3-15-726/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(5)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-726 Haldusasi M.V.i kaebus Maksuja Tolliameti 20.02.2015 otsuse nr 13- 7/104-19 tühistamiseks ja Maksuja Tolliameti kohustamiseks tunnistada 08.08.2012 vastutusotsus nr 13-7/104-18 kehtetuks. Menetlusosalised Kaebaja – M.V. Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Miiko Vainer Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta M.V.i kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 5. augustil 2015.a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliamet koostas 20.02.2009 OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo maksuotsuse nr 12- 5/116, millega kohustas OÜ-d Inimõiguste Keskuse Büroo tasuma täiendavalt käibemaksu summas 9 000 000 krooni.

08.08.2012 tegi Maksuja Tolliamet vastutusotsuse nr 13-7/104-18, millega kohustas Inimõiguste Kaitse Büroo OÜ (reg kood 10261486) endiseid juhatuse liikmeid M.V.it ja M. L.d tasuma solidaarselt OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo 573 880,84 euro suuruse maksuvõla sissenõudmiseks MKS § 96 alusel.

M.V. esitas 29.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 08.08.2012 vastutusotsuse nr 13-7/104-18 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2013 otsusega M.V.i kaebuse rahuldamata (haldusasi nr 3-12-2511). Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.05.2014 otsusega samas haldusasjas M.V.i esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.11.2013 otsuse muutmata. 15.10.2014 tegi Riigikohtu halduskolleegium määruse kohtuasjas nr 3-7-1-3-372-14, millega jättis M.V.i kassatsioonkaebuse 08.08.2012 vastutusotsuse nr 13-7/104-18 tühistamiseks menetlusse võtmata.

2(5) 2. 27.01.2015 esitas M.V. Maksuja Tolliametile taotluse tunnistada MKS § 102 lg 1 p 2 alusel koostoimes MKS § 104 lg-ga 2 kehtetuks M.V.i suhtes 08.08.2012 koostatud vastutusotsus nr 13- 7/104-18 (tl 48 jj). Taotluse põhjendused: 1. Tartu Maakohus on kriminaalasjas nr 1-13-6111 tehtud 19.12.2014 otsusega tuvastanud, et tehing, millele maksuhaldur on maksuotsuses ja hiljem oma vastutusotsuses viidanud, on tegelikkuses toimunud. Kohtuotsuse p-s 80 on kohus avaldanud seisukoha arve osas, mis oma olemuselt kattub OÜ Gillian poolt 30.09.2007 OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo väljastatud arvega nr 12. Vastutusotsuse aluseks olev OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vaheline tehing on sisuliselt sama projekt, mida on Tartu Maakohus 19.12.2014 kohtuotsuses nr 1-13-6111 hinnanud. 2. Maksuja Tolliameti käsutuses pidi vastutusmenetluses samuti olema SOJUZNEFTEGAZINVEST pöördumine V. Putini poole seoses vaidlusaluse projekti eelarvega. Kriminaalmenetluse käigus toimusid läbiotsimised R.P. kodus, kuid äravõetud dokumente ei esitatud täies ulatuses ekspertiisi. Kadunud on vähemalt kolm OÜ Rosneft Partners arvet. Samuti ei ole ekspertiisi esitatud A.K.i, OÜ-ga Rosneft Partners vahetult seotud isiku kodust äravõetud dokumendid 44 lehel sinisest kiirköitjast. Dokumentide sisu ühestki menetlustoimingu protokollist ei selgu. Ei ole välistatud, et tegemist on dokumentidega, mis on seotud Gillian OÜ ja Inimõiguste Kaitse Büroo OÜ vahelise tehinguga seotud dokumentidega. Ka on rikutud ekspertiisi antud dokumendikottide plommimise korda. Seega on maksuamet dokumentidega manipuleerinud ja olulised dokumendid on kadunud. Seega on ilmnenud uued asjaolud, mis on aluseks vaidlustatud vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud asjaolud ei saanud olla ega olnud M.V.ile kuidagi teada, kuid olid teada Maksuja Tolliametile.

3. Maksuja Tolliamet jättis 20.02.2015 otsusega nr 13-7/104-19 M.V.i taotluse 08.08.2012 vastutusotsuse nr 13-7/104-18 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata (tl 52-53). 1. Tartu Maakohtu 19.12.2014 otsuses kriminaalasjas nr 1-13-6111 OÜ Rosneft Eesti ja OÜ RKO Platvorm vahel sõlmitud tehingule antud seisukoht ei ole käsitletav uue asjaoluna MKS § 104 lg 2 ja MKS § 102 lg 1 p 2 mõttes, mis oleks aluseks M.V.i suhtes 08.08.2012 koostatud vastutusotsuse tühistamisel. Kuigi OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vahel sõlmitud lepingud tehing võib oma olemuselt olla sarnane OÜ Rosneft Eesti ja OÜ RKO Platvorm vahel sõlmitud tehinguga, on tegemist siiski erinevate äriühingute vahel sõlmitud tehingutega, mille tegelikku toimumist tuleb maksustamise seisukohast tõendada eraldi. Seega ei ole asjakohane ka nimetatud tehinguid omavahel võrdsustada. Kontrolli käigus kõiki tuvastatud asjaolusid kogumis analüüsides asus maksuhaldur seisukohale, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ei saanud 24.09.2007 sõlmitud koostöölepingu alusel teenust OÜ-lt Gillian, kuna OÜ-l Inimõiguste Kaitse Büroo ei olnud esitada ühtegi reaalset fakti ja tõendit, mis kinnitaks teenuse saamist OÜ-lt Gillian. Seega asus maksuhaldur seisukohale, et tehingu asemele on liikunud vaid fiktiivne arve ning äriühingu eesmärgiks oli OÜ Gillian esitatud fiktiivse arve OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo raamatupidamises kajastamisega vähendada äriühingu poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu 9 000 000 krooni võrra. 2. Kriminaalasja nr 1-13-6111 raames OÜ Rosneft Eesti ja OÜ RKO Platvorm vaheliste tehingute kohta kogutud tõendid ei saa olla aluseks seisukoha kujundamisel OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Keskuse Büroo vahel toimunud tehingute kohta ning veelgi vähem OÜ Inimõiguste Keskuse Büroo juhatuse liikme ning vastutusotsuse adressaadi M.V.i süü hindamisel. OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vahel toimunud tehingute kohta puuduvaid tõendeid ei saa asendada kriminaalasjas kogutud tõenditega ega neile laiendada ka kriminaalasjas kogutud tõendite kohta kujundatud seisukohti. 3. M.V.i taotlusest ei selgu, millised on need uued asjaolud, mis olid teada maksuhaldurile, kuid ei olnud teada temale. Viide sellele, et maksuhaldur peaks teadma mingeid asjaolusid, mis võiks olla aluseks M.V.i taotluse rahuldamisele ei ole asjakohane. Tuginedes taotluse esitamisele MKS § 104 lg-le 2 ning MKS § 102 lg 1 p-le 2 on isik ise kohustatud esitama uusi asjaolusid, mida maksuhalduril oleks võimalik seejärel analüüsida ning nende alusel otsustada.

3(5) 4. M.V. esitas 23.03.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tühistada Maksuja Tolliameti 20.02.2015 otsus nr 13-7/104-19 ning kohustada Maksuja Tolliametit tunnistama 08.08.2012 vastutusotsus nr 13-7/104-18 kehtetuks.

Kaebus kordab 27.01.2015 taotluses esitatut, v.a punktides 7 ja 8 sisalduv haldusmenetluse kirjeldus.

5. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja jääb oma vastuses 20.02.2015 otsuses nr 13-7/104-19 esitatud seisukohtade juurde ning märgib, et kaebaja eesmärk saab olla üksnes vastutusotsuse täitmise takistamine, avaldus on paljasõnaline ja kaebus perspektiivitu. Kui kaebaja tegelikultarvaks, et tegemist on sisuliselt sama projektiga, mille õiguspärasusest sõltuks kohtuasjas nr 3-12-2511 vaidluse esemeks olnud tehingute (OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian) toimumise tegelikkus ja vaidlustatud vastutusotsuse õiguspärasus, oleks kaebaja saanud oma väited OÜ Rosnefti ja OÜ RKO Platvorm vahelise tehingu toimumise kohta esitada juba hiljemalt asja 3-12-2511 kohtumenetluses või veel varem vastutusmenetluses või maksumenetluses. Kaebaja kujutletav analoogia ei saa ühelgi juhul sisuliselt ümber lükata asjaolude kogumit, millele tervikuna hinnangut andes kohtud asjas nr 3-12-2511 leidsid, et vastutusotsus tuleb kehtima jätta.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. MKS § 104 lg 2 ja § 102 lg 1 p 2 koosmõjus muudetakse või tunnistatakse vastutusotsus kehtetuks, uue tõendi või asjaolu ilmnemisel maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud kaebaja tahtlusest või hooletusest. Kohus on kaebuse sisulisi väiteid käsitlenud juba 16.04.2015 määruses esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ning jääb samas määruses toodud põhjenduste juurde. Kaebaja ei ole menetluse käigus kohtu järeldustele sisuliselt vastu vaielnud ega esitanud täiendavaid tõendeid.

7. Kaebaja tugines taotluses Tartu Maakohtu 19.12.2014 otsusele nr 1-13-6111, kus süüdistatavateks on R.P., A.K., K. K., A. A.,OÜ Rosneft Eesti, T. R. ja OÜ RKO Platvorm. Kohtuotsus ei ole jõustunud ning vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli selle ringkonnakohtus muu hulgas vaidlustanud ka prokurör. Käesoleva kohtuotsuse kuulutamise ajaks on ringkonnakohus kuulutanud asjas otsuse, kuid see ei ole veel jõustunud. Samuti hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).

Jõustumata kohtuotsusest ei ole võimalik ka selle jõustumise korral teha järeldusi, mis võimaldaksid kehtivat vastutusotsust MKS § 102 lg 1 p 2 alusel muuta või kehtetuks tunnistada. Kaebaja suhtes tehtud 08.08.2012 vastutusotsuses oli kaebajalt OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla väljamõistmise faktiliseks aluseks 30.09.2009 väljastatud arve nr 12, mille alusel selles kirjeldatud tehinguid – toornafta ja loodusliku gaasi kaevandamiseks konstrueeritud meremaardlaid projekteerivate ja tootmiseks vajalike ettevõtete ning isikute kontaktide, samuti naftaja gaasijuhtmete uudse isolatsioonitehnoloogia esialgse kirjelduse ning Vene Föderatsioonis tootmisõigust omava ettevõtte ning selle võtmeisikute kontaktide üleandmine – tegelikult ei toimunud. Vastutusotsuses tuvastati, et sellist tehingut ei ole toimunud, millega nõustusid ka kohtud. Kohtul ei õnnestunud tuvastada haldusasjas nr 3-12-2511 tehtud kohtuotsustest järeldusi, mis oleks seotud OÜ-ga Rosneft Eesti või OÜ-ga RKO Platvorm.

Tartu Maakohtu (jõustumata) kohtuotsuses leiti kaebaja osunduse kohaselt punktides 82 ja 84, et OÜ Rosneft Eesti ja OÜ RKO Platvorm vahel on tegelikult toimunud 01.06.2009 lepingus näidatud tehing, mis seisnes 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks vajalike

4(5) kontaktide ja oskusteabe võõrandamises. Maakohtu järeldusest ei järeldu aga mingil määral see, et võimalike samade või sarnaste kontaktide või oskusteabe osas oleks toimunud tehing OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian vahel.

Kohtuotsusest ei nähtu ka ühtegi tõendit või järeldust selle kohta, kust OÜ Rosneft Eesti oskusteabe ja kontaktid sai või kas tegemist on OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian väidetava tehingu esemega. Väidetavalt sarnase objekti osas tehingu toimumine 01.06.2009 OÜ Rosneft Eesti ja OÜ RKO Platvorm vahel ei anna mingit teavet selle kohta, kas ja kes võisid lepingu objektiks olevat teavet või kontakte varem võõrandada või soetada, sh kas varasemaks soetajaks võis olla OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo. Samuti ei käsitleta kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses M.V.i tahtlust. Selles osas nõustub kohus täielikult vaidlustatud haldusakti põhjendustega.

8. Kohtud on haldusasjas nr 3-12-2511 põhjalikult hinnanud asjas kogutud tõendeid ja leidnud, et vaidlusaluse teabe üleandmine OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo ei ole tõendatud.

Kaebaja väidab kaebuse punktis 11, et R.P. oli sunnitud iseseisvalt projekti edasi arendama, kuna maksuhaldur keeldus OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian vahelist väidetavat tehingut aktsepteerimast, ning projekti arendus läks üle äriühingule Rosneft Eesti (endise nimega Rosneft Partners). Kohus leiab, et tegemist ei ole uue asjaoluga, mis saaks tingida vastutusotsuse kehtetuks tunnistamise.

Arvestades vastutusotsuse koostamise aega ning seda, et vastavas menetluses osales kaebaja nõustajana ka R.P., ei ole arusaadav, miks kaebaja ei esitanud väidetavate teabe edasimüügi kohta teavet hiljemalt vastutusmenetluses või selle järgselt toimunud kohtuasjas nr 3-12-2511. Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2014 otsuse punkti 9 kohaselt ei saa OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo 30.01.2012 vastusest, milles on dokumentide M. V.ile ja M. L.le väljastamisest keeldutud, usutavalt järeldada, et M.V. vajanuks dokumentide väljanõudmiseks halduskohtu abi. OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo osanik (alates 11.05.2010) ja juhatuse liige (12.05.2010–14.03.2014) R. P. ning äriühingu praegune juhatuse liige T. R. (alates 14.03.2014) osalesid samas kohtuasjas peetud halduskohtu 23.10.2013 istungil M. V. nõustajatena ning M.V. on apellatsioonkaebusele lisanud hulgaliselt dokumente, mis pidanuksid olema OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo valduses ja millele tal väidetavalt juurdepääs puudus. Kui kaebajal oli olemas info vaidlusaluse teabe edasimüügi kohta, oli tal võimalik see varasemates menetlustes esitada.

9. Sarnaselt vaidlustatud otsuses märgitule on ka kohtule arusaamatu, mis on need uued tõendid või asjaolud, mis võiksid mõjutada kaebaja suhtes tehtud vastutusotsuse järelduste õigsust. Kaebaja esitatud Tecnip Offshore Finland ja Konsortsium Sojuzneftegazinvest kirjades (tl 22-24) ei ole viidatud OÜ-le Gillian ega OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo, mistõttu nende dokumentide seos vastutusotsuses tuvastatuga on arusaamatu. Kaebaja põhjendus keskendub sellele, et Rosneft Eesti OÜ (endise nimega Rosneft Partners OÜ) suhtes kriminaalmenetluse läbiviimisel võidi rikkuda menetlusreegleid ja osad dokumendid võivad olla kadunud. Kuidas on Rosneft Eesti OÜ arvete ja raamatupidamisdokumentide kadumine seotud OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian vahel väidetava tehingu tõendamisega, ei selgu. Kaebaja väide, et ei ole välistatud, et turvakotti plommiga nr 001960410 suletud dokumentide näol on tegemist OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian vahelise tehinguga seotud dokumentidega (kaebuse punkt 14) ei sisalda argumente, mille alusel saaks tekkida põhjendatud kahtlus edasise uurimisvajaduse osas. Kaebaja on ka ise selgitanud, et ei oska spekuleerida, milliste dokumentidega võib olla tegu (kaebuse punkt 12). Ainuüksi kaebaja ebamäärane spekulatsioon, et kuskil võib leiduda dokumente, mis võivad kinnitada kaebaja väidete õigsust, ei ole piisav vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks ega isegi mitte sellise menetluse algatamise kaalumiseks. Maksuhaldur on õigesti viidanud, et vastavate asjaolude väljatoomine on kaebaja kohustus, mida kinnitab analoogia korras ka MKS § 150 lg 1.

5(5) 10. Eeltoodust tulenevalt on Maksuja Tolliameti 20.02.2015 otsus nr 13-7/104-19 õiguspärane ning kaebaja nõue otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebaja taotlus on õiguspärase ja kehtiva haldusaktiga lahendatud, ei ole võimalik ka kohustamisnõude rahuldamine. Seega jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin