2-14-22330/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. juuli 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-22330

Tsiviilasi

Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ hagi Artur

Sinilille vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

663 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. november 2014.a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ

(registrikood 11399991), esindaja juhatuse liige Margus

Lentsius;

Vastustaja (kostja): Artur Sinilill (isikukood XXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Valli Murde.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus osaliselt osas, milles kohus jättis

hagi rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Artur Sinilillelt välja

Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ kasuks täiendavalt välja 195 eurot.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Välja mõista Artur Sinilillelt (Sinilill) Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ

kasuks 363 eurot ja perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015 sissenõutavaks

muutunud viivis 51 eurot, kokku 414 (nelisada neliteist) eurot hagi õigeksvõtu

alusel.

3.3. Välja mõista Artur Sinilillelt Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks

alates 08.07.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis põhivõla 363 eurot jäägilt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid viivist kokku mitte üle põhivõla

summa.

3.4. Tunnistada kohtuotsus punktide 2 ja 3 ulatuses tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

3.5. Välja mõista Artur Sinilillelt (Sinilill) Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ

kasuks 300 eurot ja perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015 sissenõutavaks

muutunud viivis 42,40 eurot, kokku 342,40 eurot (kolmsada nelikümmend kaks

eurot ja nelikümmend senti).

3.6. Välja mõista Artur Sinilillelt Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks

alates 08.07.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis põhivõla 300 eurot jäägilt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid viivist kokku mitte üle põhivõla

summa.

3.7. Jätta rahuldamata Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ hagi Artur Sinilill

vastu 468 euro ulatuses.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ esitas 15. juunil 2014.a Artur Sinilille vastu

maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu

Maakohus 05. augustil 2014.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis Advokaadibüroo

Lentsius & Casus OÜ nõude A. Sinilille vastu 1196,38 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Maakohtule 13. augustil 2014.a esitatud hagiavalduses palus Advokaadibüroo Lentsius & Casus

kostjalt välja mõista õigusteenuse osutamise lepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse 1131 eurot,

viivise 62,82 eurot ja lisanduva viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis AB Lentsius & CASUS OÜ Artur Sinilillega 18. jaanuaril 2013.a

õigusteenuse osutamise lepingu nr XXX. Lepingu sisuks oli õigusteenuse osutamine kostja ja

CC esindamisel tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja

Tartu Ringkonnakohtus.

Hageja osutas kostjale õigusteenust järgmiselt: 1) materjalide läbitöötamine, nõupidamine

kliendiga 17. jaanuaril 2013.a; 2) 17. ja 18. jaanuaril 2013.a vastuse koostamine maakohtule

tsiviilasjas nr 2-11-31956 avaldaja määruskaebusele ja määruskaebuse esitamine kohtule;

3) 16. septembril 2013.a Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a määruse läbitöötamine ja

suhtlus kliendiga; 4) 24. oktoobril 2013.a avaldaja juurdepääsu tähtaja pikendamise taotlusega

tutvumine; 5) 04. novembril 2013.a Tartu Maakohtule vastuse koostamine avaldaja taotlusele

Tartu Maakohtu 22. novembri 2012.a määruse muutmiseks ja vastuse esitamine kohtule;

6) 28. novembril 2013.a vastuse koostamine avaldaja 18. novembri 2013.a seisukohtadele.

Punktides 1 kuni 3 nimetatud teenuse eest esitas hageja kostjale 07. oktoobril 2013.a arve

nr XXXX summas 663 eurot tasumise tähtajaga 14. oktoober 2013.a. Kostja ei ole arvet

tasunud. Punktides 4 kuni 6 nimetatud teenuste eest väljastas hageja kostjale 12. veebruaril

2014.a arve nr XXXX summas 468 eurot tasumise tähtajaga 19. veebruaril 2014.a. Kostja ei ole

arvet tasunud.

Menetluskulude kindlaksmääramine tsiviilasjas 2-11-31956 ei vabasta kostjat kohustusest

tasuda osutatud õigusteenuse eest. Kliendilepingu p 7.1. kohaselt tasub klient osutatud õigusabi

eest temale esitatud arvete alusel. Vandeadvokaat R. Talts ei ole kostjaga sõlminud kokkulepet

tasu maksmiseks pärast menetluskulude suuruse kindlaksmääramist. Kostja ei ole arvetele

vastuväiteid esitanud 7 päeva jooksul arve väljastamisest. Hageja loeb arved kostja poolt

aktsepteerituteks. Kostja ei andnud juhist lõpetada õigusteenuse osutamine tsiviilasjas nr 2-11-

31956. Hagejal ei olnud lepingu järgi kohustust hoiatada kostjat teise arve esitamisest.

Hageja palub kostjalt välja mõista kliendilepingu ja VÕS §-de 619, 100, 101 lg 1 p 1, 108 ja 113

alusel võlgnevuse 1 131 eurot, 25. novembriks 2014 sissenõutavaks muutunud viivise summas

89,99 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui põhivõlgnevus.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 18. jaanuaril 2013.a

kliendilepingu. Lepingu täitmise raames koostas ja esitas hageja vastuse M.K. 21. detsembri

2012.a määruskaebusele tsiviilasjas 2-11-31956. Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a

määrusega jäeti M.K. määruskaebus rahuldamata ning menetluskulud apellatsiooniastmes M.K.

kanda. Vastuse koostamise eest esitas hageja kostjale arve summas 663 eurot. Samas summas

arve esitati ka teisele kliendile Ü.A.le. Advokaadibüroo nõudis tasu 17. jaanuaril, 18. jaanuaril

ja 16. septembril tehtud töö eest summas 1 326 eurot, mis vastas töömahule 8 tundi ja 30 minutit

tunnihinnaga 130 eurot. Kostja arvet ei tasunud, sest pidas seda ülemäära suureks ning leppis

vandeadvokaat R. Taltsiga kokku, et oodatakse ära menetluskulu suuruse kindlaksmääramise

määrus ja siis tasub kostja arve. Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014.a määruse kohaselt rahuldati

kostja ja Ü.A. menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt. Kohus luges osutatud

õigusabi mahu põhjendatud suuruseks 5,5 tundi ja sellest tulenevalt kummagi esindatava

põhjendatud õigusabi kuluks 363 eurot ning mõistis selle summa nii kostja ja kui ka Ü.A.

kasuks M.K.lt välja. Kostja on nõus nimetatud summa hagejale tasuma.

Kostja ei tunnista hageja arvel nr XXXX märgitud õigusteenuste osutamise kokkuleppe

sõlmimist. Kostja jaoks oli kohtuvaidlus lõppenud siis, kui jõustus Tartu Ringkonnakohtu

16. septembri 2013.a määrus. Arve teisel lehel oleva spetsifikatsiooni kohaselt on töö teostajaks

märgitud vandeadvokaat Margus Lentsius. Kostja ei ole M. Lentsiusega antud asjas suhelnud

ning M. Lentsius ei ole kostjale õigusabi osutanud.

Kostja vastuväidete kohaselt on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetlus

eraldiseisev menetlus, mille tõttu tuli kliendi ja advokaadi vahel tasukokkulepe sõlmida. Seda

antud juhul ei tehtud. Kliendileping hõlmas ainult esindamist määruskaebuse menetlemisel maa-

ja ringkonnakohtus. Kohtusse pöördumisega oma kliendi vastu on vandeadvokaat M. Lentsius

tegutsenud vastuolus eetikakoodeksiga. See ei näe ette võimalust esitada kliendi vastu hagi ning

sellist käitumist tuleb taunida.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2014.a otsusega Advokaadibüroo Lentsius & Casus

OÜ hagi Artur Sinilill vastu võlgnevuse nõudes osaliselt, mõistes Artur Sinilillelt

Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ kasuks hagi õigeksvõtu alusel välja võlgnevuse 363

eurot ja ajavahemiku 15. oktoober 2013.a kuni 24. november 2014.a eest sissenõutavaks

muutunud viivise 33 eurot, kokku 396 eurot. Maakohus kohustas Artur Sinilille tasuma

AB Lentsius & Casus OÜ kasuks alates 25. novembrist 2014.a kuni põhivõla täieliku tasumiseni

viivist põhivõlgnevuse 363 euro jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid

mitte rohkem kui põhivõlgnevus. Maakohus mõistis välja Artur Sinilillelt AB Lentsius & Casus

OÜ kasuks võlgnevuse 105 eurot ja ajavahemiku 15. oktoober 2013.a kuni 24. november 2014.a

eest sissenõutavaks muutunud viivise 9,99 eurot. Alates 25. novembrist 2014.a tuleb

põhivõlgnevuse 105 euro jäägilt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras,

kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevus.

Maakohus leidis, et kostja on kõikides kohtule esitatud dokumentides tunnistanud kohustust

hageja ees maksta 363 eurot. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on

oma õigeksvõetud kohustuse täitnud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks hagi õigeksvõtu alusel

välja mõista kliendilepingust nr XXX, 18. jaanuar 2013.a tulenev võlg 363 eurot ning viivis

rahalise kohustuse täitmata jätmise eest alates arve nr XXXX tasumise tähtaja möödumisest, so

15. oktoobrist 2014.a VÕS §-des 94 ja 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja sõlmis hagejaga kliendilepingu (tl 23-25). Lepingu

p 3.1. kohaselt oli lepingu esemeks „Esindamine tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse

menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus (edaspidi Ülesanne).“.

Maakohtu hinnangul on kostja ekslikul seisukohal, kui seob enda ja advokaadibüroo vahelise

lepingu täitmise kohustuse tsiviilkohtumenetluses vastaspoolelt väljamõistetava menetluskulu

suurusega. Sellisel alusel tasu suuruse kindlaksmääramist ei ole kokku lepitud poolte vahel

sõlmitud kliendilepingus ning see ei tulene ka seadusest. Kostja on kokku leppinud õigusteenuse

saamise hinnaga 130 eurot tunni eest, lisandub käibemaks (lepingu p 7.2.). Tartu Maakohtu

10. märtsi 2014.a määruses menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks on kohus vähendanud

tunnihinda leides, et mõistlik ja põhjendatud tunnitasu on 110 eurot (määruse lk 6, tl 58). Kohtu

nimetatud järeldus ei vabasta kliendilepingu poolt kohustusest tasuda temale osutatud

õigusteenuse eest kokkulepitud hinnaga, so 130 eurot tunnis. Menetluskulude suuruse

kindlaksmääramisel hindab kohus vastaspoolelt väljamõistetavate menetluskulude suurust, st

milline on eeldatav tunnitasu õigusteenuse osutamisel, millega vastaspool peab igal juhul

arvestama. Millise tasu suuruse lepivad omavahel kokku teenuse tellija ja teenuse osutaja, see

on nende läbirääkimise tulemus ja kohtu hinnangul klient sellisel juhul kohtu kaitset ei vaja, kui

teenus on osutatud vastavalt lepingule. Isegi kui advokaadibüroo teenuse tunnihind on

läbirääkimata tüüptingimus, on kliendil õigus otsustada, kas ta selle hinnaga sõlmib lepingu või

mitte. VÕS § 42 lg 2 teise lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana,

kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtust. Seega, kui tellija ei ole rahul

kokkulepitud hinnaga, peab ta taotlema hinna alandamist või kahju hüvitamist põhjendusega, et

teenuse osutaja on rikkunud kohustust (VÕS § 101 lg 1 p 5 või 5).

Maakohus asus seisukohale, et teenuse osutamise mahtu on teatud reservatsiooniga võimalik

kindlaks teha, lähtudes vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisel tehtud arvestusest.

Vastaspool ei saa ette näha ajakulu, mis läheb kliendi ja esindaja vahelisele nõupidamisele,

kliendi küsimustele vastamisele ja tema nõustamisele seoses kliendi kohtuasjaga. Sellest

tulenevalt peab kohus andma hinnangu kõigile arve nr XXXX spetsifikatsioonis toodud

toimingutele, ka nendele, mida menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ei peetud

mõistlikuks vastaspoolelt välja mõista: materjalide läbitöötamine, nõupidamine kliendiga

17. jaanuaril 2013.a; 17. ja 18. jaanuaril 2013.a vastuse koostamine maakohtule tsiviilasjas nr 2-

11-31956 avaldaja määruskaebusele ja määruskaebuse esitamine kohtule; 16. septembril 2013.a

Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a määruse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga; ajakulu

kostja osas (1/2) on 4 tundi 15 minutit. Kliendiga nõupidamisele kulunud aeg, samuti

ringkonnakohtu määruse sisu ja edasise menetluse selgitamine tuleb kliendil (kostjal) hüvitada,

olenemata selle kulu väljamõistmisest vastaspoolelt. Samas tuleb arvesse võtta, et

advokaadibüroo esitas samas mahus ja summas arve ka teisele kliendile (Ü.A.), millest

tulenevalt oli kogu väidetav töömaht 8,5 tundi. Kui lugeda eluliselt usutavaks kokku 1 tunni

pikkune vähemalt kahel korral suhtlemine klientidega antud tsiviilasjas, 1 tunni pikkune aeg

materjalide läbitöötamiseks ja 4 tunni pikkune aeg kahe esindatava ühise kirjaliku 5-

leheküljelise vastuse koostamiseks (kokku 6 tundi), siis on kohtu hinnangul põhjendatud hageja

nõue kostjale esitatud arve nr XXXX tasumiseks 468 (6÷2×130×1,2) euro ulatuses. Maakohus

mõistis kostjalt kliendilepingu ja VÕS § 619 alusel välja lisaks õigeks võetud 363 eurole (468-

363) 105 eurot, millele lisandub viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni kohustuse

kohase täitmiseni.

Kohtuotsuse tegemise päevani, s.o 24. novembrini 2014.a kogunenud seadusega sätestatud

viivise 9,99 eurot (105 eurot × 77 päeva × 0,023 % + 105 eurot × 180 päeva × 0,0226 % + 105

eurot × 148 päeva × 0,022 %) arve nr 201310010 tasumisega viivitamise eest mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja.

Maakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud eraldi lepingu, lepingu lisa või kirjalikus

vormis kokkuleppe olemasolu kostja esindamiseks seoses M.K. 30. septembri 2013.a taotlusega

Tartu Maakohtu 22. novembri 2012.a kohtumääruse muutmiseks. Eelkõige on tegemist isiku

esindamisega kohtus, milleks kliendilepingu p 4.2. nägi sõnaselgelt ette uue lepingu või lepingu

lisa sõlmimist. Taotlust kohtumääruse muutmiseks ei saa käsitleda kliendilepingu punktis p 3.1.:

„Esindamine tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu

Ringkonnakohtus (edaspidi Ülesanne)“ hagejale antud ülesande osana.

Eeltoodust nähtuvalt ei ole hagejal kostjalt 468 euro nõudmiseks (kliendi)lepingust tulenevat

alust. Tl 41 oleva arve nr XXXX spetsifikatsioonist ei nähtu esindaja nõupidamist/kohtumist

kostjaga enne M.K. 30. septembri 2013.a taotlusele vastuse koostamisele asumist. Samuti ei ole

kohtule esitatud hageja ja kostja muud võimalikku infovahetust e-kirjade või muu kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis tõenditega. 04. novembril 2013.a koostatud vastuse p 1.4

kohaselt „Tartu Maakohus edastas puudutatud isikutele 14. oktoobril 2013.a. avaldaja taotluse

ning andis 20-päevase tähtaja omapoolse seisukoha esitamiseks.“ Hageja ei ole põhjendanud,

miks ta enne käsundita asjaajamisele asumist ei teatanud sellest kavatsusest kostjale ning ei

oodanud ära kostja otsust. A. Sinilill võis otsustada ise vastata taotlusele või otsustada jätta ka

vastus esitamata. Seega hageja ei teinud midagi kostja kasuks, mis võimaldaks tuvastada

käsundita asjaajamise ja millest tulenevalt oleks hagejal seadusest tulenev alus mõistliku tasu

saamiseks.

Hageja poolt kohtule vastuse esitamisega ei hoidnud A. Sinilill kokku oma rahalisi vahendeid, et

võiks arutleda kostja alusetu rikastumise võimaluse üle, sest kohtule ei ole tõendatud, et

A. Sinilill üldse soovis kasutada õigusteenust taotlusele vastamisel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Maakohtu 25. novembri 2014.a otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega hagi

rahuldada kogu nõude ulatuses.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohtu poolne materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumine toonud kaasa ebaõige

kohtuotsuse. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, hinnates

tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud

TsMS § 436 lg 1 tähenduses;

2) on maakohus asunud käsunduslepingu täitmise vaidluses alusetult hindama kostjale osutatud

teenuse põhjendatust ja asunud olemuslikult läbi viima tsiviilasja nr 2-11-31956 menetluskulude

kindlaksmääramise menetlust olukorras, kus tasu suurus oli kindlaks määratud;

3) on maakohus vääralt leidnud, et arvel nr XXX kajastatud õigusteenuse osas ei olnud poolte

vahel kliendi- ehk käsunduslepingut sõlmitud;

4) eksis maakohus hageja nõuet lahendades oluliselt VÕS §-de 619 ja 627 kohaldamisel, samuti

jäeti kohaldamata VÕS § 628;

5) on ebaõige kohtuotsusest tuletatav käsitlus, mille kohaselt ei ole tasu suurust kindlaks

määratud. Pooltevahelise lepinguga ei seatud A. Sinilille poolt apellandile makstava tasu suurust

sõltuvusse ei tsiviilasjas nr 2-11-31956 tehtavatest lahenditest;

6) on kliendil lepingu punkti 7.4 kohaselt kohustus maksta tasu advokaadibüroo poolt esitatud

arvete alusel kõigi kuni lepingu lõppemiseni või ülesütlemiseni teostatud tööde eest. Kostja ei

esitanud kliendilepingu punkti 7.3 kohast pretensiooni, mistõttu on arve nr 201310010 vastu

võetud ja tööd aktsepteeritud;

7) on maakohus jätnud kohtuotsuses käsitletama apellandi väited poolte kokkuleppe osas ega ole

väidetega arvestamata jätmist põhjendanud, rikkudes oluliselt TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

kohustust mittenõustumist põhjendada;

8) ei ole kostja vaidlustanud temale osutatud õigusteenuse mahtu 4 tundi ja 15 minutit, mille

eest apellant esitas arve nr XXXX. Arvel kajastatud tööd on kostja poolt vastu võetud

pretensioonideta, mistõttu on kostjal kohustus arve tasuda;

9) leppisid pooled kliendilepingus kokku tasu arvestamise ja maksmise, samuti pretensioonide

esitamise korras, seega oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et VÕS § 619 ning

kliendilepingu punktide 7.1 kuni 7.4 alusel on hagejal kostja vastu arve nr XXX tasumise nõue

summas 663 eurot, mistõttu oleks maakohus pidanud hageja nõude rahuldama täies ulatuses;

10) asus maakohus väärale seisukohale, et õigusteenuse osutamiseks, millise eest hageja nõuab

tasumist arve nr XXXX alusel, ei ole poolte vahel sõlmitud lepingut, mistõttu pole hagejal

õigust lepingu alusel tasu nõuda;

11) on maakohus vääralt tõlgendanud kliendilepingut ning eksinud VÕS § 29 kohaldamisel.

Sama tsiviilasja raames täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole uus ülesanne, mille

vastuvõtmine nõuaks eraldi lepingu sõlmimist;

12) jättis maakohus tähelepanuta lepingu punkt 4.1, mille kohaselt oli hagejal õigus esindada

kostjat kõikide toimingute tegemisel, mis on seotud lepingus nimetatud ülesande täitmisega.

Kliendileping sõlmiti olukorras, kus M.K. oli esitanud kostja ja Ü.A. vastu avalduse kinnisasjale

juurdepääsu määramiseks, Tartu Maakohus määras juurdepääsu tähtajalisena ning M.K. soovis

määruskaebusega tähtajatut juurdepääsu. Vastuses määruskaebusele asusid kostja ja Ü.A.

seisukohale, et Tartu Maakohus oli juurdepääsu õigesti määranud tähtajalisena. Teisisõnu oli

tsiviilasja nr 2-11-31956 määruskaebemenetlus suunatud sellele, et Tartu Maakohtu 22.

novembri 2012.a määrus, millega määrati juurdepääs kostjat ja Ü.A. rahuldavatel tingimustel,

jääks kehtima;

13) oli vastuse koostamine M.K. taotlusele tähtaja pikendamiseks hõlmatud kliendilepingu

punktiga 4.1, kujutades endast vajalikku toimingut, milline on suunatud kliendilepingus

nimetatud ülesande täitmisele;

14) on maakohtu viited käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele üllatavad, kuivõrd

maakohus ei arutanud pooltega (ega teatanud kirjalikult pooltele) eelnevalt võimalust sisustada

hageja tegevust kas käsundita asjaajamisena või aluseta rikastumisena. Liiati, olukorras, kus

hageja ja kostja on sõlminud käsunduslepingu, välistab VÕS § 1044 selgesõnaliselt muul alusel

nõuete esitamise;

15) on maakohus valesti määranud kindlaks menetluskulud. Kuivõrd kostja poolt esitatud

menetlusdokumente oli mingis ulatuses koostanud vandeadvokaat R. Talts, ei ole kostja

tõendanud advokaat V. Murde poolt osutatud õigusabi mahtu ega tema osalemist viidatud

menetlusdokumentide koostamisel.

5. Artur Sinilill vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohtu 25. novembri 2014.a otsuses põhjalikult ja arusaadavalt hinnatud hageja ja

kostja väiteid ning tõendeid ja tehtud sellest tulenevalt õige ja tasakaalustatud otsus;

2) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, et kliendil ei ole õigust vaidlustada õigusteenuse

arveid kui need on põhjendamatult suured. Vastustaja on seda teinud leides, et temalt soovitakse

liiga suurt tasu ja maakohus on õigesti hinnanud tehtud töö mahtu ja ajalist põhjendatust;

3) ei ole vastustaja nõus apellandi väidetega hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepingu

punkti 4.2. tõlgendamise osas;

4) jääb vastustaja arve nr XXX osas varasemates menetlusdokumentides toodud seisukohtade

juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja

menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja

maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohus leiab, et Advokaadibüroo Lentsius &

Casus OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Lisaks maakohtu otsuses märgitule

kuulub kostjalt hageja kasuks täiendavalt väljamõistmisele 195 eurot.

Arve nr XXX tuleb kostjal tasuda täies ulatuses (summas 663 eurot), kuid arve nr XXX osas

(summas 468 eurot) jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab muutmata kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2-4, mille kohaselt mõisteti

kostjalt välja võlgnevus 363 eurot õigeksvõtu alusel ja sellelt summalt arvestatud seadusjärgne

viivis, kuid arvestab sissenõutavaks muutunud viivise välja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja

seisuga.

7. Käesoleval juhul on pooled sõlminud 18. jaanuaril 2013.a õigusteenuse osutamise lepingu

nr XXX, mille kohaselt oli õigusteenuseks vastustaja ja Ü.A. esindamine tsiviilasjas nr 2-11-

31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus tunnihinnaga

130 eurot, millele lisandub käibemaks (kliendilepingu p-d 3.1 ja 7.2). Nimetatud lepingu

sõlmimise üle vaidlus poolte vahel puudub.

Apellant väljastas 07. oktoobril 2013.a vastustajale arve nr XXX summas 663 eurot

maksetähtajaga 14. oktoober 2013.a ja 12. veebruaril 2014.a väljastas apellant vastustajale arve

nr XXX summas 468 eurot maksetähtajaga 19. veebruar 2014.a. Vastustaja on kinnitanud, et on

väljastatud arved kätte saanud, kuid ei ole arveid tasunud. Vastustaja on tunnistanud võlgnevust

363 euro ulatuses.

8. Seonduvalt arvega nr XXX nõustub ringkonnakohus apellandiga, et maakohus on asunud

käsunduslepingu täitmise vaidluses alusetult hindama vastustajale osutatud teenuse põhjendatust

ja asunud olemuslikult läbi viima tsiviilasja nr 2-11-31956 menetluskulude kindlaksmääramise

menetlust olukorras, kus tasu suurus tulenes pooltevahelisest lepingust.

8.1. Poolte vahel puudub vaidlus, et apellandil oli vastavalt sõlmitud kliendilepingule õigus

esitada 07. oktoobril 2013.a arve nr XXX osutatud õigusteenuse eest määruskaebemenetluses

tsiviilasjas nr 2-11-31956. Vastustaja on väitnud, et keeldus arve tasumisest, sest pidas tasu

suurust ülemääraseks ja leppis vandeadvokaat Raul Taltsiga kokku, et oodatakse ära

menetluskulu rahalise kindlaksmääramise määrus ja siis tasub vastustaja arve. Apellant eitab

nimetatud kokkuleppe sõlmimist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosalisel tõendada

neid asjaolusid, millele tuginevad esitatud nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 sätestab, et

tõendeid esitavad menetlusosalised. Käesoleval juhul ei ole vastustaja esitanud tõendeid, millest

nähtuks kokkuleppe sõlmimine ega ka esitatud arve vaidlustamine. Vastavalt poolte vahel

sõlmitud kliendilepingu punktile 7.3 oli vastustajal õigus vaidlustada arve kolme tööpäeva

jooksul alates arve saamisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vastustaja ei ole

esitanud kohtule tõendeid arve kirjalikult taasesitatavas vormis vaidlustamise kohta.

8.2. Vastustaja väited, et tsiviilasjas nr 2-11-31956 on maakohus vähendanud vastustaja

põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Tsiviilasjas

nr 2-11-31956 menetluskulude kindlaksmääramisel ei olnud kohus seotud poolte vahel sõlmitud

kliendilepingus sisalduvate kokkulepetega. Apellandi ja vastustaja vahel on sõlmitud

kliendileping, mille alusel osutati vastustajale õigusteenust tunnihinnaga 130 eurot, millele

lisandub käibemaks. Vastustaja võttis kliendilepingu sõlmimisel kohustuse tasuda osutatud

teenuse eest vastavalt väljastatud arvele. Arvega mittenõustumisel oli vastustajal võimalus arve

vaidlustada, vastustaja seda ettenähtud aja jooksul ei teinud. Seega lähtudes kliendilepingu

punkti 7.3 viimasest lausest, kui klient ettenähtud aja jooksul (3 tööpäeva) arvet ei vaidlusta,

loetakse, et klient on arvega nõustunud ja ülesande täitmine on kliendi poolt vastu võetud. Asja

materjalidest ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud täiendav kokkulepe, et õigusabi teenuse eest

tasumine toimub kohtu poolt menetluskulu rahalise kindlaksmääramise määruse alusel või et

lepingu järgi advokaadi poolt osutatava teenuse maksumus sõltuks sellest, missuguses ulatuses

loeb kohus õigusabile tehtud kulutused vajalikuks ja põhjendatuks.

Apellant ei ole erinevalt vastustaja poolt väidetust asunud seisukohale, nagu puudunuks

vastustajal (kliendil) õigus vaidlustada esitatud arveid. Arvete vaidlustamise võimalus oli

vastustajale tagatud kliendilepingu alusel (p 7.3). Samuti tuleneb advokatuuriseaduse §-st 64, et

juhul kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta

selle vaidlustada advokatuuri aukohtus. Vastustaja seda võimalust ei kasutanud ning

vaidlustamistähtaja möödudes tekkis apellandil õigustatud ootus, et tema poolt osutatud teenuse

maht ja arve on vastustaja poolt heaks kiidetud ning väljastatud arve kuulub vastustaja poolt

tasumisele.

8.3. Vastustaja ei ole esitanud pretensioone temale arve nr XXX alusel osutatud teenuse mahu ja

kvaliteedi osas. Teenuse tunnihinnas 130 eurot, millele lisandub käibemaks, on pooled kokku

leppinud kliendilepingu sõlmimisel. VÕS § 619 kohaselt, kui käsunduslepinguga kohustub üks

isik (käsundisaaja/advokaat) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja/klient)

teenuseid (täitma käsundi), tuleb käsundiandjal maksta selle eest tasu, kui selles on kokku

lepitud. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et vastustajale on apellant teenust osutanud, vastustaja

ei ole teenuse osutamist ja arvet nr XXX ettenähtud aja jooksul vaidlustanud ja tasu maksmises

on pooled kliendilepingus kokku leppinud, seega on vastustaja kohustatud tasuma arve nr XXX

kogu ulatuses, s.o summas 663 eurot koos käibemaksuga.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses hindab

kohus küll menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kuid seda kontekstis, missuguses

ulatuses tuleb vastaspoolel menetluskulud hüvitada.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et apellandi poolt esitatud arve nr XXX ei ole esitatud

seoses kliendilepinguga määratud ülesande täitmisega. Kõnealust arvet puudutavas osas ei ole

hagi põhjendatud ja maakohus jättis selle vastavas osas õigesti rahuldamata.

9.1. Kliendilepingu p 3.1 kohaselt tuli apellandil vastustajat esindada tsiviilasja nr 2-11-31956

määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus. Asja materjalidest

nähtuvalt sõlmiti kliendileping 18. jaanuaril 2013.a, s.o pärast seda, kui maakohus oli teinud

oma 22.11.2012.a määruse, mille peale avaldaja esitas määruskaebuse. Kliendilepingu raames

tegi advokaat arve nr XXX spetsifikatsioonis märgitud toimingud (tl 39), s.o pidas kliendiga nõu

ja töötas läbi tsiviilasja materjalid ja koostas vastuse avaldaja (M.K.) 21.12.2013.a

määruskaebusele ning seejärel tutvus Tartu Ringkonnakohtu 16.09.2013.a määrusega ning

selgitas selle sisu kliendile.

9.2. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kliendilepingu p-s 3.1 märgitut, mille kohaselt on

lepingu ülesanne määratletud kindlapiiriliselt (s.o määruskaebuse menetlemine maakohtus ja

ringkonnakohtus), sai kliendil pärast ringkonnakohtu 16.09.2013.a määruse tegemist tekkida

õigustatud arusaam, et vaidlus on kohtu poolt lahendatud ning täiendavaid kulusid õigusabile tal

selle asjaga seoses eelduslikult teha ei tule. Vaidlust ei ole selles, et kliendileping ei oleks

automaatselt laienenud määruskaebemenetlusele Riigikohtus (juhul, kui avaldaja oleks esitanud

ringkonnakohtu 16.09.2013.a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule). Ehkki arve nr XXX

spetsifikatsiooni kohaselt suhtles advokaat kliendiga muuhulgas menetluse edasise kulgemise

osas, puuduvad andmed selle kohta, kas advokaat selgitas kliendile ka hagita menetluse eripära,

mille kohaselt on avaldajal võimalik taotleda asjas tehtud määruse muutmist isegi pärast selle

jõustumist (TsMS § 480 lg 1 teine lause, TsMS § 6185).

Seega võis asjaolu, et hagita menetlus jätkus pärast kohtulahendit, osutuda kliendile

üllatuslikuks.

10. Tõlgendades kliendilepingut (eelkõige selle p 3.1) vastavalt VÕS §-le 29 leiab

ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et pooltel puudus kokkulepe selle kohta, et leping

laieneb ka võimalikele avaldustele, mida võidakse esitada asjas tehtud kohtulahendi (-määruse)

muutmiseks.

10.1. Ringkonnakohtu arvates tuleb kliendilepingu sisu tõlgendamisel arvestada advokaadibüroo

kui professionaalse õigusteenuse pakkuja ning kliendi kui tarbija (VÕS § 34) vahelise suhte

eripära. Pooltevahelise lepingu p 3.2 kohaselt hõlmab õigusabi osutamine endas ka

advokaadibüroo poolt kliendi teavitamist ülesande täitmisega seotud tegevustest. Samuti peab

VÕS § 624 lg 1 kohaselt käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud

olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma,

samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta.

10.2. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kliendil võis tekkida põhjendatud ootus, et

ülesanne on täidetud ning tal ei teki tsiviilasjaga nr 2-11-31956 seoses täiendavaid

õigusabikulusid ilma tema sellekohase tahteavalduseta (juhiseta), lasub ülesande sisu

täpsustamisega seonduv riisiko advokaadibürool. Seega tulnuks advokaadil enne täiendavate,

arve nr XXX spetsifikatsioonil märgitud õigusabitoimingute tegemist pöörduda kliendi poole

täpsustamaks, kas klient soovib kliendisuhte jätkumist.

10.3. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et jätkuv õigusteenuse osutamine, s.o M.K. poolt

esitatud juurdepääsu tähtaja pikendamise taotlusele vastamine, oli puutumuses tsiviilasja nr 2-

11-31956 menetlemisega ning advokaadi poolt tehtud õigusabitoimingud vastasid kliendi

huvidele. Ringkonnakohtu arvates ei tulene sellest siiski automaatselt, et pooled olid kokku

leppinud õigusteenuse osutamises ka pärast asja lahendamist ringkonnakohtu 16.09.2013.a

määrusega. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et kliendilepingu p-s 3.1 oli

osutatava õigusteenuse maht kokku lepitud kindlapiirilisena ning täiendavate toimingute

tegemine tulnuks advokaadil kliendiga eelnevalt kooskõlastada. Seda tegemata väljus apellant

arvel nr XXX näidatud toiminguid tehes vastustajaga sõlmitud kliendilepingu piiridest.

10.4. Kuna arvel nr 201402021 näidatud toimingute osas puudus pooltel kokkulepe, siis ei ole

apellandil alust nõuda vastustajalt nimetatud arve tasumist ning selles osas jättis maakohus

põhjendatult hagi rahuldamata. Arve nr XXX tasumine ei muutunud kostjale (vastustajale)

kohustuslikuks ainuüksi seetõttu, et ta ei vaidlustanud arvet kliendilepingu p-s 7.2 sätestatud

tähtaja (3 tööpäeva) jooksul ja korras (kirjalikult taasesitatavas vormis). Ringkonnakohtu arvates

ei ole alusetult esitatud arve vaidlustamata jätmine käsitatav vastustaja poolse aktseptina,

millega vastustaja kaudselt (TsÜS § 68 lg 3) avaldas nõustumust kliendilepingu punktis 3.1

sätestatud ülesande laiendamisega.

11. Ringkonnakohtu arvates ei ole pooltevahelises suhtes asjakohased käsundita asjaajamise ega

alusetu rikastumise sätted. Advokaadi ja kliendi vaheline õigussuhe on oma olemuselt

lepinguline suhe ning ka advokatuuriseaduse kohaselt toimub õigusteenuse osutamine

kliendilepingu alusel (AdvS § 55). Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid

18. jaanuaril 2013.a kirjaliku kliendilepingu nr 08-2013/RT. Asjaolu, et tekkis hagita menetluse

eripärast tingitud ebaselgus kokkulepitud ülesande mahu osas, ei anna alust lugeda väljaspool

kliendilepingut tehtud õigusabitoimingute puhul tekkinuks poolte vahel lepinguväline võlasuhe

ega mõista kliendilt välja tasu käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna

advokaadibürool oli nii lepingu p 3.2 kui ka VÕS § 624 alusel kohustus teavitada klienti

ülesande täitmisega seotud tegevustest ja olulistest asjaoludest, siis lasub advokaadibürool endal

riisiko täpsustamaks lepingu sisu.

12. Hagiavalduses on taotletud tasumata arvetelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja § 94

sätestatud korras. Arve nr XXX maksetähtaeg saabus 14. oktoobril 2013.a.

Kliendilepingus ega arvel ei ole märgitud viivise määra. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-70-

09 p-s 14 asunud seisukohale, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest,

kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega on apellandil õigus nõuda viivist VÕS

§ 113 lg 1 ja § 94 alusel ja sätestatud määras.

Perioodi eest 15.10.2013.a kuni 07.07.2015.a on võlgnevuselt 363 eurot kogunenud

sissenõutavaks muutunud viivist kokku summas 51 eurot, sh maakohtu otsuse tegemise aja

seisuga 33 eurot ning alates 25.11.2014.a kuni 07.07.2015.a 18 eurot.

Ülejäänud võlgnevuselt summas 300 eurot kuulub perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015.a

välja mõistmisele sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis summas 42,40 eurot järgneva

arvestuse alusel:

1) 15.10.2013 kuni 31.12.2013 viivisemäär aastas 8,50%, s.o 0,023 % päevas × 300 × 78 =

5,4 eurot;

2) 01.01.2014 kuni 30.06.2014 viivisemäär aastas 8,25%, s.o 0,023 % päevas× 300 ×181 =

12,5 eurot;

3) 01.07.2014 kuni 31.12.2014 viivisemäär aastas 8,15%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 184 =

12,14 eurot;

4) 01.01.2015 kuni 30.06.2015 viivisemäär aastas 8,05%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 181 =

11,9 eurot;

5) 01.07.2015 kuni 07.07.2015 viivisemäär aastas 8,05%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 7 =

0,46 eurot.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla

summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotlus viivise

väljamõistmiseks kuni kohustuse kohase täitmiseni on seaduslik ja põhjendatud ning kuulub

rahuldamisele.

13. Maakohus rahuldas hagi osaliselt (41,4 % ulatuses) ning jaotas sellele vastavalt ka

menetluskulud ning määras ühtlasi TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kindlaks ka menetluskulude

rahalise suuruse. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hageja 1131 euro suurune põhivõla

nõue 58,6 % ulatuses ning sellest lähtudes tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta menetluskulude

jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse olemust ja hagi rahuldamise ulatust maa- ning

ringkonnakohtus, tuleb asjas kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole

enda kanda.

Kuna vastaspoole menetluskulud ei kuulu teiselt poolelt väljamõistmisele, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks analüüsida apellatsioonkaebuses esitatud väiteid seoses vastustaja

poolt maakohtus kantud õigusabikulude põhjendamatusega.

Andra Pärsimägi

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/