuleb külma vett. Ka elusektsiooni wc-de juures paiknevate pesemiskohtade (kraanikausid) juures on kinnipeetavale tagatud juurdepääs külmale jooksvale veele. Sooja vett on kambris võimalik kinnipeetavatel keeta isikliku elektriseadmega, mille kasutamiseks annab loa vanglateenistus. Tallinna Vangla märgib, et alates käesoleva aasta juuli algusest on vanglateenistus väljastanud kambritesse, milles puudus veekeetja, selle vangla poolt. Tallinna Vangla märgib, et kehtivast õigusest ei tulene, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale veele. Tartu Halduskohus on 01.11.2012 otsuses nr 3-12-1775 märkinud, et kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Ka Riigikohus on 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole. 5.10. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

9

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Käesolevas mittevaralise kahju hüvitamise nõudega asjas seisneb põhiline vaidlusküsimus selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas kambris nr 29 ajavahemikus 20.11.2013 kuni 22.07.2014 tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambris nr 29, kus ta vaidlusalusel perioodil pidi viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi (alla 4m2) koos koridoriga (kuna kaebaja viibis avatud sektsioonis), sooja vett ei olnud rühmas (külma vee allikas ei asu kambris), puudus rahu (võimalus üksindusse tõmbuda ning ka kõrvatropid ei ole lubatud), WC potte on rühmas ainult 3 ja seda 80-86 kinnipeetava kohta. Lisaks puudus tal televiisori ruum (televiisor koridoris ei anna võimalust selle jälgimiseks – jalutajad segavad), mängimiseks mõeldud arvuti (ilma internetita), puhkeruum, telefoni kabiinid (lisaks on telefoni järjekorrad pikad), dušš, võimlemisvõimalus (spordiseadmed). Jalutushoovi suurus on 215 m2 kaheksakümne kinnipeetava jaoks. Ka ei olnud tal raamatute, ajakirjade nurka ning kaupluse teenuseid sai ta kasutada ainult kaks kord kuus. Lisaks oli kaebaja arvates olmemüra on suur, kambris puudus kunstlik ventilatsioon ja kahju põhjustas talle ka see, et kinnipeetavad suitsetavad – seda nii WC-s kui kambris. 7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Siseriikliku kohtupraktika kohaselt, mis toetub EIK seisukohtadele, võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK 15. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt põhiseaduse (PS) § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. 8. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). 9. Järgnevalt võtab kohus seisukoha küsimuses “Kas vangla tegevus oli õigusvastane kaebaja paigutamisel ja kinnipidamisel kambris 29?“. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6

10

sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01. 01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema regulatsiooni kehtivusaega. 10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambri nr 29 täituvuse kohta (tl 75-77). Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja vaidlusalusel perioodil mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. WC pinda ei ole eraldi näidatud, kuna WC ei asunud kambris nr 29 sees. Kohus selgitab, et kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kohus märgib siinkohal, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras kus kambris viibib mitu kinnipeetavat, kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. 11. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kaebaja kogu vaidlusaluse perioodi vältel so alates 20.11.2013 kuni 22.07.2014 olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambris, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2. Täpsemalt on kaebajat hoitud kambris nr 29 158 päeva 3,13 m2, 58 päeva 3,47 m2, 5 päeva 3,9 m2 põrandapinnal. Lisaks on kaebaja viibinud Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud andmete kohaselt vahepeal so perioodil 08.03.2014- 30.03.2014 kambris nr 82 põrandapinnaga 9,2 m2. Seega ei saa pidada vastustaja tegevust 20.11.2013 kuni 22.07.2014 õigusvastaseks kehtivas seaduses ette nähtud piisava (minimaalse) kambripinna võimaldamata jätmise tõttu. 12. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). 13. Käesoleval juhul tuvastas kohus, et kaebuse esitajale oli kogu vaidlusaluse perioodi jooksul tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuid vähem kui 4 m2 põrandapinda. Kaebaja ongi sisuliselt leidnud, et hinnates kõiki kinnipidamistingimusi koosmõjus olid need kaebaja kambris nr 29 viibimise ajal inimväärikust rikkuvad. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Poolte vahel puudub vaidlus, selles, et kamber nr 29 asub avatud osakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli suletud vaid öörahu ajaks ning muul ajal ei pidanud kinnipeetavad viibima kambris, vaid said sealt vabalt väljuda. See olukord erineb põhimõtteliselt olukorrast, kus kinnipeetavad peavad kogu päeva (v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Kambri suurusest tingituna ei saa kaebaja kinnipidamist kambris nr 29 pidada seetõttu inimväärikust alandavaks. Kambri pindala oli ühe selles kambris kinni peetud isiku kohta kogu kahjunõudes mainitud perioodi jooksul üle 3 m2. Asjaolu, et vastav kambri põrandapind oli alla 4 m2 isiku

11

kohta kompenseeris see, et kinnipeetavad pidid väikeses ruumis tingimata viibima vaid öörahu ajal, muul ajal said aga liikuda vabamalt ning kambrist väljuda. Kaebaja viitas, et arvestades elusektsiooni pindala (koridori üldpinda) ja kinnipeetavate arvu elusektsioonis ei olnud kaebajale ikkagi tagatud piisavalt isiklikku pinda. Kohus kordab, et kuivõrd kaebajale oli juba üksnes kambris nr 29 tagatud kogu seal viibitud perioodi jooksul minimaalselt vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest tulenevalt puudub vangla õigusvastane tegevus, siis ei ole siinkohal vaja hakata täiendavalt arvutama põrandapinda koos elusektsiooni põrandapinnaga. Seoses piinaga heitis kaebaja vastustajale ette veel jalutushoovi väiksust: 215 m2 kaheksakümne kinnipeetava kohta (vt fotod tl 110-111). Kohus leiab arvestades eelpool märgitud asjaolusid ning seda, et vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli võimaldatud seaduses sätestatud ühe tunnine jalutuskäik värskes õhus, et tegemist ei ole asjaoluga, mis hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis halvendaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti. Pigem vastupidi. 14. Samuti ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastaseks asjaolu, et kambris või rühmas puudus soe vesi. Ühestki õigusaktist vastavat nõuet ei tulene. Samuti nähtub vastustaja vastusest, et tegelikult oli ka sooja veega varustatud tagatud läbi elektriliste veekeetjate lubamise kambrisse. Kaebaja viitas siinkohal kaebuses ka üldiselt pesemisvõimaluse puudumisele kambris märkides, et Tartu Vanglas on dušš kambris. Kohus leiab, et kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Samuti on asjakohatu võrrelda siinkohal erinevate vanglate kinnipidamistingimusi. On üsna tavaline, et uuemates ehitistes on elutingimused paremad kui vanemates, kuid seetõttu ei ole võimalik väita, et riik diskrimineerib vanemate elamute elanikke lubades ehitada uuemaid elamuid paremate tingimustega. Oluline on see, et elutingimused eluruumides nii uuemates kui vanemates ehitistes vastaksid vähemalt kehtivatele õigusnormidele. Täiendavalt ja paremate elutingimuste loomist ei ole võimalik käsitleda ka vanglasüsteemis eri aegadel püstitatud vanglates diskrimineerivana. 15. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et WC asus koridoris ning kogu rühma peale (so kuni 85 kinnipeetavat) oli kasutada kolm WC potti. Samas ei ole kaebuse esitaja väitnud ega tõendanud, et ta ei saanud normaalselt WC-d kasutada või, et ta oleks pidanud pidevalt kannatama häda vms seoses WC pottide arvuga. Seega ei ole kaebaja toonud välja, milles seisneb vangla õigusvastane tegevus ja tema õiguste rikkumine. Ka ei ole täpselt reguleeritud, mitu WC potti peaks vastava kinnipeetavate arvu kohta olema, millest tulenevalt leiab kohus, et kaebajale oli tagatud WC kasutamine ja vangla ei ole õigusvastaselt käitunud. Lisaks peab kohus usutavaks vangla väiteid selle kohta, et kõik kambrid ei ole kõikidel päevadel maksimaalselt täidetud, mistõttu tegelik arv elusektsioonis on väiksem. Öise WC kasutamise osas on vangla märkinud, et WC-d saab kasutada kutsudes valvuri. Öised järjekorrad ei ületa 30 minutit, kuid sageli järjekordi ei tekigi. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pidanud ootama WC järjekorras üle 30 minuti või et ta ei oleks saanud öösel WC-d kasutada. Seega leiab kohus, tegemist ei ole jällegi asjaoluga, mida hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis halvendaks kinnipidamistingimuste kvaliteeti. 16. Kaebaja viitas veel puudulikule ventilatsioonile märkides, et kambris nr 29 oli üksnes loomulik ventilatsioon. Vastustaja ei ole selles osas kohtule täpsemaid selgitusi andnud, kuid Tallinna Vangla 03.11.2014 vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele punktist 27 nähtub,

12

et kambris on osaliselt ka sundventilatsioon. Lisaks on kinnipeetavatel võimalik kambri õhu hulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev osaliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja enda seisukoha kohaselt oli kambris olemas loomulik ventilatsioon ja kambris on olemas osaliselt avatav aken ning kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus elutegevuseks vajalik õhuhulk kambris (VangS § 45 lg 1), siis ei ole vangla käitunud õigusvastaselt. 17. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid elusektsioonis televiisori ruumi, mängimiseks mõeldud arvuti, puhkeruumi, ajakirjade ja raamatute nurga ja telefonikabiinide puudumisse, siis ühestki õigusaktist ei tulene kohustust eelpool nimetatud tingimusi kinnipeetavatele võimaldada. Ka poe võimaldamine on vangla poolt täiendavalt pakutav hüve, mille võimaldamise sageduse üle on vanglal otsustuspädevus. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavate hüvede puudumine või hüvede vähesus (poe külastus) ei olnud kaebaja viibimisel kambris nr 29 õigusvastane ega kaebaja inimväärikust alandav. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei oleks olnud tagatud seadusega ettenähtud miinumnõuded helistamiseks või televiisori vaatamiseks. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei saa hüvede võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses halvendada kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. 18. Kohus leiab, et ka olmemüra olemasolu ei muuda kaebaja hoidmist kambris nr 29 õigusvastaseks. Kuigi vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibimise ajal vaidlusalusel perioodil kambris nr 29 töötasid mitmed kinnipeetavad sööklas ja nad saadeti tööle ajavahemikul 4:30 – 5:15 ning kohus peab usutavaks kaebaja väidet, et isikud tekitasid oma tööle minekuga teatavat olmemüra, leiab kohus, et see ei muuda kuidagi vangla tegevust õigusvastaseks. Ka tavaelus peavad inimesed taluma olmemüra - seda näiteks hommikul vara sõitma hakkavate liiklusvahendite, kaaskodanike poolt tekitatava müra jms näol. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla oleks rikkunud VSKE § 10 lg 2 sätestatud kinnipeetavatele ette nähtud 8-tunnist pideva uneaja normi. Kohus leiab, et ka kõrvatroppide mittelubamist tuleb vanglas pidada põhjendatuks lähtuvalt julgeoleku kaalutlustest. Lisaks ei saa kohus käesoleva vaidluse raames võtta seisukohta üksikult kõrvatroppide keelamise õiguspärasuse osas, kuivõrd sellisel juhul väljuks kohus ilmselgelt käesoleva kaebuse raamidest. Kui kaebaja ei nõustunud vastava piiranguga, siis tuli tal vaidlustada vastavat Tallinna Vangla Kodukorra punkti 7.1.44, millega on keelatud vanglas kõrvatropid seaduses sätestatud tähtaegu ja korda järgides. Seoses kaebaja üldise väitega, et vanglas on kogu aeg suur olmemüra ja puudub võimalus üksindusse tõmbuda märgib kohus, et suure olmemüra olemasolu ei ole esiteks tõendatud ning teiseks on see üks vangistusega paratamatult kaasnevatest nähtustest. Suure hulga inimeste koosviibimisel suletud ruumis tekib paratamatult ka rohkem olmemüra ja kohus nendib, et kaebajal ilmselt puudus võimalus üksinduses viibida. Samas ei tulene kaebuse esitajale seadusest subjektiivset õigust nõuda vanglas täielikku vaikust ja olmemüra mittetekitamist, samuti puudub õigus nõuda täielikku privaatsust. Kohus leiab, et olmemüra olemasolu vanglas ja üksinda olememise võimaluse puudumine ei ole õigusvastane ja sellega ei ole põhjustatud sellise tõsidusastmega kannatusi ja raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 19. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga selles, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et mõnes teises elukambris on kinnipeetavatele tagatud suurem põrandapind kui oli tagatud kaebuse esitajale kambris nr 29 või, et mõnes teises vanglas on tagatud kinnipeetavatele paremad elutingimused. Vastustaja viitab siinkohal põhjendatult Riigikohtu 26.05.2008 lahendile nr 3-3-1-20-08 punktile 24, milles Riigikohus on märkinud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud

13

mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Eeltoodud Riigikohtu seisukohale tuginedes ning arvestades, et kaebajale olid tagatud seaduses ettenähtud miinumnõuded leiab kohus, et võrduspõhimõtet ei ole rikutud. 20. Kaebaja viitas veel kontaktisiku vastuvõtu aja piiratusele (08:00-09:00), millest tulenevalt ei saa kaebaja piisavalt kontaktisikuga suhelda. Kohtule jääb kaebuse esitaja väide seoses kambri nr 29 kinnipidamistingimuste väidetava õigusvastasusega arusaamatuks. Samas kohus selgitab, et õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kontaktiisiku vastuvõttu piiramatu aja jooksul päevas. Seega puudub ka siin vangla õigusvastane tegevus lisaks sellele, et see ei ole seoses kinnipidamistingimustega. 21. Viimaseks leidis kaebaja, et tema inimväärikust alandati kambris nr 29 hoidmisel sellega, et nimetatud kambris ja ka WC-s suitsetati. Samuti palub kaebuse esitaja tunnistada VangS § 12 lg 1 osas, milles see ei kohusta suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse paigutama, PS § 10 ja § 18 vastuolus olevaks. Kohu märgib, et VangS § 12 lg 1 sätestab, et vanglas hoitakse eraldi: 1) mehi ja naisi; 2) alaealisi ja täiskasvanuid; 3) kinnipeetavaid ja vahistatuid; 4) isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. PS § 10 sätestab, et käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiiniega teaduskatsetele. Kohus on siinkohal siiski seisukohal, et mittesuitsetaja õigusi saab rikkuda see, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Keelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Vajadusel tuleb vanglal paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30.07.2013 otsus asjas nr 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-6-14, p 13) (p 10) (Riigikohtu 22.05.2014 määrus nr 3-3-1-30-14) Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et ajavahemikul 20.11.2013 kuni 22.07.2014 on karistatud A. M., kellega I.A. viibis koos kambris nr 29, Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga nr 1799-d distsipliinirikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15 ajal kambris nr 29 suitsetamises (tl 78 ja selle pöördel). Rohkem distsiplinaarkaristusi A. M. perioodil 2013 november-detsember kambris suitsetamise eest määratud ei ole. Ajavahemikul november 2013 – jaanuar 2014 on A. G. karistatud ühel korral distsiplinaarkorras kambris nr 29 suitsetamise eest. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 27.12.2013 käskkirjaga nr 1797-d määrati A. G. distsiplinaarkaristus rikkumise eest, mis seisnes 13.12.2013 kella 00.15 paiku kambris nr 29 suitsetamises (tl 156 ja selle pöördel). Vastustaja teavitab, et rohkem antud ajaperioodil A. G. distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Seega on antud asjas tõendatud ühel korral so 13.12.2013 kella 00:15 paiku suitsetamine kahe kinnipeetava poolt kambris nr 29.

14

VSKE § 82 lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida ning sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigus enda juures hoida tubakatooteid. Tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule. Vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Lähtudes eelpool tuvastatud asjaoludest ning märgitud regulatsioonist leiab kohus, et kaebaja väiteid igapäevasest suitsetamisest kambris ja elusektsiooni WC-s on paljasõnalised ja tõendamata. Ka Riigikohtu 28.02.2014 lahendis nr 3-3-1-6-14 p 16 märkis kohus, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. Asjaolu, et vaidlusaluse perioodi jooksul on karistatud kahte kinnipeetavat ühel ajal kambris nr 29 suitsetamise eest ei tõenda seda, et kambris pidevalt oleks suitsetatud ning sellega kaebuse esitajale kahju tekitatud. Pigem nähtub kohtule esitatud tõenditest, et vangla teostab järelevalvet suitsetamise nõuetest kinnipidamise kohta. Arvestades, et vanglas on suitsetamist lubavateks kohtadeks jalutusboksid ja –hoovid ning sinna paigutatakse kinnipeetavad üksnes jalutuskäigu ajaks, siis tohivadki kinnipeetavad korda järgides suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal jalutusboksis või –hoovis. Kui kinnipeetavad seda korda rikuvad, siis neid karistatakse distsiplinaarkorras. Kaebaja ei ole välja toonud, et ta oleks juhtinud vangla tähelepanu vastavale väidetavale probleemile, et kambris pidevalt suitsetatakse. Käesolevas asjas ei ole nõudeid esitatud seoses vangla võimaliku tegevusetusega kaaskinnipeetavate üle järelevalve teostamisel ja nende õigusrikkumistele reageerimisel. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et vangla toimingud kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29 koos kinnipeetavatega, kes on suitsetajad, on õiguspärased ning sellega ei ole rikutud kaebaja inimväärikust ega tekitatud kaebuse esitajale kahju. Ühekordne intsident kambris suitsetamise osas kahe kinnipeetava poolt ei saanud kaebuse esitajale veel tekitada sellist mittevaralist kahju, mida tuleks hüvitada rahas. Seejuures on vangla võtnud tarvitusele vastavad meetmed ning karistanud kambris suitsetanud kinnipeetavaid distsiplinaarkorras. Õigusaktid sh VangS § 12 lg 1 nagu ka kaebaja õigesti viitab, ei pane vanglale kohustust paigutada suitsetavad kinnipeetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Järelikult ei olnud keelatud kaebaja kui mittesuitsetaja paigutamine kokku suitsetajatega, sest kambris oli suitsetamine keelatud (vt ka Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11). 22. Kohus leiab, et vastava regulatsiooni puudumine, mis sätestaks, et suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad tuleks paigutada eraldi kambritesse ei ole ka põhiseaduse vastane, kuivõrd VSKE § 82 lg 2 ja 3 tulenevalt on suitsetamine mujal kui selleks ettenähtud kohtades keelatud sh kambrites ja WC-s. Samuti on keelatud enda juures hoida tubakatooteid. Lisaks tuleneb keeld kambris suitsetada tubakaseaduse § 30 lg 2 p. Sellest tulenevalt puudub vajadus eraldi reguleerida suitsetajate ja mittesuitsetajate paigutamist eri kambritesse. 23. Täiendavalt märgib kohus, et kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus taotleda enda paigutamist konkreetsesse kambrisse, siis ei ole kaebaja välja toonud, et ta oleks näiteks taotlenud enda paigutamist kambrisse, kus ei ole suitsetajaid. Vastava taotluse esitamisel oleks vangla pidanud kaaluma, kas kaebaja taotlus on põhjendatud ja tegema vastava otsuse. Seejuures on vanglal vastavalt VangS § 12 lg 2 õigus erandkorras paigutada kinnipeetavaid eraldi ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel. Kuna kaebaja ei ole vanglat vastavast soovist teavitanud, siis ei saanud vangla kaebaja paigutamisel kambrisse nr 29 kaebaja vastava sooviga ka kuidagi arvestada.

