3-15-1099/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. juuli 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-1099 Kohtuasi A.A. kaebus Viru Vangla 12.02.2015 käskkirja nr 6-4/91-KP tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.A., Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.A. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 10.08.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.02.2015 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-4/91-KP (tl 20-22), millega pikendati kinnipeetav A.A. (edaspidi kaebaja) suhtes 15.11.2011 käskkirjaga nr 6-1/646-KP täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordivahendite, spordisaali ja -väljakute kasutamise keelamist. 05.03.2015 koostas kinnipeetav vaide (tl 6-9), milles palus käskkiri kehtetuks tunnistada. 06.04.2015 vaideotsusega nr 6-12/47-2 (tl 23-24) jäeti vaie rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud julgeolekuosakonna peaspetsialisti 08.08.2014 ettekanne (tl 10) ja teise üksuse juhi poolt 27.05.2015 koostatud õiend (tl 35).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 27.04.2015 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja, et kohus tühistaks tema suhtes 12.02.2015 tehtud Viru Vangla käskkirja nr 6-4/91-KP, mõistaks vastustajalt välja 15 euro suuruse riigilõivu ning kohustaks kandma see Laura Kalda arvele. Kaebaja leidis, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane, ebaproportsionaalne, ebapiisavate motiividega ning lisas, et vangla on seadust ebaõigesti kohaldanud ja täiendavate julgeolekuabinõude pikendamiseks puudus alus. Seejuures ta väitis, et on olnud üksikvangistuses juba 3 aastat ja 6 kuud, viidetest varasematele kuritegudele ja 11.11.2011 toimunus intsidendile enam ei piisa, mingeid uusi asjaolusid aga ilmnenud pole ning kõik pikendamised on tehtud asjaolusid kaalumata ja erinevate spetsialistide arvamusi arvestamata. ÜRO piinamise vastase eriraportööri 18.10.2011 ettekandele, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele tuginedes leidis ta, et tegemist on tema inimväärikust alandava kohtlemisega.

3. Viru Vangla vastuses (tl 30-31) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine pole seotud kindla ajaga ja neid võib preventiivsel või tõkestaval eesmärgil kohaldada ka raske õiguserikkumise ära hoidmiseks või ohu tekkimise ennetamiseks. Seejuures väideti, et kaebaja käitumine on kogu karistuse kandmise ajal olnud agressiivne, ta on 1-4 aastaste vahedega külmavereliselt vanglas toime pannud vägivallaga seotud tegusid, mistõttu ei tea vangla kunagi ette tema käitumist ja peab võimalikuks, et seniste meetmete lõpetamine võib kaasa tuua järjekordse ohtliku vägivaldse ründe teiste isikute vastu. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti veel, et kaebaja tervist jälgitakse pidevalt arsti poolt ning lisati, et kuna teda iseloomustavaid andmeid arvestades on tegemist väga agressiivse ja ettearvamatu isikuga, ei anna ainuüksi teiste kinnipeetavate seltsis viibimise kasulik mõju, küll alust asuda seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleks lõpetada. Veel märgiti, et esineb küll konkurents kaebaja õiguste ja teiste vanglas viibivate isikute õiguste vahel, kuid jättes vajalikud meetmed tarvitusele võtmata, seaks vangla ohtu teiste isikute elu ja tervise ning seeläbi oleks ohustatud üldine julgeolek vanglas.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on olemas alused, mis said takistada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat pikendamist kaebaja suhtes.

5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 69. Selle lõike kaks punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 kehtestatu võimaldab vanglateenistusel kuni asjaolude ära langemiseni piirata kinnipeetava vanglasisest liikumisja suhtlemisvabadust, isiklike riiete kandmist või esemete kasutamist, keelata kehakultuuriga tegelemine ning tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist, kui see on vajalik raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või tegemist on isikuga, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on lahendites nr 3-3-1-33-10 ja 3-3-1-63-09 väljendanud seisukohta, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist laiaulatusliku kaalutlusõiguse alusel tehtava otsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte, kuid ei saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otstarbekust ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Viimati nimetatud lahendis on leitud veel, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.

6. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt tingis täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kaebaja poolt 11.11.2011 toime pandud rünne kaaskinnipeetavale, tema käitumisele varasemalt toime pandud kuritegude ja distsipliinirikkumiste asjaolude alusel antud hinnang, 26.11.2014 koostatud riskihindamise tulemused ning asjaolu, et peale eelnevat sarnast käskkirja on teda 29.08.2014 distsiplinaarkorras vanglateenistuse ametniku korralduse eiramise eest karistatud. Seejuures nähtub, et varasemaid kuritegusid ja distsipliinirikkumisi ei ole käsitletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsese põhjusena, küll aga andsid need koos riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on ettearvamatu ja vägivaldse isikuga, kelle suhtes on vangla usalduse kaotanud, sest ei ole teada, kuna ta võib endast välja minna ja probleemide lahendamisel teisi kinnipeetavaid või vanglaametnikke rünnata. Kaebaja ise tugineb üksnes üldsõnalistele väidetele käskkirja õigusvastasuse ja enda väärikust alandava mõju kohta ega ole esitanud vaidevõi kohtumenetluses midagi niisugust, mis saaks selles väljendatud arvamuse temast tuleneva jätkuva ohu kahtluse alla seada või hoopis ümber ja vastupidise veendumuse tekitada. Käskkirjas kirjeldatud käitumisega on ta näidanud, et tema puhul pole vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes välistatud ega selle vallandumise põhjused ette kindlaks määratavad. See, et ta on ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal pannud toime vanglateenistuse ametniku korralduse eiramises seisnenud distsipliinirikkumise, ei kinnita õiguskuuleka käitumise soovi, teiste isikute vastaste ohtlike rünnete puudumine aga viitab sellele, et valiti sobivad abinõud ja nende kohaldamine on andud tulemusi.

7. Vangistusseaduse §-s 69 ega muus vangistusalases õigusaktis ei sisaldu täpseid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid üldse kohaldada. Nimetatud paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude ära langemisel. See tähendab aga, et vangla peab vastavaid asjaolusid kontrollima. Juhul kui ta on ise määranud mingi konkreetse tähtaja, peab ta veel enne selle möödumist kontrollima, kas abinõude kohaldamise asjaolud on ära langenud või mitte ja otsustama seejärel kaalutlusõiguse alusel nende lõpetamise või jätkamise. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kaebaja on teisi kinnipeetavaid ja vanglateenistuse ametnikke varasemalt korduvalt rünnanud. Käesoleval hetkel ei tõenda miski, et vaatamata juba pikka aega kestnud piirangutele oli temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kinni peetavast isikust tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kuna antud juhtumi puhul toimus ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamine, sai see hinnang rajaneda üksnes varem toimunu analüüsile. Kaebaja ise pole pädev oma käitumist hindama ja seetõttu ei saa tema mistahes väited kinnita, et vanglaametnike poolt tema kohta antud hinnang polnud õige ja puudusid alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks.

8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku vangistusseadusest tulenevaid õigusi ja abinõude pikaajalisel kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema

olulised põhjused ning meetmete kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis algselt ta enda konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise ta enda iseloomul rajanev vangla veendumus, et sarnase ründe oht ei veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas ja kohtumenetluses täiendavalt esitatud õiendis sisalduva kohaselt on vastustaja enne vastava otsustuse tegemist viinud läbi kaebajast tulenevate julgeolekuriskide uue hindamise, kuulanud ära asjakohaste ametnike arvamused, lähtunud otsuse langetamisel tema varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning kaalunud piisava põhjalikkusega ka tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad teise võimalusena arvesse tuleva kogu avatud osakonna lukustamise asemel kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rünnete võimalust nii teiste kinnipeetavate kui vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine ning diskretsiooni piire ei ole sellejuures ületatud. Käskkirjas on kajastatud ka kinnipeetava seisukohad ja vastuväited ning nendega mittearvestamist on põhjendatud. Kuna käskkirjaga võimaldatakse kaebajal nelja tunni jooksul päevas väljaspool kambris liikumist ning ka televiisori vaatamist, pole põhjust talle kohaldatud abinõusid nende julgeolekuohtu ennetava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks ega ka ülemäära rangeteks pidada.

9. Eeltoodud järeldustel puudub Tartu Halduskohtul alus kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel kaebaja eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest maksnud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane