4-15-4120/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-15-4120

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. juuli 2015.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-15-4120 (2303,15,000478)

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi poolt esitatud kaebus PPA PP KKB O.O

Liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 12.05.2015.a. otsusele.

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune isik: O.O (isikukood

XXX; elukoht: XXX)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus (Rahumäe tee 6/1 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada osaliselt PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 12.05.2015.a. otsus nr 2303,15,000478 O.O-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud lisakaristuse suuruse osas ja määrata O.O-le lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

O.O kaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

KAEVATAV OTSUS

12.05.2015.a. otsusega väärteoasjas nr 2303,15,000478 karistati menetlusalust isikut O.O Liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 900 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrati rahatrahv tasumisele ositi 10 võrdses osas igakuiselt 90 eurot kuni 10.03.2016.a. LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati T. Tommingale lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks.

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis O.O 25.04.2015.a. kell 04:35 Tallinnas Narva mnt

7 mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,68 mg.

Otsuse tegemisel arvestas kohtuväline menetleja sellega, et sõiduki juhtimine alkoholi lubatud piirmäära ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, mis seab ohtu nii juhi kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara ning senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse sellise iseloomuga süüteo eest üldjuhul lisakaristust. Lisakaristuse võib kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel, näiteks siis, kui juht kasutab sõidukit seoses liikumispuudega. Lisakaristus määramisel selgitas kohtuväline menetleja, et arvestas selle kohaldamisel õiguskorra kaitsmise huvisid ning selgitas, et liikluses on suurima ohu allikaks mootorsõidukid, mille juhtidelt eeldatakse nende kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid täita. Menetlusalusel isikul lasus kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, kuid olles veendunud, et ta oli seisundis, mis on juhile keelatud, pidas siiski vajalikuks asuda sõidukit juhtima. Selliselt pidas ta tähtsusetuks nii iseenda kui ka teiste isikute elu ja tervist.

POOLTE SEISUKOHAD

O.O on esitanud kaebuse kohtuvälise menetleja otsusele, milles soovib asja lahendada kirjalikus menetluses ning palub vähendada temale määratud põhikaristust. Lisaks palub kaebaja tühistada temale mõistetud lisakaristus ning jätta see kohaldamata.

Kaebaja leiab esitatud kaebuses, et temale mõistetud põhikaristus on äärmiselt O.O ebaproportsionaalne - rahatrahv on liiga suur, võrreldes tema sissetulekutega (ta õpib ülikoolis ja töötab õpingute kõrvalt) ning arvestades ka seda, et ta on varasemalt käitunud liikluses õiguskuulekalt. O.O esitas kohtule tõendina kontoväljavõtte, millest nähtub, et tema sissetulekud ühes kuus jäävad veidi alla 500 euro (kaebuse lisa 4). Kaebaja avaldab, et tal on võimalik tasuda maksimaalselt 660 eurone rahatrahv koheselt pärast otsuse jõustumist.

Lisakaristuse osas leiab kaebaja, et temalt juhtimisõiguse äravõtmine ei ole õigustatud. Kaebaja selgitab, et ta omab nii B- kui ka A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuid B- kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus on temale vajalik seoses töökohustuste täitmisega, kuna peab tööülesannete käigus pääsema ligi erinevatele objektidele ning transportima vajaminevaid materjale. Juhtimisõiguse kaotamine mõjuks majanduslikus mõttes temale laastavalt ja tähendaks nii töökui ka õppimiskohast ilmajäämist. Lisaks viitab O.O Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-2-1-122-13, milles selgitatakse, et lisakaristuse kohaldamisel on oluline lisaks üldpreventiivsetele kaalutulusele hinnata ka selle eripreventiivset mõju. O.O leiab, et temalt võiks ära võtta üksnes A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse, kuna see oleks tema jaoks kõige vähem koormav. Lisaks rõhutas O.O, et kuigi ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, järgis ta kehtestatud piirkiirust ja muid liiklusseaduse nõudeid, oli politseinikega koostööaldis, viisakas ning kahetseb tehtut puhtsüdamlikult.

Kohtuväline menetleja esindaja esitas kohtule kirjaliku seisukoha, milles leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel alus puudub ning on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et alkoholisisaldus 0,68 mg/l O.O poolt väljahingatavas õhus ületas olulisel määral lubatut, tegemist on seetõttu suure süüga ning isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Seetõttu on ka igati põhjendatud tema karistamine põhikaristusega, mis ületab sanktsiooni keskmist määra ning selline põhikaristus on isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamist leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et arvestades kaebaja suhtumist liiklusnõuetesse, süü suurust ja üldpreventiivseid aspekte, on lisakaristuse kohaldamine kaebaja suhtes põhjendatud ja vajalik. Kohtuvälise menetleja esindaja viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, et ka esmakordse liiklusrikkumise toime pannud isiku puhul ei ole välistatud juhtimisõiguse äravõtmine, kui esinevad süüd suurendavad asjaolud nagu piirmäära oluline ületamine või täiendavate liiklusnõuete rikkumine ning antud juhul oli tegemist piirmäära olulise ületamisega. Lisaks selgitatakse, et on üldteada, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed ning tegemist on väga levinud liiklussüüteoga. Seetõttu leiab kohtuvälise menetleja esindaja, et lisakaristuse kohaldamine antud juhul on vajalik ja põhjendatud ning isik, kes teab, et tema töö sõltub juhtimisõiguse olemasolust peaks oma käitumise kohandama selliseks, mis välistab selle äravõtmise võimaluse.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses, kuna kohtumenetluse pooled on teatanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega ning ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Antud väärteoasjas on kohus tuvastanud järgmised asjaolud:

Tunnistaja piirivalvur Kalev Toom ütlustega indikaatorvahendi kasutamise ning protokolliga on tõendatud, et 25.04.2015.a. Narva mnt 7 juures Tallinnas kella 04 ajal juhtis O.O sõidukit Renault Traffic 541 MHD. Tema juures rooli kõrval oli lahtine õllepurk ning

O.O suust tuli alkoholilõhna. Puhudes kell 04:35 indikaatorvahendisse Alcoquant, näitas see tema väljahingatava õhu alkoholisisalduseks 0,83 mg/l. (tlk 3;5), mistõttu kõrvaldati ta sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega nimetatud sõiduauto juhtimiselt kuni kainenemiseni

(tlk 4). O.O joobeseisund on tõendatud

tõendusliku alkomeetri Lion Intoxilyzer 8000 väljahingatavs õhus näiduga, mille kohaselt oli 25.04.2015.a. kell 04:46 O.O alkoholi 0,73 +/- 0,05 mg/l (tlk 7). Menetlusalune isik andis ütlusi e-maili O.O

teel, et tõepoolest juhtis autot, olles eelnevalt alkoholi tarbinud, kuid teisi liiklusnõudeid ta ei rikkunud. Kahtseb tehtut, on varem olnud seaduskuulekas. Palub määrata karistuseks mitte suurem kui 500 eurone rahatrahv ning juhul, kui juhtimisõigus ära võetakse, palub ära võtta mitte B-, vaid A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus seoses töökohustuste täitmisega (tlk 10-11).

Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Kuivõrd väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, et O.O väljahingatud õhus oli alkoholi vähemalt 0,68 mg/l, on esitatud tõendite pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel inkrimineeritava väärteo toimepanemine.

KARISTUS

Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

O.O väljahingatavas õhus oli väärteoasjas tuvastatu kohaselt alkoholi vähemalt 0,68 mg/l. Alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades, on alust järeldada, et O.O süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmisest suurem, kuivõrd O.O joove ei mahu mitte sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piiridesse, millise teo eest oli seadusandja ette näinud kergema karistuse, vaid pigem läheneb LS § 224 lg-s 2 sätestatud ülempiirile, mille eest on veel võimalik määrata karistus väärteomenetluse raames. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud otsusega määratud põhikaristus, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse, vastab isiku süü suurusele, seega on menetlusaluse isiku süüga proportsionaalne, arvestab erija üldpreventiivseid eesmärke ning kohus ei näe alust kohtuvälise menetleja poolt O.O-le määratud põhikaristust vähendada.

Seoses põhikaristuse tasumisega on O.O esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et tema keskmine töötasu kuus jääb alla 500 euro ning kaebaja on selgitanud, et tal ei ole võimalik korraga tasuda 900 eurost rahatrahvi. Samas on kohtuväline menetleja just nimetatud asjaolu arvestades, määranud antud rahatrahvi tasumisele osade kaupa 10-s osas igakuiselt 90 eurot korraga. KarS §

66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel, mis on loetletud sama paragrahvi lõikes 1 ja nimelt arvestades süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit, määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohus leiab, et rahatrahvi ositi tasumise võimaldamisega on kohtuväline menetleja igati arvestanud O.O sissetulekutega. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et karistusõiguse mõttes ei pea mõistetava karistuse suurus sõltuma karistatavava isiku mh majanduslikust seisundist, vaid karistus mõistetakse lähtudes isiku süü suurusest ja üld-ja eripreventiivsetest kaalutlustest. Seega asjaolu, et menetlusalune isik ei ole oma sissetulekute suurusest tulenevalt võimeline tasuma talle määratud rahatrahvi, annab üksnes aluse kaaluda tema suhtes Kars § 66 lg 2 sätte kohaldamist, mitte aga rahatrahvi suuruse vähendamiseks.

Seetõttu puudub kohtu hinnangul vajadus kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks O.O-le määratud põhikaristuse osas.

Kaebaja on esitatud kaebuses samuti palunud lisakaristuse mittekohaldamist, leides, et see ei ole õigustatud. Kaebaja selgitab, et kaotab juhtimisõiguse äravõtmisega töökoha, mis seab ta raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja on ka taotlenud võimalusel ära võtta temalt mitte B-, vaid A- kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

LS § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

Lisaks märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium samas lahendis, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Kohus asub seisukohale, et kuigi O.O puhul on karistusregistri kohaselt tegemist liiklusnõuete esmakordse rikkujaga, on siiski tema suhtes lisakaristuse kohaldamine õigustatud, kuna tema süü antud teos on keskmisest märgatavalt suurem, arvestades alkoholi piirmäära ületamise ulatust. Lisaks sellele märgib kohus, et väärteoprotokollis kajastatud väärteo toimepanemise aega arvestades, milleks oli kell 04.35, võib teha järelduse, et isik on tarvitanud alkoholi vahetult enne sõidukit juhtima asumist, mis omakorda annab alust arvata, et O.O on talle süüksarvatud teo toime pannud tahtlikult.

Sellele samuti viitavad menetlusaluse isiku vastulauses esitatud seletused selle kohta, et olles teadlik enda alkoholi tarvitamisest tekitatud seisundist, pidas ta sõidukit juhtides kinni liiklusseaduses sätestatud liiklusnõuetest ning politseiametniku küsimusele alkoholi tarvitamise kohta, vastas keerutamata jaatavalt. Kohus märgib, et isiku viisakas käitumine kinnipidamise järgselt, politseiametnike korralduste vastuvaidlematu täitmine ning vereproovi võtmise nõudmisest loobumine jne ei õigusta tema poolt väärteo toimepanemist, vaid sellist käitumist peab käsitlema pigem normiks, mistõttu toodud asjaolude esinemine ei saa olla karistuse vähendamise või mittekohaldamine aluseks.

Väärteoasja materjalidest ei ilmne ka muid asjaolusid, mis võiksid tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Vastupidi, kaebuses toodud väited seoses töökohustusega ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada lisakaristuse kohaldamise. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuses 3-1-1-26-10, et kui üldjuhul tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

O.O puhul ei ole tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seega O.O, omades mitme kategooria mootorsõidukite juhtimisõigust, olles läbinud liikluskoolituse ja omades mitmeaastast sõidupraktikat, oleks pidanud juba autorooli istudes mõtlema sellele, et joobeseisundis juhtimisega võib kaasneda mootorsõiduki juhtimisõiguse kaotamine ning ohtu sattuda tema töökoht.

Puutuvalt aga O.O seisukohta, et temalt tuleks ära võtta mitte B-, vaid A- kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, kuna see on temale vähem koormav, leiab kohus, et kuigi ei ole välistatud võimalus kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, ei ole selline individuaalne lähenemine antud juhul põhjendatud. Esiteks pani O.O toime liiklusalase süüteo mitte A- kategooria, vaid B-kategooria sõidukiga ning A-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei omaks antud süüteoga mingit seost. Teiseks selgitab kohus, et karistuse valikul ei lähtuta sellest, et leida olemasolevate karistusalternatiivide hulgast süüdlasele võimalikult vähekoormav ja vastuvõetavam karistus, vaid aluseks võetakse isiku süü ning muud seadusega sätestatud ning eelpool juba mainitud põhimõtted.

Võttes arvesse aga O.O-le antud teo eest määratud põhikaristus suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning tal varasemate karistuste puudumist, leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ei ole O.O puhul otstarbekas ega ole ka eripreventiivsest seisukohast kõige efektiivsem. Kohus leiab, et O.O-le lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lühemaks ajaks, kui kohtuvälise menetleja poolt määratu, on O.O puhul põhjendatud, otstarbekas ning proportsionaalne tema süü astmega. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristust tuleb vähendada miinimummäärani, s.o 3 kuuni. Muus osas aga tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Julia Vernikova