15

24. Kaebuse esitaja on kaebuse õiguslike põhjendustena viidanud muuhulgas CPT/Inf/2001 p 28 ja 29 ja Õiguskantsleri kontrollkäigu soovitustele 29.03.2011 õ 4 ja p 4.1 ja arvukatele Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele. Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et ei CPT, Euroopa Vanglareeglistik ega Õiguskantsleri soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme. Nimelt on Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis 8 märkinud, et „soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1). Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes on järjepidevalt välja toodud, et kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis ja kohus ei sätesta mingil juhul miinimumstandardeid. Kohus märgib, et ka kaebaja poolt viidatud EIÕK otsustest tulenevast ei saa käesoleval juhul tuleneda kaebaja õiguste rikkumist, sest kinnipidamistingimusi kogumis ja kumulatiivselt hinnanuna ei tuvastanud kohus käesoleval juhul kaebaja väidetavat vastustaja õigusvastast käitumist ja inimväärikust alandavaid kinnipidamistingimusi. 25. Kohus, hinnates kõiki kaebuses välja toodud asjaolusid, seisukohti ja tõendeid kogumis leiab, et kaebaja paigutamisel perioodil 20.11.2013 kuni 22.07.2014 kambrisse nr 29 ei ole Tallinna Vangla käitunud õigusvastaselt. Seega on täitmata mittevaralise kahju hüvitamise esmane eeldus ning kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Samuti leiab kohus hinnates kaebaja kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ning kaebaja isikut, et vastavad kinnipidamistingimused ei olnud sellised, mis oleks alandanud kaebaja inimväärikust. Kohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil tervikuna ei toonud kaasa sellist kaebaja õiguste riivet, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 26. Kaebaja on taotlenud oma nime ja ekslikult tema poolt menetlusosalisteks peetud A.G. ning A M. nimede asendamist avaldatavas kohtuotsuses initsiaalidega. Vastavalt HKMS § 175 lg 3 tuleb andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega. Kohus rahuldab selle taotluse osaliselt, kaebaja nime suhtes ja muude isikuandmete suhtes. Kohus ei rahulda seda taotlust A.G. ja A. M. nimede suhtes, sest taotluse esitaja ei ole nende isikute nimeandmete subjekt ja ei saa seetõttu vastavat taotlust esitada. Kohus ei näe ka mingit muud seadusest tulenevat põhjust või põhjust, kuidas ainuüksi nende nimede avaldamine võiks oluliselt kahjustada nende eraelu puutumatust nimede asendamiseks initsiaalidega. 27. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik