4-15-3818/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juulil 2015.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-15-3818 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

E.Z isikukood XXX elukoht XXX väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

23.04.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302, 15,005087.

Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn

Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus

otsustas:

E.Z-i kaebus rahuldada.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

23.04.2015.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,15,005087 tühistada ning teha uus otsus.

2

Mõista E.Z süüdi liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi ja karistada rahatrahviga 200 trahviühikut s.o 800 (kaheksasada) eurot.

Määratud rahatrahv 800 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel kohtuotsuse jõustumisest arvates

ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuulub esimesel kuul

tasumisele 74 eurot , järgmisel 11-l kuul kuulub ühes kuus tasumisele 66 eurot Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220155071576.

Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 järgi määratud lisakaristust mitte kohaldada.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse

kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklustalituse liikluspolitseinik Sander Kullamaa koostas 04.04.2015.a väärteoprotokolli 20150404084351 selle kohta, et 04.04.2015.a kella 14:19 ajal Harjumaal, Tallinn-Tartu-Võru-

Luhamaa mnt 22 km juhtis E.Z mootorsõidukit Audi A6 Allroad

registreerimismärgiga XXX kiirusega 165 km/h +/- 8 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 67 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus E.Z liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 23.04.2015.a otsuse alusel väärteoasjas 2302,15,005087 määrati E.Z-ile karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel kohaldati E.Z-i suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks.

Kaebuse sisu

Kaebaja vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmise kohta kuueks (6) kuuks. Kaebaja ei vaidlusta karistusena määratud rahatrahvi 200 trahviühiku (s.o. 800 €) ulatuses.

04.04.2015 kell 14:19 leidis Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 22 kilomeetril aset kaebajapoolne liikluseeskirjade rikkumine, mis seisnes kiiruse ületamises (liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1). Sündmuse aset leidmise järel vormistas ametnik Sander Kullamaa väärteoprotokolli.

3

Sõiduki kinnipidamisel vabandas kaebaja kiiruse ületamise pärast ja tunnistas eksimust. Kaebaja on seisukohal, et võttes arvesse kõiki asjaolusid (sh kaebaja kahetsuskiri, olukord ja

seisukohad) on tegemist tarbetult range karistusega, mis ei kanna endas eripreventiivset

eesmärki. Kaebaja on väljendanud oma puhtsüdamlikku kahetsust ning ta on oma valest käitumisest aru saanud. Antud rikkumise hetkel aset leidnud sündmusi on kajastanud kaebaja oma kahetsuskirjas. Kaebaja on kõigest toimunust palju õppinud, on muutnud enda käitumist

ning soovib jätkata oma teed eeskujuliku ning rahuliku liiklejana. Kaebaja vaidlustab käesolevaga kohtuvälise menetleja otsust liiklusseaduse § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmise kohta kuueks (6) kuuks. Kaebaja ei vaidlusta karistusena määratud rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses (s.o. 800 eurot), küll aga palub antud rahatrahvi ajatamist 12 kuuks. Lisaks

on trahvi ajatamise korral kaebajale igakuine meeldetuletus tehtud rikkumisest ja saadud karistusest. Kaebaja palub Harju Maakohtul kaebuse läbivaatamise tulemusel võtta arvesse, et kaebaja töökohustuste täitmiseks on hädavajalik autoga liikumine (igakuiselt 6000-7000 km).

Tänu töökohale on kaebajal võimalus tasuda rahatrahv, juhtimisõiguse kaotamisel kaotab kaebaja nii töökoha kui ka võimaluse tasuda rahatrahvi. Lisaks sellele on kaebaja elukaaslane

raskelt haige. Tegemist on XXX sündroomiga, mille üheks ja kõige raskemaks nähuks on silmade kuivus mistõttu ei talu silmad päevavalgust. Kaebaja ülesandeks on väga sagedased

sõidud arstide ja apteekide vahet. Kaebuse esitaja on seisukohal, et võttes arvesse kõiki käesolevas kaebuses välja toodud asjaolusid ning ka kahetsuskirjas välja toodud asjaolusid, on

kohtuvälise menetleja otsuse nr 2302,15,005087 näol tegemist tarbetult range otsusega.

Kaebaja ei apelleeri rahatrahvi ning palub kohtul arvesse võtta elulisi hädavajadusi B- kategooria juhtimisõiguse säilimiseks.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha.

Menetleja, tutvunud E.Z-i kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et E.Z on toime pannud temale LS § 227 lg 4 järgi inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust

ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme

kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale.

Kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust

sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. LS § 50 lg 5 p 3 sätestatu kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud õigusakt erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. LS § 15 lg 1 p 1 ei kohusta juhtima mootorsõidukit maksimaalse lubatud suurima sõidukiirusega, vaid tegemist on sõidukiirusele pandud piiranguga ning vastavalt LS § 50 lg-ele 3 peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. KarS § 56 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurust käesoleval juhul mõjutab suuresti tegu, mille isik on toime pannud. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel mootorsõiduki juhtimise eest karistuse määramisel ei saa ega peagi alati arvestama tagajärjega selles mõttes, et kas konkreetse teo toimepanemisele järgnes raske tagajärg liikluses või mitte või, kas ületati lubatud sõidukiirust hooletusest. Kuivõrd liiklusseaduses on karistusraamid laia

vahemikuga arvestades alamja ülemmäära, tuleb karistuse määramisel lähtuda erinevate

liiklusalaste rikkumiste taunitavusest ning rikkumise võimalikest tagajärgedest. Liiklusõnnetuste arvu seostatakse suures osas lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Nii nimetatuna võib see tunduda paljasõnaline, kuid seda väidet toetab statistika, mille põhjal on koostatud ka Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm. Seega on menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu, mida riik taunib. Seda ilmestavad ka sagedased meediakajastused.

4

Lisaks eelpool toodule on kohtuväline menetleja arvestanud karistuse liigi ja määra valikul

Riigikohtu suunistega ning asjaoluga, et määratud karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-

1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline

karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Karistusregistri andmetel E.Z käesoleva väärteo toimepanemise ajal

kehtivaid väärteokaristusi ei olnud. Lisaks eeltoodule on kohtuväline menetlejal karistuse

määramisel kohustatud arvestama ka õiguskorra kaitsmise huvidega, mille alla kahtlemata kuulub ka liikluskord sh teistele isikutele (avalikkusele) normikehtivuse kinnitamine ja nende usalduse loomine õiguskorra vastu.

Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kuigi antud väärteoasjas karistust raskendavaid asjaolusid ei esine, on isiku süü LS § 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades raske,

ning süüd oluliselt suurendavaks asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht - 90 km/h kiiruspiirangu ala. Süü kõrval on kohtuväline menetleja hinnanud menetlusaluse isiku süü tunnistamist ja leidnud, et see on tõsiseltvõetav ning arvestanud sellega, kui kergendava asjaoluga karistuse määramisel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku poolt kaebuses avaldatud korduva kahetsuse, kui

kergendava asjaolu olemasolu ei saa mõjutada isiku süü suurust määral, mis annaks aluse karistuse muutmiseks. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka karistustest nende nõuete ja kohustuste rikkumiste eest.

Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et käesoleval juhul on lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 6 kuuks kohaldamine vajalik nii erikui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit

korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et E.Z-i kaebus tuleb rahuldada.

Liiklusseaduse § 15 lõige 1 punkt 1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

5

Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. LS § 227 lg 5 p

3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

Vaidlust ei ole selles, et E.Z juhtis 04.04.2015.a kella 14:19 ajal Harjumaal, Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa mnt 22 km mootorsõidukit Audi A6 Allroad registreerimismärgiga XXX kiirusega 165 km/h +/- 8 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 67 km/h.

Kaebaja poolt liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 rikkumine, s.t asulavälisel teel suurima sõidukiiruse, 90 km/h, ületamine 67 km/h võrra on tõendamist leidnud lisaks E.Z-i süü omaksvõtule, ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millest nähtub, et E.Z juhtis mootorsõidukit

Audi A6 Allroad registreerimismärgiga XXX 04.04.2015.a kell 14:19 Tallinn-Tartu-Võru-

Luhamaa mnt 22km kiirusega 165 (+/-8) km/h. Suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h.

Menetlusalusele isikule näidati seadmel lukustatud näitu. Kasutati kiirusemõõturit PLS4 Kiirusemõõtur Stalker DSR 2X, DP009657, KC031266, KR009131 mudel DVM-500 TTRSS- 15/00055, taadeldud 10.02.2015.a. Kiiruseületus on salvestatud ka CD plaadil, mis on lisatud

väärteoasja materjalide juurde. Tunnistaja Maris Mitt ülekuulamise protokollist nähtuvalt 04.04.2015.a teostas liiklusjärelevalvet Harjumaal Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 22km-l. Kell 14:19 liikus Tallinna suunas sõiduauto Audi A6 Allroad registreerimismärgiga XXX, mille sõidukiiruseks mõõtis 165+/- 8km/h. Sõidukijuhiks osutus E.Z ik XXX.

Menetlusalune isik selgitas oma kaebusele lisatud kahetsuskirjas, et 04.04.2015.a pärastlõunal toimunud rikkumisel ei ole ühtegi selget põhjendust. Ilm oli ilus ja tee oli hea. Auto oli võimas ja proovis kuidas auto edasi liigub. Sõitis õepoja sünnipäevale kuhu oli napilt hiljaks jäämas ning see oli väikseks utsitajaks, et jalg pedaalile vajus. Samuti oli ületatud sõidukiirus suur ning isik pidi seda tajuma. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul väärtegu toime pandud otsese tahtlusega.

Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et E.Z-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumine, on aset leidnud, tema poolt

toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 4 järgi, kui mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h.

Menetlusaluse isiku E.Z-i teos puuduvad õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 4 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku süü LS

§ 227 sätestatud väärteokoosseisu silmas pidades raske, ning süüd oluliselt suurendavaks

6

asjaoluks on rikkumise toimepanemise koht – 90 km/h kiirusepiirangu ala. Kohtu hinnangul ei saa antud asjas toimepanemise koht isiku süüd kuidagi suurendada. Menetlusalune isik sõitis asulavälisel teel, kohas kus on sõiduradasid 2x2 mis on eraldatud eraldusribaga. Menetlusaluse isiku sõidukiirus oli küll väga suur, kuid LS § 227 lg 4 kohaldub mootorsõidukijuhile kes ületab

lubatud suurimat sõidukiirust üle 60 km/h. Antud juhul ületas menetlusalune isik suurimat lubatud sõidukiirust 67 km/h. Seega ei saa öelda, et isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes oleks suur.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on tuvastatud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamine, karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt

menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Kohtuväline menetleja on mõistnud

E.Z-ile põhikaristuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise. Põhikaristuse suurust E.Z vaidlustanud ei ole, küll aga soovib põhikaristuse ajatamist kaheteistkümnele

kuule. Kohus asub seisukohale, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. Arvestades põhikaristuse suurust ei ole menetlusalusel isikul võimalik tasuda kohtukulusid 1 kuu jooksul.

Kohtule esitatud kaebuses on E.Z märkinud, et vajab juhtimisõigust, kuna töökohustuste täitmiseks on hädavajalik autoga liikumine, juhtimisõiguse kaotamisel kaotab kaebaja nii töökoha kui ka võimaluse tasuda rahatrahvi. Lisaks sellele on kaebaja elukaaslane raskelt haige ning kaebaja ülesandeks on väga sagedased sõidud arstide ja apteekide vahet. Nimetatud asjaolud olid kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et kaebaja peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes

piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini

väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isikuna on menetlusalune isik teadlik liiklusseaduse nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest.

Samas juhib kohus jätkuvalt kohtuvälise menetleja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1- 122-13, mille kohaselt „lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see

peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel

eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.“ Kuivõrd sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb ka kohtuvälisel menetlejal lisakaristuse määramisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kuivõrd menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad, siis peaksid esinema asjaolud, mille põhjal

saaks järeldada, et nimetatud rikkumine ei jää isikul viimaseks. Ühtki sellist asjaolu ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud. Eeltoodut ja mõistetud põhikaristuse suurust arvestades asub kohus seisukohale, et E.Z-i on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest jättes lisakaristuse kohaldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik